„Tundmatu sõdur“ („Tuntematon sotilas“)
Soome
2017
Režissöör: Aku Louhimies
Osades: Eero Aho, Jussi Vatanen, Johannes Holopainen, Aku Hirviniemi, Hannes Suominen, Paula Vesala, Samuli Vauramo, Joonas Saartamo, Arttu Kapulainen, Andrei Alén, Juho Milonoff jt
KOGU AEG UUED KATSED: Rain Kooli vaatas soomlaste uut sõjalist meistriteost, ent ei suutnud vastu panna ja võrdleb seda kahe eelmise katsega, mis toimusid kõik 30-aastase vahega – 1950ndatel ja 1980ndatel.
Oli aeg, mil „Viimne reliikvia“ oli Eesti Televisiooni saatekavas vähemalt sama tihti kui „Üksinda kodus“ ja „Visa hing“ praegustel erakanalitel. Hulk aastakäike eestlasi on üles kasvanud nii, et too 1969. aastal valmis saanud mustvalge film koos oma laulude, kildude ja koomilis-teatraalse esituslaadiga on imbunud kollektiivsesse (ala)teadvusse.
Viimne reliikvia 3.0?
Kujutage nüüd ette, et tuleb mõni selle maailma nüganen ja teeb filmi „Viimne reliikvia 3.0“ ehk „Pirita kloostri viimased päevad 50 aastat hiljem“. Ühest küljest isegi lahe – sest noortel suhe vana reliikviaga puudub –, aga samas ei ole võimalik vältida kõrvutuste, kahetiste tunnete, raputuste ja võib-olla ka pettumuste virvarri.
Väino Linna romaan „Tundmatu sõdur“ on soome kirjanduse vaieldamatu tüvitekst ning Edvin Laine 1955. aastal valminud samanimeline film romaani ekraniseeringutest tuntuim. Eelkõige seetõttu, et sel aastatuhandel on Soome rahvusringhääling teinud selle näitamisest iga-aastase iseseisvuspäeva teletraditsiooni (näidati seda muidugi tihti varemgi).
Selles taustsüsteemis võib julgelt väita, et uue „Tundmatu sõduri“ lavastamine on olnud samasugune hüpe, nagu oleks Eestis „Viimse reliikvia“ 2018. aasta versiooni sünd.
Oma aja lapsed
Tegelikult on kõik kõrvutused tarbetud ega vii kuhugi. Kolm tänaseks olemasolevat „Tundmatut sõdurit“ (1985. aastal tegi Rauni Mollbergi sellest oma, üldsuse silmis 1955. aasta filmi varju jäänud versiooni) on valminud 30-aastase sammuga, seega on nad kõik ka oma aja lapsed. Loomulikult oli filmikeel 1950. aastatel hoopis midagi muud kui tänapäeval, 1980. aastate Soome filmi iseloomustas aga tihtipeale varasemast tõsisem, isegi naturalistlikum lähenemine (unustame siinkohal Uuno Turhapuro komöödiad ära, eks) – ning see kumab läbi ka Mollbergi filmist.
Aku Louhimies on teinud „Tundmatust sõdurist“ lobedalt sujuva tänapäevase sõjaloo. Võitlusstseenid on usutavad, ehtsust – mis kipub enamasti olema võrdelises seoses kasutada oleva raha hulgaga – on küllaga, näitlejad on oma tegelaskujudes sügaval sees ning montaaž ja heli on meistriklassist. Ka stsenaarium töötaks hästi ning film kulgeks nagu võimas hoovus Soome vesistutes, kui…
Eesti vaataja jaoks on uusimal „Tundmatul sõduril“ nimelt kaks puudust, mis eelmainitud tugevusi mingil määral õõnestavad.
Lõikelauale jäänud tegelased
Esiteks on Eesti kinolevisse jõudnud filmi tunduvalt lühem, rahvusvaheliseks levitamiseks mõeldud versioon. Üheks küljest on selle taga peituv loogika mõistetav – Soome turule mõeldud originaal on kolm tundi pikk ning tänapäevase publiku võib taoline mõõt juba eos eemale peletada. Kuid teisalt jääb kahe tunni ja viieteistkümne minutini lõigatud variant paratamatult torsoks.
Õnneks on lõigatud skalpelli, mitte kirve ega saega, kuid plastilise kirurgia tulemused on siiski näha. Pole juhus, et kõik „Tundmatud sõdurid“ on algupärastena vähemalt kolmetunnised – Linna romaani peamistegi tegelaste rohkuse tõttu on nende isiksuste avamiseks piisavalt aega vaja. Lühendatud versioonis tõuseb teiste üle troonivasse peaossa Eero Aho mõjusalt näideldud nooremseersant Antero „Antti“ Rokka ning temaga suudab sammu pidada vaid Jussi Vataneni leitnant Koskela (omavahel öeldes võib seda pidada Soome filmiajaloo parimaks Koskelaks).
Teiste tegelaskujude sügavus on paratamatult lõikuslauale jäänud ning inimestena avanevad nad väga episoodiliselt. Meeldejäävat tööd nendes tänamatutes raamides teevad siiski näiteks Juho Milonoff reamees Honkajokina ja Arttu Kapulainen reamees Susina.
Täägirünnakus sandistatud
Ka lugu ise on rahvusvahelise kinolevi täägirünnakus sandistunud: paljudest mõistmise seisukohalt olulistest stseenidest n-ö joostakse läbi ning julgen oletada, et need jätavad algupäraseid teoseid mitte tundvate vaatajate jaoks loo kulgemise üsna õhukeseks. Ainult möödaminnes puudutatakse ka teemasid, millest võinuks saada selle „Tundmatu sõduri“ ajastukriitilisemaid alltekste: näiteks purjus sõdurite marodööritsemine vallutatud Ida-Karjala linnades või kabuhirmust haaratud Soome väejooksikute mahalaskmine 1944. aasta suvel toimunud punaarmee suurpealetungi ajal.
Filmi Eestis nähtava versiooni teine puudus johtub otsapidi esimesest: see on ühtpidi sündmustikult liiga lähedal (eriti pärast „1944“ valmimist on ka siinmail üsna sarnane (filmi)pilt Teise maailmasõja lahingutest isamaa idaserval), teisalt liiga kaugel, et puudutada täiesti kaitsetukstegevalt, keele ning see-toimus-minu-kodupõldudel-ja-metsades tasandil (soome publiku jaoks on see äärmiselt oluline mõõde). Koos sündmustiku vahele pikitud infokildude ja kaartidega huvitab see kindlasti näiteks Iirimaa või Kanada vaatajaid, kuid narratiivse sügavuse longates on eestlastel oht pudeneda vastuvõtjatena kuhugi vahepealsusesse.
Loominguliselt nauditav
„Tundmatut sõdurit“ tasub siiski kindlasti vaadata, vähemalt korra. Kõik selle tugevused – näiteks võitlejate erineva päritolu väljajoonistumine kõneldava murde abil – keelt oskamata ei avane, kuid loominguliselt nauditav on ainuüksi juba pragmaatilise Rokka ühe mehe sõda. Isegi mitte niivõrd isamaa, kuivõrd oma kodu, naise ja laste, kogu senise elulaadi eest. Ning diktaadi vastu – tulgu see siis Kremlist või oma pataljoni ülemustelt.
Kuid päriselt saame „Tundmatust sõdurist“ rääkida siis, kui oleme ära näinud nudimata filmi.
