IMELIK JA PÕNEV: Dramaturg ja luuletaja Maria Lee Liivak vaatab Ana Lily Amirpouri debüütmängufilmi „Tüdruk läheb öösel üksi koju“. Miks? Sest tegemist on Iraani esimese vampiiri-vesterni, pärsiakeelse ameerika art-house-õudusfilmiga.
Iraani vampiiri-vestern, pärsiakeelne ameerika art-house-õudusfilm? Just nii ongi (kuigi õieti on ta üks korralik segu erinevatest ajastutest ning Iraanist, Ameerikast ja isegi Euroopast – Amirpouri enda isiku kaudu). Kui selline kirjeldus tekitab pigem kõhklusi, siis mõningase huvi korral oleks põhjust siiski kinno minna ehk selleks, et näha, mida põrgut tähendab vampiiri-vestern, või et lihtsalt imetleda noori iraani näitlejaid, kes tõepoolest ekraani ära võluvad. Märksõnadena võib veel lisada: Jarmuschi, Lynchi ja Leone mõjutused ja kuulamistväärt soundtrack, millel näiteks Kiosk, Radio Tehran, Bei Ru ja Federale.
Bad City
Miks vampiir? Mis on selle lääne vampiirituhina taga? Ana Lily Amirpouri jaoks on vampiir rohkeid võimalusi pakkuv mahlakas tegelane – sarimõrtsukas, ajaloolane, sõltlane, romantik – ning ta arvab, et vampiiride peamine tõmbejõud meie kultuuris on see, kuidas nad surma trotsivad. „Mina isiklikult vihkan surma,“ ütleb ta ühes intervjuus ja möönab, et kui tal oleks võimalus vampiiride moodi elada igavesti ja näha, kuidas maailm aja möödudes muutub, siis ta seda ka teeks. Teisest küljest aga pole see film mitte vampiiridest, vaid üksildusest – ja kes oleks üksildasem kui vampiirid?
Amirpouri rulatav tšadoori kandev vampiiritüdruk (Sheila Vand) ei ole traditsiooniline hambaid välgutav femme fatale ega ka keskkoolihierarhiast väljapudenenud ängistunud cool outcast. Tema verejanus puudub palavikulisus. Ebamääraselt mahajäetud kummituslinnakeses Bad City, kus peamiselt paistavad tegutsevat töölised, sutenöörid, prostituudid ja narkomaanid, veedab vampiiritüdruk oma plakateid täiskleebitud korteris aega indie-muusikat kuulates ja õhtuti surmvaikses linnas üksikutes jalakäijates kõhedust tekitades.
Vägivald, mis ei üllata ega kohuta
Kuigi muude säravate siltide kõrval kannab film žanrimääratlusi „horror“ja „thriller“, tundub siiski, et õudusfilmist on asi kaugel – pigem on tegu n-ö hirmufilmiga, mis selle asemel, et publikut hirmutada, näib küsivat: keda kardab tüdruk, kes läheb öösel üksi koju, ja mida peaksid kartma need mehed, keda kardavad üksi öösel koju minevad tüdrukud?
Kõige õõvastavamalt mõjuvad ses liimjas ajas kulgevas mustvalges linnas rõve, vägivaldne sutenöör ja narkodiiler Saeed, veendunud oma patriarhaalses üleolekus, ning täielikult empaatiavõime minetanud heroiinisõltlane, peaosalise Arashi isa Hossein.
Need on kaks tegelast, kellele ei anta võimalustki kaasa tunda – ka mitte siis, kui nukker vampiiritüdruk nad robustselt teise ilma saadab. Sutenöör Saeed, kes Hosseinile heroiini jagab ning võlgade katteks Arashi imeilusa ’57 Thunderbirdiärandab, ajab öisel tänaval vampiiri pilgus nähtavasti segamini jälestuse ja võrgutuse (eks vast olegi see tema jaoks üks ja sama) ning viib vaikiva tüdruku enda juurde ilmselt lootuses temast tänavatüdruk teha. Arash, kes tuleb oma autot taga nõudma, jõuab just parasjagu selleks ajaks, et välisukse vahel hetkeks näha verise suuga plikat, ning surnud diilerilt võtta raha, narkootikumid ja autovõtmed.
Vägivald ses filmis ei üllata ega kohuta: hommikuti puistatakse surnud ükskõikselt massihauda – vaikse linna kõige inimrohkemasse paika.
Auk kõrva haaknõelaga öises elektrijaamas
Arash (Arash Marandi) on vaieldamatult jamesdeanilikult too cool for school (vähemasti sama cool kui White Liesi laul „Death“, mis saadab filmi romantilise liini kõrgpunkti, vampiiritüdruku ja stiilipeo tarbeks Draculaks maskeerunud Arashi lähenemist tüdruku magamistoas). Arash on alamklassi töölisnoor, kes peab üleval oma narkarist isa ning kelle ema on surnud; ta armastab oma kassi ja väidetavalt raske tööga teenitud kabrioletti. Ilmselt teeb ta juhutöid, et on sattunud aednikuks blaseerunud rikka kaunitari Shaydah’ (Rome Shadanloo) vanemate majja. Shaydah’ peamiseks liiniks filmis näib olevat vastandumine vampiiritüdruku enesest teadmatule, ebamaisele, põhjatu kaevuna mõjuvale väele sotsiaalse hierarhia tipus oleva naiselikkuse ja hoolitsetud kaunidusega. Kuigi enne vampiiriga kohtumist teeb Arash ka Shaydah’le kohmakavõitu lähenemiskatse (mis tõrjutakse), jääb tema iha, kui seda on, üsna märkamatuks, ning samuti võimalik dilemma ilusate tüdrukute vahel.
Olulise sümbolistliku elemendina aga kingib Arash vampiiritüdrukule Shaydah’lt varastatud kõrvarõngad – ning vaikides nõuab vampiir, et Arash öises elektrijaama hoovis haaknõelaga ta kõrva augud teeks.
Väljasurnud linn
Kui vampiir liigub suhteliselt väljasurnud linnas ja jälgib inimesi (ei tea, kui mitu sajandit juba), siis analoogse, ent vastanduva (inimliku) vaatlejapilgu pakub väike hulkurpoiss, kes oma tänavaelu tõttu satub paljude sündmuste tunnistajaks.
Mõneti mõtlemisainet pakub vampiiri suhe poissi – kui ilmselgelt õudsete ohvrite puhul ei vaevu vampiir neid hoiatamagi ja mõne teise öise jalutaja suhtes näitab tüdruk välja küll huvi, ent ei paista ihalevat verd, siis väikest poisikest terroriseerib ta korralikult ja ähvardab: ma jälgin sind. Võib arvata, et sarnaselt võib ta olla hoiatanud kunagi ka teisi väikseid poisse, kellest hiljem said naisi (?) ära kasutavad tõpranäod, kuid selles säilib ka mingisugune lootus: ehk see poiss ei õpi mitte sellest, mida ta igapäevaselt enda ümber toimumas näeb, vaid paneb aluse võrdsemale ühiskonnale tulevikus (kuigi vaevalt, et ähvardused selles suunas väga tõhusad on).
Kannatused, harjunud asi
Amirpouri tegelased kannatavad, ent on sellega harjunud, seega on selles harva midagi traagilist. Mõjusa kõrvaltegelasena läbib filmi kolmekümnene, seega vana (sic!) prostituut, kelle juurde vampiiritüdruk satub ning kellega peab oma pikima vestluse filmi jooksul. Ta ütleb: „Sa oled kurb. Sa ei mäleta, mida sa tahad. Sa ei mäleta, et oleksid tahtnud. See möödus kaua aega tagasi. Ja miski ei muutu kunagi.“
Kui üldse, siis ehk selles vestluses avaldub vampiiritüdruku tegelaskujust midagi enamat kui sõnastamata igatsus või vastumeelsus. Naistel on omavahel mõnesugune teineteisemõistmine, ja samas jäävad nad üksteise suhtes lõpuni kaitsepositsioonile. Ei paista, et vampiiril tuleks isegi mõtet ihaldada lõbunaise verd: nad jagavad ettevaatlikku solidaarsust.
On kujuteldav, et üks on teise tuleviku- või minevikuprojektsioon: kas see patriarhaadi jalge alla tallatud, paratamatult küüniline naine kujutleb end tänaval kõndides mitte dollarimärgilisena, vaid salarelvadega varustatud, kõikvõimsa hukatusena, kes võib hõlpsalt hävitada või vähemalt traumeerida iga jobu, kes teda alandab; või kujutleb see end veel kõikvõimsana, kuigi õudustäratavalt üksinda tundev, enesest lähtuv ja enesessesuubuv teismeline, maailma mustvalgetes toonides nägev traagiline kangelanna, mismoodi aeg temast selles perspektiivitus ühiskonnas ja ajastus üle käib – muutudes lühikese aja jooksul naiseks, kes poole ostetud blowjob’i pealt autost brutaalselt välja visatakse.
