PEHMELT ÖELDES VÄGA VEIDER VEND: Kino Artis programmijuht Ra Ragnar Novod vahendab Trieri, sest veebruari keskpaigast maikuuni kestab Eestis Trieri teoste kevad. Jäle, pretensioonikas, hale, piinav, meisterlik, geniaalne, teedrajav – need on ainult mõned reaktsioonid Taani kuulsaima režissööri Lars von Trieri filmidele.
Lars von Trieri filmide ajal on inimesed oksendanud, pea 100 kutsetega külalist esilinastuselt keset seanssi lahkunud ning ta on endast väga halva mulje jätnud nii pressituuridel kui ka näitlejate kirjeldatud kogemuste põhjal. Ometi on Trier üks mõjukamaid ja olulisemaid filmitegijaid, kelle filme saab lõputult analüüsida, vihata ja armastada.
Auhinnad ja staarid
Taani kino enfant terrible Lars von Trieri on nimetatud julmaks ja šokeerivaks küünikuks, kelle ainuke eesmärk on vaatajaid šokeerida, kuid miski ei saa olla veel kaugemal tõest. Depressiooniga elav ja alkoholismiga võidelnud Trieri filmid on pälvinud arvukalt auhindu filmifestivalidelt, Euroopa Filmiakadeemialt ning pannud aluse tervetele liikumistele ja näitlejate karjääridele. Oskus šokeerida pole kindlasti omane ainult Dogme 95 liikumise ühele alusepanijale (teine oli Thomas Vinterberg) ja see pole ka ainuke põhjus, miks on Trier üks hinnatumaid ja vihatumaid režissööre kogu maailmas.
Pigem on tegu ühe väga veidra loojaga, kes on kogu oma karjääri ajanud hinnaalandust tegemata ainult oma asja. See on miski, mida ei saa öelda hiljuti „Järgmise ringiga“ („Druk“, 2020) kõik olulised auhinnad võitnud Vinterbergi kohta, sest sarnaselt Trieriga on ka tema töötanud koos Hollywoodi suurimate staaridega, aga teinud ka väga hollywoodilikke ja klassikalisi draamasid nagu „Eemal hullutavast ilmakärast“ („Far from the Madding Crowd“, 2015) ja „Kursk“ (2018). Trier pole siiani selliseid filme teinud ja tema senist käekäiku vaadates ei tee ka.
Trieri filmides on kaasa löönud näiteks Emily Watson, Stellan Skarsgård, Catherine Deneuve, David Morse, Björk, Nicole Kidman, Paul Bettany, Chloë Sevigny, Willem Dafoe, Charlotte Gainsbourg, Kirsten Dunst, Alexander Skarsgård, Charlotte Rampling, Kiefer Sutherland, Christian Slater, Uma Thurman, Connie Nielsen ja Matt Dillon.
Ta on mõnes mõttes nagu Terrence Malick – režissöör, kellega on väga raske koos töötada, aga kellega tahavad kõik sõltumata filmist ja rollist koostööd teha.
Näitas žüriile keskmist sõrme
65-aastane Lars von Trier alustas amatöörfilmide tegemist 13-aastaselt. 1976. aasta „The Orchid Gardener“ avas ukse filmikooli, kus valmisid lühifilmid „Nocturne“ (1980), „The Last Detail“ (1981) ja lõpufilm „Images of a Relief“ (1982), mis võitsid auhindu tudengifilmide festivalidel. Trieri esimene täispikk mängufilm „Kuriteo element („The Element of Crime“, 1984) kandideeris Cannesi filmifestivalil peaauhinnale ning võitis auhinna tehnilise saavutuse eest.
Sellele järgnesid „Epideemia“ („Epidemic“, 1987) ja „Euroopa“ („Europa“, 1991). Viimane võitis Cannesi filmifestivalil kolm eriauhinda ning kandideeris taas festivali peaauhinnale. Trier oli Palme d’Ori kaotusest nii endast väljas, et näitas žüriile keskmist sõrme ja tormas saalist välja. See polnud esimene ega viimane Trieri provokatsioon publiku ja tema filme kõrgelt hindavate gruppide suunas. See oli aga esimene kord teha triloogiat, millest Trieri karjäär justkui koosnebki. „Kuriteo element“, „Epideemia“ ja „Euroopa“ moodustavad „Euroopa“ triloogia.
Seejärel valmis Dogme 95 reeglite alusel loodud „Kuldse südame“ („Golden Heart“) triloogia, mis jutustab tõelisest headusest: „Laineid murdes“ („Breaking the Waves“, 1996), „Idioodid“ („Idioterne“, 1998) ja „Tantsija pimeduses“ („Dancer in the Dark“, 2000). Tema järgmisena alustatud seerias käsitletakse samuti headuse teemat, kuid teise nurga alt. Omapärase kunstnikutööga draamad „Dogville“ (2003) ja „Manderlay“ (2005) näitavad märtreid, kes on valmis ohverdama kõik eesmärgi nimel. Ka need kaks filmi pidid moodustama triloogia „USA – võimaluste maa“ („USA – Land of Opportunities trilogy“), kuid plaanitud kolmas film „Washington“ pole siiani valminud.
Vahepeale mahub ka omapärane dokumentaalfilm filmitegemisest „Viis takistust“ („De fem benspænd“, 2003) ja kaameratehnikaga eksperimenteeriv kontorikomöödia „Kõige boss“ („The Boss of It All“, 2006). Seejärel valmis Depressiooni-triloogia: „Antikristus“ („Antichrist“, 2009), „Melanhoolia“ („Melancholy“, 2011) ja esialgu kahes osas linastunud „Nümfomaan“ („Nymphomaniac“, 2013). Režissööri seni viimane film „Maja, mille Jack ehitas“ („The House That Jack Built“, 2018) pole senini jätkufilmi saanud.
Mida on Trieri kohta öelnud kriitikud?
Legendaarne Eesti filmikriitik Jaan Ruus on Trieri nimetanud hingelt eksperimentaatoriks, sõumaniks ja provokaatoriks, Kristiina Davidjants aga geniaalseks müügimeheks, Tristan Priimägi hoopis skandalistiks ja sariväärkäitujaks. Ka USA ja briti kriitikud pole olnud just sõnaahtrad. Briti staarkriitik Mark Kermode olevat 1998. aastal „Idiootide“ Cannesi seansi ajal hakanud kõva häälega karjuma „Il est merde, Il est merde“ („See on pask, see on pask“), misjärel paluti tal saalist lahkuda. Varalahkunud USA filmikriitik Roger Ebert on Trieri filme nimetanud julgeteks, vihasteks ja trotslikeks. Olgu, kuidas on, aga Trieri nii austatakse kui ka põlatakse ning reaktsioone tekitab ta alati.
Trier ise pole kindlasti rahvamees, mis tähendab, et kui proovisin saada tervitusvideot või videokõnet tema filmide eriprogrammi jaoks, selgus, et ta seda lihtsalt ei tee või küsib liiga palju raha. Aga see polegi oluline, sest tähtsad on filmid ja need räägivad enda eest.
Kui jutud Trieri manduvast tervisest ja suutmatusest oma käega stsenaariumeid kirjutada tõele vastavad, tasub kindlasti mehe kogu filmograafia üle vaadata, et valmistuda kõikideks nendeks uuteks filmideks, mida me loodame, et ta veel aastaid meieni toob. Järgmisena ongi Trieril plaanis sel aastal välja tulla 1994. aastal alguse saanud ja seni kahe hooajalisena püsinud miniseriaali „Kuningriik“ 3. hooajaga „Kingdom Exodus“ („Riget Exodus“).
Lars von Trieri kevad
- veebruarist kuni pea mai lõpuni toimub Tallinna kinos Artis, Tartu Elektriteatris ja Kuressaare Thule kinos „Lars von Trieri kevad“. Nelja kuu jooksul toimuva programmi raames jõuab kolmes linnas ekraanidele 15 Lars von Trieri filmi.
Avafilm, „Tantsija pimeduses“ linastub kino Artise iga kahe kuu tagant toimuva kinoõhtu „Artišokk ahvatleb“ raames 11.02 kell 19.00, millele järgneb vestlus Pimedate Ööde filmifestivali juhi Tiina Loki ja filmikriitik Andrei Liimetsaga.
Kõik filmid linastuvad alates 16.02 igal kolmapäeval, välja arvatud „Nümfomaan – Lars von Trieri täispikk versioon. 2. osa“, mis linastub esimese osaga samal nädalal.
Thule kino ja Tartu Elektriteatri kava leiab kinode kodulehekülgedelt.
