SÕNUMEID VAT-i MESITARUST: Noorele vaatajale lavastuste tegemine on tähtis osa VAT Teatri identiteedist. „Mesilane sinu peas“, fantaasiaküllane lavalugu ühe lapse pöörasest koolipäevast, on lausa nii kollektiivne ettevõtmine, et isegi teatri kunstiline juht Aare Toikka andis oma osa ning koostas selle artikli tarbeks küsimused ning lavastustiim vastas nagu üks mesilaspere.
Aare Toikka: Lavateksti autor Roland Schimmelpfennig kirjutas enne ligi 50 menukat näidendit täiskasvanuile, kuni riskis lastenäidendi formaadi juurde pöörduda. Ons noorele vaatajale näitemängu tegemine nii raske ülesanne?
Mihkel Seeder: Noh, intrigeeriv oleks öelda „jah!“. Lastele näidendi kirjutamine on üliinimlik katsumus! Aga tõde on vist ikkagi pigem seal, et noorele vaatajale kirjutamine vajab teatavat instinkti, see lihtsalt peab kirjutajale sobima. Kahtlustan, et Schimmelpfennigil mitte ei tulnud ükspäev mõte kirjutada lastele näidend, vaid talle hüppas pähe idee, mis sobis nii suurtele kui ka väikestele. „Mesilane sinu peas“ on just täpselt selline tugev lastelugu, millest eri vanuse ja elukogemusega inimesed saavad erinevalt aru, kuid huvitav on see ühtmoodi kõigile. Schimmelpfennig on aastatega kujundanud endale erilise loojutustamise stiili ja olen juba mõnda aega mõelnud, et sellega saaks noorele vaatajale igati vingeid lugusid jutustada. Ja viimaks arvas vägev sakslane samamoodi.
Aare: Ago, sina lavastasid VAT-is viimati ligi 15 aastat tagasi, kohe pärast lavakunstikooli, ja nüüd siis jälle. Mis juhtus? Kas tekkis tunne, et kui ise ei tee, siis ei tee keegi?
Ago Soots: See saab olema nüüd kolmas teatrilavastus, mille lavastajana viidatakse minule. Esimene oligi VAT Teatris julgelt „rasvase“ tekstiga rumeenia näitemäng täiskasvanutele. Teine suvine lõõtsamuusikal kogu perele Võru „Kandles“. Nüüd siis lavastus lastele, taas VAT-is. Minu kolmas vs Schimmelpfennigi viiekümnes – tundub päris ambitsioonika ettevõtmisena.
Mulle ja kogu VAT-i trupile näis oluline, et näidend „Mesilane sinu peas“ jõuaks lavastusena laste ette. Lavastusest hägusa tervikpildi kujunemisel julgesin ka lavastaja-positsiooni välja pakkuda, kuid rääkisin samas ka variandist teha see kogu VAT-i meeskonna ühistööna, sest tiim on tasemel. Ju siis minu algne idee „võitis“.
Aare: VAT liigub uutesse ruumidesse Sakala 3 teatrimajas. Prooviprotsessi te alustasite veel raamatukogus, nüüd kolisite aga kõrge laega blackbox’i. Kuidas see muutus truppi mõjutab? Kas panete mesilased lendama?
Meelis Põdersoo: Kolimine Sakala 3 teatrimajja annab juurde võimalusi, mis raamatukogu väikeses saalis poleks mõeldavad. Meil on nüüd rohkem kõrgust, sügavust ja tehnilist võimekust, mis omakorda tähendab, et meil on nüüd rohkem valikuid. See on tegelikult päris suur väljakutse, sest esimene kokkupuude selle looga toimus just raamatukogu keldrisaalis, mille intiimsus tundus sellele loole sobivat. Selle loo puhul on minu meelest väga oluline saada publiku kujutluspilt tööle, et ta hakkaks oma peas nägema nii peategelast kui ka maailma tema ümber. Huvitav ongi nüüd see, kuidas suure Sakala saali võimalusi kasutades või kasutamata jättes säilitada lähedane kontakt publikuga; et ta tunneks, et ta on saalis sama vajalik kui näitleja laval. Et ta ei tuleks ainult vaatama, kuidas mesilane lendab, vaid paneks ise mesilase lendama.
Mulle meeldiks, kui seda lugu tuleksid vaatama lapsed koos vanematega, sest on võimalus, et see lugu heidab valgust lapse maailma nendele aladele, mis muidu ehk vanemate silme eest varju jäävad.
Aare: Ago, sa oled öelnud, et trupp loob koos. Sina oled selles kolmeses näitlejapundis, lisaks lood helidemaailma ja otsa veel lavastajatöö – kas keeruliseks ei lähe?
Ago: Üritan paindlikult oma visiooni ellu viia, võttes vastu, mida näitlejad proovis pakuvad. Kuna olen ka ise näitlejana laval, siis on selle võrra raskem muidugi. Aga samas olukorras olin olude sunnil oma esimese lavastusegi puhul.
Paljud VAT Teatri lavastusprotsessid on olnud loomingulised koostööd, kus proovis ei ole lavastaja-näitleja roll nii kindlalt piiritletud. „Mesilase“ proovides annan hea meelega aeg-ajalt juhtpositsiooni käest, püüdes samas mitte lasta kolleegidel üldisest mängulaadist ja lavastusstiilist väga kaugele uidata. Iseäranis kahju on sellest, et tihtipeale publikuni ei jõuagi teadmine sellest, kui suur koostöö on ühe lavastusprotsessi taga. Kuigi paberil seisab see mul kolmanda lavastajatööna, olen kaaslavastanud rohkem või vähem kõigi oma näitlejatööde juures. Selles valguses on „Mesilane“ meile üsna tuttav protsess.
Aare: Schimmelpfennigi näidend kõlksub kuidagi kokku ühe teise VAT Teatris lavale jõudnud ja samuti saksa keelest tõlgitud näitemänguga „Kas kalad magavad?“, mille autor Jens Raschke ütles kuidagi nii, et tänasel päeval saab just noorele vaatajale suunatud teatris kõnelda olulistest üldinimlikest teemadest, langemata šokeerimise sohu. Kas „Kalade“ ja „Mesilase“ vahel on miski seos?
Ago: Valusatest ja kohutavatest üldinimlikest teemadest on vaja rääkida. Ka noortele. Iseküsimus, kas näiteks vägivalla kujutamine peab olema samas võtmes, mida action-filmides näeme… Teatris ongi oluline leida võti, mille kaudu karmidele teemadele läheneda, eriti laste puhul. Nii Illimar Vihmar teatrikunstnikuna kui ka Rascke ja Schimmelpfennig näitekirjanikena on selle oma loomingus leidnud, jättes ruumi ka elurõõmsale mängule. Teemadeks samas surm ja ellujäämine siin karmis maailmas. Ja võib-olla just läbi lapse silmade näeme ka meie, täiskasvanud, et maailm nii karm ei olegi, kui oma suhtumist või perspektiivi muuta. Võib-olla vajadusel isegi mesilase perspektiiviks.
Aare: Mis on need seitse levelit, millele loo alapealkirjas viitate? Kuidas lugu arvutimängude ja digireaalsusega, metaversumiga seotud on? Või on tegu ikkagi muinasjutuga? Kuidas sinna veel lapse argipäev sobitub?
Karolin Jürise: Alapealkiri „Lapse argipäev seitsmel level’il“ kirjeldab minu arvates väga kompaktselt lavastuse reaalsust. Lugu on lapsest, kes oma igapäevaga toimetulekuks suhtub teatud olukordadesse kui mängu. Mäng jaotub omakorda level’iteks. Igal level’il on teatud väljakutse, millest minategelane peab kavalate, mänguliste võtetega läbi pääsema. Seega, antud lugu on mõlemat, nii mängu kui ka pärisreaalsust, mille vaheldumist saame nii meie, näitlejad, kui ka vaatajad vastavalt oma kujutlusvõimele kujundada.
Aare: Mihkel, mulle meenub, et õige mitmel VAT Teatri trupi istungil oled toonud laule mõne Schimmelpfennigi loo, nüüd jõuab su lemmikautor siis lõpuks lavale. Kes see Schimmelpfennig õieti on ja miks ta sulle muljet on avaldanud?
Mihkel: Roland Schimmelpfennig on kaasaegse saksa näitekirjanduse hiiglane, kelle loomingut on lavastatud üle terve planeedi. Tegemist on äärmiselt produktiivse autoriga, kes lisaks näidenditele kirjutab ka libretosid ja proosat. Nimetan teda vahel saksa Kivirähkiks, sest nad on eakaaslased ning tegid oma näitekirjanikudebüüdi 90-ndate alguses. Stilistiliselt neil küll palju sarnasusi pole, kuid mulle tundub, et aastatega nihkuvad nad teineteisele lähemale, mõlema loomingusse on imbunud tervislik annus nostalgiat.
Miks Schimmelpfennig mulle nii väga meeldib? Arvatavasti seepärast, et see viis, kuidas ta maailma kirjeldab, sarnaneb minu maailmatunnetusega. Schimmelpfennig mõtleb fragmentaarselt, pildikeste ja jutukestena, tema jaoks on inimsaatus juhuste ja ettemääratuse võitlusväli; argielu ja muinasjutulisus eksisteerivad käsikäes – nii ka „Mesilase“ puhul.
Aare, sul on tuline õigus, ma olen üksjagu vaeva näinud, et mõni ta lugu VAT-i vahendusel publikuni jõuaks ja nüüd on see suur päev peaaegu käes! Vaja on veel vaid õhku tõusta!
VAT Teatri lavastus
MESILANE SINU PEAS
Lapse argipäev seitsmel levelil
Autor: Roland Schimmelpfennig
Tõlkija: Mihkel Seeder
Lavastaja: Ago Soots
Kunstnik: Illimar Vihmar
Valguskunstnik: Sander Põllu
Koreograaf: Kristjan Rohioja
Osades: Karolin Jürise, Meelis Põdersoo, Ago Soots
Esietendus 7. märtsil 2022 Sakala 3 teatrimajas
