ÄRA VAIDLE SÜDAMEHÄÄLEGA: Eesti Noorsooteatris esietendub 6. veebruaril Taavi Tõnissoni lavastus „Röövlitütar Ronja“, kus südamesõpru Ronjat ja Birki mängivad Doris Tislar ja Joosep Uus. Peep Ehasalu küsis neilt nii Astrid Lindgreni loo kui ka lavastuse kohta.
Kas poisid ja tüdrukud võivad olla sõbrad? Kas teil oli lapsepõlves mõni vastassoost sõber?
Joosep Uus (J.U): Ikka oli. Ilmselt mingis vanuses on see raskem. Ma millegipärast arvan, et mehed vastavad pigem „ei saa“, aga naised arvavad vastupidi.
Taavi Tõnisson (T.T): Olen tulihingeliselt seda meelt, et parimad sõbrad saavad olla erinevast soost. Sõprus on miski, mis ei küsi sugu ega vanust.
Kasvasin üles Tartus, meil Rõõmu tänavas elas palju ühevanuseid lapsi, nii poisse kui ka tüdrukuid. Oli teatud mänge, mida sai mängida ainult poistega. Aga suur osa mängudest olid hoopis põnevamad, kui tüdrukud ka kambas olid. Kas mul oli tüdrukutest sõpru? Muidugi oli! Kas see põhjustas narrimisi? Ei mäleta küll. Pigem on meeles, et teatud vanusest alates oli keerulisem koos mängida, sest plikad kasvasid kiiremini suureks ja tahtsid rohkem omaette kihistada ja jalutada.
Doris Tislar (D.T): Mul on vanem vend. Seetõttu oli mul palju poistest sõpru. Nii et saan öelda, et võivad. Ja peavadki.
Nii Ronjal kui ka Birkil oli suhe vanematega keeruline. Mida on teil suhetest oma vanematega lavastusse kaasa võtta?
T.T: Minu vanemad andsid mulle palju vabadust. Ka siis, kui nad mu tegevusi heaks ei kiitnud. Minusse usuti. Ja usutakse täna ka. See on mind aidanud, kannustanud ja tekitanud ka vastutustunde – tahte olla oma vanematele hea laps isegi praegu, täiskasvanuna. Mu vanemad on alati andnud mulle hingamisruumi ja toetanud mu valikuid. Kandvaks jõuks on alati olnud armastus ja usaldus.
Mulle tundub, et Ronja ja tema ema suhe on sarnane. Ronja isa Mattis on isa, kes „lõdiseb“ armastusest oma lapse vastu, Ronja on tema elus kõige olulisem. Ometigi kujunevad just Ronja ja ta isa suhted kõige keerulisemaks liiniks kogu loos. Mõlemad on kanged kivid, kes teineteist üdini armastavad. Aga maailma asjadest on neil kujunenud erinevad arusaamised ja selle pinnalt tekivad konfliktid. Õnneks on Mattis siiski tugev õppimisvõimeline mees, kes peab lihtsalt asjade üle pisut järele mõtlema, siis suudab ta enda uhkuse alla neelata ja tuletada meelde, mis elus tegelikult oluline on. Ronja on sarnane. Mõlemad on tulised karakterid.
Lavastust luues olen palju mõelnud enda vanematele ja lastele ja sellele, milline vanem ma ise olen. Ronja looga tegelemine on tekitanud tunde, et tahaksin olla parem inimene.
D.T: Vanemad jäävad oma lastele alati vanemateks.
J.U: Ronja vanemad on sama palju kangelased kui peategelased. Kas ma näen oma vanemaid nüüd kuidagi teistmoodi? Ilmselt saan andestada neile nende vead, sest pidid nad ju kogu aeg improviseerima.
Armastus – paljusid paneb selle sõna kõvasti väljaütlemine punastama, te lubate seda lausa lavastuse kodulehel. Millisest armastusest on jutt?
D.T: Juttu on sellest päris armastusest, mis on tingimusteta. Suured tunded teevad meid haavatavaks ja see võib tunduda ohtlik. Sellepärast häbenemegi. See on kaitserefleks, ma arvan.
J.U: Ma ei tea, miks häbenetakse. Ennast haavatavaks teha ongi ohtlik, sest võib haiget saada. Ronja ja Birk armastavad teineteist, kuid nad ei ole Romeo ja Julia. Paralleel on küll ilmselge tekkima, aga nende armastus ei ole romantiline. See on agapè armastus (isetu ja vaimne armastus – P.E).
T.T: Üha enam inimesi kasutavad sõna „armastus“ igapäevaselt. Midagi on selles väga toredat. Aga natuke hirmutavat ka. Tekib mure, et äkki devalveerime selle sõna ära?
Armastus on see, kui sa asetad teise inimese vajadused ja soovid enda omadest ettepoole. Kui sa hoolid teisest inimesest niivõrd, et sinu enda soovid ja tahtmised ei loe sulle esimesena.
Ronja loos on palju armastust. Lapse armastus oma isa ja ema suhtes. Isa ja ema armastus oma lapse suhtes. Sõprade vaheline armastus. Armastus keskkonna vastu. Armastus õigluse vastu.
Lavastus räägib ka südamehäälest. Mis see on?
D.T: Südamehääl on see, mida ainult sina ise kuuled. Selle häälega ei saa keegi teine vaielda.
T.T: Südamehääl ehk südametunnistuse hääl ehk meie sisemine „mina“, kellega pidevas dialoogis oleme. Öeldakse, et inimene teeb instinktiivselt alati vahet „õigel“ ja „valel“, aga alati ei suuda me tegutseda „õigesti“, sest „valesti“ on hetkel kasulikum. Siis käivitubki südamehääl nagu ruupor, mis pasundab, et teeme valesti.
Mattis teab oma südames, et Ronjal on õigus ja Birki pantvangi võtmine on absoluutselt vale. Vaatamata sellele, et tema südamehääle ruupor on põhja keeratud, ei suuda Mattis asju õigesti lahendada.
J.U: Ma enda südamehäält eriti ei kuulegi, sest see sosistab. Ajalehed, Youtube, kohustused, halvad harjumused – kõik karjuvad sellest lihtsalt üle. Vaid mõnes vaiksemas kohas olen südamehäält kuulnud.
Mattise sõnad ja teod ei läinud alati kokku. Kas teil lähevad?
J.U: EI! Ehkki ma väga tahaksin.
T.T: Kindlasti mitte alati. On hetki, kui eksin enda sõnade vastu – kõigil juhtub. Oluline on, kuidas sellega toime tuled? Mida eksides teed ja kuidas püüad olukorda lahendada, parandada.
D.T: Vanemad ütlevad ikka, et käitu mu sõnade, mitte tegude järgi. Ükskõik, kui palju me elus ei prooviks kõike õigesti teha või öelda, siis vahel läheb ikka teisiti. See ongi elu ja nii me areneme.
Kas te kakelnud olete? Mis on teie viis tülidega hakkama saamiseks?
J.U: Ei ole füüsiliselt kakelnud. Õnneks saan ikkagi asjad lahti räägitud. Pigem on tunne, et tuleb kõik välja öelda, vahet pole, kui raske on.
T.T: Loodan ikka inimeste headusele ja usun, et peaaegu iga kaklust on võimalik ära hoida! Olen paaril korral kaklusesse sattunud ja ega see mulle meeldinud. Üldiselt hoian end eemale olukordadest, mis nõuaksid füüsilist sekkumist. Kui aga keegi tuleb kallale mu lähedastele inimestele, siis ma end tagasi ei hoia.
Tülitsejana olen väga kehv. Tahan kohe esimestest tülinootidest ära leppida. Kui see ei ole võimalik, siis tassin kogu tülist tekkinut endaga pikka aega kaasas.
D.T: Tülitsema vahel peabki. Siis saab selgust seal, kus enne oli segadus. Aga leppida peab ka oskama.
Liina Sumera muusika ja Leelo Tungla sõnad – tundub võitmatu kooslus. Kui oluline on muusika, suunamaks publikut enda soovitud radadele? Millist muusikat armastate kuulata?
D.T: Muusika aitab luua maailma, mida vaikuses oleks raskem näha või tunda. See toob siseilma paremini esile. Hetkel kuulan millegipärast hispaaniakeelset baila-baila-muusikat, mis tõstab tuju ja aitab pikkade proovide vahel lõdvestuda.
J.U: Muusika annab tohutu tõuke, paneb mõtted teistmoodi tööle. Täiesti ausalt – kui tulen tööle, kuulan mõnikord death metal’it või Kate Bushi. Teeb tuju heaks.
T.T: Muusikal ja lauludel on lavastuses väga oluline roll. Liina loodud muusika toetab me peategelase arenguliini, loob atmosfääri, kandes endas erinevaid teemasid, emotsioone, vahel toetades, vahel kontraste luues. Muusika aitab jutustada lugu, mida tahame publikuga jagada. Leelo kirjutatud sõnades on sees eht-lindgrenlik lihtsus ja vägi, mis haakuvad meie peategelase ja ka teiste tegelaste läbielamiste ning armastuse, rõõmude ja hirmudega.
Proovideks valmistudes kuulasin palju põhjamaist folkmuusikat ja eepilist filmimuusikat. Ja tegelikult ka erinevaid loodushääli. Tahan anda ka publikule aega märgata ja tunda. Võiksime elus selleks rohkem aega võtta – et märgata ja tunda loodust ja inimesi enda ümber, nautida aastaaegade vaheldumist.
Loviis, Ronja ema, ütleb: „Kui sulle on kasukasse täid siginenud, siis ei aita virisemine! Tuleb midagi ette võtta!“ Ma tahaksin ka osata elada nii, et suudan midagi ette võtta, mitte kurta. Tunda rõõmu nii elust kui igast ette tulevast katsumusest.
Mis on mitmekihilises loos teie jaoks see peamine, mille pärast ette võtta raamat või tulla lavastust vaatama? On need erinevad põhjused?
J.U: Peamine üldistus on see, et kõik kultuurid kalduvad ühel hetkel jänni jääma ja peavad uuenema, nii on see määratud. Kuidas ja kas nad seda suudavad, on teine asi.
T.T: Mulle tundub, et tuleks teha mõlemat – lugeda raamatut ja tulla ka lavastust vaatama. Teemad, millega see lugu tegeleb, on nii raamatus kui ka lavastuses samad. Oleme kunstniku ja kogu loometiimiga proovinud selle imeilusa loo teatrikeelde tõlkida, leida üles tegevuslikud impulsid ja tegelasi käivitavad motivaatorid. Oleme inspireeritud Wiklandi illustratsioonidest. Oleme vaimustunud selle loo tegelastest ja keskkonnast.
Lugu Röövlitütar Ronjast on sümboolne muinasjutt uue ajastu saabumisest. Sajandeid on Mattise metsas elatud samamoodi, sajandeid on Mattise järel saanud röövlipealikuks järgmine Mattis ja siis korraga sünnib ühel tormisel ööl tüdruk ja miski pole enam endine.
See on lugu julgusest, armastusest ja hoolimisest. Lugu õiglusest ja südamehäälele truuks jäämisest.
Lugu on lisaks kõigele ka väga visuaalne. Muinasjutulises, karmis ja karges põlislaanes elavad müütilised ja müstilised olevused kõrvuti tavaliste inimeste, loomade ja lindudega. See kooslus on ainulaadne ja kordumatu, samas nii lihtne, orgaaniline ja kokkusobiv.
D.T: See on imeilus ja eluline lugu. Sellepärast oleks patt sellest ilma jääda.
T.T: Kas te olete kunagi proovinud hüüda kevadhüüdu? Kui veel ei ole, siis tuleval kevadel kindlasti proovige!
Röövlitütar Ronja
Astrid Lindgreni „Röövlitütar Ronja“, tõlkija Vladimir Beekman, dramatiseerija Siret Campbell, laulusõnade autor Leelo Tungal, lavastaja Taavi Tõnisson, kunstnik Kristel Maamägi, valguskunstnik Priidu Adlas (Eesti Draamateater), helilooja Liina Sumera, helikujundaja Mikk Mengel, videokunstnik Alyona Movko-Mägi, liikumisjuht Olga Privis, lavavõitluse seadja Laura Nõlvak.
Mängivad Doris Tislar, Joosep Uus, Leino Rei, Laura Kukk, Risto Vaidla, Andres Roosileht, Kaisa Selde, Mart Müürisepp, Tiina Tõnis, Karl Sakrits, Mait Joorits, Steffi Pähn, Jevgeni Moissejenko.
Esietendus 6. veebruaril 2022 Ferdinandi saalis. Kahes vaatuses, vanusele 7+.
Teos jõuab lavale Nordiska Aps, Kopenhaagen loal – www.nordiska.dk. Autoriõigusi vahendas Eesti Teatri Agentuur.
FOTO:Getter Meresmaa (Röövlitütar Ronja proov)