ARMASTUSE HÄVITAV JÕUD: Nikolai Baturini looming teatrilaval on kui võimatuse võimalus. Ott Kilusk lahkab Endlas lavale tulevat Baturini armastusromaanil põhinevat etendust „Noor jää“, mille ta ise dramatiseeris ja mille lavastas Kaili Viidas. Baturin, keda on peetud ka Eesti tugevaimaks autoriks üldse, avaneb raskelt, kuid tema muukimine tasub end iga kell ära.
- märtsil esietendub Endla Teatri suures saalis Nikolai Baturini armastusromaani ainetel valmiv lavalugu „Noor jää“. See on lugu armastuse hävitavast jõust, katastroofi eelaimusest ja asjade juhtumise paratamatusest.
Kahe imepärase maailma võimalik sümbioos
Vaid paar aastat tagasi meie hulgast lahkunud kirjaniku Nikolai Baturini teosed ei jõua just sageli lavalaudadele, kuigi lisaks romaanidele ja mulgimurdelisele luulele kirjutas ta ka vähemalt üheksa näidendit. Vaatamata Tammsaare romaanipreemiale pole Baturin just üleliia palju loetud autor, kelle loomingut inimesed omavahel igapäevaselt arutaksid, nagu see on tavaline näiteks Kivirähu või Hargla puhul. Baturinit see asjaolu ei heidutanud, pigem rahustas, sest just temale kuulub mõttetera: „Hea raamat pole mitte see, mis leiab palju lugejaid, vaid see, mis leiab vähe lugejaid.“
Nõnda ei teinud Baturin oma loomingus iialgi ühtki kompromissi, et enda teoseid laiematele hulkadele „söödavamaks teha“, vaid kirjutas ikka ja ainult nii, nagu talle endale tundus õige ja vajalik. Veel vanuigi, hooldekodu püsielanikuna, lausus ta kurvalt naeratades, et mis sa teed, kui oled juba kord modernist – kirjanik, kes otsib ja leiutab, kaevab end läbi teksti pealmistest kihtidest ja loob oma keelt.
Maailmad, mille loojaks Baturin oma loomingus oli, erinevad otsustavalt harjumuspärasest. Need on hüperboolsed ja filosoofiliselt avarad mõtteruumid täis mütoloogilisi ja pärimuslikke vihjeid, allegooriaid ja metafoore, milles kirjaniku fantaasia käivitab lugeja oma sedavõrd intensiivse jõuga, et see on lausa füüsiliselt tajutav. Seega on Baturini loominguga tutvumine omamoodi katsumus, mis nõuab pühendumist. Pühendunud saavad aga kulutatud aja eest väga palju tagasi. See lugemiskogemus on ilma igasuguse liialdamiseta otsekui saladus, väike varandus või midagi veel müstilisemat, mida endaga kaasas kanda. Lihtsalt väljendudes aitab Baturin lugejatel maailma avaramalt näha, aimata aimamatut ja rännata eksootilistes paikades, kuhu võib-olla isegi päriselus pole võimalik reisida. Flirdib ju autor enamikus oma romaanides nii ulme- kui ka fantaasiakirjandusele omaste võtetega, maagilise realismi ilmingutest rääkimata.
Askeetlikud, põikpäised ja pühendunud tegelased
Ka tegelased, kes elavad ja toimetavad Baturini erilistes maailmades, on erilised. Nad on askeetlikud, põikpäised ja eesmärgile pühendunud. Nad mõtlevad ja räägivad teisiti, käituvad ettearvamatult ja võtavad vastu otsuseid, mis nõuavad üliinimlikku eneseületust. Nende moraalikoodeks sarnaneb antiiktragöödia kangelaste omaga. Astudes vastu oma saatusele, nõuavad nad nii eneselt kui ka teistelt rohkem, kui inimene taluda suudab ja sestap kukuvad kõrgelt, sest kui surelikud esitavad väljakutse igavikulisele, on tulemuseks katastroof. Baturini üheks olulisemaks teemaks ongi inimese võimetus ajaloost õppida. Ikka ja jälle tahab mõni tema tegelane looduse ja jumalaga samale pulgale tõusta, kuid reeglina vajub ta teose lõpuks homeerilise naeru saatel olematusse.
Keerulised tegevuspaigad
Baturini teosed on olemuselt tragöödiad, jutustades meile, et inimeses peitub palju rohkem, kui pealtnäha paistab, kuid ometi on kusagil piir, mille ületamine enesehävituslikult saatuslikuks saab.
Üks põhjus, miks teatritegijad Baturini tekste lavalaudade jaoks keeruliseks peavad, võib peituda eksootilistes tegevuspaikades. Olles küll eesti kirjanik, asetab Baturin oma tegelased sageli tegutsema keset kõrbe („Oaas“, „Kentaur“), tundrasse („Karu süda“) või mõne kauge ookeani troopilisele kaldale („Delfiinide tee“). Nendes lugudes sõidavad ebareaalsed hiigellaevad, kerkivad tohutud marmorist paleed, laiuvad lõputud mered ja laaned, mida teatri lavatinglikkuses ehk raske usutavalt esile manada.
Tegelikult on aga teatri võimalused lõputud tänu elliptilisele kujutlusjõule, mis on teatrikunsti oluline pärisosa ja just teatris võikski avalduda baturinlik võimatuse võimalus, kus uskumatu vaatajate silmade ees tõeks saab.
Mitmeid oma teoseid nägi Baturin suurte, eepiliste filmidena, vormistas oma romaanidest stsenaariumeid ja pakkus neid erinevatele filmitööstustele nii meil kui ka mujal. Filmini on tänaseks paraku jõudnud ainult „Karu süda“ – müstiline lugu tundraküti üksildasest elust.
Teine väljakutse, millega teatritegijad Baturini tekstide puhul kokku puutuvad, on kahtlemata tegelaste kõnepruuk. Seda võiks tinglikult nimetada aforistlikuks. Lugedes tõeline nauding, kuid laval esmapilgul problemaatiline. Tegelikult peitub just siin võimalus uueks ja värskeks lähenemiseks, meie sõnateatri keeleruumi rikastamiseks millegi senikuulmatuga. Baturini dialoogid pole kunagi ühetähenduslikud. Heale kirjandusele omaselt räägitakse olulistest asjadest sageli just rääkimata jätmise kaudu. Repliikide taga hiilib palju varjatud mõtteid, tundeid ja allhoovusi. Näiliselt argiste vestluste varjus eksisteerib keeruline märgisüsteem, millest läbitungimine nõuab süvendatud analüüsi, detektiivi tööd, mis võimaldab luua peeni, mitmekihilisi karaktereid.
Baturini tekstipoeetika läbi teatri meediumite
Romaan „Noor jää“ on ilmunud 1985. aastal ja selle tegevus (kuigi seda kusagil otseselt ei mainita) toimub meile tuttavas keskkonnas. Taustaks Eesti loodus ja meie maastikele omane vana mõisahäärber. Autor on ka sellest romaanist filmistsenaariumi kirjutanud, kuid raamatus esitatud liig terav probleemiasetus ja kompromissitult otsekohane teemakäsitlus panid ajastule omaselt unistuse filmist igavesti riiulile. Tolleaegsetele tsensoritele ja lugejatele mõjusid abituuriumis viibivate noorte maailmavalu, eneseleidmine ja lõplik kaotamine kahtlemata šokeerivalt. Depressioon, sisemine lõhestumine ja enesetapp on vaid mõned märksõnad laiemast probleemide ringist, millega lugeja „Noort jääd“ lugedes kokku puutub.
Romaan on valdavalt üles ehitatud tegelaste sisemonoloogidele ja teadvuse voolule, luues lugejate peas polüfoonilise assotsiatsioonide rea – tõdemuse, et inimesed, kes viibivad ühes ja samas situatsioonis, tõlgendavad seda täiesti erinevalt.
„Noores jääs“ esinev suhete kompleks on sedavõrd mitmekihiline, et pole võimalik määratleda, kes käitub õigesti või valesti. Taolised kriteeriumid kaotavad siin igasuguse tähenduse. Tegelaste elusid näib juhtivat paratamatus, mis viib jätkusuutliku elukorralduse vääramatu eskaleerumiseni, lagunemiseni ja lõpuks hingelise katastroofini.
Autor on romaani alapealkirjaks märkinud „armastusromaan“, kuid järelsõnas ütleb ta järgmist: „Mõistagi ei ole see armastusromaan. Pealkirja allvihje on vaid paradoksaalseks šifriks romaani peitsisu juurde, et käsitleda veel eelpool algust, tundevallast olemuslikumat ja olulisemat sfääri – inimmoraali, seda kummalist, individualiteedile asendamatut, bioloogilisest seisukohast täiesti tarbetut eetilist kompleksi; MORAALI, ilma milleta suurimagi alibiga armastus ei kuulu inimtunnete valda, vaid on animaalne.“
„Noor jää“ on romaan armastuse hävitavast jõust, katastroofi eelaimusest ja asjade juhtumise paratamatusest. Ehk nagu ütleb autor ise järelsõna lõpus: „Lähtudes tundeloogikast, mis on samuti olemas, leiab südametele astuja oma õnne tipult tühja koha. Niipalju on see siis ikkagi armastusromaan.“
Baturini fiktsioonid on avarad nii sisult kui ka vormilt. Nende „tõlkimine“ ühest kunstilisest keelest teise (romaani toomine teatrilavale) on põnev väljakutse, omamoodi rännak nii lavastajale kui ka trupile, kuid eelkõige siiski teatrikülastajale, avastamaks midagi uut, senikogematut, et kohtuda võimatuse võimalusega.
Baturini katastroofi eelaimus
„Noor jää“ on lugu armastuse hävitavast jõust, katastroofi eelaimusest ja asjade juhtumise paratamatusest. Romaani on dramatiseerinud Ott Kilusk ja lavastajaks Kaili Viidas. Laval külalisnäitlejad Karmel Naudre ja VeikkoTäär, noored näitlejaks pürgijad Tõru Kannimäe või Vesse Leok ning, lavarollid teevad ka Carita Vaikjärv, Andrus Vaarik, Carmen Mikiver, Meelis Rämmeld ja teised armastatud Endla teatri näitlejad.
Foto: Veikko Täär ja Ireen Kennik “Noor jää” lavaproovis, (autor Anne-Ly Sova)
