KÕIK MUUMID JA MUUD: Soome Instituudi programmijuht Ingrid Orman jutustab maailma lemmiku Tove Janssoni 100. sünniaastapäeva puhul joonistava kirjaniku rändnäitusest Eestis. Sest Janssoni armastavad kõik eestlased, titest vanurini, torumehest akadeemikuni.

 Tove Janssoni 100. sünniaastapäeva aastal koostatud fotonäitus, mida saate vaadata Soome Instituudis, soovib tuua esile kunstniku mitmekülgsust ja rääkida, et Tove Jansson oli palju muudki kui muumitrollide looja. Fotod viivad vaataja Tovele väga lähedale. Piltidelt kumab vastu naise mõtlik ja vaikne iseloom – ometi näib muidu kaamera suhtes nii pelglik kunstnik tundvat end neil fotodel erakordselt vabalt.

Ja miks ta ei peakski piltidel vaba olema, kui kaamera taga on hea sõber: kõik selle näituse pildid on teinud Tovele väga lähedased inimesed: vend Per Olov Jansson, kes jäädvustas õde tema lapsepõlve- ja noorusaastail, ning sõber Carl Gustaf Hagström, kes on pildile püüdnud hetki tema elu teisest poolest – kuni kõige viimase fotoni, pärast mida kunstnik enam kaamera ette ei soostunud tulema.

Ka fotonäitusele lisatud Tove loo pani kirja mees, kes tundis teda isiklikult – kunstikriitik Erik Kruskopf (kelle tekste on kasutatud ka siinses artiklis).

Jutustav joonistaja

Näituse fotod võtavad vaataja kaasa armastatud kirjaniku ja kunstniku jaoks tähtsatesse paikadesse: lapsepõlvekodu Helsingis Katajanokka linnajaos, Ullanlinna ateljee ja Pellinki saarestik – kõik need kolm on tema loomingut oluliselt mõjutanud. Kõigist enim ehk Soome saarestikumaastiku karm ilu ja seal kogetud üksindus, milleta Tove oma elu ettegi poleks kujutanud.

Suur osa tulevase kirjaniku ja kunstniku lapsepõlvest möödus kunstnikuateljees Helsingis. Tema isa oli Soome skulptor Viktor Jansson ja ema Rootsi päritolu joonistamisõpetaja Signe Hammarsten Jansson. Kui Tove oli viiene, sündis perre teine laps, Per Olov, ja veel viis aastat hiljem kolmaski, poeg Lars. Per Olov õppis fotograafiks, Lars tegeles paljude asjadega, kuid võttis viimaks Tovelt üle muumikoomiksite joonistamise.

Laps, kes elab koos hommikust õhtuni joonistava emaga, peaks küll olema ülimalt andetu, et mitte ka ise joonistama hakata. Tiivustatud elavast fantaasiast, mida vanemad hea meelega õhutasid, said Tove lapselikest joonistustest sageli paljude tegelastega jutustused, kus muinasjutuline väljamõeldis põimus tähelepanekutega tegelikkusest. Kui saabus aeg hakata kasutama sulge ka tähtede kirjutamiseks, harjus Tove kiiresti sellega, et pilt ja sõnad kuulusid kokku. Sündinud oli jutustav joonistaja.

Ateljee kogu eluks

Kaua tegi Tove tööd vanematekodus: laual, mis juhtus vaba olema, või molbertil, mille ta isa ateljee nurka üles seada tohtis. Katajanokka ateljees elas Tove pööningutoas. Juhtus, et vahel, kui isa allkorrusel külalisi vastu võttis, oli tal raske öösel sõba silmale saada.

Alles pärast sõda õnnestus Tovel üürida Ullanlinna tänaval ateljee, mille eelmine kunstnikust üürnik oli sõjas langenud. Ateljee asus pööningukorrusel, valgus langes kahest suunast, kuid korter oli külm ja seal tõmbas tuul. Ainsaks soojusallikaks oli kamin, mille peal sai ka süüa valmistada. Aga see oli Tove oma ateljee.

Vähehaaval tehti hädatarvilikud remonditööd ja lõpuks ehitati ruumid täiesti ümber. Sellele ateljeele jäi Tove truuks elu lõpuni.

 Suvine elu ja saarestik

Helsingi oli Janssonite perekonna kodulinn, kuid linnas elati ainult talvel. Suveks koliti maale nagu kodanlikel peredel kombeks. Kel omaenda suvekodu polnud, see üüris suvituskoha mõne talupidaja või kaluri juures, nii tegi ka Janssonite pere. Need suved mõjutasid suurel määral Tove kunstnikuisiksust ning jätsid jäljed nii tema maalidele best online casino kui ka kirjanduslikku loomingusse.

Toves tärkas varakult tahtmine saada endale päris oma maja. Ta ehitas koos vend Larsiga 1947. aastal onni veidi maad vanemate suvituskohast kaugemale Bredskärile. See oli siiski vaid ajutine lahendus – lõppeesmärk oli veeta suved päris omaenda saarel. Unistus, mis täitus viimaks, kui Tovel õnnestus rentida saareke nimega Klovharu. 1965. aastal võis ta koos Tuulikki Pietiläga võtta kasutusele majakese, mille oli projekteerinud Tuulikki vend Reima Pietilä, ja Klovharust sai nende suvekodu nii kauaks, kuni nende tervis seda võimaldas.

Ka paljudes Tove Janssoni raamatutes kujutab saarestikumiljöö endast raami jutustusele, mis suhestuvad hoopis teistsuguse maailmaga. Ja see ei käi ainult muumiraamatute kohta, milles meri ja lihtne mugavusteta elu jätavad oma pitseri kõigele. Samuti on saarestikus veedetud ajal olnud erakordselt suur mõju tema kui maalikunstniku loomingule. Saarestikumotiive võis näha juba tema varajastel maalidel ning mereäärsed valgusmängud ja ilm jäid tema loomingu koloriidivalikut mõjutama alatiseks.

 Kirjanik

Juba lapsena oli sulepea Tove Janssoni jaoks ühtviisi nii kirjutamis- kui ka joonistamisvahend. Trükidebüüdi tegi ta kolmeteistaastaselt, kui tema kolmepildiline sari ilmus ajalehe Allas Krönika lasteveergudel. 1929 ilmus tema pilt esimest korda poliitilises satiirilehes Garm – väljaandes, millele ta joonistas nii illustratsioone kui ka kaanepilte, sealhulgas mitmeid teravaid poliitilisi pilapilte, kuni lehe sulgemiseni 1953. aastal.

Tema esimesed trükitud teosed olid väikesed tekstidega varustatud pildid, esimene raamat oli illustreeritud lastejutt „Sara ja Pelle ning Näki tindikalad“ („Sara och Pelle och Neckens bläckfiskar“, kirjutatud 1929, kuid avaldatud alles 1933).

Esimene muumiraamat ilmus 1945. Aastal, see oli „Väikesed trollid ja suur veeuputus“ („Småtrollen och den stora översvämningen“); sarja viimane raamat „Hilja novembris“ („Sent i november“, e. k 1995) nägi ilmavalgust 1970. aastal.

Mida aeg edasi, seda enam pühendus Tove Jansson kirjutamisele. Raamatu kujul ilmutatud kogumike või mitmel pool muudes väljaannetes avaldatud jutustuste kõrval kirjutas ta näitemänge, ühe ooperilibreto, kuuldemänge ning esseid, teemaks sageli kunstilooming.

Maalikunstnik

Joonistamine oli osa Tove Janssoni elukutsest, ta oli oma joonistusoskuse üle uhke. Kuid karjääri tahtis ta teha maalijana.

Kui Tove 1937. aastal naasis teda palju mõjutanud Prantsusmaa-reisilt, oli temast saanud küps kunstnik. Tema töid oli vastu võetud kõikidele näitustele, kuhu ta neid pakkunud oli, ja kriitika oli olnud ülekaalukalt positiivne.

Pärast esimest iseseisvat näitust 1943. aastal tundis Tove Jansson end piisavalt enesekindlana: maalikunst oli tema peamine tegevusala. Tõsi küll, ta oli hakanud juba kirjutama oma esimest muumilugu, mis ilmus paar aastat hiljem, kuid kirjutamist pidas ta ikka veel ainult hobiks, kõrvaliseks tegevuseks.

Noore Tove Janssoni kunsti kulminatsioonipunktiks oli teine personaalnäitus 1946. aastal Leonard Bäcksbacka kunstisalongis. Kriitikud kiitsid, müük läks hästi ja ta tundis end nagu kala vees. Tema vormikeel muutus julgemaks ja ta hakkas vabanema kooliaastatel temasse sügavalt juurdunud maalikunsti kaanonite kammitsaist. Kui ta aga sõlmis lepingu muumikoomiksite joonistamiseks, hakkas joonistamine temalt aina enam aega nõudma ning maalikunst kannatas. Paari järgneva aasta jooksul sündis ainult paar üksikut maali.

Muumid andsid talle majandusliku vabaduse, kuid ometi tundis ta tohutut kergendust, kui ta 1959. aastal viimaks koomiksite joonistamisest loobuda võis. Miski ei saanud nüüd teda enam takistada: ta oli oma aja peremees ja otsustas seda kasutada maalimiseks. Ta ei kirjuta enam oma piltidele alla „Tove“, vaid „Jansson“. Avalikkuse ette astus nüüd uus kunstnik.

Muumitroll

Tove Jansson on meenutanud, kuidas Stockholmi õpingute ajal proovis onu Einar teda sahvrist näppamisest võõrutada ning hoiatas trollide eest, kes inimesele külma tuult kuklasse puhuvad. Need elukad, olevat onu öelnud, elavad kahhelahjude taga.

1930. aastate algusest alates hakkab Tove Janssoni joonistustele ilmuma õige ohtrasti muinasjutulisi tegelasi. Mõned neist kujudest meenutavad juba muumitrolli, ehkki neil puudub veel saba ja mõnikord pole neil ka kõrvu. Snorki nime all esines see tegelane 1940. aastate algul Tove tehtud joonistustel satiirilehes Garm, kujunedes omamoodi kaubamärgiks ja signatuuri täienduseks.

Piltidel võttis aga tegelase lõpliku kuju saavutamine oma aja. Alles muumikoomiksites arenes troll tasapisi selleks ümara koonuga tegelaseks, keda tänapäeval tunneb kogu maailm.

Stockholmi õpingute ajal proovis onu Einar Tovet sahvrist näppamisest võõrutada ning hoiatas teda trollide eest, kes inimesele külma tuult kuklasse puhuvad.

 Kui Tove oli hakanud kirjutama oma esimest muumilugu, pidas ta kirjutamist ikka veel ainult hobiks, kõrvaliseks tegevuseks.

I

Noarootsist Elvasse, siis Tartusse ja edasi

Näitusetekstid on kirjutanud kunstiajaloolane Erik Kruskopf. Näituse koostas Ingrid Orman Soome Instituudist, tõlkisid Anu Saluäär ja Kadri Kaljurand ning kujundas Katri Karing.

Soome Instituudi näitus „Elada, unistada, hõljuda – Tove Jansson“ jääb Eestisse rändama järgnevaks kaheks-kolmeks aastaks. Noarootsi gümnaasiumis on näitus avatud kuni oktoobri lõpuni, rändnäituse järgmised peatuspaigad on Elva ja Tartu.

II

Tants kristall-lühtrite all

Fotograaf C. G. Hagström meenutab, kuidas ta Tove Janssoniga tutvus

„Tove oli julge ja avara hingega, vägivalda ja sõda ta vihkas. Esimest korda nägime teineteist Urho Kekkose ajal iseseisvuspäeva vastuvõtul aastal 1966. Mäletan, et tantsisime kristall-lühtrite all. Õige pea said meist hingesugulased. Tove ei armastanud avalikku tähelepanu ja kaamerat, aga õnneks leppis ta sellega, kui mina teda pildistasin.“

Tove Janssoni hea sõber C. G. Hagström on pildistanud Tovet kuni kunstniku vanadusaastateni. C. G. Hagström oli ka see, kes kogu näituse pildivaliku isiklikult Tallinnasse Soome Instituuti tõi. Ja tema valis fotodele ka sobivad pildiallkirjad Tove enda raamatuist ning Tuula Karjalaise kirjutatud Tove elulooraamatust „Tee tööd ja armasta“, mis veel tänavu ka eesti keeles peaks ilmuma.