ROOSA RIIGIMAJA TOOMPEAL: Toompea linnusekompleks on olnud võimu keskuseks juba pikemat aega erinevate võimude ajal – alates 13. sajandist – ning siin on selgesti näha jälgi paljudest valitsejatest. Praeguse parlamendi sissepääs asub üldsegi hoones, mida oleme sageli näinud erinevatest allikatest – Eestimaa kubermanguvalitsuse hoones ehk Toompea lossis. 2023. aastal tähistas Toompea loss oma 250 aasta juubelit. Archibald Kald teeb lossis ajalooekskursiooni.
Vene keisrinna Katariina Suure käsul ehitatud Eestimaa kubermanguvalitsuse hoone on olnud oma valmimisest peale tähtis koht ajaloos ning selles on töötanud mitmeid tähtsaid ajaloolisi persoone – kuberneridest riigipeadeni. Milline on aga hoone valmimise lugu, mis on selles toimunud ja kuidas tänapäeval seda hoonet kasutatakse?
Katariina II käsk ja hoone ehituslugu
Hoone alguseks võib pidada lugu, kus Vene keisrinna Katariina II sattus 1764. aastal Revalisse oma Baltimaade külaskäigul ning pidi veetma öö Peeter Suure käsul rajatud Kadrioru lossis. Paraku, õhukeste akende tõttu ta haigestus ning otsustas ehitada uhke esindushoone Toompeale.
Kõik ei läinud kohe nii kergelt nagu loodeti. Esialgu andis tsaarinna käsu Tallinna linnale ehitada uus kubermanguvalitsuse hoone. Linn aga keeldus ja tahtis selle anda ülesandeks rüütelkonnale. Mõni kuu hiljem kordas keisrinna nõudmist, kutsudes nii linna kui ka rüütelkonda üles üksmeelele, mis viiski uue hoone rajamiseni.
Katariina II korralduseks oli rajada ulatuslik hoonekompleks koos esindushoonega Toompea linnuse territooriumile. Arhitektide peamine ülesanne oli rajada idapoolsesse ossa esinduslik tiib koos kauni pargiga. Linnuse ringmüüri kagunurgas asetsenud Stür den Kerli torni lammutamisest ülejäänud kivid tuli säilitada ning kasutada kubernerile mõeldud hoone ehitamisel. Need kivid on säilinud ja praegu on neid võimalik selgesti näha Toompea lossi kolmandal korrusel asuvates põhiseaduskomisjoni ruumides. Toompea lossihoone ehitamiseks kehtestati rahvale ka maks, mis oli olenevalt seisusest 1 kuni 15 rubla. Kõrgeim maksukohustus oli linnaametnikel. Teadmiseks, et tollel ajal maksis näiteks piibliraamat 1 rubla ja 200–250 rubla eest oleks saanud osta endale keskmise mõisa.
Hoone pikk valmimisaeg
Kuna ülesanne oli muuta Toompea linnust ning teha see palju esinduslikumaks, siis loodeti ehitada midagi suursugust. Projekti autoriks valiti Saksamaalt Jenast pärit arhitekt Johann Schultz ja selle hoone ehitamisel osalesid mitmed nimekad oma ala meistrid. Schultz, kes põgenes Dresedenist Seitsmeaastase sõja käigus leidis endale sobiliku kohana just Eestimaa, kus ta suutis Saksamaa aladel valitsenud arhitektuurialaseid teadmisi ja stiile edasi kanda ning juurutada. Seetõttu võimegi näha Niccolò Michetti rajatud Kadrioru lossis ja Toompea lossis sarnasusi, sest see oli aeg, kus Euroopast oli kujunemas arhitektuuriliselt avatud kultuuriruum ning lõunapoolsetel aladel valitsenud stiilid ja ideed hakkasid laienema ka mujale.
Nii nagu hoone rajamisega, ei läinud ehitamisega kergelt ja aja jooksul peatusid tööd rahaliste probleemide, aga ka ehituslike iseärasuste tõttu. Peamisteks ehitajateks olid säilinud palgalipikute põhjal Toomgildi meistrid. 1773. aastal saigi hoone üles ehitatud, kuid siseviimistlus kestis veel 1791. aastani. Nii näiteks selgus, et osa hoonest vajas tugevamat toestamist, sest väljakaevamiste käigus leiti, et linnusemüüridele ehitamine ei suuda uut hoonet kanda.
Tegelikkuses oli Toompea lossis võimalik esialgu elada vaid vasakus lossitiivas ning lõplikult saame hoone valmimisest rääkida alles arhitekt Johann Daniel Bantelmanni juhtimisel tehtud viimistlustest 1820. aastatel. Hoolimata sellest sisustasid uued valitsejad koos arhitektidega ruume ja välisilmet, üritades teha seda endale sobilikumaks. Üheks suurimaks muutuseks võib pidada Toompea lossi 1905. aastal täiselektrivalgustuse paigaldamist, mis nägi ette kubernerihoonesse 200 ja vanglaruumidesse 150 pirni paigaldamist. See oli uuendus, mida paljudes nii suuremahulistes hoonetes veel ei kasutatud ning selleks korraldati ka konkurss, et leida sobilik voolugeneraator.
Vangla lossihoovis
Ehituslikud tööd ei puudutanud mitte ainult kubermanguvalitsuse hoonet, vaid ka sisehoovis toimunud muudatusi. Selle käigus ehitati ka linnuse hoovis paiknenud konvendihoone täielikult ümber vanglaks, nagu see oli juba Peeter I ajal. See oli omane ka tsaariajale, et valitsushoone kõrval paiknes vangla. Vanglahoone valmis lossihoovi 1843. aastal mitmete uuendustega – naisvangidele omaette kongid, vangivalvuritele privaatsemad alad.
Kubermanguvalitsuse hoone peamise korruse (II) keskosas paikneb elegantne Valge saal, mis sai tegelikkuses oma nime 1935. aastal toimunud ümberehitustööde käigus. Esialgu nimetatigi seda lihtsalt saaliks (zala), kus toimusid kohtumised ja pidulikumad vastuvõtud. Saal oli esialgu varaklassitsistlikus stiilis, mis oli arhitekt J. Schultzi katse rakendada midagi uut. Nimelt oli Euroopas peamiselt domineerima hakanud klassitsism, mis lükkas barokkstiili tagaplaanile. Tänapäeval ei näe me Valges saalis enam seda tsaariaegset tunnetust, mida ilmestasid mitmed detailid – valge stukkdekoor seintel. Kuigi vahepeal on räägitud legendi Valge saali laes olnud peeglitest, siis seda pole hoone kavanditel kunagi olnud ega ka ajalooallikad selle olemasolu tõestanud.
Ülejäänud ruumid Valge saali kõrval esinduskorrusel olid mõeldud kubernerile nii töötamiseks – arhiiv, vastuvõturuumid, kubermanguvalitsuse kantselei – kui ka tema perele ning teenijatele elamiseks. Tänapäeval asuvad endised eluruumid peamiselt kolmandal korrusel.
Miks just Valge saal?
Valgel saalil on olnud Eesti Vabariigi ajaloos oluline koht. Tsaariajal oli Valge saali interjöör hoopis teistsugune kui praegu ning suurimad muutused leidsid aset 1935. aastal riigivanema Konstantin Pätsi ajal.
Saali algses sisustuses olid seintel ja lae all tumerohelised plaadid stukkidega, millel kujutati nii Antiik-Rooma sõjatrofeesid, idamaiseid elemente (saablid ja poolkuu motiivid) kui ka lillevanikuid vaasides. Üldiselt oli saali olemuseks selline jõuline laad, milles tõsteti esile sõja ja võimu olulisust.
Veidi leebemalt kasutati dekoratsioone kodanike eluruumides, kus oli esil pigem taimne ornament, jättes militaarsed teemad rohkem riigi- ja aadlikega seotud hoonetele. Eriliseks võib pidada Toompea lossi puhul seda, et säilinud on ka sealne anfilaad – pikk hoones olev uste rida, mis läbib üheksat ruumi.
Valge saali nimetus on tõenäoliselt tulnudki just sellest, et riigi esindusruume ja -hooneid hakati rahvusvaheliselt niimoodi nimetama (nt The White Hall, The White House). Nii ka Eestis, sest Valge saali nimetust on kasutatud pigem seal töötanud valitsuskabineti ajal ning see on ajalooliselt niimoodi tänaseni kinnistunud.
Valge saal tsaariajal ja Eesti parlamendi esindusruumina
Tsaariajal oli praegune Valge saal ruumiks, kus toimusid pidulikud vastuvõtud külalistele. 1917. aastal kogunes sinna ka Maapäev. Kuigi meie riigi esimene parlament Asutav Kogu 120 saadikuga pidas istungeid esialgu Estonia teatri kontserdisaalis, oli see ajutine lahendus ning juba kuu aega hiljem tuli neil sealt minema kolida Toompea lossi Valgesse saali. Eesti iseseisvumise järel kujuneski see ruumiks, kus 27. maist 1919 kuni 20. detsembrini 1920 pidas istungeid Asutav Kogu. 4. jaanuaril 1921 kogunenud I riigikogu pidas seal istungeid edasi kuni uue parlamendihoone valmimiseni 1922. aasta sügisel.
Saadi muidugi kohe aru, et ka see jääb ajutiseks lahenduseks, kuna saalis oli väga kitsas ning peale parlamendiliikmete jäi seal ajakirjanikele ja rahvale ruumi maksimaalselt 60 külalisele. Riigikogu hoonesse kolimise järel muutus see saal kohaks, kus istungeid pidas Riigikantselei.
Pärast 1934. aastal Konstantin Pätsi kehtestatud autoritaarset korda hakati riiklust sümboliseerivates ehitistes uue aja nõudmiste kohaseid muudatusi tegema. Sel ajal rekonstrueeriti ka Valge saal, kust eemaldati täielikult Johann Schultzi kavandatud dekoor.
Eesmärk oli kujundada kunagisest esindussaalist valitsuse kabinet. Lossi renoveerimisel ja lisahoonete rajamisel lähtuti paleelikust esindustavast. Muutusi saame täheldada ka lossi fassaadil, mille ette ehitati 1935. aastal rõdu. Samuti sai paigaldatud kaarealusesse sissepääsu rauast väravad – enne oli rahvas saanud käia Toompea lossi sisehoovis jalutamas.
Tänane esindussaal
Eesti Vabariigi taasiseseisvumise järel ning keeruliste majanduslike olude tõttu 1991. aastal käis Valges saalis kuni 2000. aasta suveni koos Eesti Vabariigi valitsus, samuti oli praegustes riigikogu esimehe ruumides peaministri töökabinet. Sellel ajal töötasid nii riigikogu kui ka valitsus ühes hoonetekompleksis ja selle üle imestasid ka paljude teiste riikide esindajad. Kuna aga mõlemal institutsioonil oli kitsas koos töötada, siis Stenbocki maja renoveerimise järel kolis Vabariigi Valitsus sinna.
Valgest saalist on nüüdseks saanud riigikogu esindussaal. Maalidega otsasein on lahendatud taustana riigilippudele, mille ees toimuvad pidulikud pildistamised. Muutmata kujul on säilinud renessanss-stiilis rippdekooriga kaetud lagi, milles on tunda Antiik-Rooma mõjusid, ning ka saali lühtrid, mis on tellitud Belgiast 1935. aastal.
Toompea loss tänapäeval
250 aastat tagasi ehitatud hoones töötabki praegu riigikogu ning sealsed ruumid on mõeldud nii tööruumideks kui ka esindusruumideks. Hoone keskmes olev Valge saal on praegu peamiselt kasutusel nii maja külalistele tutvustamiseks kui ka pildistamispaigaks riigikogu esindajate kohtumistel kõrgete väliskülalistega. Samuti kasutavad seda foto tegemiseks ka riigikogu külalised.
Teine oluline esindusruum on riigikogu esimehe kabinet ja selle nn kuldne saal, kus riigikogu esimees võtab vastu tähtsamaid külalisi või erinevate huvigruppide esindajaid arutamaks riigi jaoks olulisi küsimusi. Riigikogu esimehe käsutuses on viis ruumi, milles on nii eesruum, esimehe abide tööruum kui ka spiikri puhke-, töö- ja külalistuba.
Hoone kolmandal korrusel paiknevad riigikogu komisjonide ja fraktsioonide tööruumid, mis nagu paljudes teistes parlamentides on külalistele suletud.
Olete oodatud selle hoonega tutvuma nii eriekskursioonide kui ka ürituste raames (riigikogu lahtiste uste päev, vanalinna päevad, Open House Tallinn, uudishimupäev jmt).
Infot Toompea lossi ja eriürituste kohta leiab nii riigikogu koduleheküljel internetis kui ka Facebookis ning Instagramis.
Vangla Riigikogu keldris
Paljud on kursis, et Toompeal, tänases riigikogus, on olnud vangla. Enamik teab seda küll Vene keisrinna Katariina II ajast, kuid tegelikult olevat vangla siin olnud juba Liivi ordu lõpuajal ning ka Peeter Suure ajal on märgitud vangla olemasolu. Tõenäoliselt kasutati enne Katariina aega vanglaks keldriruume.
- aastal, kui Johann Daniel (David) Bantelmann renoveeris Toompea lossi, oli üheks tema ülesandeks rekonstrueerida ka Toompea lossihoovis paiknenud konvendihoone vanglaks ning ühendada see paremini Toompea lossihoone endaga.
Teatavasti tehti ruume nii tõhusamaks kui ka mugavamaks, säilitades ikkagi konvendihoone peamised eripärad – kaarvõlvid (fotod 2 ja 7).
Juuresolevatelt piltidelt – nii enne revolutsiooniaegset põlengut 1917 kui ka pärast – on võimalik näha vangla interjööri.