VEEREV KIRJASTAJA: Juku-Kalle Raid tegi intervjuu Tiit Pruuliga, sest Pruuli andis oma reisiraamatute sarjas välja Olev Remsu teose „Püha Baikal“ ja reisiv kirjastaja on hea teema. Intekas pandi toime läbi feisspuki (ärge teie kunagi seda proovige, jõle nõme on feisspukis mingit järjekindlat mõttega asja ajada).
Tiit, sa oled hirmsa hulga reisikirjandust välja andnud, aga kirjandushull olid ilmselt varem kui reisisegane.
Mul oli kodus karm kord – maja oli servast servani raamatuid, ka reisiraamatuid, täis, aga reisida ei saanud kuhugi, matkad vanaemaga Tartust Peedule olid kaugeimaks punktiks. Eks ma siis istusin ja lugesin. Reisikirjandust muu hulgas. Igasuguseid Nansenite ja Hedenite lugusid nii palju kui kätte sain. Vastasmajas elas vana geograafiaprofessor Endel Verep, talle saatsid välismaa sugulased National Geographicu ajakirju. No see oli imelugu. Oskasin juba inglise keele erikooli poisina natuke piltide alt veerida ja mõtlesin professori töötuppa sisseimbumiseks nii palju variante, kui vähegi oskasin. Endal reisimise võimalusi polnud ja siis tegin oma puudusest vooruse ja ütlesin, et ma ei tahagi reisida. Et ma ei reisi esteetilistel põhjustel, sest mulle ei meeldi Nõukogude Liidu peldikud ja sööklad. Mõeldes selle peale, millistes peldikutes hiljem olen söönud, oli see ikka üsna hädavale.
Mis sa räägid, sa armastad ju nõukogude peldikuid!
(Tükk aega ei trüki Tiit midagi, siis teeb feisspukk „plõnn“, andes märku sõnumi saabumisest. Ongi Tiidu sõnum).
Nalja teed, mind võeti pioneerilaagrist ära, sest ma ei suutnud seal pissil käia! Lapsena olin lapsik esteet. Ma ei läinud emaga teatrisse, kui särgi varrukad polnud ühepikkuselt kuue alt väljas. Nutsin, et miks pole ilusti. Juuksuris kontrollisin, kas käärid on desinfitseeritud. Allapoole vööd jutud ja naljad olid 100% välistatud.
Kui sa väidad tõesti, et oled esteet, siis peaks sa ju olema esteet ka kirjanduse koha pealt. Ja see on juba raske juhus, sest pooled asjad jäävad lugemata!
Õrnas eas olin vist ka kirjanduslik esteet, mu esimene ülemus, kui ülikooli ajal ajalehes Edasi töötasin, Linnar Priimägi kujundas palju mu toonaseid hoiakuid. Esteeditsemisest sai lausa poos. Aga pikapeale hakkasin aru saama, et Goethe ja Priimägi ei tea pooli asjugi, et ka Toome poe taga toimub palju huvitavat.
Priimägi pole mingi esteet, tal on lihtsalt valgeks võõbatud kampsik.
Lisaks Priimäele oli sama toon ka kodus. Mu kasuisa, kirjandusprofessor Harald Peep armastas ikka meelde tuletada, et ta on pärit peenest valgekaartlikust suguvõsast. Suur osa kodusest suhtlusringist – Tartu Ülikooli humanitaarõppejõud – olid või vähemalt tahtsid näida „korralike“ inimestena, kes lugesid ja vestlesid „korralikest“ raamatutest. „Olmekirjandus“ oli meil sõimusõna. Ja selle määratluse alla läks suurem osa eesti toonasest kaasaegsest kirjandusest.
Olmekirjandus? Huvitav, mida sel juhul sama hinnangusüsteemi juures tänase kirjanduse kohta öelda?
(Trükib segamatult edasi) Kusagilt sealt Teet Kallase juurest jooksis piir, tema enam meie kodu-akadeemilisse kirjanduskäsitlusse ei mahtunud. Vist Tõnu Õnnepalu ja Rein Raud, FS ostetaks mu tollase kodu riiulitele, kui Jaan Undusk midagi kirjutab, siis tema ehk ka. Ja mõned naisluuletajad Kareva ja Ehiniga eesotsas ehk. Palju rohkem… Kardan, et mitte.
(Vahepeal käib Tiit ilmselt kusagil ära, sest feisspukk jääb puha vakka. Siis kostab jälle see „plõnn“ ja ta jätkab).
Mina jälle hindan head olmekirjandust väga. Ma arvan, et praeguse eesti kirjanduse üks hädasid on see, et lobeda sulega inimesed kirjutavad lihtsalt liiga palju olmet, kunst kaob sinna vahele ära. Kui Kivisildnik vaataks kriitilise pilguga oma toodangu üle, leiaks ta, et kaks kolmandikku on saast, ei tasu trükkida. Aga allesjäänud kolmandik on ka juba väga hea. Aga inimeste vajadus olla kogu aeg ekraanil on nii kuradi suur, et ei suudeta edevust maha suruda ja muudkui toodetakse ridu. Praeguse olmekirjanduse parim näide – Sauter, seal ülendub olme enamasti olemiseks.
On mõni erand ka või?
Erand selles mõttes, et ei avalda kõike, mida sülg suhu toob?
Jep.
Ega ma ju tea, kui palju keegi sahtlisse jätab oma asju ja kõhkleb. Seda köögipoolt ma ei tunne nii hästi. Kivirähuga on sama asi mis Kivisildnikuga. Väljalüps läheb vahepeal liiga suureks, ühe mustri järgi tuleb ajalehtede viisi lugusid. Vaimukad näited vahelduvad, aga põhitoon on sama ja hakkab väsitama.
Kas reisikirjandusega, mille köögipoolt sa hästi tunned, on paremini? Elik et inimesed reisivad ja pärast tuleb ootamatult välja, et suudavad ka jumala hästi kirjutada.
Reisikirjanduses on häid üllatusi olnud küll. „Ehh, uhhuduur“ tundus mulle alguses selline lihtsate pullivendade odav reklaam, aga kui ilmus teine raamat, võtsin mütsi maha ja kummardasin. Birgitta Davidjantsi teadsin kui muusikut ja Playboy kaastöölist. Tema „Ida läänepiiril“ on aga haruldaselt hea sümbioos kultuuri tundmisest ja lahedast kirjutamisstiilist. Sarnaseid vahvaid leide on olnud ka mõne „Minu“ sarja raamatuga. Üldiselt on parimad reisiraamatud viimaseil aastail ikkagi kirja pandud n-ö päris kirjanike-ajakirjanike poolt: Viivi Luik, Krister Kivi, Aime Hansen, Peeter Sauter, Vahur Afanasjev, Roy Strider, Olev Remsu, Mart Kivastik. Kahju, et Mutt pole ammu reisikirju kirjutanud.
Seda üllatust on mul aga rohkem ajakirjaga seoses (Tiidu GO Reisiajakiri – toim), et kusagilt tuleb välja mingi higine alpinist, kes kirjutab väga värske loo mägironimisest. Aga eks ta nii olegi, et ühe viisijupi võime kõik kenasti ära vilistada, aga katsu sa sümfooniat ette laulda. Ja hea raamat ongi sümfoonia mõõdus teos.
Sa ütlesid siiski, et parim värk pannakse kirja päris kirjanike-ajakirjanike poolt. Sa oled ju ise ka päris-kirjutaja!
Ma vist arvan enesekindlalt, et suudan teiste kirjutatut üsna adekvaatselt (loe: „kriitiliselt“) hinnata. Seda enam pean ma enda kirjutatut adekvaatselt ja kriitiliselt hindama. Nii et olen avaldamisega ettevaatlik, kui ikkagi midagi uut või originaalset öelda ei ole, siis ei tasu paberipuud ja internetiruumi raisata.
(Nüüd teatab Tiit, et on juba südaöö ja sellega seoses kohutav uni. Lubame järgmisel päeval uuesti feisspukki roomata.)
*
(Hommik on käes, kell on 14.40. Kruvin feisspuki lahti.)
Esimest raamatut meenutada on vist võimatu. Aga esimest reisi? Sellist päris-reisi, suure R-tähega!
Enne jõule 1991 jätsin oma ülemuse Lennart Meri töölauale sedelikese, et pean minema. Ja läksin ühe otsa piletiga Austraaliasse. Müttasime seal seljakottidega paar kuud, läksin edasi Kesk-Ameerikasse, plaanisin sinnagi pikemaks jääda, aga siis tuli südametunnistus koju ja tulin ka ise koju. Nii et ma mõistan väga hästi neid noori eestlasi, kes praegu Austraalias maailma avastavad. Ja küll nad tulevad ka koju tagasi, ei maksa paanitseda. See tööjõu liikumine, üle piiride armumine ja vanavanemate põllemustrite unustamine on globaliseerunud maailma paratamatu kaasnähe. Me ei peaks kurvastama, et Eesti riik on nüüd nii halb paik, kust kõik pagevad. Ainuke koht, kust inimesed tänapäeval sisse-välja ei käi, on Põhja-Korea.
Kui palju sa oma Go-kirjastusega reisiraamatuid välja annad? Kogu aeg justkui tuleb midagi, nüüd siis raamat pühast Baikalist, Remsu isiklikust sulest ja sinu fotodega.
Ei ole neid raamatuid nii palju midagi, 10–15 aastas, aga eks neid on kokku vist juba pealt 50 kogunenud. Ja enamik neist paistab silma, selle üle olen rõõmus. Mul on hea meel, et oma käsikirju on meie juurde toonud Martin Kala, Silver Meikar, Peeter Sauter, Olev Remsu, Marko Matvere, Janika Kronberg ja mitmed teised head kirjutajad. Ega mul tegelikult olegi nagu päris kirjastus. Mina osutan autoritele lihtsalt tehnilist abi raamatu väljaandmisel. Tahan, et ilmuks ilusad asjad ja et nad ilmuks ilusas vormistuses. Kui raamat on edukas, on kogu võit autori oma, kui mingil põhjusel müügiedu ei ole, siis katan mina miinuse.
Oled reeglina piirdunud reisraamatute fotondamisega. Räägi välja, kas sa ikka midagi kirjutad ka?
No eks ma jälle kirjutan natuke jah. Praegu vaevlen ühe raudteereisi raamatuga. On aasta 1894, ma istun Peterburis rongi ja sõidan Revalisse. Reisijuhina kasutan tol aastal Jurjevi jaamaülemale kuulunud Venemaa raudteede kaarti. Igas peatuses astun rongist maha ja vaatan, mis uudist. Ligovos vaatan, kuidas Karl Bulla fotografeerib, Gatšinas peame koos Vene 19. sajandi raudteebojaaridega pidu, Veimarnis uurin, mis on saanud sellest Saaremaalt pärit aadlisuguvõsast, Jamburgis ajan juttu kohalike eestlastega… Kadrinas käin külas Balti raudtee endisel presidendil Alexander von der Pahlenil ja pärin ta tervise järele – on teine ju mitu aastat juba tõvevoodis, Lehtse jaamas saan teada, kuidas üks eesti neiu avastas raudteejama laua sisse kriibitud sõna ХУЙ. Umbes selline lõbus reis saab mul olema.
E�stpO���ojedovit nii, nagu saab seda ainult inimene, kes tunneb teksti originaali järgi. Lõpetanud, palusin osalisi lauale lähemale ja läksin ise oma õpetaja juurde, kellega me enamiku õhtust veetsimegi kõrvuti.
Järgmisel päeval Grišuninite kodus küsis Valentina Nikolajevna mult, mida ma eile tegin. Andrei Leopoldovitš tuli koju, nagu oleksid talle tiivad külge kasvanud. Ei midagi erilist, vastasin. Rääkisin nõnda, nagu asjalood olid.
