ERAKORDSETE LUGUDE INIMESI: Raamatuid ning filme, mis räägivad Tiibeti ajaloost ja budistlikust filosoofiast on maailmas mitmeid, vähem on aga neid, mis annaksid pildi tiibeti naistest. Kõikehõlmava Heaolu kirjastus andis välja Namgjal Lhamo Taklha teose „Tiibeti naised“. Gerol Silkin teeb lühiülevaate Tiibeti naistest ning taustast.
Sügavalt patriarhaalse ühiskonna naised jutustavad selles raamatus oma elust enne Tiibeti iseseisvuse kaotamist. Lihtsalt, kuid mõtlemapanevalt ja mõjusalt räägivad oma elust talunaised, vaimuliku tee valinud nunnad ning kõrgesse aadliperekonda kuulunud naised, kes põgenesid Hiina kommunistliku terrori eest Nepaali, Indiasse, USA-sse ja mujale läände. Teiste hulgas ka praeguse dalai-laama ema, Gjaljum Tšenmo.
Umbusk sisserändajate vastu
Tiibetit on nimetatud Lumemägede maaks, mille rahvas oli ümbritsetud neljast ilmakaarest võimsate, lumiste tippudega mägedega ja oli seetõttu muust maailmast eraldatud. Kuna tegemist oli piirkonnaga, mille kitsad ja ohtlikud mägiteed tegid sinna pääsemise raskeks, siis elasid selle piirkonna inimesed muust maailmast üsnagi isoleeritult. Veel 20. sajandi keskpaigani oli Tiibetis suletud ja pooleldi feodaalne ühiskond, mille olulisel kohal oli kogu elu peene lõimena läbiv ja siduv budistlik vaade. Tiibeti valitsus oli teokraatlik.
Tiibetlased suhtusid umbusklikult võõrastesse sisserändajatesse, eriti seetõttu, et ühed esimesed olid kristlikud misjonärid, kes tahtsid tiibetlasi ristiusustada. Tiibetis valitses enne budismi kohalik, ja pisut metsikuks peetud böni usu traditsioon, millel olid tugevad sidemed loodusega. Siin saab tõmmata paralleeli eestlaste taarausuga enne ristiusku. Hiljem bön ja budism segunesid ja nüüd tunneme seda tiibeti budismina.
Naiste staatus selles ühiskonnas oli mitmesugune, osalt väga kindlate reeglitega kindlaks määratud, teisalt oli tiibeti naistel piisavalt vabadust teha oma otsused ise ja näiteks, kui pereelu mingil põhjusel valmistas meelehärmi, minna kodust ära, kas palverännule või eemalduda päriselt. Briti diplomaat sir Charles Bell: „ /…/ neid [Tiibeti naisi] ei hoita eralduses nagu India naisi. Nad on kogu elu harjunud vastassugupoolega läbi käima, tunnevad end koos meestega olles täiesti vabalt ja suudavad end kehtestada sama hästi kui naised mujal maailmas. /…/“
Paarikümneliikmeline pere
Tiibeti peremudeliks oli suurpere, kus elas koos mitu põlvkonda ja vanim naine perekonnas vastutas majapidamise eest. Jõukates peredes olid emandale abiks teenijad. Perre kuulusid ka lähisugulased nagu tädid ja onud. Lapsi peres oli tavaliselt palju, vahel kümmekond. Sellises peres võis olla kokku paarkümmend inimest. Tiibeti peretraditsioonis ei olnud ka ebatavaline see, kui vendadel oli üks naine või abiellus üks poiss korraga mitme õega. Nii ei pidanud perekond lahku jagunema ja maaomand jäi ühe pere kätte. Suurtes peredes oli ka traditsioon, et mõnest lapsest sai kas nunn või munk, kusjuures mitte alati ei elanud nad kloostris, vaid võisid jääda koju ja olla abiks sealses majapidamises, ühtlasi palvetades pere hea õnne eest. Inimesed olid väga usklikud, palvetasid iga päev, tegid annetusi ja veetsid palju aega ritriitides (eralduses).
Rikkamatel peredel olid suured majad, nomaadid aga liikusid karjaga ringi ja elasid telkides. Jõukate inimeste majas oli mitu korrust ja palju ruume ning abihooneid. Sageli keskseks ja suurimaks ruumiks oli köök, aga majast ei puudunud ka magamistoad ja tualett, samuti ruum toiduainete tarvis ja perekonna kaitsepühaku kujuga pühamu. Nendel peredel olid ka suured põllumaad ja palju loomi.
Röövitud pruudid
Üks oluline sündmus oli pulmad, ja võiks arvata, et iga naise elus oodatud ning igatsetud sündmus.
Nende naiste lugudest selgub aga, et mitmetele tüdrukutele oli see piinarikas ja hirmutav. Mindi perest kaugele, täiesti võõrasse kogukonda elama. Tavaliselt korraldas pulmad perekond, kes valis välja ka kaaslase. Kui tüdruk soovis kedagi teist meheks, lasi ta end ära röövida. Vahel tuli röövida tüdrukut mitu korda, et vanemad tütre valikuga nõustuksid.
Pulmakommete kohaselt suhtlesid peigmehe ja pruudi vanemad enne pulmi mitu korda ja tehti kingitusi. Peigmees kinkis pruudile tiibeti traditsioonilise peakatte, mis oli kaunistatud ohtralt vääriskividega ja kaalus seetõttu palju. Pulmad kestsid mitu päeva ja sisaldasid pikki kombetalitusi.
Vanad traditsioonid
Tollase Tiibeti kogukondlikud suhted lähtusid patriarhaalsest aspektist, näiteks tegi otsuseid perekonna meesliini vanim mees – vanaisa. Kas meie praeguses ühiskonnas kujutaks keegi ette, et otsuse teeb keegi muu kui mina ise või mis veelgi hämmastavam, et selle teeb näiteks minu vanaisa? Aga selline oli traditsioon Tiibetis veel eelmise sajandi keskel. Suhtumine pere vanematesse liikmetesse oli austav ja neisse suhtuti suure armastusega. Neid peeti kogenud ja tarkadeks sõpradeks, keegi ei rääkinud neile vastu.
Selles raamatus öeldakse lihtsalt: „/…/ sellistes majapidamistes valitses rahu ja õnn./…/“ Austus ja lugupidamine üksteise vastu on midagi, mida meie oma praeguses ühiskonnas võiksime õppida või vähemalt selle üle mõtiskleda.
Oli ka üsna tavapärane, et vanemad pereliikmed võisid argielust eemalduda ja minna eraldusse mediteerima, samal ajal hoolitsesid tema eest teised pere- või kogukonna liikmed, viies talle toitu ja muud vajalikku.
Lisaks eelnevale pakub vaade Tiibetisse kauneid looduskirjeldusi. Külad paiknesid rühmadena looduslikult soodsates paikades, orgudes ümbritsetuna mägedest ja jõgede läheduses. Jõgi oli veeallikas nii majapidamises kui ka põldude niisutamiseks. Siit leiame mitmeid kärestikuliste jõgedega ja kaljuse mägimaastiku võluvaid kirjeldusi: rododendronite väljad, mis ehtisid mäenõlvasid vikerkaarevärvidesse, vaated pühadele mägedele, mille külgedel paiknesid kloostrid, pühakute koopad mägedes, ohtlikud rippsillad kuristike kohal jpm.
Vastupanu ja uuenemine
Tiibeti naiste lugudes on mitmel puhul tegemist põgenemisega. On põgenetud, et mitte abielluda, et saada nunnaks, et minna palverännakule, et mitte olla koos vägivaldse või muul kombel ebameeldiva mehega või põgeneti lõpuks poliitilistel põhjustel. Igal juhul on need naised olnud erakordselt vaprad, nad on läbinud tohutus koguses kilomeetreid väga karmides looduslikes tingimustes. On neid, kes pöördusid koju tagasi, aga ka neid, kes Hiina okupatsiooni jätkudes jätkasid ka oma rännakut juba pagulusse, Nepaali, Indiasse või mujale.
Hiina okupatsioon algas 1950 ja suurem tiibetlaste mäss hiinlaste vastu toimus 1959. Mässajate eestvedajate hulgas oli ka naisi, kes võeti vangi ja hukati. Samal aastal algas suur põgenemine, teiste hulgas põgenes ka dalai-laama. Tänaseks elab paguluses umbes 130 000 tiibetlast. Mitmekümne aasta jooksul on toimunud tiibetlaste assimileerumine. Ununemas on oma keel, traditsioonid ja kultuur tervikuna. Seetõttu on see raamat oluline mitte ainult Tiibeti kultuurist huvitunule, vaid ka tiibetlastele endile.
Tiibeti kultuuri laia maailma laiali paiskumine on toonud kaasa ka positiivse poole – aastasadu saladuses hoitud budistlikud vaimsed õpetused levisid läände vaimulike kaudu, kes mõistsid, et see on ainus tee edasikestmiseks. Need õpetused, mis olid enne mõeldud väga kitsale ringile, on täna kättesaadavad kõigile, kes seda soovivad.
„Tiibeti naised“ on dialoogis paar aastat tagasi ilmunud raamatuga „Tiibeti südamest. Drikung Tšetsang Rinpotše elulugu“, mis samuti annab ülevaate Tiibeti ühiskonnast enne okupatsiooni, aga ka selle algusaastatel. Mõlemad raamatud kirjeldavad ühe erakordse, sügava vaimsusega läbipõimunud kultuuri lugu.
Namgyal Lhamo Taklha
Namgyal Lhamo Taklha sündis 1942. aastal Lhasas, Tiibetis. Tema isa oli Dundul Namgyal Tsarong ja ema Yanchen Dolker Tsarong. Tema vanaisa oli Dasang Damdul Tsarong, Tiibeti Armee Kindral ja üks juhtivaid jõude vana tiibeti moderniseerimisel. Põhikooli hariduse omandas Namgyal Lhamo Taklha Tiibetis, Lhasas Paygoongi koolis, kõrghariduse omandas Indias, Darjeelingis Mt. Hermoni Koolis. Eksiilis on ta olnud tegev mitmetes tiibeti kultuurielu edendavates institutsioonides.
Aastatel 1962 kuni 1965 oli ta tõlgiks Tema Pühaduse dalai-laama büroos New Delhis. Aastatel 1966 kuni 1971 oli ta Tiibeti Kontoris ametis Genfis, Šveitsis. Hiljem, 1971–1974 töötas ta New Yorgis, Tiibeti Kunsti ja Käsitöö ekspordi ja müügi osakonnas. Samal ajal oli ta ka abi-raamatupidajaks, New Yorgis kuni 1978. aastani. Aastail 1980 kuni 1985 oli ta tõlkija ja sekretär Tiibeti Meditsiini ja Astroloogia Instituudis (Men Tsi Khang) ning hiljem oli ka sama asutuse juhiks 1986 kuni 1988. Osales aastatel 1985–1988 ka Kesk Tiibeti Naiste Ühingu nõukogus. Tema töö on olnud enamasti seotud rahva tervise parandamise ja taastamisega, olles töötanud ka Keskses Tiibeti Administratsiooni Tervise osakonnas peasekretärina. Hiljem, aastal 2000 sai temast Ngoenga Kooli Juht. Kool on mõeldud puuetega lastele. Sedasi jätkas ta oma panuse andmist ühiskonnale. Praegu on ta Songtseni raamatukogu direktriss Indias, Dehra Duni linnas ning samas piirkonnas ka Drikungi nunnakloostri juhataja. Lisaks oma laialdasele tehtud tööle on ta ka valitsuse tervishoiu spetsialist.
Namgyal Taklha on kirjanik ning nõustab Hollywoodi tiibeti küsimustes. „Sündinud Lhasas: Namgyal Lhamo Taklha Autobioraafia“ ilmus Snow Lioni kirjastuselt aastal 2001.
Oma tunnustatud elulooraamatus meenutab ta oma lapsepõlve Tiibetis enne Hiina okupatsiooni ja jagab oma elu kogemusi elust Indias, Šveitsis ja Ühendriikides.
Lisaks on ta koostanud põneva ja värvika raamatu tiibeti naistest, mida selle artikliga siin soovitamegi.
Namgyal Lhamo Takla mitmekülgne andekus on teinud temas hindamatu vara, mitte ainult Tiibeti eksiilvalitsusele, vaid Tiibeti kogukonnale terves maailmas.
