KURAATORFESTIVAL DRAAMA TARTUS: Teatrifestivali Draama turundus- ja kommunikatsioonijuht Katrin Maimik vastas uudishimulikule toimetusele, milliseks kujuneb selle aasta draamafestar Tartus.
Eesti teatri festival toimub juba 1996ndast aastast. Päris pikk aeg. Ütle, kuhu sinu arvates suundutakse?
Juba neljandat aastat on Draama kuraatorfestival. Üks inimene valib koos loomenõukoguga, kuhu ta on omal valikul liikmed koondanud, välja põhiprogrammi kaheksa lavastust. Sel aastal on kuraatoriks teatrikunstnik Iir Hermeliin, kes on lisaks põhiprogrammi lavastuste välja valimisele kombineerinud ka festivali meeskonnaga koostöös minu arvates suurepärase ning väga huvitava kõrvalprogrammi, mil nimeks Särts! Kõrvalprogrammis on kuraatori sõnul just need lavastused, mis pakuvad särisevat ja toonust tõstvat kogemust. Vaadates kasvõi näiteks Kompanii Nii ja Renate Valme “Pungi” on see särin vägagi tuntav. Ma saan kohe aru, mida Iir selle särina all mõtleb. Või näiteks Endla Teatri “Boyband”, mis on täiesti erinev “Pungist”, kuid samuti väga eriline ning omamoodi nostalgiapedaalile vajutav teatrielamus. Eriti just praegustele 30. aastastele.
Vastates nüüd ka küsimusele, siis mul on isiklikult hea meel, et iga aasta on festival Draama üha enam terviklikum ning festivali eri programmid omavahel paremini seotud ning sedavõrd ka kontseptuaalsemad. Sel aastal on lisaks muule ka mahukas näituste paralleelprogramm, kuhu kuuluvad lavastuskunstnike pop-up näitus linnarummis, kostüümi-, butafooria- ja maketinäitus. Kõik omavahel seoses – suurema tähelepanu all ongi teatrikunstniku töö.
Festivalid on ikka olnud temaatilised. Sel aastal – septembrikuu algul
toimuval festivalil – on teemaks “Ruumimaagia”
Koondpealkirja Ruumimaagia valis festivalile Iir Hermeliin lähtuvalt siis lavastustest, mille ta põhiprogrammi valis, lähtudes oma printsiipidest. Iir ise on ruumimaagia mõistet väga tabavalt lahti seletanud: “Ruumimaagia pole silmapette eesmärgil loodud illusoorne lava. See mõiste tähistab isehingavat makromaailma, kus valitsevad omad mängureeglid. See on nihkes reaalsusega ruum, kus kõike võib juhtuda ja mis ei allu tingimata füüsikareeglitele. Ruumimaagia teatris on lavastuse eriline omaruum, see miski, mis tekib teatrisaali lavastaja-kunstniku-helilooja-valguskunstniku- näitlejate ja teiste loojate õnnestunud koostöös.”
Põhiprogrammi kuuluvad Eesti Draamateatri “Kolm õde”, Piip ja Tuut Teatri “Bistro Beyond”, VAT Teatri “Faust”, MTÜ R.A.A.A.M-i “Tühermaa”, Teater NO99 “Suur õgimine”, Enda Teatri “Hamlet Anderson”, Vene Teatri “Koera süda” ja Vanemuise Teatri “Maria Stuarda”.
Iir Hermeliin, festivali kuraator, on kunstnik. Eelmisteks kuraatoriteks olid teatrikriitik Madis Kolk, Baltoscandali kunstiline juht Priit Raud ning näitleja Anu Lamp. Niisiis – mis teistmoodi läheb?
Kõik on teistmoodi. Uus kuraator, uus festival. Iir teatrikunstnikuna on oma valiku puhul pööranud ekstra tähelepanu just ruumile, visuaalsele poolele, aga samas on teda huvitanud eelkõike lavastus kui tervik, kõigi oma komponentidega. Visuaalselt nauditavad on kindlasti kõik põhiprogrammis olevad lavastused ning usun, et ka sisulise poole pealt.
Festivali korraldavad igasugused põnevad inimesed. Näiteks festari juhil Margus Kasterpalul, ju käsi ka taluteatriga valgeks tehtud. Festivalist ikka täiesti teistsugune asi. Kuidas nad kõik kokku klapivad?
Ikka klapivad kokku. Tänapäeval teevad kõik kõike ja väga palju. Margus Kasterpalu teeb talus teatrit, lisaks Tartu Lauluväljakul 19. augustil Öölaulupidu, juhib Ugalat, Draama tegevjuht Marika Goldman korraldab lisaks festivalile kultuuri üle Euroopa, mina turundan lisaks festivalile lisaks veel pooli uusi Eesti filme… Nii see käib. Festivali korralduse poole pealt on hea, kui on mitu aastat samad inimesed, siis tekib sünergia ning on kergem kõike korraldada, saadakse üksteisest kohe aru ning kõik sujub paremini. Samas on vajalik ka värske veri, muidu tekib rutiin. Rutiini hoiabki ära asjaolu, et igal aastal on uus kuraator. Juba see ametnimetus annab mõista, et tegemist on isiksustega. Lisaks peavad nad olema teatrisõltlased. Kuraator peab ju pea kõik aasta jooksul etenduvad lavastused ära vaatama. Selleks peab olema väga kirglik inimene.
Iir ütles, et käsitleb kogu festivali kui lavastust? Millega sa siin nõustuda saad – kui saad?
Hea lavastus on tervik. Festival pürgib ka üha enam terviklikkuse poole.
Oskad sa välja tuua kaheksast festivali lavastusest mõne eriti ägeda? Enda vaatenurgast ühesõnaga, nii et ole aga subjektiivne!
Põhiprogrammi puhul on nii, et turundusjuhina peaksin muidugi kõike soovitama. Aga mu enda isiklik sümpaatia kuulub lavastustele “Koera süda” ja “Bistro Beyond” . “Maria Stuardat” tahaks ka vaatama kindlasti minna. Kõrvalprogrammist Särts! on jätnud kustumatu mulje lavastus “Pung”, mida vaataks healmeelel veelgi.
Koos teatriteoga on Tartus ka oma 27 teatrikunstniku isikunäitust. Mis täpsemalt?
Ma usun, et see saab olema väga mastaapne ja huvitav näitus. Täpsemalt teab kõike, mis toimuma hakkab näituse kuraator Maret Kukkur. Aga tegemist on siis lavastuskunstnike isikunäitustega konteineritest galeriis. Igal kunstnikul oma konteiner, oma idee. Näitusega tähistatakse ka Eesti Lavastuskunstnike Liidu 20. juubelit.
Mis on festivali juures veel uut?
Meil on uus visuaalne indentiteet. Täringu kujund on täies oma hiilguses alles, aga ägedamaks ning kaasaegsemaks tuunitud. Ja Draamal on uus ning väga vinge koduleht, mille meile Fraktali kutid tegid. Oleme saabunud 21. sajandisse. On kohe kergem hingata ja festivali ennast ning selle korraldamist nautida.

Mis saab siis, kui Ruumi ei ole?
POHMELLIFAKTOR JA MUGAVUSTSOON: Aleksander Ots mõtiskleb ruumist. Just ruumist, sest see on tänavaastase Tartu Draamafestivali põhimärk.
Elus esineb teatud ebaloogilisi nähtusi. Näiteks on mitmed näitlejad väitnud, et kerge pohmelliga võib, vastupidiselt loogikale, proov produktiivsem välja kukkuda, kui värske peaga. Põhjuseks ilmselt süü- ja häbitundest tekkiv tung end ületada ja oma puudujääke korvata. Üldtuntud mantra korrutab, et kunstnikul peab olema ebamugav, et luua. Näitlejad rabelevad pidevalt, et oma ajalis-ruumilisest rutiinist välja pääseda. Kümneid või sadu kordi järjest korduvad situatsioonid, igal õhtul sama garderoob, samad näod, sama grimm, samad rekvisiidid, sama lava, sama stsenaarium… Nagu marsruuttaksoga sõit, vaieldagu vastu, palju soovitakse. Kuigi publik on erinev. Ja kindlasti aitab erinev publik kordumatusele kaasa, kuid inimlik mugavus kipub seda faktorit üle mängima.
Seepärast tasuks kõrgelt hinnata neid väheseid teatrifestivale, mida siinkandis korraldada vaevaks võetakse. Festivalietendused saavad alati teistsuguse hinge ja näo, olgu või sadu kordi koduteatris mängitud. Niiöelda positiivne “pohmellifaktor” tuleb festivalietendustel alati välja – mugavustsoon on jäänud koduteatrisse maha ja tavapärasest erinev ruum tingib kõrgemat kontsentratsioonitaset. Ka publikult eeldatakse festivalil enamat, võib öelda kõrgemat ühisteadvust, kui tavalisel argiõhtul. Vast igaüks on tundnud pisukest ärevustunnet võõras kohas uinudes või veel hullem, seal ärgates. Kehamälusse harjutatud maagia välja meelitamine võõras kohas on näitlejale kindlasti suuremat kontsentratsiooni ja tähelepanu nõudev ülesanne. Seks ongi põnev jälgida, kuidas erinevad etendused festivali rindeolukorras mõjuvad.
Tartu Draamafestival saab sel aastal olema eriliselt eriline. Tuntumaid ruumimaage Eesti teatris, Iir Hermeliin, on oma ärateadmise järgi reastanud festivali programmi tänase teatrimaastiku, nii radikaalse või klassikalise, kui ta seda parajasti on. Saab olema üüratult põnev jälgida, mismoodi võtab vaimulinn Tartu sel kordumatul sügisnädalal need rutiinist välja ihkavad lavateosed. Tartugi on ju pärast Mülleri Sassi lahkumist tundmatuseni muutunud, paljude jaoks Vaimu kehastanud kuju kaotanud.