KALEIDOSKOOPILINE ARMEENIA: Andres Herkel ütleb, et Lõuna-Kaukaasia riikidest on ta kõige vähem ringi kolistanud Armeenias. Kummati on Andres neid väheseid võimalusi intensiivselt kasutanud, tutvudes eluga nii öil kui ka päevil. ENPA alalise komitee istung 30.–31. mail andis selleks uue tänuväärse võimaluse.
Kui satute Jerevani, siis tuleks kindlasti ära käia ka paarkümmend kilomeetrit eemal asuvas Etšmiadzinis, mida kutsutakse ka Armeenia Vatikaniks. Seal asub igivana Armeenia kiriku süda ja häll, kirikupea ehk katoolikose residents ning kõrgem vaimulik seminar. Ja hulk pühamuid peale selle, vanimad lausa IV sajandist.
Kuna aga bolševikud viisid 1920. aastal osa väärtuslikku kirjavara Etšmiadzinist ära, siis on selle ning muude allikate baasil loodud muuseum – Matenadaran ehk tõlkes „käsikirjahoidla“. Jerevani südalinnas tuleb üles leida armeenia tähestiku looja Mesrop Mashtotsi järgi nimetatud avenüü ja minna selle lõpuni. Kui ma sinna esmakordselt omal käel läksin, siis soovitas Juku-Kalle selgema pildi saamiseks tellida individuaalgiid ning siinkohal annan selle soovituse ka Matenadarani tulevastele külastajatele edasi.
Nii Etšmiadzini kui ka Matenadarani giidid annavad meile kõigutamatult Armeenia-keskse ajalookäsitluse, millesse tuleks suhtuda heatahtliku kriitikaga. Seal jaguneb maailm peaasjalikult Armeeniaks ja mitte-Armeeniaks või siis kristlikuks ja mitte-kristlikuks kultuuriks.
Armeenia kirev ööelu
Aga ööelus võib leida midagi uskumatut. Mashtotsi avenüüga ristub Puškini tänav ning majast number 52 ei maksa mööda minna. Džäss algab kell üheksa või veidi hiljem, aga umbes poole ühe paiku öösel võib juhtuda, et lavale astub Levon Malkhasjan ise, kolehea džässipianist. Suurtest lavadest ehedam on ta just siin, oma klubis. „Kadunud maailm, mida Läänes enam ei ole ja mida siit leida, on nii ootamatu,“ võtab ilma ja inimesi näinud Ivi-Triin meie ühise elamuse kokku. „Nojah, Brüsseli mõjuväljas tal lihtsalt ei lubataks improvisatsioonihoos sigarette läita,“ lisan mõttes juurde.
Malkhasjani džässiklubisse võib igaüks sisse astuda, aga kuidas lihtsurelikuna Ararati konjakitehasesse minna, ma tõesti ei tea. Sinna viiakse presidente. Ka ENPA-t esindavad eurokülalised saavad tehases tuuri teha, aga meile ei kingita kuldse auplaadiga vaati. Need on hoidlas eksponaatidena väljas, kuni auväärt presidendil tuleb ükskord meelde lasta kingitus teele panna ja seda tarbima hakata. Leedul on deponeeritud kolme presidendi konjakivaadid, Läti skoorib kahega, aga Eestil on ainult üks vaat – Arnold Rüütli oma. Teistest aukandjatest hakkab silma vaat Boriss Jeltsini kuldse nimeplaadiga, mis pärast omaniku lõplikku lahkumist vist jääbki hoidla ehteks.
Määramata ajaks võib tehases suletuks jääda ka nn rahuvaat, mille armeenlased eraldasid Minski grupi tehasevisiidi puhul. Sel rahukonjakil pole midagi pistmist diktaator Lukašenkaga, sest „Minski grupp“ on hoopis OSCE egiidi all tegutseva rahusobitusrühma nimetus. Juba kakskümmend aastat on venelastest, prantslastest ja ühendriiklastest koosnev rühm proovinud Karabahhi konfliktile poliitilist lahendust leida. Tagajärjetult sealjuures. Aserbaidžaanide arvates pole Minski rühm erapooletu, sest seal esindatud riikides on suured ja mõjukad armeenia kogukonnad. Igal juhul panid armeenlased Ararati tehases Minski grupi diplomaatidele koti pähe. Giid nimelt teatab meile, et rahuvaat on kavas lahti teha siis, kui Mägi-Karabahh ja Aserbaidžaan omavahel rahu teevad.
See meenutab venelaste lähenemist Abhaasias ja Lõuna-Osseetias. Territoorium, mis on vallutatud teise riigi suveräänsust rikkudes, muudetakse iseseisvaks konflikti osapooleks. Algul on etniline konflikt, aga siis saab sellest riikidevaheline konflikt. Ja korraga mitte enam Venemaa ja Georgia või Armeenia ja Aserbaidžaani vahel, vaid ühtäkki leitakse, et konflikt on Abhaasia ja Georgia vahel, Lõuna-Osseetia ja Georgia vahel ning Karabahhi ja Aserbaidžaani vahel. Selle mõttekäigu esitamine konjakivaadina, mis teeb Karabahhi de facto võimudest läbirääkimiste subjekti, ei sisenda optimismi. Aserbaidžaanile see lähenemine ei meeldi ja vaat võibki avamata jääda.
Veel kord Karabahhist
Kuid see pole esimene kord, mil Ararati konjakitehas suures poliitikas osaleb. Giid kõneleb, et Stalini käsul olevat igal aastal saadetud kolmsada pudelit konjakit kingitusena Winston Churchillile. Nii olnud see alates Jalta konverentsist. See polnud mitte tavaline konjak, vaid viiekümnekraadise kangusega Dvin, mis just selleks otstarbeks tembiti. Kas need saadetised kestsid kuni Churchilli surmani 1965. aastal, nagu giid kinnitab, on pisut kahtlane. Igal juhul olevat Churchill kutsunud Armeenia konjakit revolutsioonieelse tehaseomaniku nime järgi „Šustovi konjakiks“, mille puhul kommunistid pidid alati parandama, et tegemist on ikka „endise Šustovi konjakiga“.
Mina mekin Dvini, mis on nime saanud Armeenia ühe ammuse ajaloolise pealinna järgi, Malkhasjani juures ja usun, et see võis Churchilli tuju heaks teha küll. Paraku ei jätku mul niisama head lootust Karabahhi suhtes. Armeenia välisminister Edvard Nalbandjan tuleb ja peab ENPA esindajaile pika kõne Armeenia eesistumise prioriteetidest, nimetamata kordagi Karabahhi probleemi. Siis küsitakse temalt, et kuidas ta ometi saab nii rääkida, kui ruumis on elevant, aga tema seda sõnagagi ei maini. Mitme Karabahhi-küsimuse vastuseks kinnitab välisminister, et sellega tegeleb Minski grupp, aga lahendusi ei ole just Aserbaidžaani jäikuse tõttu.
Karabahhi traagika ei seisne mitte ainult selles, et poliitilisel tasandil ei suudeta lahendusi leida. Kõige hullem on see, et rohujuuretasandi kontaktid kahe rahva vahel on täielikult lakanud. Aserbaidžaanid aeti Karabahhist minema ja armeenlased aeti Aserbaidžaanist minema. Samuti ei jäänud aserbaidžaanid elama Jerevani ja mujale Armeeniasse. Sajandeid kestnud segaasustuse asemel on nüüd raudne eesriie. Kui kontakte ei ole, siis vihkamine ei lahtu.
Nalbandjani prioriteetide hulgas on vajadus arendada Euroopas regionaalset demokraatiat ja häid naabrussuhteid. Millest ta ometi räägib? Karabahhi probleem on Lõuna-Kaukaasias mõlemad mürgitanud. Nüüd kannatab sõja tagajärgede pärast ka Karabahhis Pyrrhose võidu saanud Armeenia. Koostööd pole ja majandus ei edene. Karabahh on külmutatud konfliktide hulgas ilmselt see kõige külmunum, ent Venemaa mahitusel liiguvad Abhaasia ja Lõuna-Osseetia samas suunas.
Vaeseim riik igal juhul
Ligi kümne aasta eest sündis ENPA-l idee saata Karabahhi vaatlusmissioon. Seda pidi juhtima legendaarne lord Russell-Johnston, kes nüüd on manalamees. Armeenlased pakkusid, et nemad viivad delegatsiooni Jerevanist Karabahhi ja toovad tagasi ka. Aserbaidžaanid sellega nõustuda ei saanud, sest de jure on tegemist nende territooriumiga. Pakuti välja lahendus, et esimene kohtumine on Jerevanis, siis mindaks Karabahhi, aga leitakse võimalus väljuda Aserbaidžaani suunas ning sõita edasi Bakuusse. See jäi hea tahte avalduseks, sest armeenlased ja aserbaidžaanid ei suutnud midagi kokku leppida.
Nüüd oli sarnane olukord Lõuna-Osseetiaga. Plaan siseneda Vene poolelt ja väljuda Thbilisi suunas oli kokku lepitud, kui meile Lõuna-Osseetia nimel teatati, et me pole teretulnud. Erinevus on vaid selles, et armeenlased teevad Karabahhi eest avalikult otsuseid, aga venelased teevad näo, et nemad on poolt, kuid iseseisev Lõuna-Osseetia jäi visiidi vajalikkuses eriarvamusele. Paraku ei usu seda muinasjuttu keegi.
Külmutatud konfliktide anatoomia on üks teine teema ja jutt. Armeenlaste rahvuspsühholoogia mõistmiseks tuleb teada, et nad elavad juba aastasadu justkui vaenulike jõudude piiramisrõngas. Väljaspool Armeenia riiki elab armeenlasi oluliselt rohkem kui kodumaal. Kui keegi on välismaal heal järjel, siis peab ta toetama lähemaid ja kaugemaid sugulasi kodus. Etšmiadzin ja igivana kirik ühendavad kõiki. Siit järeldub, et Karabahhi olukorra ebanormaalsust, sõjaseisukorda Aserbaidžaaniga ja halbu suhteid Türgiga võidakse päris kaua taluda. Seejuures on Armeenia selgelt Lõuna-Kaukaasia vaeseim riik ja tõenäoliselt ka jääb selleks.
Lugu 2
Jerevani tänavamuusikud ja Salieri
KÕRGEL ARMEENIAS: Jelena Skulskaja osales Meelis Kubitsa organiseeritud projektis „Kõik sõidavad Jerevani“ Eesti kultuuri päevadel Armeenias. Hoolimata kodumaiste skeptikute jauramisest oli asi vägev.
Jerevanis, Sergei Paradžanovi, kuulsa režissööri ja kunstniku näitus on osaliselt koostatud tema töödest, mis ta oli teinud vanglas. Ta lõikas küünega välja miniatüüre fooliumist keefiripudelite korkidel. Ta tegi farsskollaaže: Mona Lisa leinab tema saatust ja pühib käega voolavaid pisaraid. Ta õmbles autoportreenuku – vanglariietuses kojamees.
Talle meeldis lõhkuda asju ja panna need uuesti teistmoodi kokku, talle meeldis purustada, lõigata, segada ja luua tükkidest uut maailma. Purustatud klaas muutus lilleõiteks vaasis. Põlenud ja purunenud lambipirnidest sünnib kollaaž „Infarkt“. Lillede ja puuviljadega kaunistatud kübarad on külluslikud ja tundelised. Nukk Carmen, nagu granaatõuna mahlast läbi immutatud – üleni punakasmust, süsiläiki – meelitab nukku Jose. Kaaludel on silmadeta valged pead, need on Romulus ja Remus…
Sergei Paradžanov kavatses elada selles majas, varjudes kaasaegsusest raskete kardinate taga, aga ei jõudnud siia ümber kolida…
Paradžanovi maja Jerevanis ja Salvador Dali oma Figuereses ühendab nende ekstravagantsus. Hämmastav erinevus on selles, et Dali kollaažid ja reproduktsioonid võidavad piltidel ja reproduktsioonides, Paradžanovi teosed aga hämmastavad isiklikul kohtumisel.
Eestlaste tulevärk
Minge kunagi, kui võimalust, 300 kilomeetri kaugusele Jerevanist, Tatevi kloostrisse, kus üle smaragd-punakaspruuni kuristiku on ehitatud maailma pikim köistee ja kus klooster tegutseb üheksandast sajandist ja elab praegu piletite müügist. Klooster on suursugune, range ja tõre; tema kohal laiub silmipimestav taevasära, niiviisi joonistavad ainult lapsed; üleliia eredad mägede värvid; maailm, kes ei vaja inimese juuresolekut, mõõtmatus. Kloostris on kõigest kaks munka – üks vana ja teine noor. Lisaks käivad seal ümberkaudsete külade elanikud. Nende näod on alati naeratamiseks valmis ja erinevalt meist ei ähvarda neid nukrutsemise patt…
Õhtune jahedus, traditsiooniline mooruspuu puskar, vein, konjak ja üllatavalt ühtegi purjus inimest (meie välja arvatud). Vaikse vestluse ja tänavamuusikute üle ei avaldaks pahameelt isegi Salieri: ta ei pahandaks ka Mozartiga, kes peatuks kõrtsiuksel kuulama…
Üks päevadest Jerevanis oli pühendatud Sergei Dovlatovile. Dovlatovi lugemisõhtud, millega alustas paar aastat tagasi Oliver Loode, toimusid esmakordselt väljasõiduga ja olid suurepäraselt organiseeritud Armeenia moderaatori Diana Gazarova poolt. (Sel aasta korraldame Dovlatovi päevi ka Tallinnas: 23.–25 augustil).
Jerevanis suures ülikooli auditooriumis (suurem osa olid noored!) rääkisime Andrei Arjeviga „Serjoža Dovlatovist“. Oli avatud Aleksander Florenski näitus, näidati dokfilme kirjanikust; õhtul Armeenia Kammerteatris toimus Juhan Viidingu luuletustel põhinev näitemäng, päev lõppes jazz-kontserdiga, kus mängis trio Jaak Sooääre juhatusel Dovlatovi „Kompromissi“ teemal.
Osa meist oli ka Andres Mustoneni triumfi pealtnägijateks, kes valitses ooperilaval: esimeses osas enda muusikutega, teises – Armeenia orkestriga. Keegi nägi, kuidas improviseerides ja professionaalselt liitusid Josif Reichenhausi näidendiga vene teatri näitlejad Jelena Tarasenko, Alina Karmazina ja Anna Markova. Keegi tuli Viidingu põhjal tehtud Tatjana Kosmõnina näidendile ja nägi, et mitte ainult tõlgitud tekstid Kosmõnina, Marina Malovaja ja Jekaterina Novosjolova esituses, vaid ka originaaltekstid, mis olid Jaanus Tepomehe, Hendrik Visseli, Veljo Reiniku ja näidendi helilooja Tõnis Leemetsa ette kantud, võeti armeenlaste poolt suurepäraselt vastu.
Tantsuplats, lehtlad ja mälestus
Me võiksime rääkida ka lõpuvastuvõtust, mis toimus vabaõhurestoranis Jerevani botaanikaaias, kus laulis Anne Veski ja tantsupaarid tiirlesid platsil, mida ümbritsesid lehtlad. See meenutas Tennessee Williamsi draama „Orpheus siseneb põrgusse“ tegelase suurt unistust väljuda põrgust just sellistesse lehtlatesse…
*
PS. Paar päeva enne Meelis Kubitsa organiseeritud reisi Jerevani suri suurepärane inimene, Vitali Zinitšenko. Vitali juhtis koos oma sõbra ja partneri Raivo Raidamiga firmat Шампанское Одессы. Aga asi polnud üldse mitte äris: muusik, kirjanduse-, teatri- ja maaliekspert, minu igivana sõber Vitali Zinitšenko aitas, kinkis, rõõmustas, korraldas – ja kallas kõik loomingulised üritused šampusega üle. Kõik kuulsad Odessa kultuuritegelased – tänu Vitalile ja Raivole – said käia oma kontsertide ja näitustega Tallinnas. Tänu Raivole ja Vitalile esinesid meie kultuuritegelased Odessas… Vitali hindas talenti, nagu eksperdid hindavad head veini. Meil oli kokkulepe saada kokku Tallinna-Jerevani lennuki pardal.
Siis kui lennuk tema sõpradega õhku tõusis, algasid tema matused.
Ta tuli alati appi ja pani meid uskuma, et inimene on oma loomuselt hea ja et lõppude lõpuks kõik ei olegi siin ilmas nii paha. Jääb vaid mäletada teda ja uskuda tema sõnu.