KÜSIMUSED TEADUSE JA HARIDUSE PIIRIMAIL: Peeter Olesk küsib, kas ühiskond näeb tulevikus inseneris oma sõpra või vaenlast.
Professor Villem Alttoal (1898–1975), kellest on raske öelda, kuidas ta midagi uuris, oli kombeks öelda, et ülikool jaguneb kaheks. Üks on diplomitsehh, mis mudelis peaks andma gümnaasiumiõpetaja ettevalmistuse ja selle nimel tuleb kogu tsükkel läbida võimalikult kiiresti. Teine on teadusetsehh, kus on vajalik põhjalik ning kontsentreeritud pühendumus, mille tulemusena – järgnev on juba minupoolne arendus – sünnib pika elueaga oluline resultaat. Kuna ta ei toonud teadusetsehhi produktsioonist ühtegi nimelist näidet, siis ei ole võimalik kinnitada, kuivõrd ta kellegagi sellest tsehhist rahul oli ja kas ta üldse oskaski kedagi teistele eeskujuks seada. See võinuks olla professor Harald Peep (1931–1998), kes aga ei olnud Villem Alttoa isiklik õpilane. See võinuks olla ka dotsent Jaak Põldmäe (1942–1979), kellel otsest õpetajat niisugusel kujul, nagu ta ise igatses, ei olnudki.
Eesti tehnoloogiline käitumine
Praeguses Eestis sõna „teadusetsehh“ ei kasutata. Teadus tähenduses „kontrollitaval metoodikal rajanev ratsionaalne tunnetustegevus“ on meie päevil pigemini atraktsioon, gnoseoloogiline seiklus reeglipäraselt korrastatud ruumis, mis peab inimese vabastama hirmust tundmatuse ees.
Just selle vabastava funktsiooni poolest on teaduse ruum avatud. Reeglid, näiteks ohutustehnilised ettekirjutused kemikaalidega opereerimisel, teaduse ruumi iseenesest ei sulge, seda teevad intellektuaalse omandi kaitse, tulemüürid vastu küberterrorit ja tehnoloogilist seiret ning tuumasaladuste paljastamine tilkhaaval. Kuidas see üldjoontes on korraldatud, selles võib veenduda kes tahes, kui ta võrdleb avalikkuse juurdepääsu näiteks Olkiluoto tuumajaamale (fi.wikipedia.org/wiki/Olkiluoto_3_ydinvoimalan rakennusprojekti; www.tvo.fi/uploads/File) ja Auvere tavakütuse-elektrijaamale (http://www.energia.ee/), kaasa arvatud jahutusvee osak Narva jõe vooluressursist. Eesti on oma tehnoloogilises käitumises märksa kinnisem kui nn Lääs, mõnel juhul koguni rohkem kui Ida.
Miks see nii on, seda ei õpetata teadusfilosoofia koosseisus vist mitte üheski meie kõrgemas õppeasutuses, vastasel korral peaksid asjaomased publikatsioonid olema märgatavad.
Teaduse filosoofiast maa lähedal
Õhtul vastu viimast volbriööd oli meil külas endine majandusminister Mihkel Pärnoja (1946), kes on hariduselt elektrokeemik, seega anorgaanik. Tema filosoofiadoktori tööd elektrilisest kaksikkihist vismuti monokristalli pinnal juhendas tollase NSV TA Elektrokeemia Instituudi, aastast 2005 Venemaa TA Füüsikalise ja Elektrokeemia Instituudi direktor, akadeemik Aleksander Frumkin (1895–1976). Küsisin Mihklilt, mida tema juhendaja talle õieti õpetas. Nagu selgus, oskust kahelda samas mõttes, nagu seda õpetas mitukümmend aastat enne Frumkinit Röntgen. Niisuguse hoiaku põhjendus pärineb juba antiigist: sellega püütakse ennetada või õiendada süstemaatilisi vigu.
Röntgenile alternatiivselt mõtles Rutherford ja meil mõnikord ka Paul Ariste: publitseerimisväärse tulemuseni tuleb jõuda võimalikult kiiresti ning seda mitte niivõrd prioriteedi kinnistamiseks, kuivõrd selleks, et vältida muutumist ideaalse tuleviku pantvangiks. Tekib küsimus, kas Eesti teaduse rahastamisel minnakse Röntgen-Pärnoja või Rutherford-Ariste teed? Lähtudes eeldusest, et Eesti tehnilise väljundiga teadused kalduvad peamiselt tehnoloogilistesse lahendustesse, võiks arvata, et meil eelistatakse toda teist teed (kuigi mitte ainult sel põhjusel). Olukorda selgemaks rääkides on kahtlemine praegu moest väljas, sest on, nagu tähendaks kahtlemine ennekõike tunnetustegevuse pidurdamist.
Pole mingi avastus, et kahtlemine on produktiivne siis, kui kõik asjaosalised on arutelu kestes võrdsed. Kus see võrdsus avaldub, ei ole ainumäärav, küll aga see, kas ta avaldub või mitte ja kas ta on otsustav või kõigest ärakuulatav. Kui ta on üksnes viimast, siis tuleb produktiivse kahtlemise asemele imaginaarne direktiivsus, millega on väga raske vaielda, sest inimestele ei meeldi minna algpunkti tagasi. Oletan näiteks, et küllalt vähesed lugesid filosoofiadoktori Liina Saarlo arvustust „Vana kandle“ X köitele (2012), mis ilmus lüürilise pealkirja all „Kaks hõbekeelset kannelt helisemas taas …“ (KK 2012, nr 11, lk. 836–846). Arvustus on väga põhimõtteline, sest ta puudutab küsimust, mis on ühtaegu nii kultuuri- kui ka teaduspoliitiline: mis saab eesti regivärsiliste rahvalaulude publitseerimisest kihelkondade kaupa olukorras, kus kihelkondade enamikust pole köite esimest raamatutki. Mingi otsus tuleb teha, kuna akadeemilise väljaande e- ja pabervariandid ei ole omahinna poolest võrdsed. Tegijate ja arvustaja võrdsus on siin, toodud näites, isegi ilmne, kuid lubatagu kahelda, kas sellest piisab hea tulemuse saavutamiseks (heaks tulemuseks regilaulude avaldamisel lähema paari aastakümne jooksul pean ma üht kihelkondlikku köidet iga maakonna kohta, võttes maakonna ligikaudseks etaloniks Põhja-Tartumaa).
Poolkõrgem haridus?
Võtame teise näite inseneriasjandusest, püstitades küsimuse, kui pika raja jaoks ja kui kõrgete takistustega tuleb Eestis koolitada maaparandusinsenere ning kuivõrd need insenerid peavad olema tehnikainimesed. Didaktiliselt võib selle küsimuse taandada järgmisele kujule: kui suures osas tuleb Eesti Maaülikoolis, Tallinna Tehnikaülikoolis ja Tallinna Tehnikakõrgkoolis õpetada insenerifüüsikat (engieneering physics)? Uuemad õpikud alustavad seda ainet Einsteini erirelatiivsusteooriast, mis tähendab, et aeg füüsikas algab nendes õpikutes XX sajandist. Mihkel Pärnoja järgi on asi selge: mulla omaduste parandamine jaguneb kahte harru, millest ühe moodustab maaharimine koos külvikordade ja agrotehnikaga ning teise pinnase füüsikaliste omaduste, sealhulgas veerežiimi muutmine ehk melioratsioon traditsioonilises mõttes. Kui selleks vajalikud käigud on läbiarvutatud ja projekteeritud, siis töö tehnikaga on Mihkli meelest juba kopamehe asi ehk tema arvates seda tehnikavärki Maaülikoolis õpetama ei pea, sest seda ei pea õpetama ülikoolis üldse. Teiste sõnadega pooldab Mihkel Pärnoja poolkõrgemat, see tähendab gümnaasiumipõhist kutseharidust, mille järgmine aste ehk doktoriõpe oleks suhteliselt elitaarne.
Siinkirjutaja mõttekäik on teistsugune. Lähema paarikümne aasta kestel, aastani 2035, on Eesti endiselt ehitav ühiskond, ent meie veeressursside arukas kasutamine ja kõik suured transiidimagistraalid eeldavad veemajanduse, pinnasemehaanika ning vesiehituse asjatundjate pidevkoolitust. Kui me jagame need valdkonnad kolme distsiplinaarse professuuri vahel, siis iga professuur on jätkusuutlik minimaalselt kolme sünkroniseeritud doktorandi korral ja sedagi juhul, kui kõik alustavad ühelt joonelt. Kuna seda viimast juhtub väga harva, siis on ettenägelikum leida insenerikoolituses see punkt, kus vahemaa poolkõrgema hariduse teooriaainete ja kõrgema hariduse tehnikatundmise (või vastupidi) vahel on lühim. See on võimalik, kui kummaski pooles on sees mõnevõrra eelnevat ning järgnevat.
Kas insener hilineb?
Maja, milles ma Tähtvere väljal elan, vajub tiibmiste korterite kahjuks keskelt pooleks. See võib olla tehnoloogiline viga, kuid ta võib olla tingitud ka projekteerimata drenaažist maja ümber. Tõenäoliselt ei valvanud ehitustööde järele mitte keegi ja aeti läbi üldse ilma insenerita. Meie majja on see inimene jäänud igaveseks hiljaks. Kujutagem aga ette, et teedeinsener on kohal enne esimest auku asfaltkattes ning keelab augu parandamise ajani, mil selleks on väljas sobiv ilm. Kas ühiskond näeb preskriptiivses inseneris oma sõpra või vaenlast? Ma arvan, et vaenlast, see tähendab, et ta tahabki, et insener jääks hiljaks.
Kui me tahame, et insener ei hilineks, tuleb ühiskonnal tõusta üles juba enne seda, kui insener läheb tööle. Seesama kehtib kõikide kohta, kel on teadusega pistmist.