LOLLUSE JA TARKUSE VEREVENDLUS: Eesti Teaduste Akadeemia president Tarmo Soomere meenutab Winston Churchilli, kes ütles: “Suurim õppetund elus on teada, et ka lollidel on mõnikord õigus.” Rumalus ja tarkus on ju omavahel lahutamatult seotud. Tark olemine eeldab vaikimisi, et paljud teised ei ole targad. See võib ju õige olla.
Põhiseadus annab tooni kogu riigile ja rahvale. Mõni asi on seal aga vist meelega reguleerimata ja ütlemata jäetud. Nii näiteks on õiguskantsler Ülle Madise peaaegu ametlikes tekstides, aga ka mitteametlikes jutuajamistes teinud selgeks ühe põhimõttelise seisukoha. Nimelt: põhiseadus ei keela rumal olla. Samas ei käsi ka tark olla. Isegi mitte riigi juhtidel. Lihtsurelikest ja tavakodanikest rääkimata.
Kunst olla normaalne
Maailmas või ühiskonnas, kus selliseid fundamentaalseid asju tohib ilma midagi kartmata avalikult arutada, on ajaloo kontekstis väga hea elada. See pole alati nõnda olnud. Kauges minevikus oli vaid kaks seltskonda, kes tohtis avalikult välja öelda asju, mille eest korralikud kodanikud oleks võlla või tuleriidale saadetud. Need olid lapsed ja kojanarrid. Lapsesuu oli see, kes ütles, et kuningas on alasti – kui petturitest rätsepad olid suuga suureks räägitud riided nii õhku täis puhunud, et keegi ei julgenud mõeldagi, et tema valesti näeb. Kojanarr oli pea ainus täiskasvanu, kes tohtis teatavates piirides näidata, et asjad lähevad vales suunas. Kuni see valitsejat lõbustas. Või talle sellist informatsiooni andis, mida muul moel saada polnud võimalik.
Lapsesuu on endiselt natuke alles, aga kõvasti piiratud kaasava hariduse ja muude eriti nüüdisaegse lähenemise köidikutega, mis teevad temast sageli väikese poliitkorrektse täiskasvanu. Pseudonüümi Atticus taha peitunud luuletaja ja mõtleja on päris hiljuti kirjutanud: “Elu on kunst teeselda, et oled normaalne.” Sellel on järjest suurem mõte ühiskonnas, kus normaalsuse tähendus üsna kiiresti muutub. Kus järjest suureneb surve end eri pooluste suhtes positsioneerida. Ja kus igati põhjendatud eriarvamusele jäämine võib saada ühiskondliku hukkamõistu osaliseks.
Ulme ehk kaugemale vaatamine
Kojanarride rolli on mõningal määral enda peale võtnud ja teistmoodi sisustanud ulmekirjanikud. Eks nende kõrval toimetavad ka humoristid. Peame olema õnnelikud, et meil on selline tandem nagu Andrus Kivirähk Eesti Päevalehes ja Mart Juur Postimehes. Siiski on nõnda läinud, et nende teravmeelsus ja selge vaade kipub minema rohkem meelelahutuse suunas. Sest mõni asi ühiskonnas on juba ise pigem absurdi valdkonda libisenud huumor.
Ulmekirjanikel tundub olevat rohkem ruumi meie arvamuste maastikul. Nendel on ehk ka võimalus pikemalt süveneda sellesse, kuidas inimkond kasvab, millises suunas liigub, milline on erilist austust vääriv pärand ja mis on asjatu koorem. Eks nad on ka küsinud ja vastanud, mis on nende meelest tark ja mis rumal. Nende perspektiiv on terve inimkonna tulevik, mitte järgmine valimistsükkel. Seetõttu on tarkuse ja rumaluse kategoorial nende käsitluses ajatu või isegi ajaülene mõõde. Pole vahet, kumb rohkem meeldib. Või ei meeldi. Igapäevasusest erineb see kindlasti.
Suur jagu ulmekirjanikke on pigem surmtõsised filosoofid, kelle kerge muie suunurgas tõsiste asjade käsitlemisel on nagu jälg, mis jäi õhku Irviku Kiisu haihtumisest. Mõneti erinev on inglise ulmekirjanik Terry Pratchett (1948–2015), Kettamaailma looja. Tema oli rohkem naljamees. See, mis ta on kirjutanud, on üsna humoorikas. Ju talle meeldis kõike natuke pilada. Samas on tema kirjutises sügavat elutarkust. Ta enese sõnade järgi: “Fantaasia või ulme ei ole mitte lihtsalt võlurite või võlukeppide lood. See on võimalus näha maailma uutest vaatenurkadest.” Eks selle pärast teda ikka veel loetakse. Ülal viidatud põhiseaduse viite juurde sobitub kenasti tema arvamus: “Selleks, et tõeliselt loll olla, peab olema inimene.”
Jaburus kui normaalsuse lahutamatu osa?
Selles kontekstis tahaksin hea kolleegi Ülle Madise interpretatsiooni omalt poolt täiendada. Nimelt: põhiseadus ka ei kohusta inimest loll olema. Isegi ei soovita. See on ikka inimese enda valik. Ka siis, kui sellest sünnib hulk õudust nii tema lähedastele või kogukonnale – ja vahel ka tervele inimkonnale. Nii nagu praegu Ukrainas. Kuigi pole selge, kas tegemist on tarkuse, lolluse või hullusega. Sellised ajajärgud nõuavad suurt tarkust. Et mitte lasta aja voolul end sinna kanda, kuhu ei tuleks jõuda. Terry Pratchettil on selleks puhuks õpetussõnu: “Kui ebanormaalne kestab küllalt pikka aega, muutub see normaalseks” (1990). Kümme aastat hiljem kirjutas ta: “Isegi kui maailm tohutult muutub, mõtlevad inimesed juba mõne päeva pärast, et kõik on normaalne.” Lisas aga veel olulisema mõtte: “See, et me oleme näinud asju, mida inimene ei peaks nägema, teebki meist inimesed.”
Miks nii palju tähelepanu sellele inimkonna osale, mis pealtnäha tarkusega ei hiilga? Selle osa olulisuse tegi selgeks Winston Churchill, kirjutades: “Suurim õppetund elus on teada, et ka lollidel on mõnikord õigus.” Rumalus ja tarkus on ju omavahel lahutamatult seotud. Tark olemine eeldab vaikimisi, et paljud teised ei ole targad. See võib ju õige olla. Aga selles eelduses peitub midagi palju sügavamat. (Mis ei pruugi üldse alati õige olla.) Tark ollakse enamasti ühes või mõnes kindlas valdkonnas. Rumal ollakse – kaasaegse sõnaga – laiapõhjaliselt. Mis üldse ei tähenda, et see teine, kes minu valdkonnas minust vähem teab, ei võiks olla palju targem mõnes teises valdkonnas. Näiteks sõprussidemete loomisel. Või äris. Või siis vaikselt end täiendades ja aegapisi järjest paremale positsioonile jõudes.
Selle aspekti on kenasti sõnadesse pannud Bill Gates: “Ole kena nohikute vastu. Võib juhtuda, et kunagi on keegi nendest sinu tööandja.” Võib-olla mõtles ta end tagasi noorpõlve. Me ju iial ei tea, millised omadused on vajalikud või kasulikud tuleviku ühiskonnas. Või mis mõttes tarkuse au sees hoidmine on võitev poliitika. Ega siis tark olemine ei ole universaalne edu võti. Erasmus Rotterdamist märkis: “Mõistlikud inimesed on sageli vägevate poolt vihatud.”
Parem maailm on teises toas
Sellega peab lihtsalt arvestama. Maailm on juba kord selline. Ei hea ega halb. Oluline on hoopis see, milliseks meie maailma teeme. Nagu on kirjutanud Aldous Huxley, samuti ulmekirjanik, varsti saja-aastaseks saava “Hea uue ilma” autor, kes oli palju pessimistlikum kui Terry Pratchett: “Kogemus ei ole miski, mis juhtub inimesega; see on hoopis see, mida inimene teeb sellega, mis temaga juhtub.” Marie Curie pidas vajalikuks lisada: “Elus pole midagi, mida oleks vaja karta, on vaid see, mida tuleb mõista.”
Meie tugevused peegeldavad ju alati mineviku tingimusi. Neid omadusi, mida oli tarvis selleks, et olla edukas minevikus. Või edendada kogu maailma elu paremuse poole. Aga ikka minevikus. Need omadused, selle tarkuse alged, mis on vajalikud tulevikus, nii ühe inimese eduks kui ka kogu ühiskonna heaks, on tõenäoliselt juba praegu olemas. Aga me ei tea, millised täpselt need on. See selgub paljude aastate pärast. Ehk oleks õige meeles pidada Oren Harari mõtet: “Oivalisus ei tähenda erandlik olemist. See on suhtumise küsimus.”
Hea kolleeg USA teaduste akadeemiast, endine USA välisministeeriumi teadusnõunik Franklin Carrero-Martinez on formuleerinud õpetliku kogemuse oma pikast ja edukast karjäärist nõnda: “Kui sulle tundub, et oled toas kõige targem, siis oled tõenäoliselt vales toas.” Ei tasu unustada, et 80% kõigist inimestest peab ennast üle keskmise autojuhiks. See on ka põhjus, miks ei ole võimalik palka maksta töötajate enesehinnangu alusel.
Sinna juurde käib “Murphy seaduste” raamatu Wetherni seadus õhus rippuvate õunte kohta: “Iseenesestmõistetavus on kõigi käkkikeeramiste ema.” Nii mõnigi mõtleja, ka ma ise, arvasime, et üks juurpõhjusi, miks me lipulaev Estonia 30 aasta eest põhja läks, oli kindel veendumus, et selline nüüdisaegne laev ei saa ju ometi uppuda. Kui vaadata tähelepanelikult viimaste aegade skandaalide köögipoolt, siis peegeldub sealt üsna sageli sama suhtumine. Et mitte öelda ebausk.
Mõistmisest ja vaikimisest õppimise ja tegemiseni
Julgen arvata, et mõistlikku ja kõikehõlmavat tarkuse definitsiooni ei ole veel sõnastatud. Võib-olla ei saagi seda anda. Meie universum on nimelt nii ehitatud, et mõnesid asju me vist põhimõtteliselt ei saagi teada. Näiteks ei saa ilma täpselt prognoosida rohkem kui mõni nädal ette. Või prognoosida täpselt veetilgakese liikumist mäe nõlvalt jõe suudmeni. See pole arvutusvõimsuse probleem. See on põhimõtteline täpsuse eksponentsiaalse kao probleem, aga peegeldab ka vastavate võrrandite fundamentaalseid omadusi. Mida praeguse teadmise juures ei ole võimalik vältida.
Seetõttu pole targaks saamine üldse lihtne. Kas selleks mõtlemist vaja on, ei julge ma 100% väita. Sõltub tarkuse definitsioonist. Eriti vaadates tehisaru praegust arengujärku. Kui selle all mõelda ilusaid peaaegu sisutuid lauseid ja tõsiasjade üsna meelevaldset interpretatsiooni, siis jään põhjalikult jänni. Kui võtta aluseks Bertrand Russelli märkus “Ma ei kavatse surra oma põhimõtete nimel, sest ma võin ju eksida”, oleks tark selle koha pealt kindlasti suu pidada. Blaise Pascali antud soovitus on küll veidi teises kontekstis, aga haakub kenasti: “Kui tahad, et teised sinust hästi arvaksid, siis pea suu.”
Kaks ja pool tuhat aastat tagasi julges Konfutsius arvata: “Õppimine ilma mõtlemiseta on tühi töö; mõtlemine ilma õppimiseta aga lausa ohtlik.” Kui juba üks nii vana mõte on meieni jõudnud, siis tõenäoliselt on see olnud üks neist, mis on inimkonda tugevamaks teinud. Umbes sama vana on Hiina vanasõna “Ma kuulen ja ma unustan. Ma näen ja jätan meelde. Ma teen ja ma mõistan”. Kolmest sambast peaks alustuseks piisama: õppimine, mõtlemine, tegemine. Kui nüüd veidi eemalt vaadata, siis need kolm on vist nii õpilaste tarkuse-võistluse (ehk olümpiaadi) edu alus, aga ka see, mida olümpiaadil osalemine iseseisvaks eluks õpetab. Nii et pole vist midagi uut siin päikese all.
Aeg on ikka sama
Ei ole paremaid, halvemaid aegu, on kirjutanud Artur Alliksaar. Väga õige. Täpselt nii. Nagu täpsustab Hechti seadus Murphy seaduste kogust: “Ei ole paremat aega kui praegu, et edasi lükata asju, mida te teha ei taha.”
Kui tahta midagi päriselt saavutada, näiteks riigikogu tavakodaniku vaatevinklist jälle mõistlikul moel toimima saada, siis tasub meeles pidada McGee esimest seadust: “Hämmastav, kui palju aega läheb selle lõpetamiseks, mille kallal te ei tööta.” Kulub ka vägagi marjaks ära Pattoni seadus: “Hea plaan täna on parem kui täiuslik plaan homme.”
Plaanita eesmärk on lihtsalt soov, teadis juba “Väikese printsi” looja Antoine de Saint-Exupéry. Meyeri seadus ütleb sinna otsa: “Lihtne ülesanne on asju keerukaks ajada, aga keerukas ülesanne on neid lihtsaks teha.”
On mõned kohad, kus tuleb kontrastselt välja tarkuse ja rumaluse fundamentaalne erinevus. Üks neist on nn Gabitoli tähelepanek: “Targad on rahul, kui nad avastavad tõe, rumalad siis, kui vääruse.” Või viltumineku. Ega neidki avastusi juhtu kuigi sageli. Eriti tõega. Winston Churchill on selle kohta märkinud: “Inimene komistab aeg-ajalt tõe otsa, aga enamasti ajab ta end püsti ja jätkab oma teed.”
Julgen soovitada sellistel puhkudel tõde üles korjata, võimaluse korral kasutusele võtta või vähemalt tallele panna. Juhuks, kui peaks vaja minema. Üldiselt läheb. Varem või hiljem. Kasvõi orienteerumiseks nüüdisaegses maailmas, kus fakte tuleb kui küllusesarvest, aga pole teada, millised neist on õiged.