POLIITILISED SOOLAPUHUJAD: Mart Soidro võtab kokku eurovalimised ning imestab, kust tulevad järjepanu ja iga kord nii valed valimisennustused.
Mingit objektiivsust ei tasu alljärgnevast jutust otsida, sest kuulusin Indrek Tarandi valimismeeskonda. Hea meelega nimetaksin ennast taustajõuks, kui poleks olnud seda janti meie suusatajate, anaboolsete steroidide ja tolmuimejatega. Olin sõbra abiline ja kirjeldan neid mõtteid ja tundmusi, mis meid valimiskampaania erinevatel etappidel tabasid.
Lood „ühekordsest fenomenist“
Kes jõuaks kokku lugeda neid tuhandeid üheülbalisi netikommentaare, mis väitsid, et olid eelmisel korral Tarandi valijad, kuid on saadikus sügavalt pettunud ja hääletavad nüüd meelepärasema kandidaadi poolt? Kuna neid tundus olevat valimiskampaania lõpuks tublisti üle 100 000, tekkis kahtlus, et mõned palgalised parteitöötajad on pahameelt välja valanud mitu (kümme? sada?) korda.
Aga selles osas sai aparatšikutega nõustuda, et tuleb „tihe rebimine“, sest lahtistes nimekirjades on palju väärikaid inimesi ja kindlasti saab neid olema ka üksikkandidaatide seas. Nii läkski, valimisnimekirjas oli vähemasti 50 inimest, kellega tuli suuremal või vähemal määral arvestada. Seda me muidugi eelmise aasta lõpus veel ei teadnud, ainsaks orientiiriks oli politoloog Tõnis Saartsi ennustus: „Indrek Tarandi edu jääbki tõenäoliselt ühekordseks fenomeniks. Tarandi hea valimistulemuse taga oli protest suletud nimekirjade ja erakondade ignorantsuse vastu“ (Delfi, 26.XII 2013).
Enne tegeliku valimiskampaania algust ennustas ka Tartu ülikooli vanemteadur Piret Ehin, et suure tõenäosusega ükski üksikkandidaat Euroopa Parlamenti pääsemiseks piisavalt valijate hääli ei saa. Peamine põhjus, miks üksikkandidaatidel ei lähe sel kevadel hästi, on see, et „nende poolt hääletamine on seotud protestikäitumisega ja ma arvan, et seekord ei ole eeldusi massiliseks protestikäitumiseks“ (ERR, 7.IV).
Möödaennustamine
Tavainimene oleks alistunud teadlaste tarkuse ees, aga õnneks oli meil meeles Saartsi ja Ehini kolleegi Rein Toomla viie aasta vanune sarnane ennustus: „Üksikkandidaatide edulootusi pärsib asjaolu, et valituks osutumiseks tuleks ühel inimesel koguda ligi 40 000 häält“ (Postimees, 28.IV 2009). Seekord polnud meil Toomlast suurt tolku, mõttehiiglane võttis sõna alles mõni päev enne valimisi, mõtiskledes selle üle, kas Keskerakond võiks pretendeerida kolmele kohale (Delfi, 24.V 2014).
Aga mingem tagasi 14. veebruari, mil Indrek Tarand teatas ETV otsesaates „Ringvaade“, et kandideerib taas europarlamenti, astumaks vastu Reformierakonna skeemitamisele peaministri ja Euroopa Komisjoni voliniku ametikohtadega. Võib nõustuda kriitikutega, et põhjendus polnud kõige õnnestunum, ehk veidi otsitudki.
Küllap olnuks mõttekam tunnustada seaduseandjaid, et nüüd, kus on taas avatud nimekirjad, on MEP-il võimalus rammu katsuda Eesti poliitikaväe raskekahurväega (kelle hulka hoolimata eelmise korra fenomenaalsest häältesaagist poliitiline establishment teda võtta ei tahtnud). Võis tekkida küsimus, miks teatas Tarand oma kandideerimisest juba 14. veebruaril (andes sellega vastasrinnale võimaluse hakata püsse õlitama), kuigi võinuks oodata 10. aprillini (registreerimise viimase päevani)? Põhjus oli üsna proosaline: pärast kandideerimisotsust oli Euroopa Parlamendi liikmel õigus pääseda uuringufirmade küsitlusnimekirja oma nime, mitte ebamäärase „üksikkandidaadid“ all.
Karuteened
Kuigi suhtekorraldaja Ivo Rull ennustas 24. aprilli „Kolmeraudses“, et „üksikkandidaatidest on suurim šanss Silver Meikaril, kes on olnud aktiivne ja tarmukas“, oli meil selleks ajaks vastu panna TSN Emori aprillikuu küsitlus, mis näitas Tarandile 11% toetust. Paljudele tundus kahe ülikooliaegse aatekaaslase kemplus kummastav, oli ka neid, kes tõemeeli arvasid, et Rull on Tarandi valimismeeskonnas ja aitab eurosaadikul pildil olla. Kahtlustusteks oli ka põhjust, sest kohalike valimiste eel nägi Rull just Tarandis Tallinna päästjat („Ivo Rull teab, kuidas Savisaart Tallinnas kukutada“, Õhtuleht, 24.IV 2013). Tegelikult muidugi suhtekorraldaja meie meeskonda ei kuulunud, ka mitte IT-guru Elver Loho, kes valimiskampaania ajal samuti Tarandite teemal aplombikalt esines. Aga kummaline oli see küll, et best online casino just Vaba Isamaalise Kodaniku aktivistid, keda Tarand kohalike valimiste ajal nõu ja jõuga toetas, kasutasid selles valimiskampaanias kõige alatumat arsenali.
Tuleb tunnistada, et TSN Emori maikuu kandidaatide populaarsusküsitlus tegi meile kokkuvõttes karuteene. See näitas Tarandile 15, Lauristinile ja Savisaarele 9 ja Ansipile 7 toetusprotsenti, aga paraku ka kahte mandaati Keskerakonnale. Igat masti eksperdid, politoloogid ja palgalised kodanikuühiskonna aktivistid lugesid sellest küsitlusest omakasupüüdlikult välja, et Tarandil on hääli kõvasti üle ja need lähevad suure tõenäosusega Mihhail Stalnuhhinile või Yana Toomile. Res Publica kunagine peasekretär Ott Lumi esines kõige veenvamalt ja küllap jätkub valimiste võitjal Andrus Ansipiltänusõnu ka praegusele Tallinna Ülikooli poliitikalektorile.
Kampaania eelarve
Hoidsin valimiskampaania ajal eemale tülinorijatest ja ei reageerinud sotsiaalmeedias igasugustele provokatsioonidele. Sama soovitasin ka Indrekule. Paraku ei tulnud vaoshoitusest midagi välja. Kui vastaspoole eesmärgiks oligi pelgalt kandidaadi närviajamine, siis see õnnestus suurepäraselt. Kas õnnestus ka vääntaime kombel tugeva puu ümber kuulsust ja kapitali koguda, seda näitab aeg. Pärast kaklust rusikatega ei vehita, nüüd tuleb üksteisele silma vaadata…
Ei mäleta varasematest valimistest, et meil oleks olnud nii palju eksperte, valvureid, politolooge ja väitlusseltside tegelasi. Kindlasti teenin ära paljude meelepaha, aga pean neid kokkuvõttes valimiste solkijateks. Või soolapuhujateks. Nõuaks rohkem leheruumi ja isikliku kirjavahetuse avaldamist, et tõestada, miks näiteks mõni väitlusseltsi tegelane pani Tarandile üksikkandidaatide teledebatil mitterahuldava hinde. Praegu sattus avalikkuse tähelepanu alla juba kolmandat korda edutult Euroopa Parlamenti kandideerinud Igor Gräzin, kes ERR-i nõukogu liikmena kehtestas erakondadele soodsad valimisdebattide reeglid, aga eksperdina kutsus „mõõtu pidama“ ja Tarandi poolt mitte hääletama (Delfi, 19.V).
Aeg on teha kokkuvõtteid. Indrek Tarand kaotas Andrus Ansipile 1647 häälega. Isamaa ja Res Publica Liidule oli allajäämine veel suurem – 2413 häält. Isegi 12 sotsiaaldemokraati pälvisid 1183 valija näol üksikkandidaadist suurema toetuse.
Tarandit lahutas kuristikust 6666 häält (Delfi, 26.V).
Tarandi Dream Teamist pääsesid Euroopa Parlamenti vaid pooled.
Ainult rahale orienteeritud inimene võib lohutada ennast tõsiasjaga, et üksikkandidaadi valimiskampaania eelarve oli kartellierakondadest 30 korda väiksem.
Leina leevendab siiski teadmine, et üle ühe parlamendikoha poleks Tarand nagunii saanud võtta. Võttis selle vähesegi ära, jättes Euroopa Parlamendist välja kardetud Mihhail Stalnuhhini.
Niipalju oli siiski Tarandist kasu.
