TÜÜPILINE EI OLE, HUVITAV ON: Alates 29. septembrist on Tartu Kunstimuuseumi teisel korrusel avatud rahvusvaheline grupinäitus „Muuseumi koreograafia“, mis asetab publiku näituse fookusesse. Kuraator Hanna-Liis Kont uurib, mida koreograafiline muuseum tähendab.
Rahvusvahelisel muuseumiväljal ja eriti just kunstimuuseumides on viimastel aastatel pööratud äärmiselt palju tähelepanu tantsu toomisele muuseumi ruumi, millega on kaasnenud küsimused tantsu ja koreograafia näitamise võimalikkusest ja vajalikkusest kunstimuuseumi või -galerii kontekstis erinevalt tavapärasemast teatriruumi või black box’i kontekstist. Need arengud on eeskätt esil Lääne-Euroopa ning USA kaasaegse kunsti muuseumides, kuid aina enam leidmas kõlapinda ka mujal, kaasa arvatud Eestis.
Ajalugu
Tantsu muuseumisse toomine ei ole ainult viimase aja trend, vaid sellel on küllaltki pikk ajalugu. Claire Bishop on seda kirjeldanud kolme peamise lainena. Neist esimene leidis aset juba 1930. aastate lõpus ja 1940. aastatel peamiselt seoses MoMA-ga, kus eksponeeriti hulgaliselt etenduskunstide ja tantsuga seotud objekte, kuid tantsuetendusi muuseumis veel ei esitatud. Teise laine tekkimine 1960. aastate lõpus ja 1970. aastatel on samuti seotud eelkõige New Yorgiga ning seal tegutsenud Judsoni Tantsuteatri grupiga (Yvonne Rainer, Trisha Brown, Deborah Hay jpt), kes esitasid oma tantsuloomingut lisaks teatriruumidele ka muuseumides korraldatavate esinemiste raames – nt Whitneys, MoMA-s. Kolmanda laine esilekutsumist seostab Bishop ennekõike Tate Moderniga, kus 2000. aastate alguses algas väga aktiivne performance’i ja tantsu kaasamine muuseumi pidevasse programmi.
Võiks arvata, et 2000. aastate alguses alanud laine on tänaseks taas vaibunud, kuid jälgides nii suurte muuseumide kui aina enam ka paljude väiksemate kaasaegse kunsti institutsioonide programme, tuleb tõdeda, et teema on endiselt populaarne ning leidmas aina mitmekülgsemaid väljendusvorme – korraldatakse näituseid, konverentse, festivale, ilmunud on hulgaliselt uurimuslikke artikleid ning juba ka mitmeid mahukamaid raamatuid.
Muuseumi koreograafia
Näitus „Muuseumi koreograafia“ koondab kaasaegseid teoseid nii Eesti kui ka välisautoritelt, mis kasutavad koreograafia ja tantsu võtteid, et uurida mõnda muuseumile omast aspekti. Uurimisobjektideks on nii ekspositsioon, kogud, arhitektuur, institutsionaalne kui ka ideoloogiline keskkond, eeskätt on aga fookuses muuseumi publik.
Kõik eksponeeritud teosed toovad esile, et muuseum on paik, mille loovad külastajad oma igapäevase kohaloluga – käitumise ja liikumisega, kaasatoodud arusaamade ja kultuurilise taustaga, loodud väärtussüsteemi omaksvõtu või hülgamisega. Mitmed eksponeeritud tööd uurivad publiku liikumist muuseumi ruumis või annavad külastajatele omapoolsed liikumise juhised. Läbivaks teemaks on ka vaatamine kui tegevus – selle füüsilisus, kontekst ja eelnevatega manipuleerimine.
Välisautorid
Näitusel on esindatud mitmed rahvusvaheliselt tuntud ja kõrgelt tunnustatud koreograafid, nagu näiteks William Forsythe, kes on loonud sarja koreograafilisi objekte ehk installatsioone, mis panevad külastajad näitusesaalis eksponeeritud objektidega uutel viisidel füüsiliselt suhtlema. Tartu Kunstimuuseumis on väljas tema koreograafiline objekt „Towards the Diagnostic Gaze“, mis pakub publikule füüsilise väljakutse ja sunnib peatuma ning kogu tähelepanu enda kehale koondama.
Eksponeeritud on ka New Yorgis tegutseva koreograafi Maria Hassabi teosed, kes rakendab oma loomingus kestvuspraktikaid, et uurida füüsilist skulpturaalsust. Näitusel saab näha liikuvas asendis inimfiguuri kujutavat skulptuuri nimega „NANCY“ ja tantsija manuaali, mis võimaldab publikul vastavalt antud liikumisjuhistele galeriiruumis ühte Hassabi loodud koreograafiat esitada. Samuti on näitusel esindatud performance’i teoreetiku ja etenduskunstniku Bojana Cvejići ning filmitegija Lennart Laberenzi koostöös valminud viiekanaliline videoinstallatsioon „Spatial Confessions“, mis uurib koreograafiliste juhiste kaudu Tate Moderni külastajate sotsiaalset enesemääratlust ja ühiskondlikke vaateid.
Väljas on ka spetsiaalselt selle näituse jaoks loodud uusi teoseid. Poolast pärit kunstnik Zorka Wollny lõi koostöös Viljandi Kultuuriakadeemia tantsukunsti III kursuse tudengitega videoteose „Tartu Art Minuet“, mis on inspireeritud Tartu Kunstimuuseumi ruumilisest kontekstist ja publiku liikumisest, tõlkides selle omanäoliseks muuseumitantsuks.
Eesti kontekst ja autorid
Eestis on tantsu galeriiruumi ja muuseumisse viimine samuti mõningast rakendust leidnud, kuid peamiselt üksikute ürituste või siis üritustesarjade raames. „Muuseumi koreograafia“ on esimene kohalik näitus, mis tegeleb koreograafia ja tantsu kaudu muuseumi konteksti avava loomingu koondamisega.
Eesti tantsukunstnike ja koreograafide seas leidub mitmeid autoreid, kes on oma loomingus näitusesaali kontekstiga töötanud või siis mõnest kujutavale kunstile omasest aspektist inspiratsiooni saanud. Samas on raske leida selliseid autoreid, kelle loomingus oleks see teema keskse koha omandanud. Tartu näitusele kaasatud kolm kohalikku tantsukunstnikku, kadrinoormets, Karl Saks ja Maarja Tõnisson on kõik oma praktikas selle teemaga ühe või teise nurga alt kokku puutunud, kuid nende jaoks on muuseumi näitusele teose loomine küllaltki uus kogemus. Seega loob näitus kohalikele autoritele võimaluse oma loomingus juba olemasolevaid teemasid uuel moel ja uues kontekstis arendada.
Tõnissoni installatsioon „bodyWORKbody“ mängib kunstiteose ja publiku vahelise piiri hägustamisega, kutsudes näituse külastajaid astuma teosega füüsilisse kontakti ja saama seejuures heliklippide kaudu osa autori loomingulisest maailmast. Noormets ja Saks tegelevad mõlemad vaatamise kogemuslike küsimustega, hõivates kumbki pooleks näituse ajaks ühe galeriiruumi ja luues sinna interpreetide osalust nõudvad inimaktiivsed teosed. Noormetsa teost „abandoned architectural events“ saab külastada 19. novembrini, Saksa teos „Oodates“ avaneb sellele järgneval nädalal ning jääb avatuks näituse lõpuni – 7. jaanuarini.
Näituse eesmärk on ärgitada kõiki külastajaid omaenda liikumist ja kohalolu muuseumis tundma õppima ning loodud mängulise keskkonna toel uuena looma. Ainult inimesed oma jätkuva kohalolu ja osalusega saavad „Muuseumi koreograafia” tervikuna ellu viia.