MÄNG RAAMIDE JA RUUMIDEGA: Kaspar Aus (s 1985) on tantsija, koreograaf ja kunstnik, kes ei mahu kindlatesse raamidesse. Ega ruumidesse. Inimesel, kes juhuslikult mõnele tema etendusele satub, võib tekkida vastupandamatu tung põgeneda. Sest toimuv meenutab mittemidagit, igal juhul mitte tantsu ja mõjub omajagu hirmutavalt. Algajal Kaspari kunsti vaatajal võib tekkida ridamisi eksistentsiaalseid küsimusi: Mis ta teeb? Miks ta midagi ei tee? Kuhu ta nüüd läheb? Miks ta juba ära ei lähe? Mida mina nüüd teen? Miks ma juba ära ei lähe… Kaspari tantsukunsti maagiat püüab sel suvel etendunud ja veel etenduva „Liikuva koja“ abil lahti mõtestada Õnne Puhk.
Mina sattusin – „sattusin“ on vale öelda, ikka kutsuti ja läksin – esimest korda Kaspari tantsu vaatama etendusele „Soolo nullist nulli“ kirjanike maja musta laega saalis. Jäin hiljaks ja püüdsin vaikselt sisse hiilida. Saalis ei toimunud pealtnäha mitte midagi. Kaspar kükitas tardunult nurgas nagu lovesse langenud, saali seinte ääres ja aknalaudadel kügeles seitse-kaheksa inimest, mõni üsna ehmunud näoga. Installatiivse tantsuetenduse (2016, 2018) koreograafia keskmes oli Ameerika helilooja-muusikateadlase Paul Beaudoini heliteos „Shakti“ (2015), mis osutab läbi elektrooniliste vooludena kõlavate heliklastrite naiselikule kosmilisele energiale, mis loob ja muudab (kuigi kuuldavalt kõlab vaid üks toon). Heliteose kestus dikteeris ka tantsu kestuse – meditatiivne liikumine-mitteliikumine ehk Kaspari soolo kestis 2 tundi ja 34 minutit. Teose reklaamis oli tookord lohutavalt kirjas, et publikul tekib võimalus mitmeid kordi teosesse siseneda ja sealt lahkuda endale sobival hetkel. Tung lahkuda tekkis küll, aga tookord jäin paigale ning tagatipuks läksin ja vaatasin teist korda veel. „See on suur julgustükk minu etendustele tulla. Need on julged inimesed, kes seal käivad!“ naerab Kaspar. „Sellepärast, et ei ole institutsiooni turvatsooni, brändi, väljatöötatud süsteemi, mida usaldada,“ lisab ta. Selle väite illustratsiooniks on ka see, et Kaarel Künnap, kes „Liikuva koja“ objektid vormis, tahtis kutsuda oma tädi esietendust vaatama, aga daam ehmatas ära: kaasaegne tants, EI!
Sel suvel on Kasparil käsil projekt „Liikuv koda“ – „koreograafiline poeem kahes osas kahel järjestikusel päeval eri paigus“. Etenduse esimene osa toimub Eesti Tantsuagentuuri stuudios, teine järgmisel päeval Koplis „rohealal“. Käisin vaatamas, et mida Kaspar nüüd teeb. Et äkki tantsibki. Seekordne etendus üllatas, sest erinevalt „Nullist“ juhtus kogu aeg midagi. Algas nagu ikka – vaikse meditatiivse istumisega, hiirvaikne publik ja iseenda sisemusest väljakasvav Kaspar. Aga siis hakkas ta äkki ootamatult rääkima: ütles, et on lind nimega Paisupüks ja „tirriteeris“ publikut „viit-vitt-viiit-vitt-iit“ linnusõnumiga. Etenduse teisest päevast osasaamiseks tuli koguneda buss nr 73 lõpp-peatusesse ja üllatused jätkusid. Nii et kellel julgust, siis otsige Eesti Tantsuagentuuri saali tagauks aadressilt Hobujaama 12 üles ja vaadake, mis (Kaspari) kaasaegse tantsu maailmas toimub.
Selleks, et pisut aimu saada, mis vabakutselisena moodsa tantsu radu tallava kunstniku peas toimub, palusin Kasparil oma tantsumaailmast ja -mõtetest KesKus’ile rääkida. Leppisime kokku, et kohtume Kohas – Nukuteatri vastas asuvas puhvetis, kuhu Kaspar oma linnas ringi uitamistel sageli satub – ja otsime siis linnas mõne vaiksema paiga, kus juttu vesta. Ent sel õhtul me vaikusesse ei jõudnudki ning tegime intervjuu kohapeal. Mis polnud kõige targem mõte, sest diktofonilt oli tema häält hiljem raske ümbritsevast baarimelust eristada. Aga teisalt, sõna said ka mõned teised toredad inimesed – Koha kõige kaunim stammkunde, liivlannast klaasikunstnik Laura Šmideberga ning filmioperaator Hans Ulman, „Liikuva koja“ valgustuse looja.
Soojenduseks rääkis Kaspar, et teisele etendusele saatnud Teatriliit ühe tantsužürii komisjoni liikme, aga nägupidi ta teda publiku hulgas ei tuvastanud. „Ma arvan, et see oli üks tüdruk, kes läks keset etendust ära,“ ütles ta.
Intervjuu otsa tegi lahti Laura: Kaspar, kas sul on lihtsam, kui sa tunned inimesi oma publiku hulgast või on parem, kui nad on võõrad?
See on kahe otsaga asi, muidugi on mul hea meel, kui sõbrad tulevad, samas on huvitavamgi, kui vaatajad on võõrad. Sellepärast, et sõprade puhul ma tean nende suhtumist, ma tean nende elu ja võib-olla nad tulevadki üksnes sellepärast, et on mu sõbrad, aga mulle meeldiks, kui tullakse mu loomingu pärast, mitte minu enda pärast. Mul tekib alati küsimus, kas mul tegelikult on inimesele midagi anda, kunstis on siin väga palju suletud ringkondi ja me tunneme üksteise loomingut – me oleme nagu prokurörid omavahel. Ma tahaksin sellest ringist välja ja ootan, et mu etendust tuleks vaatama inimene, kes leiab sealt enda jaoks midagi. Esikal oli küll mõni selline inimene, keda ma üldse ei tundnud.
Seal oli jah üks härrasmees, keda sa ei teadnud – me pakkusime välja, et ta ongi tantsukriitik ja järgmisel päeval ilmub arvustus näiteks ERR portaalis. Seda kahjuks ei juhtunud. Aga räägi hoopis, kuidas sa tantsu juurde jõudsid?
Ema kaudu tegelikult, ja isa kaudu ka, nad tegelesid mõlemad võistlustantsuga. Kuigi kõige esimene asi, mida ma lapsena tegin, oli hoopis ujumine. Ema tahtis, et ma õpiksin ujumise ära. Ma mäletan, et ujusin nii (Kaspar teeb mõlema käega hoogsalt järske liigutusi, mis meenutavad vene kirve stiili ja naerab seepeale ise, nii et terve hoov kajab), tegelikult peab ujuma niimoodi (näitab sujuvaid kroolimisliigutusi).
Kooli ajal hakkasin võistlustantsus käima, aga mul alguses ei vedanud partneritega. Ma ei saanud nendega läbi. Aga siis hakkas see mulle meeldima. Mind motiveeris see töö ja aeg, sooritus, mis tuli teha. Ja keskkooli ajal läksin kohale ühe tantsuagentuuri kuulutuse peale. Seal jäi mulle kohe silma see, et saalis pole toole, kuhu istuda ja pidi istuma põrandale, muidu olid tantsusaali seina ääres ikka toolid, kuhu sai istuda. Juba see oli teistmoodi!
Kui sa teed sellist etendust nagu praegu, mida sa keset põrandat mõtled? Kas sa tajud inimesi kui vaatajaid, kui palju sa improviseerid?
Noh, kui sa suunad oma pilgu ja taju inimeste poole, siis tajud neid, kui aga enda sisse, siis tajud rohkem ennast. Ka selle etenduse algul ma tulen saali ja istun ning vaatan natuke inimesi, see on nagu väike peaproov, millega ma häälestan nii ennast kui ka inimesi saalis.
Sul on kombeks teha oma etendustes pikki vaikivaid pause, kus keegi ei tea, mis toimub, kas see on etenduse osa või sa väsisid korraga ära… Kui sa kellelegi otsa vaatad, kas sa siis suhtled selle inimesega?
Inimestel on väga erinevad emotsioonid. Kui keegi sulle kortsus kulmul otsa vaatab, siis tema ise võib-olla ei teagi, et tal kulm kortsus on, mina tajun teda nii ja see võib mind mõjutada küll.
Ivar, Kohas viimaseid päevi tööl olev baarmen keerab sees muusika nii valjuks, et intervjuu tuleb korraks katkestada. Kuulame punki. Kui müra vähenemise märke ilmutab, astub õue Hans ja haarab laualt diktofoni.
Hans: Härra Aus, mis teil mõttes oli selle projektiga?
Kaspar ei ütle midagi.
Hans: Me endiselt ootame vastust sinu käest! (kandev paus) Tundub, et härra Aus on alla andnud… ja sellega lõpeb meie intervjuu.
Õnneks mitte ja kui punk baaris jalga puhkab, jätkame.
Räägi, kuidas „Liikuv koda“ sündis.
Eelmise aasta veebruaris sõitsin Iisraeli, ma läksin tookord sinna, et oma probleemidega tegeleda. Leida mingit uut hingamist, et iseendaga hakkama saada. Ja seal, Tel Avivis oli üks park (Hayarkoni park, täpsustab ta hiljem), kus ma otsisin oma ruumi, kohta, liikudes ja tantsides, et tugevdada ja laiendada oma reaalsust. Siis suvel läksin oma akusid laadima Pärnu kandis asuvasse Massiaru koolimajja. Ja sealt hakkas see teema, see idee hargnema. Ma teadsin, et tahan oma loomingus sellega edasi minna, liikumisega, mis mu sees kobrutas, ja mul oli vaja leida selleks sobiv ruum.
Ruumid on sinu jaoks olulised?
See taju, kuidas ruum sinuga suhestub, see on väga oluline. Ruumil on väga tugev impulss minu loomingus. Ruum ei tohi olla steriilne, äralakutud, vaid ta peab olema selline karakteriga – nagu see Tantsuagentuuri saal; juba see, mis väljas on, see mõjutab, see, kuidas sinna kohale jõuda, kõik ümbritsev teeb need ruumid veel avaramaks ja sügavamaks. Minu sees on ju tegelikult kogu aeg kõik olemas ja ma saan läbi tantsu sellega kontakti. Need ruumid ja tants, see tõmbab sind igapäevaelust välja, loob parema kontakti enesega, sa saad aru, et sul on midagi, mida sa tahad tantsu kaudu väljendada. Läbi tantsu, läbi liikumise keskendun ma liikumisele ja hingamisele ja raskusjõule, ruumile, ja sellest tekib midagi – see on midagi, mida ei saa täpselt sõnadega väljendada. Või noh, ei tahakski, sest muidu oleks see illusioon.
„Liikuva koja“ esimese päeva etenduse üks üllatusi on teise ruumi liikumine. Kuidas see idee liikuda teise ruumi ja ka teha etendus kahepäevasena tekkis?
Kui ma hakkasin ühes saalis harjutamas käima, sain aru, et teises saalis toimub samal ajal ka midagi. Sest see sein kostab läbi. Ma sain aru, et sa oled alati kellegagi koos, tegelikult me ei saagi kunagi eraldatud olla. Ma vajasin sellist taju, et ma liigun ühest ruumist ära ja kuskil on sein vahel, ja läbi seina tajud, et seal toimub midagi, läbi seina tungib midagi. Mingisugune teine midagi, seal on midagi teist. Ja see teine ruum on justkui iseendas toimuva muutuse kohalejõudmine.
Reaalsus muutub?
Koreograafias tähendab liikumine, et midagi muutub. Sa muudad teiste inimeste taju ja mingi muutus peab alati toimuma. Et see, mida sa teed, see, mida sa lood, see loob midagi uut ja sa avastad ennast hoopis teises kohas kui enne. Selle etenduse poole liikudes hakkasin ma Koplis, seal mereäärsetes kohtades käima lõket tegemas – ja taas seda punkti otsimas, millega mu looming haakub. „Liikuva koja“ lõkkeplatsi leidsin juba talvel ja kuna siseruumis ju tuld teha ei saa, siis see teise päeva idee nihkus väljas olevasse ruumi.
Sinu etenduste puhul on vaatajal selline tunne, et ta ei tea, millal see täpselt algab ja millal lõpeb, sa liigud pidevalt ruumist välja ja tagasi, „Nullist nulli“ etenduses käisid sa ka ära ja lõpuks läksid trepist alla tänavale. Keegi ei tea, millal plaksutada ja millal sa päriselt minema lähed.
Tantsuagentuuri saalist tahtsin ma inimesi liftiga alla viia, aga selles etenduses, kus sina olid, keegi ei tulnud… Samas, mul oli hea meel, et see niimoodi kujunes. Kuigi mina olin plaaninud, et publik tuleb lifti sisse ja siis me sõidame alla ja käime läbi ruumide ning äkki ootamatust kohast pääseb tänavale…
Vahepeal ilmub Kaspari seljataha taas Hans.
Hans: Mida iganes Kaspar räägib, ta räägib! Ta räägib siiski!
Hans lisab, et valgus, millesse tema etenduse loomisel panustas, oli loomulik valgus.
Räägi siis see siidri lugu ka ära, et kuidas su loominguline tiim tekkis? Valgustaja ja tundmatute objektide ehitaja ja muusika looja?
No tegelikult Kaarel (objektide looja) teeb kogu aeg siidrit. Ta on harjunud siidrit tegema, aga tal ei olnud enam õunaaeda. Ja ta otsis, kust õunu võtta. Ja mina ütlesin, et mul on õunaaed! Ja siis me hakkasime siidrit tegema.
Ühesõnaga, meeskond tekkis su ümber orgaaniliselt?
Jaa, orgaaniliselt (Kaspar naerab oma kõlavat hobusenaeru). Ei, siider sai valmis ja alles siis ma julgesin nende poole pöörduda. See kõik kujunes kuidagi väga loomulikult välja. Ja loomulikult kirjutasin ma kõik selle ka sinna kulka projekti.
Aga sõnaline pool? Su etenduses on imekaunis poeem, mis on osaliselt „süüdi“ selles, et ma sinuga seda intervjuud tahtsin teha. Seal olid read „Sina oledki see, kellega ma suhestun. Must rist pruuniks värvitud mineviku jälgi täis põrandal“ – kuidas see luuletus tekkis?
See must rist oli päriselt seal Massiaru kooli põrandal olemas. Ja luuletus tuli liikumise käigus minust välja. Ütleme, et olin ukse juures ja vaatasin saali läbi ukseava, siis läksin uksest sisse, seisin ja vaatasin seda saali, siis vaatasin natuke kõrvale seina äärde, vaatasin saali teisest vaatenurgast… Jälgisin ruumi erinevatest punktidest ja lindistasin telefoniga üles.
Sa räägid ka kaks lugu, mis kõnelevad sinust endast. Mulle väga meeldis see raamide jutt: sul seisid toas pildiraamid üksteise otsas, seisid ja seisid kuude kaupa ning siis ükspäev kukkus üks raam ümber – ja muutus oligi toimunud.
Need lood on kõik tekkinud tegelikest objektidest. Seal ei ole ühtegi asja, mis oleks välja mõeldud. Kõik on vahetult elust võetud. Seal ei ole midagi, mida ma oleks leiutanud – kõik see, mis on, see on. Need tundmatud objektid kasvasid välja lõkke ümber olemisest. Esimesel päeval on teises ruumis korraga „tundmatud objektid“ ning teisel päeval saavad neist lõkke ümber nagu pingid.
Võib-olla terve see situatsioon on tundmatu. Kaarli idee, et on paljad, alasti lõuendid, viis kindlasti seda ideed edasi, et tühjad pinnad ja tundmatud objektid, mis mõjuvad nagu iseenda peegelpilt. Need puhtad pinnad on nagu see kõik, mis on mu mäluruumis olemas, see, mis mind minevikuga seob, ja need valged pinnad dikteerivadki ülejäänu. Tegelikult need ongi tulnud objektilistest olemasolevatest taiestest või taiese ideedest, aga selle asemel, et panna taiesed ruumi, tekitasin ja komponeerisin need valged pinnad.
Üllatus oli ka see, kui sa istusid klaveri taha. Selle klaveriga on sul ka oma teema.
Klaveri teema tuleb ühest installatsioonist, mis oli aastaid tagasi. See klaver on mul lapsest saadik kodus olnud ja mul on minevikust üks isa mustvalge foto, kus noodihoidja peal oli tühi valge paberileht. Mingil hetkel ma transportisin selle klaveri suvilasse, mis on olnud mulle nagu ateljee-stuudio ning temast sai kunstiteos. Ta on praegu täiesti häälest ära. Aga ma ei pea klaveri füüsilist keha kasutama, ma saan mängida elektroonilise klaveri peal.
Mis tundmatutest objektidest pärast saab?
See selgub pärast.
Kaspar Aus (s 1985) on Eesti Tantsukunstnike Liidu ja Eesti Teatriliidu liige (2011–15), Eesti Tantsukunsti ja Tantsuhariduse Liidu liige.
Lõpetas 2007 Tallinna Ülikooli koreograafia erialal, 2009 samas magistriõppe koreograaf-lavastajana. Oli 2009–10 residentkunstnik Iirimaal Daghdha tantsukompaniis ja 2013 üks residentkunstnikest Kreekas (Rice on Hydra). Olnud aastast 2012 Kunstirühmituse LAIK liige.
Loonud videoinstallatsiooni „Kadunud ruum“ rahvusvahelisele grupinäitusele Iirimaal „Matters“ Ev+a 2010 (2010). Esinenud isikunäitustega: „Kadunud ja Püha“ Draakoni galeriis Tallinnas (2011, video), „Koreograafia Amandusele“ Amandus Adamsoni Ateljeemuuseumis Paldiskis (2016).
Lavastusi
Tallinn-Aegviidu (2006 Kanuti Gildi SAALis, koreograaf ja esitaja koos K. Lindaliga)
Strong Point (2007 Kanuti Gildi SAALis, diplomilavastus)
Inimene (2009, soololavastus Pärnu Kunstihallis koostöös A. Kallastu ja R. Meelega)
Enigma (2010 Kanuti Gildi SAALis, soololavastus)
Listening to Blood (2012, autor, koreograaf ja esitaja koos iiri maalikunstnik Patrick Halliga)
Uus inimene (2014, koreograafia Kumu Kunstimuuseumis koostöös Juhan Vihterpaliga)
Soolo nullist nulli (2017 Kiisa rahvamajas, soololavastus)
Koreograafiline poeem „Liikuv koda“
Autor, koreograaf, etendaja: Kaspar Aus
Heli: Simon Dalzell
Valgus: Hans Ulman
Objektid: Kaarel Künnap
Vabatahtlik: Argo Soodla
Etendused toimuvad veel 24.–25. juulil ja 5.–6. augustil.
Etendust toetab Eesti Kultuurkapital.