Marju Kõivupuu on folklorist, kes uurib meie mütoloogiaid ja pärimusi. Viimati valmis Marjul raamat Eesti põrgutest – seal uuritakse, kus on põrgu koht geograafias ja kus pärimustes. Ja selgitatakse, et vanapagan on puhas eestlane. Kõivupuu on uurinud ka kahte vastandlikku värki – surmakultuuri ja ravimtaimi. Lisaks võib teda kuulata igal pühapäeval ERR-i programmis „Mnemoturniir“. Juku-Kalle Raid ja Marek Reinaas kutsusid Marju Hella Hundi terrassile mängima.
Juku-Kalle Raid (J-K.R): Marju, sa oled pärit sellise kentsaka nimega külast nagu Mäepõru küla Võrumaal. See on ehtne padu-Lõuna-Eesti nimi.
Marju Kõivupuu (M.K): See on padu-Lõuna-Eesti nimi jah, ta on Saru küla alamküla, need on ära jaotatud – Sarumõisa, Saru Andruse, Saru Mäepõru, et kuidagiviisi teha nendel juppidel vahet. Umbes nii, nagu Lõuna-Eestis on pikkadel jõgedel ja järvedel igas otsas on oma nimi ja siis on kokku lepitud, kuidas me seda geograafilisele kaardile kanname. Aga kui sa lähed mingisse soppi, siis keegi ei tea, kuidas seda kutsutakse. Sealt on pärit ka matemaatikaprofessor Jaan Sarv, siis kui ma talle näitan, kust ma pärit olen ja panen sinna Mäepõru juurde täpi, ta ütleb, et püha jumal, kuidas sa saad olla pärit mittekusagilt.
Marek Reinaas (M.R): Aga mida see nimi tähendab?
M.K: (Naerab) See on millegi tagune kant. Kas mäetaguse või mingisugune selline kahtlaselt pime ja tume sopp. On üks teine liitsõna, aga see hakkab sõnaga „karu“ (Kõivupuu liitsõna lõpp on „perse“ – toim). Seal oli üks päris-, natuke vanem talu ja siis oli seal ka asunikuelamisi. Ja vanaema ja vanaisa olid sinna asutanud endale elamise ja mina tulin ilmale aastal 1960. Teie rõõmuks öeldes, miks see selline koht on – elekter veeti sinna sisse 1972. Elektrivalgust ma nägin üldse esimest korda Valgas ja ma tean väga hästi, kui valus see kogemus mulle oli. Nii ere! Arusaamatu! Nüüd kingiti mulle petrooleumilamp ja ma püüdsin lastele seletada, et kas te saate aru sellest jutustusest „Kui valgus tuli“, kus ema toob selle petrooleumilambi. Et kas te nüüd saate aru, mida tähendab särav valgus. Meil ei olnud jah ja selle põhjus oli just seesama, et sa oled seal tagustes. Kes on vanemad inimesed, need teavad, et liinid olid tohutult pikad. Ja andsid nõrka valgust. See sama Saru raamatukogu ja kunagine vallamaja, kus ka Raimond Kolk on tegutsenud. Saru algkoolis-lasteaias oli elekter. Aga sellistesse nurgatagustesse ei veetud.
J-K.R: Elekter oli võõrkeha.
M.K: Muidugi! Mida kuradit, nüüd on kogu vaade, kogu maastik meil elektripostidega ära rikutud. Need ei kuulu sinna. Sa oled mingisugune mõttetu varateismeline ja saad aru, et see ei ole enam see. Nad ei kuulu siia, sest neid ei ole mitte kunagi olnud ja nad hakkavad sellele kõigele – nagu vaade – käppa peale panema, eks! (Naerab) Nad on ära rikkunud kõik.
M.R: Elektripuudus tähendab, et lapsepõlves said sa pikalt magada. Talviti vähemalt.
M.K: (Meenutades) Ma ei mäleta seda. Ma ikka olin rohkem selline tegutseja tüüp. Kusjuures see pimedus oli teistmoodi pimedus. Mulle väga meeldib tänagi käia vahel augustikuus sealkandis, sest sinna ei ulatu linnakuma. Ja siis sa saad vaadata, kui on soodsad olud, kuidas pimedas pole pilvi taevas. Ma olen näinud kõige ilusamaid tähesadusid seal. Tegelikult me oleme selle unustanud. Noored ei saa seda enam kunagi niimoodi kogeda.
J-K.R: Mida juttu? Tühja maad ja pimedat ööd on meil geograafiliselt küllalt!
M.K: Aga kes sinna peale sinu läheb?
M.R: Ilmselt nad ei oska jah sellest kuidagi rõõmu tunda. Nende jaoks on see pigem hirmutav, nad võtavad taskust mobiiltelefoni ja panevad lambi põlema.
M.K: No ei tea, Juku-Kallel on ikkagi õigus, ega kõik ei pelga. Aga mõned küll! Mul on üks selline tore lugu, mida ma alati üliõpilastele räägin, kui püüan seletada, et me ilmselt ei suuda mitte kunagi mõista neid väga ammu elanud põlvede elukorraldust. Ma tegin siin kunagi koolitust õpetajatele mardikommetest, tegime seda Vabaõhumuuseumis. Ma olin just napikalt Tallinnasse tulnud – ja tulevadki päriselt mardisandid pimedas ja ongi pime ja porine. Ja siis üks koolitaja, kui nad hakkavad seal laulma ja kargama, hüppab püsti ja tõsiselt kiljub, et pange elekter põlema! Ta ehmus! Ma vastu, et muidugi, et just 16. sajandi Eesti külad olid maksimaalselt elektrifitseeritud. See on see sama asi, et me kujutame ette, et meil on mingid ülestähendused Jakob Hurda aegadest. Aga kas me suudaks seda mõista? Ma arvan, eriti mitte. Need on niisugused asjad, ma võin seda kirjeldada, aga seda tunnet päriselt ikkagi kätte ei saa.
J-K.R: Kunagisel peaminister Tarandil viidi minu teada elekter sisse vist alles siis, kui ta sai keskkonnaministriks. Mingi 93.
M.K: On selliseid maakohti küll, kuhu erinevatel põhjustel vool ei ulatu. Et tollel ajal pärast sõda olid pigem tehnilised probleemid. Praegu on rohkem rahalised probleemid. Ja kolmas asi on veel, mida ma olen vanemate inimestega rääkides kogenud, et nad ikkagi usuvad, et kui sa paned elektri, siis see tõmbab äikest ja pikset paremini külge ja parem on siis juba mitte panna. Et kellele sa siis ikka helistad ja ega see punane auto nii väga lihtsalt ei tulegi.
J-K.R: Kas sa käid oma kodukohas tihti, ämbrike ja kühvlike käes, mängimas?
M.K: Väga ei käi, sest aeg on teinud oma töö. Ma käin rohkem surnuaial ja mõned sugulasedki on veel täitsa alles. Ma ikka püüan mõned korrad aastas sinna sattuda. Nüüd, kui ma lastega käisin oma sünnikohas – maja pole, aga õunapuud on hakanud andma juurevõsu. Et käin vahel vaatamas, kuidas seal õunte ja pihlakate ja kõigega on. Ma tegin kunagi ühe pildigi sellise, kus olen mina titest peast, õun pihus. Ja siis panin oma noorema poja, kui ta mulle veel lõuani ulatus, samasse kohta seisma. Sealt saab vahel õunu.
J-K.R: Neist ubinatest saab ju väga head puskarit teha.
M.K: Kui teadusrahadega on, nagu on, siis saan mõelda, kuidas äritegevust tuleks laiendada. Täitsin enne teiega kohtumist ühte rahvusvahelist teadlase ankeeti. On selline tore uhke andmebaas, naisteadlaste andmebaas, kuhu kantakse kogu maailma naisi sisse. Mul ka nüüd õnnestus sel aastal sinna saada. Seal oli üks täidetav koht special skills. Ma mõtlen selle peale, et kui koju lähen, siis lisan „homemade alcohol“.
J-K.R: Räägime skisofreeniast ka! Ühest küljest sa uurid rahvalikke ravimtaimi, teisest küljest surmakultuuri. Võib öelda, et igaüks, kes on ravimtaime korra hammustanud, varem või hiljem ka sureb.
M.K: Põhimõtteliselt küll. Elamine iseenesest on äärmiselt ebatervislik. Sellepärast, et kui me siia ilma sünnime, siis tõenäosus on tubli 99,99%, et eks meid siit ka ära kutsutakse. Kuhu täpsemalt, seda me ei tea.
J-K.R: Kuhugi nad lähevad ja tagasi nad ei tule.
M.K: Kunagi ühes noorepõlve luuletuses ma kirjutasin, et ju siis peab parem olema. Huvitav on vaadata, kuidas inimesed ja inimkultuur – kuidas me sellega tuleme toime. Ehkki me oleme siia tulnud, tuleb meil laiali minna. Nagu tänagi. Täna me enam-vähem teame, kuhu me läheme. Aga kui tuleb keegi, kes paneb käe õlale? Surm? Meile kõigile on antud aeg, mõnele natuke rohkem, teisele vähem. Miks me sünnime just sellesse aega ja kui me tuleme tagasi, siis üldjuhul me ju ei mäleta, kui tuleme tagasi. Me ju ei mäleta oma varasemaid kogemusi.
J-K.R: Ravimtaimed ja surm klapivad igal juhul kokku.
M.K: Jah, see on selline ajatu teema. Inimene püüab jagu saada haigustest ja nüüd just selle koroona ajal oli huvitav vaadata, kuidas keegi. Meil on väga palju moodsaid vidinaid, aga mõtlemine on ikka jäänud sellisele tasemele, kus mustrid tulevad tuttavad ette. Sajandite jooksul ei ole suurt midagi muutunud. Ja nüüd: ikka me kardame vaktsineerimist. Minu meelest me tegelikult elame heaoluühiskonnas. Vahepeal läksid sellised asjad meelest ära ja nüüd tuletati kogu inimkonnale seda paraku meelde.
J-K.R: Sa võid ju neid ravimtaimi leotada ja neisse uskuda. Gurbanguli Berdõmuhamedov, Turkmenistani president, teatas mõned kuud tagasi, et koroona vastu aitab kõige paremini see, et võtke kohalik mägitaim, leotage seda piirituses, jooge ära ja mingit koroonat pole ega tule.
M.K: Selles mõttes on see väga lihtsustatud psühhoteraapia. Ja inimene võtab selle omaks, inimene tahab saada lihtsaid lahendeid ja konkreetseid juhiseid. Teadlased, ärge tulge oma targutustega. See ei sobi avalikkusele, kuidas me ei tea vastuseid? Te olete nii palju õppinud ja teil ei ole ühte lihtsat selget vastust.
J-K.R: Lisaks veel, teie, teadlased, saate meie kui maksumaksjate raha kogu aeg, aga vastuseid ei ole!
M.K: Just täpselt, parasiteerite maksumaksjate kukil ja teil ei ole ühtegi normaalset lihtsat selget vastust asjadele, aga vastused peavad olema selged ja lihtsad. Nii et inimene aru saab.
M.R: Aga ütle eesti rahvale, mis on kõige parem ravimtaim koroona vastu?
M.K: Mõistlikkus, see salapärane tarkuserohi.
J-K.R: Kus seda müüakse?
M.K: Ei müüdagi. Seda saab jaaniööl või täiskuu neljapäeval, kui tuleb minna viie tee ristile. Ja see õitseb ainult kord aastas. Nüüd tuleb püüda see üles leida.
J-K.R: Siis jääd ju mootorratta alla.
M.K: Vaata, nende imetaimedega ongi nii, et nende korjamisega kaasnevad riskid.
J-K.R: Batsill läheb ka osavamaks muideks.
M.R: Ja laboris mõistlikkust ei ole ilmselt võimalik arendada.
M.K: Võiks ju proovida – maksumaksja raha eest! (Üldine naer)
(Paus) Seda mõistlikkust ja analüüsi oleks küll rohkem vaja. Aga kõik see, mis inimeste peas käib, on tuttav ja tugineb mingitele varasematele kogemustele, mingile informatsioonile, mida meil on nii et tapab. Sa ärkad hommikul üles ja saad teada, mida pead sööma, et su maks ei valutaks.
J-K.R: Aga veel müütidest. Kohe tuleb meelde Valdur Mikita, kes räägib, kuidas eestlased on jube metsarahvas, mis ju faktiliselt ei vasta absoluutselt tõele. Mets oli ju hirmus koht, seal oli essütäjä!
M.K: Me nopime üles mingist ajast teatud müüdid. Me vajasime ka seda müüti valguse ajast, pimeduse ajast ja koiduajast. Sest inimene vajab müüte. Miks muidu erinevate rahvaste mütoloogiad püsivad. Mingi teooria ütleb, et kui pealetulev aeg on hullem, kui see, mis oli, siis hakkame seda mütologiseerima. Võtame nõukaaja lõppemise, mis muutis kõikide elusid.
Sind pillati külma vette. Sa pead hakkama ise otsustama, sa pead hakkama mingit eelarvet planeerima. Sa ei tea enam, kes sa oled. Sa tahad kõike seda endasse ahmida. Aga kui sa jood 10 liitrit vett päevas, siis sa lähed lõhki.
M.R: Müüdid on nagu kargud, mis aitavad püsti seista ja edasi komberdada.
M.K: Minu meelest ei peaks nende vastu võitlema. Kõikide rahvaste eneseidentiteet põhineb müütidel. Eestlased ei ole ju ainsad.
M.R: Kas sa lugesid lapsepõlves palju muinasjutte? Muinasjutud ongi ju üks lõputu müüt ja sealt me saame suuresti selle pildi ette, kuidas maailm toimib.
M.K: Ma lugesin palju, mina ise seda ei mäleta. Naabritädi käis ja küsis, et kas see laps teil midagi muud ka teeb, kui istub poti peal ja loeb? Aga ma tabasin selle nipi ära, et kui sa istud poti peal, siis seal ei puutu sind mitte keegi. Poti pealt ei aeta ära. Saad rahulikult lugeda.
J-K.R: Kas sul on praegu peldikuraamatuid?
M.K: Ei ole. Aga lugema hakkasin hästi vara. Ja kui ma kooli läksin, oli lugemus natuke suurem, kui hädapärast vaja. Mul oli V klassis suur šokk, kui teised järele jõudsid ja ma pidin äkki õppima hakkama! See oli nii jube. Praegu on see hetk, kus ma oma poegade käest palun kergelt vabandust, et üks esimeses klassis ei käinud, lükkasin edasi, ta läks kohe teise klassi. Ja teine läks lihtsalt natuke varem kooli, oleks võinud tegelikult aasta veel kodus molutada. Ma ei tahtnud, et nad elaksid selle õudse hetke üle, kui nad avastavad koolis, et selles asutuses tuleb kõigele lisaks veel õppida ka. Ma ei olnud ise suur õppija. Mul oli väga raske alluda süsteemile. Ma pean aru saama, miks ma midagi teen. Ma käsu peale ikka ei tee.
J-K.R: Kui sa karu sealtsamusestki tulid ja esimest korda elektrit nägid, siis mihuke oli su esimene suurlinnakogemus? Jüri Parijõel on ka ju väga lahe jutt „Esimest korda linnas“, mis kirjeldab ühe väikese maapoisi ehmatust ülihästi.
M.K: Minu linnad olid rohkem Läti poole, sest Valga oli piirilinn ja Alukse oli linn ja Cēsis oli linn ja Riia oli linn. Tallinn oli ikka väga kaugel. (Naerdes) Minu jaoks oli kõige kohutavam asi rong. Valgas oli neil pesa ja see oli kohutav. Ja auruvedurid olid koledad, neid oli liiga palju. Neid oleks võinud vähem olla. Ma mäletan ka jäätist. Väga palju oli selliseid asju, mida maal ei olnud. Letile oli kirjutatud „munakoore jäätis“. Ma itsitasin, ma ju teadsin, misasi on munakoor. Siin linnas söövad sellist asja? Nojah, tegelikult oli muna-koore jäätis. Riias oli loomaaed ja mul isa oli bussijuht. Ma püüdsin temaga hästi palju kaasa sõita. Teine linn lapsepõlvest oli Leningrad. Sinna sai isaga kaasa.
J-K.R: See on ju täielik bardakk – võrreldes maakohaga.
M.K: Muidugi oli! Aga mulle meeldib ringi kolada ja uusi asju vaadata. Tartut hakkasin avastama, kui tulin Tartusse keskkooli. Maalt ja jummala üksi ja villaste sokkide ja hobusega, loll nagu lauajalg. Seal oli kaks võimalust, kas jääda ellu või minna tagasi. Tagasi minna ma ei tahtnud. See ei tulnud kõne allagi. Mina oleks võtnud seda tohutu alandusena, et ei saanud hakkama.
J-K.R: Peterburi ja Riia on siis kaks romantilist nooruspõlve linna.
M.K: Kus sa seda kaelkirjakut ikka mujal näed kui Riia loomaaias? Kui järele mõtlema hakata, siis Petseri ja Pihkva olid linnad, sest sinna oli asja – käidi ju müümas oma juurikaid.
J-K.R: Petseri on küll paras mülgas.
M.K: Põhiliselt olid need kaubareisid – kust mida saab. Mina ise tõin kooliõdedele Tartu ajal Lätist sukkpükse. Kommi, natuke paremat, kui meil oli võimalik saada. See oli jah hästi kummaline, et sa käisid ja teadsid, kust mingeid asju saab. Kust saab kaupa. Praegu tundub see asjade ülekülluses pentsik.
M.R: Ma võisin olla 5–6-aastane, täiesti mõttetu inimene. Ja millegipärast me läksime Pihkva turule, kus üks mees müüs kivi. Umbes 20-kilost suurt kivi. Ja see oli minu jaoks totaalne jahmatus. Ta lootis, et keegi tuleb ja ostab kivi ära!
M.K: Nojah. Ju ta arvas, et kellelgi läheb vaja!
J-K.R: Lätist rääkides – seal on ka väga kummaline müügiartikkel: Sigulda kepike.
M.K: (Rahuloluga) Jaa, mul on ta olemas! Lapsed tõid ja ütlesid, et neil on väga kahju, et ainult kepi, et kurb, et Lätis roosade kassipiltidega rulaatorit ei olnud. Mida võiks mul hakata ka varsti vaja minema.
Ma tean, et Siguldas iga matsi keppi tegema ei võeta. (Kõik naeravad). Vabandust. See kepitegu on väga tõsine asi. (Kohkunult) Helde aeg, mis ma jälle ütlesin? Kui ma vaatan oma kepikogu, siis mida vanemaks saan, seda priskemaks kepid lähevad. (Nüüd naerab Marju kaua) Lätlased on muideks oma kasemahlatööstusega kah meist mitu sammu ees. Kõivupuu tühjaks pressimine käib seal palju suurema hooga kui meil iial.
J-K.R: Kõivupuu ongi kask, nii et sinust võiks ka kasemahla välja pressida.
M.K: Eks see akadeemiline elu pressibki. Kevadel olen ikkagi täitsa kuival. Aga teine kaup, mis praegu on minetanud oma eksklusiivsuse, oli Läti lõhnaõli „Turaida roos“.
J-K.R: (Irooniliselt) Kas see kõlbas juua?
M.K: (Laiutab nukralt käsi) Ei proovinud kahjuks. Aga see lõhnaõli oli kõikide naiste unistus. Näete, millest me räägime? See kõik on argikultuur.
J-K.R: Mida lätlased Eestist tahtsid?
M.K: Lihatooteid. Eesti lihatooteid. Vorsti, sinki. Kõik lihatooted tulid Eestist.
J-K.R: Liha sa väga mälestuseks ei jäta. Läikima ennast sellega ka ei hõõru. Oli veel midagi?
M.K: Las ma mõtlen. Siis oli mingil hetkel alkohol, aga kindlasti osteti liha.
J-K.R: Kuidas su esimene Tallinna-käik sujus?
M.K: Siis, kui kinos Kosmos oli laiekraan-kino. Mis oli sel ajal tehnikaime. Näidati „Helisevat muusikat“. Enne käisime Lasnamäe loomaaias, mis haises hullemini kui kolhoosi loomalaut. Siis näidati Kadrioru parki. Ja ma mõtlesin, et ma pean tunde maha sõitma selleks, et meile näidatakse metsa, mida on koduski küllalt.
J-K.R: Kas lätlased toona eestlastest anekdoote juba rääkisid?
M.K: Minu lemmik, mida lätlased eestlaste kohta räägivad, on see, et miks eesti näitlejad ei saa Euroopas tööd, aga läti omad saavad. Näitlejad lähevad casting’ule, peavad midagi lugema. Alustatakse Hamletiga. Eesti näitleja astub rahva ette, toetab kaks kätt selja peale ja alustab: Tu pii or nott tu pii? Sest lätlaste jaoks eesti keeles helilisi häälikuid ei esine. Aga neil esineb neid palju. Meil lätlastest on see, et kui üle piiri Läti poole saad, siis lehmad on ilusamad kui naised.
J-K.R: Mis sa arvad – Võromaalt pärit inimesena –, kas võro või seto keel on omaette keeled, mitte eesti keele murded? Sa häbenesid võro keelt?
M.K: Ei häbenenud. Aga mulle tegi see kohutavalt nalja, kui mõni klassiõde Tartus biskviidihäälega kiljatas mõne minu väljendi peale.
J-K.R: Sinule oli eesti keel ikkagi võõrkeel.
M.K: Oli, oli! Kui ma lugesin TIBU, siis ma tõlkisin endale samas kogu aeg, et kana poig.
Minu võimalus võro keelt rääkida oli ju vanemate inimestega. Koolis roogiti see välja, õpetajad ei tohtinud rääkida. Aga koolis oli aiamaa. Ja kui aednik-hobusejuht pidi hobusega eesti keeles hakkama rääkima, siis hobune, va juhm loom, ei õppinud eesti keelt ära. Ja on vaja koolilaste kartulivaod puhtaks lasta ning vaene mees ütleb hobusele muudkui „vagu“ ja „vagu“, aga hobune ei liigu sammugi.
Aga minus räägib ju ka lätlane. Kui sa küsid, et mis vahet on minu sellel jalal, kus on kuus varvast ja sellel, kus on viis, siis ma ütleks, et lätlasel on natuke rohkem selgroogu ja mitte nii väga soovi meeldida kõikidele. Eestlane püüab hästi meeldida, me püüame suurtelt ja vägevatelt heakskiitu saada. Olümpiamängud ja filmifestivalid, kõik tehakse selleks, et eestlased tooksid sealt ära esikohad. (Hüüatab) Aga neid ei tehta selleks! Eestlase kinnismõte on, et meie oma peab olema parim. Teine koht on juba… Eh, siis sa oled fucking luuser. Vabandust.
