METSIKU EESTI LOOD: KesKus’i ja RMK lugudesari meie rahvuslikust rikkusest – metsast. Muusik Brigitta Davidjants sukeldus tundmatusse ning tiris võsast lagedale kaks metsanaist.
Eestlastel on metsaga romantiline suhe. Kui aus olla, siis minu maitsele ehk isegi liialt. Tõsi, metsas on ju hea, olen seal isegi elanud. Ometi rööviski see kogemus metsalt romantilise oreooli. Eriti kui kuulasin sõpru unelemas, kuidas nad tahaksid jätta töö ja kolida metsa elama. Tundus selline urbanite kutse tagasi loodusesse, millel reaalse eluga suurt seost pole. Selline elu, kus mees saab olla karune isane ja naine haldjalik olevus.
„Lähen ja teen ära!“
Mingil hetkel sain aru, et naine metsas ei pruugi sugugi tähendada pseudoromantilist haldjakuvandit, vaid vägagi praktilist kontakti metsaga. Sest metsas on vaja teha hulk töid – ning ammu enam ei tee neid töid vaid mehed.
Lähemal vaatlusel selgub, et metsamajanduses töötavatest inimestest on umbes 15 protsenti naised. „Metsanduserialade õppijate seas on tüdrukute osakaal samasugune. Seega võib arvata, et iga naine, kelle kutsumus metsas töötada on nii suur, et ta valib metsanduse eriala, sinna metsa ka jõuab,“ räägib üks selle loo peategelasi, Järvamaa metsakasvataja Kristina Vaher.
Miks naised üldse metsa-ameti valivad? Praaker Maaris Tamm Tamsalu kandist tunnistab, et juhuse ja põikpäisuse tõttu: „Mu sugulased olid metsandusega seotud ja see tundus põnev, salapärane. Aga tegelik teadmine, mida see endast kujutab, oli null. Mu soov minna tollasesse Kaarepere Sovhoostehnikumi metsandust õppima tekitas koolis väga negatiivse reaktsiooni, nii et lõpuks oli see põhimõtte küsimus, et lähen ja teen selle ära. Ja nii läkski.“
Korduv ring
Kui praaker Tamm korraldab raietöid, siis metsakasvataja Vaher teeb täpselt seda, mida ütleb tiitel – kasvatab metsa. Iga küpseks saanud, maha raiutud või looduslikult hukkunud metsaosa asemele tuleb kasvatada samaväärne või paremgi uus mets: „Metsa majandamine on pidevalt korduv ring metsa uuendamisest lõppraieteni ja jälle otsast peale.“
Ajaga on muutunud nii töö ise kui ka suhtumine naistesse metsas. Tõsi, sisulised muudatused on seotud tehnoloogia arenguga. Tamm on töötanud metsas 1989. aastast: „Tollal tehti enamik raietöid ära käsitsi. Olid traktorid, hobunegi oli metsakokkuveotöödel kasutuses. Kontoris käis kõik paberil. Näiteks metsakokkuveo vastuvõtuakt oli A3 formaadis. Vahel sai pool päeva mingit komakohta taga aetud. Minust vanem metsnik kasutas arvelauda, mina toksisin kalkulaatoriga. Ja loomulikult ei mingeid mobiile. Täna ei kujuta metsandust arvutite ja moodsate IT-lahendusteta ettegi.“
Ka Vaher möönab, et tehnoloogia areng on metsatööle jälje jätnud: „Arvutid on tublisti muutnud andmete töötlemise ja planeerimise protsessi, käsitsitöö on asendunud masinatega ning muutunud on ka mõned metsa majandamise eesmärgid ja põhimõtted.“
Tõsi, metsakasvatuses on muutused väiksemad kui raiete juures: „Metsaistutamine käib endiselt käsitsi. Mõnevõrra on muutunud metsataimede taimlas kasvatamise tehnoloogia ja sellega seoses ka taimede metsa istutamisel kasutatavad tööriistad. Näiteks mändi kasvatatakse tänapäeval suures osas „potitaimena“. Selle istutamiseks on eraldi tööriist – istutustoru, mida nõukogude ajal ei olnud. Aga kuuske ja kaske istutatakse labidaga nagu 40 aastat tagasi.“
Tänapäeval istutatakse raielangile puid vähem kui varem: „Minu kooliaegse õpiku kohaselt istutati mändi hektarile 5000–10 000 tükki ja kuuske 3000–4000, täna on need numbrid 3500 ja 2000.“ Muutunud on ka metsauuenduse hooldamine, jutustab Vaher. „Varem hooldati ainult istutatud taimi ning looduslikult kasvama hakanud metsad kasvasid omapäi kuni esimeste materjali andvate raieteni. Nüüd on võrdse tähelepanu all nii metsakultuurid kui ka loodusliku uuendusega alad. Mõlemal juhul hakatakse juba varakult metsa eesmärgipäraselt kujundama – peapuuliigile luuakse paremad kasvutingimused, eemaldades kasvu segava rohurinde ja vähemväärtuslikud kiirekasvulised puu- ja põõsaliigid.“
Vastuolulised piirkonnad
Praegu lõigatakse enamik metsa harvesteridega ja käsimeeste osa on väga väike. Töö käib väga kiiresti. „See oli vist 1997. aasta, kui minu piirkonnas esimest korda harvesteriga metsa lõigati,“ pajatab Tamm. „Sain tollal tõelise šoki, sest pilt oli väga kole. Nüüd on mehed koolitatud ja kvaliteet hoopis teine. Suur muutus on ka see, et siis tehti raietöid ainult talvel. Nüüd lõikame praktiliselt aasta ringi.“
Mõlemad naised möönavad, et iga piirkond on pisut omamoodi – kus on keerulisemad maastikuolud, kus rohkem kaitsepiirangutega alasid. Tundub siiski, et metsakasvataja töös mõjutab piirkondlikkus rohkem kui praakeri omas: „Kuigi Eesti eri piirkondades kasvavad looduslikult samad puuliigid, võivad kasvutingimused reljeefi ja mulla tõttu erineda. Seetõttu on sama puuliigi kasvatamise võtted erinevad,“ räägib Vaher. „Näiteks harilik mänd kasvab üle Eesti, aga minu tööpiirkonnas Kesk-Eestis tuleb harva mõelda, kuidas kasvatada uus männik loopealsel või pohlamännikus, sest sellist metsa on siin väga vähe. Samas, Saaremaa mehe jaoks on see igapäevane teema.“
Mitme põlvkonna küsimus
Üks metsa romantilisi oreoole on müüt puutumatust, ürgsest metsast. Ei teagi, kust meil see mõte pähe on istutatud. Salamisi kahtlustan Astrid Lindgrenit ja tema Ronja-raamatut. Tegelikult pole mets muidugi nii puutumatu ning just sekkumine metsatööde näol aitab metsa hoida, aga ka selle tootlikkust suurendada.
„Iseenesest ei juhtu hullu midagi, kui mets enda hooleks jätta,“ ütleb Tamm. „Ajapikku kukuks vana mets ümber. Siis läheb hulk aastaid, enne kui midagi uuesti kasvama hakkab. Meil on ka kohti, kus igasugune majandamine keelatud ja seal on see protsess näha.“
Ometi pole mõistlik jätta Eesti olulisim loodusressurss vaid iseenda hooleks. Kui metsa korralikult ei majanda, pole järeltulevatel põlvedel enam midagi järel. „Metsade majandamine lühendab aega, et uus mets peale tekiks,“ räägib Tamm. See on vajalik metsa järjepidevuseks: „Seepärast polegi väga suured, põhimõttelised ja sagedased muudatused metsanduses head, sest metsa kasvatamine uuesti raieküpseks kestab aastakümneid. Mitte nii nagu saiatainaga, et läks valesti, viskan minema ja teen kohe uue.“
Eri puuliikidel on oma spetsiifika: „Eesti puuliigid on eri omaduste ja nõudmistega. Kui raie või loodusõnnetuse tagajärjel keskkonnatingimused muutuvad, siis hakkavad puuliigid vahetuma,“ selgitab Vaher. „Näiteks viljakates kasvukohtades hakkavad kuuse asemel kasvama lehtpuud, sest viimased annavad rohkem seemet, kasvavad kiiresti ja suudavad konkureerida lagedal kasvama hakkavate rohttaimedega. Kui lehtpuud suureks kasvavad, siis muutuvad metsa all tingimused jälle selliseks, et seal saavad hakata kasvama väikesed kuused – rohttaimi on vähe, otsest päikest pole ja tekkinud on metsakõdukiht.“ Nii võib toimuda kuuse- ja lehtpuupõlvkondade vaheldumine, ent see võtab aega mitu põlvkonda.
Stereotüübid
Ja kuidas on siis naisena metsas töötada? „Kui kunagi naisi metsas saega ei näinud, siis nüüd on nad olemas,“ ütleb Maaris Tamm. Eks on ka ette tulnud suhtumist, et mets on mehe töö ja mis see naine siit otsib. „Algusaastatel kõvasti,“ ütleb Tamm. „Kuna olen töötanud mitme ülemuse käe all, siis iga kord hakkasin nullist tõestama. Kui asi juba toimis, vahetus ülemus ja kõik hakkas otsast peale. Nüüdseks probleemi pole. Uued kontraktorid on algul silmi pööritanud, aga see on suhteliselt ruttu üle läinud ja koostöö sujub.“
Ka Vaher räägib, et pärast kõrgkooli tööle asudes oli raskem end maksma panna: „Ikka eeldati, et naisterahvas on rumalam või nõrgem ja nagunii pikalt metsas vastu ei pea. Õnneks on Eesti väike ja metsandusringkond omavahel tuttav. Kui oled korra erialaseid oskusi tõestanud, siis ei pea seda uuesti tegema. Lõpuks ei tööta metsas „mehed“ ja „naised“, vaid väljaõppinud ja kogemustega metsamehed, soost sõltumata.“ Väljaspool metsandusinimesi on stereotüübid visamad surema ning naine metsatööl tekitab mõnes endiselt üllatust ja vahel ka negatiivset suhtumist.
Miks on naisi metsas vähe?
Metsatöödes endis võib teatud soolist tööjaotust siiski täheldada. Tundub nii, et mida suuremad on töös puud ja masinad, seda vähem on läheduses naisi. Kui metsataimi kasvatavates taimlates toimetavad valdavalt naised, siis metsamajandamise protsessi teises otsas ehk raiete ja metsamaterjali tarbijani toimetajate hulgas on naiste osakaal väike.
Vaher seletab, miks see nii on: „Metsas polegi füüsiliselt raske, aga sageli ebamugav. See ei ole ainult värske õhk, linnulaul, imelised loodusvaated ja rõõm hästi kasvavast metsast. See on ka sääsed ja parmud, kõrvetav päike ja vihmast läbiligunenud riided, metsasihile kinnijäänud auto ja teele langenud puud, hooajal väga pikad ja pingelised tööpäevad ning selle kõigega üksi hakkama saamine. Hommikul tehtud soengust on õhtuks järel kuuseokkaid täis varesepesa, riided on pealaest jalatallani porised, kraavide ületamisest ja oksavaaludes ronimisest on kõikjal sinikad ja hommikul tööle minnes ei tea iial, kas tööpäev lõpeb kell viis või jõuad pimedas koju. Nende kontrollimatute olukordade pärast ongi ilmselt naisi metsas vähe.“
Ahjaa, ja milline on naiste meelest eestlaste suhe metsaga? Metsa on Eestis nii palju, et sellest üle ega ümber ei saa keegi. Mõni on metsaga lähedasem, mõni kaugem. Kes käib metsas marjul ja seenel, kes lihtsalt patareisid laadimas. Kohati kumab suhtumisest metsa läbi ka linnainimese metsaromantika. Metsas puhkamas võib käia, aga raiet peetakse barbaarseks. Ei teagi, kas on raskusi mõistmisel, et metsa raiumine ei võrdu metsa hävitamisega, vaid järeltulevatele põlvedele hooldamisega? Või on asi hoopis kapitalistlikus tarbimismentaliteedis, kus isiklik nauding metsas puhkamisest on tulevikust tähtsam? Üks jääb kõlama nii Tamme kui ka Vaheri jutust: kui ometi inimeste koludeni jõuaks elementaarne teadmine, et mets ei ole prügikast, kuhu oma vana träni vedada!
