RAAMAT TALLINNA-SARJAST: Järjena aasta tagasi ilmunud raamatule „Lood unustatud Tallinnast“ on Jaak Juske sulest ilmunud kokkuvõte pealinna palet muutnud vabrikute, tehaste ja jõujaamade kuulsusrikkast ajaloost. Jaak pajatab siin loos Kalaranna, Lutheri mööblivabriku ja RET-i raadiotehase loost.
Tööstusrevolutsioon ja sellega kaasnenud elanikkonna kiire kasv jõudsid toona Vene impeeriumi kuulunud Tallinna 1870. aastate alguses. Järgmise 45 aasta jooksul avati siin rida uusi suuri tööstusi. Tallinlaste arv tõusis sel perioodil 29 000 inimeselt 116 000-le ehk tervelt neli korda. See protsess tõi kaasa ehitustegevuse plahvatusliku kasvu eeslinnades. Tallinna vanad puitagulid sündisid suures osas just sel perioodil.
Esimene maailmasõda, Vene keisririigi lagunemine ja Eesti Vabariigi sünd mõjutasid oluliselt ka siinset tööstusmaastikku. Mitmed suured Vene turule orienteeritud ettevõtted läksid pankrotti või jäid pikalt kiratsema.
Paarkümmend aastat hiljem algas uus suur sõda. Järgnenud pikk nõukogude aeg avas taas idaturu. Vanu ettevõtteid liideti ja laiendati. Rajati ka uusi tööstusi. Tallinlaste arv jätkas kiiret kasvu, suurenedes 300 000 elaniku võrra.
1990. aastate alguses lagunes Nõukogude Liit ja kohalik tööstus elas taas üle tõsise kriisi. Mitmed üleliidulised ettevõtted sulgesid uksed. Osa tehaseid kolis linnast välja. Nii tekkis Tallinna rida räämas suuri endisi tööstuspiirkondi, mille omanikud otsisid alale uut funktsiooni. Kuhu kerkisid kaubanduskeskused, kuhu ehitati elurajoonid. Hulk vanu tööstusalasid ootab aga tänaseni uut algust.
Järgnevalt pikemalt Kalaranna, Lutheri mööblivabriku ja RET-i raadiotehase põnevast ajaloost.
Kalaranna klassikalised kilud
Kalamaja mereäärne osa Kalarand oli pikka aega Eesti kalatööstuse üks tähtsamaid keskusi. 1790. aasta paiku muutus Kalarannas tegutsenud Malahhovi kalapüügiettevõte konservitööstuseks. Kohaliku kalatööstuse arengus oli suur samm plekktooside kasutuselevõtt Tallinnas 1884. aastal. Uuenduse tõttu kasvas juba 1885. aastal konservi Tallinna Kilu eksportmaht 200 000 kilogrammilt 580 000-le. 1886. aastal eksporditi ainuüksi Tallinna sadama kaudu 910 000 kilo Tallinna kilu.
1897. aastal tegutses peamiselt Kalaranna piirkonnas koguni 25 erineva suurusega kalatööstust. Aasta hiljem rajas J. M. Leesmann Kalaranda Tallinna esimese võrgutööstuse. See lasi varasemast rohkem kilu ja räime püüda. 19. sajandi lõpul muutus Tallinna kilu konserv väga populaarseks, siinsetes vabrikutes toodetud kalakonservid võitsid suurtel rahvusvahelistel näitustel rohkesti auhindu.
Merega seotud tööstusettevõtted säilisid ja laienesid Kalasadamas ka nõukogude ajal. Juba varem oli merre maad juurde täidetud, nüüd laiendati seda ala veelgi. Tekkis tänasel kujul Kalasadama bassein ja rannajoon.
„Kolhoosidevaheline laevatehas“
1960. aastate alguses ehitati Kalaranda suur Tallinna Kolhoosidevaheline Laevatehas. Enne oli seal asunud artell Rool. Kui artellid kaotati, tehti sellest Tallinna Laevatehas, mis siis hiljem kolhoosidevaheliseks nimetati. Kavandati veelgi võimsamat projekti, kerkima pidi suur laevakujuline viiekordne kontori- ja tootmishoone. See plaan jäi aga vaid paberile.
Kalarannas aastatel 1962–1988 töötanud Tõnu Vennikas on meenutanud: „1964. aastal nimetati tehas siis Tallinna Kolhoosidevaheliseks Laevatehaseks. Nüüd läks toodang ka Jaapanisse, Sierra-Leonesse, Kuubale, Angoolasse ja muidugi ka Venemaale, Siberini välja.
Meie vabariik sai pidevalt uusi laevu. Sageli kirjutatakse ekslikult, et Kalarannas asus Laevaremonditehas. See nimi oli vana elektrijaama juures oleval tehasel. Kalarannas ehitati päris algusest lõpuni uusi laevu. Nüüd on see koht kõigist tsehhidest puhas. Mäletan, kuidas sai tehase laiendamiseks suur tükk merest maad juurde võetud. Uus muul ehitati ettevõtte Vesikolonn poolt ja alles seejärel sai ka uus slipitee valmis, kus tõesti ka laevu remondiks veest välja tõmmati ja korraga kuni viis suurt laeva remondis olid.
Kogu Vana-Kalasadam kuulus laevatehasele ja kuna varem Paljassaares sadamat polnud, toodi kogu kala ainult sellesse sadamasse. Ka kogu varasem ookeanilaevastik asus ainult selles sadamas, nii käidi sealt pidevalt Atlandilt kala püüdmas. Kui aga Paljassaares sai sadam valmis, hakati ookeanikala seal maha laadima. Kalasadamasse toodi siis veel vaid kalurikolhooside ookeanilaevadega püütud kala.
Tehasel oli lõpuks suur peahoone kontoritega ja korpuse tsehhiga, kus oli korraga isegi kaks traali ja viis kakuaami (teatud tüüpi kalapaat) korraga ehitusel. Samas hoones asus ka diislitsehh, kus remonditi ja koostati laeva diiselmootoreid. Elektrimootoreid mähiti ja hooldati kõigi laevade jaoks ning uutele laevadele paigaldati elektriseadmed.
Väga suur oli ka treialite tsehh, kus sai treida väga pikki sõuvõlle. Kuna tegu oli valdavalt kalalaevadega, siis nii traalloogad kui ka kogu vajaminev rautiste osa keevitati kahes eraldi hoones. Veel oli dokihoone, kus valmistati troppe ja suuri vendreid laevadele. Veel oli suur puiduplats ja saeveski, mis varustas tohutut töömahtu arvestades pidevalt saematerjaliga. Kõike seda toitis suur katlamaja, mille kõrval oli puidukuivati. Kuna laevaehituseks kasutati põhiliselt väga pikka puidumaterjali, 8,5 m, siis selliseid Tallinnas rohkem polnudki.
Muide, sai valmistatud ka tosin väikest kajutiga mootorpaati, meie tolleaegsetele kommunistliku partei prominentidele. Need paadid kandsid minu poja auks nime Tõnn. Tõnn-tüüpi mootorpaadi projekt oli minu tehtud ja kinnitatud toodangusse. Varemalt oli suur tellimine Kennu-tüüpi kajutiga mootorpaatide järele.“
1990. aastatel sulgesid kalatööstus ja laevatehas uksed. Kinnistu uus omanik Pro Kapital lammutas vanad hooned. Seni suletud piirkond avati. Praegu on käimas vaidlused ala taashoonestamise teemal.
Kalarannas ehitati päris algusest lõpuni uusi laevu. Nüüd on see koht kõigist tsehhidest puhas. Mäletan, kuidas sai tehase laiendamiseks suur tükk merest maad juurde võetud.
Lutheri vabriku suur linnak
Keset Tallinna Pärnu maantee, Veerenni tänava ja raudtee vahel laiub üks omaaegseid suuremaid tööstusalasid. Lutheri puidutööstus pani aluse kogu selle piirkonna arengule.
1877. aastal asutasid Alexander Martin Luther ja Markel Makarov saeveski (praegu Pärnu maantee 69). Kuus aastat hiljem ehitati kahekorruselise puidust saeveski juurde arhitekt Erwin Bernhardi projekti järgi katlamaja.
1891. aastal valmis sama arhitekti projekti järgi Vineeri tänava äärde ühekorruseline tööstushoone, 1897. aastal kahekorruseline töökoda, kaks aastat hiljem Pärnu maantee äärde kahekorruseline tootmishoone ja 1901. aastal Tatari tänavale kahekorruseline tsehh. 1910. aastal rajati Pärnu maantee äärde ehitatud tootmishoone juurde kolmekorruseline juurdeehitis.
Koos Lutheri vabriku laienemise ja töötajate arvu suurenemisega otsustas juhtkond rajada oma töötajatele esindusliku rahvamaja. See ehitati aastatel 1904–1905 Soome arhitektide Herman Geselliuse, Armas Lindgreni ja Eliel Saarineni projekti järgi. Viis aastat hiljem sai valmis Aleksei Bubõri ja Nikolai Vassiljevi projekti alusel ehitatud vabrikuomaniku uhke villa, kus täna töötab linna perekonnaseisuamet.
Lutheri vabrik kasvas välja Lutherite perekonnas põlvest põlve edasi läinud tüüpilisest kaubandusettevõttest, mis tegutses Tallinnas juba 1742. aastast alates. Ettevõtte vahendatud traditsioonilistele kaupadele linale ja soolale lisandusid hiljem puidutooted ja ehitusmaterjalid.
1880. aastal langetas Alexander Martin Luther, kelle järgi ettevõte nime sai, otsuse võtta oma töökojas kasutusele masinad ja alustada ka mööbli tootmist. Lutheri pojad Christian ja Carl said tehnilise hariduse ning ühtlasi ülevaate tehnika viimasest sõnast ja puidutööstuse rahvusvahelistest arengusuundadest. Vendades süvenes huvi mehhaniseeritud puidutöötlemise uute meetodite vastu ja see viis nende juhtida jäänud perefirma 1880. aastate keskel murranguliste uuenduste juurutamiseni vineeri tootmise tehnoloogias. Lutheri ettevõte jätkas tööd kuni Eesti okupeerimiseni ja vabriku natsionaliseerimiseni 1940. aastal.
Vineer + Estonia
Lutherite vineeri- ja mööblivabriku 63 aasta pikkuse tegevuse algus langes kokku Euroopa vineeritööstuse sünniga ja selle kõige aktiivsema arenguajaga. Ettevõtte kasv enne Esimest maailmasõda oli erakordne, kuid samas tüüpiline, kuna tugines uudsetele organisatsioonilistele struktuuridele ja tootmismeetoditele.
Lutheri vabriku esimese masstootmisartikli, vineerist toolipõhja edu avas ettevõttele rahvusvahelised müügisuhted, mille tulemusena rajati 1897. aastal Londonis ettevõte Venesta (veneer + Estonia), millele kuulus ainuõigus turustada Lutheri vabriku tooteid Briti impeeriumis. Venestale langes vineeritööstuse arengus tähtis ülesanne tutvustada ja propageerida vineeri kui uut materjali. 1935. aastal, julgustatuna arhitektuuri ja disaini uutest suundadest, aitas Venesta rajada Jack Pritchardil Isokon Furniture Company, mis omandas Inglise modernistlikus liikumises erilise koha. Venesta ja Isokoniga tehtud projektide ja tootearendusega kaasnesid Lutheri firma suhted juhtivate moodsate arhitektide ja disainerite Walter Gropiuse ja Marcel Breueriga. Paljud modernistid uskusid võimalusse rakendada mööbli tootmises teaduslikke meetodeid ja 1930. aastatel arvati, et vineer pakub sellise võimaluse. Isokoni mööbliettevõttest kujunes lühikeseks ajaks laboratoorium, kus tehti vineeriga huvitavaid eksperimente.
1939. aastal, mõned kuud enne Teise maailmasõja puhkemist, esitles Mehaanilise Puutööstuse Aktsiaselts A. M. Luther ettevõtte toodangut Tallinna börsisaalis oma viimasel ülevaatenäitusel.
Lutheri kvartal asub 2,3 hektari suurusel maa-alal. Selle 20. sajandi algul rajatud hoonestus kuulub ajaloolise tööstusarhitektuuri ansamblisse. Alates 1997. aastast on kõik eelmise sajandi algul ehitatud hooned muinsuskaitse all arhitektuurimälestistena. 2006–2008 toimunud ehitustööde käigus lammutati osa hoonestusest, mis oli valminud pärast Teist maailmasõda ning millel polnud ajaloolist ega arhitektuurilist väärtust.
Olemasolevatest Lutheri kvartali hoonetest (nn suur maja, parkimismaja ja hoovimaja) on ehitatud uus elurajoon, mis valmis 2008. aasta kevadel ning milles on kokku 132 korterit.
Lutheri vabriku esimese masstootmisartikli, vineerist toolipõhja edu avas ettevõttele rahvusvahelised müügisuhted.
RET-i raadiod
Raadiotehas RET asutati 1935. aastal. Koplis alustanud ettevõtte uus tootmishoone kerkis südalinna Villem Reimani, tänase Ahtri tänava äärde. Nõukogude ajal laiendati tehast Narva maantee äärde.
Kaubandus-Tööstuskojas registreeriti OÜ Raadio-Elektrotehnika Tehas (RET) 1935. aasta juunis. Erialaks oli märgitud raadio- ja elektritarvete valmistamine ja müümine. Juhatusse kuulusid Hans Võrk, Friedrich Olbrei, Julius Anton, Karl Reinmann ja Reinhold Saving, tööstuse direktor oli Hans Võrk.
Tehase rajamisel alustati 1935. aasta kevadel esmalt vastuvõtjate tüüpide laboratoorse väljatöötamisega. Suvel hakati tehast sisustama. Kohe alguses osteti sisseseadeks kalleid ja häid masinaid. Seadmeid telliti nii Arsenalist kui ka välismaalt. Tegeleti kaadri koolitamisega. Esimene RET-i märki kandev raadiovastuvõtja ilmus müügile septembris 1935.
1935. aasta detsembris oli ametis umbes 50 töölist, päevatoodang 20–30 aparaati, valmistati ka üksikosi. Kasutusel oli kuus elektrimootorit.
Alguses telliti aparaatide kastid teistelt puutööstustelt, kuid juba 1935. aasta detsembris seati sisse oma puutöökoda.
RET-i esimene asukoht oli Koplis, kus üüriti ruume Kopli kinnisvaravalitsuse administratiivhoones, endise Bekkeri laevatehase majas. Juba järgmisel aastal tuli hoone aga loovutada Tehnikaülikoolile. Uuteks tööstusruumideks osteti endine Einpauli piimaäri kolmekordne kivimaja Reimani 9. Koos ümberehitusega ligi 60 000 krooni maksma läinud uutesse ruumidesse koliti 1936. aasta sügisel. Mõne aja pärast osteti juurde naaberkrunt. 1938. aasta kevadel alustati uue moodsa neljakorruselise tööstushoone ehitust. Tööd teostas AS Betoon vähem kui viie kuuga.
Üksikosade töökojas, kus töötasid valdavalt naised, valmistati mähised, poolid, transformaatorid, valjuhääldid, lambipesad jm osad.
Eritellimisel ehitas RET kappraadioid, võimendajaid, kooliraadio seadmeid, saatejaamu (sõjaväele, laevadele jne), heliülekande seadmeid (peamiselt sõjaväele), transformaatoreid ja paispoole (peamiselt Riigi Ringhäälingule), vibraator-anoode patareivastuvõtjatele, mõõteriistu, rea kantavaid ja statsionaarseid telegraafi- ja telefonisaatejaamu koos vastuvõtjatega. 1938. aasta veebruaris oli käsil mitme väikese raadiosaatejaama ehitamine. Sama aasta detsembris ehitati Postivalitsuse tellimusel laevadega sidepidamiseks 35 000 krooni maksma minevat Kopli ranna-raadiosaatejaama.
1938. aastal võttis RET üle ka firma Neon-Lux neoon-valgustusseadmete valmistamise seadme ning asutas oma neoonvalgustuse töökoja. 1940. aastal töötas RET-is 250 töötajat, kasutusel oli 75 elektrimootorit.
Viimane koosolek
OÜ RET juhatuse viimane koosolek toimus 12. septembril 1940. Juhatus esitas protesti 1939/40 aasta dividendide natsionaliseerimise kohta, mis RET-i osanikele jäid välja maksmata vaid osanike heast tahtest vastvalminud tööstushoone kulude tõttu ettevõtte vabu vahendeid suurendada.
1940. aasta novembris liideti RET-iga Tartu telefonivabriku raadioosakond, järgmise aasta jaanuaris elektrotehnika tehas Are.
3. märtsi 1941 Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu määrusega nimetati tehas „vastu tulles käitise töötajate üksmeelsele soovile“ ümber: Raadio-Elektrotehnika Tehasest RET sai Raadiotehas Raadio-Pioneer, kus töötas kokku 285 inimest.
Tehase sisseseade evakueeriti Tallinnast tõenäoliselt ajavahemikul juuli alguses 1941. Hans Võrgu andmetel pakiti tehase vallasvara 2400 kasti ja saadeti merd mööda Leningradi.
Saksa okupatsiooni ajal läks tehas firma Telefunken kasutusse, nimeks anti Funktechnische Fabrik Reval. Juhatajaks määrati insener Eduard Kokker, kellele oli nõuandjaks Telefunkeni esindaja. Tehas pidi hakkama valmistama raadioseadmeid mereväe sõjaliste nõudmiste tarbeks.
Nõukogude ajal kandis tehas nime Punane RET. Suur uus tootmishoone avati Narva maantee ääres 1960. aastal. 1990. aastatel lõpetas ettevõte tegevuse ja hooned seisid mõnda aega tühjana. 1990. aastate lõpus ehitati ümber kaasaegseks pangahooneks.
Kõrvalkinnistule teisel pool Jõe tänavat kerkis aga 1960. aastal Eesti Kaabli suur tööstushoone, mis samuti 1990. aastatel ärihooneks ümber ehitati.
