- aastal valmis plaan ehitada Pirita jõu ürgorgu Tallinna Botaanikaaed. Esmasel kujul sai see valmis 1961, aga katkuaeg ei lubanud mullu suuremat juubelit pidada. Teeme seda nüüd. Juku-Kalle Raid püüdis kinni Andres Tarandi, kes redutas enne poliitikuks hakkamist aastaid botaanikaaias. Tarand pajatab sealse inimkoosluse (ja ka enda) kasvamisest ning seiklustest.
Juku-Kalle Raid (J-K.R): Botaanikaaed sai eelmisel aastal kuuekümneseks, aga siis oli meil teatavasti õues katk ja ei saanud juubelit tähistada, sest mitte kedagi ei lubatud õue mängima. Nüüd on juunis pidu. Botaanikaaeda saab vallatult nimetada taimede kogumise punktiks, aga ta on olnud ka inimeste kogumise punkt ja me teame, et siin on võimu eest redus käinud igasugused tegelased.
Andres Tarand (A.T): Seal redutasid kõigepealt katlakütjad. Põhiline akadeemik, kes seda aia ehitamise asja toetas, oli Eichfeldi Johannes, see mees, kes koolal herneid kasvatas ja oli seepärast kõvasti kiidetud. See üritus oli ka enne päevakorras olnud, see Tallinna Botaanikaaed. Aga alati soikunud, nagu Eesti ajaloos ikka on juhtunud.
1930-ndatel oli kindlasti sellest juttu. Võib-olla oli veelgi varem, täpselt ei julge öelda. Millega ta hakkas silma paistma, oli see, et koht valiti Pirita jõeorgu, kus on Põhja-Eesti kohta isegi reljeef olemas. Ja see tähendab, et oli ametis ka maastikuarhitekt. Konstantin Päts, kes siin talu pidas, saatis välismaale õppima kolm noormeest. Üks neist oli Niine, kes joonistas selle kavandi, kuidas park kujundada. Nii et ta oli palju avaram kui tavaliselt botaanikaaiad, mis asusid tihti kloostriaedades. Iidsust ei ole, aga see moodsus tegi avarama pildi.
Ka välismaalased hindasid seda, kui me neid seal ekskurseerisime. Seos maastikuarhitektuuriga tingis selle, et mingi osa anti loodusteadlastele. Mida muidu on vaja, eks ikka botaanikuid-taimetundjaid. Neil on oma kitsam spetsialiteet, mida nad ajavad. Mina seda ei omandanud, kuigi natukene puid ja põõsaid oskan siiski nimetada.
See, et siin Pätsi talu asus, on nüüd ära märgitud, aga kui oli Nõukogude Eesti, siis ei julgetud sellest rääkida. Mind aitas see tublisti, kuna ma olin botaanikas väheke nõrk. Sain ekskursantidel viia jutu presidendi peale ja siis oli mul ka, millest jutustada. Kuigi see ei olnud väga kõva häälega räägitud, aga ega seda maha ka ei saanud salata.
J-K.R: Botaanikaaias, nagu ütlesid, pesitsesid igasugused katlakütjad, botaanikaaed oli selline katuseorganisatsioon mitte ainult taimedele, vaid ka inimkooslustele. Tiksusid siin ju võimudesse kahtlevalt suhtuvad riigialamad aastakümneid, oli üks kindel linn ja varjupaik.
A.T: Seda võib öelda küll, selle tagatis oli see, et botaanikaaed asus kesklinnast eemal. Kompartei kontroll oli mujal kindlasti tugevam, ehkki meil oli ka see organisatsioon. Ma sain isegi osa võtta kahest lahtisest koosolekust. Pidin natuke laskma ennast noomida seal, see oli selle „40 kirjaga“ seotud.
Need parteilased, mäletan, olid muidu täitsa normaalsed inimesed, aga siis tõmbasid näo krampi ja kukkusid laua taga lollusi rääkima. See oligi see kompartei olemus.
Meil oli täitsa toredaid seminare, kus sai väga lahtiselt rääkida. Vahel mõni arvas, et läks liiale ka. Seal ei olnud juttu ainult taimedest, aga olukorrast Eestis võis ka rääkida. Siis sinna liitus ka saun ja suusatamine.
Üldiselt oli nii, et aednikurahvas oli väga osav ja tubli oma töös, aga nad ei olnud teadusbürokraatias eriti tugevad. Sellepärast esialgu, kui ma sain selle bürokraadi ameti, oli mul natuke raskusi nende käest nõuda aruandeid jne õigel ajal. Aga muidugi, lõpuks nad ikka tegid ja nii hull see ka ei olnud.
Ökoloogia ärkamine toimus partei mingi pleenumi ajal 1972 või 1973, kus siis Nõukogudemaal esimest korda tunnistati, et loodus vajab teatud määral õrnemat kohtlemist. Üle liidu oli juba neid õnnetusi ja katastroofe ja mida kõike liiga palju. Siis võis ökoloogia kuulutada ametlikult teaduseks. See oli tore aeg, sest me hakkasime mõistma üksteist paremini, see on koostöötamise üks võlusid, aga see ei ole muidugi kunagi kestev. Inimesed saavad vanemaks, teevad pahandusi ja lähevad tülli. Mul oli näiteks teada Tõravere instituudist, et seal pandi kõik kokku ühe mäe otsa elama, kus igaüks nägi, mis teine teeb. Ja sellest piisab, et pahuksisse minna. Ega botaanikaaias ka ei püsinud üle 20 aasta see ühtsus.
Kui Gorbatšovi aeg algas, siis ühtesid pani see laulma, teisi rohkem rääkima. See oli selline pulbitsev aeg. Isegi direktori valimine toimus botaanikaaias rahvahääletusega. Mis on teadusasutustes ennekuulmatu, sellepärast, et alati on spetside komisjonid, kes asja hindavad. Aga lõppude lõpuks läks meil hästi.
Botaanikaaia juurde oli loodud sovhoosi õigustega asutus Puukool ja selle kaudu sai realiseerida asju, mis teadusinstituutidele olid keelatud. Ja siis sai vanemaedniku nime all tööle värvata ka hoopis teisi spetsialiste – kes töötasid näiteks arhiivis. Mina näiteks kasutasin ära oma ema, kes oli ajaloolane ja mõistis saksa keelt palju paremini kui mina. Et seda vanemat materjali koguda, ilmanähtuste ja kliima kohta.
J-K.R: Ikka tuleb oma ema tööle võtta!
A.T: See oli ka, et ta oli juba pensionär ja eluaegne õpetaja ja ta muutus veidi rahutuks, sest tal ei olnud enam kedagi õpetada.
Muidugi see ametiseisus oli botaanikaaial kolmanda järgu instituut. See ei olnud just meelakkumine. Palgad olid madalamad. Kogu aeg oli päevakorras, kuidas tõsta järku. Seda pidi saama Moskva kaudu. Ükskord olin ka mina see õnnetu, kes sai suure orhidee kaenla alla ja sõitsin Moskvasse. Üks naisametnik oli seal, kes lillest lugu pidas. Ja niimoodi saime võtta uut lisatööjõudu. Võib-olla me isegi läksime natuke liiale. Igal juhul see parandas olukorda. Igaüks sai oma ampluaad laiendada. Kokku tuli lõpuks rahvast rohkem, kui oli tööülesandeid.
J-K.R: Ikka tuli inimesi redutama võtta. Sa läksid orhidee ühe kaenla all Moskvasse ja Vana Tallinn kindlasti teise kaenla all.
A.T: Seda seekord ei olnud, sest Moskva naistöötajad on lille vastu ka nõrgad. Aga kolmas järk tähendas jah väikesi palkasid. Ma olin esialgu, kui botaanikaaias tööle hakkasin, naise (Mari Tarand – toim) ülal pidada. Tema sai raadiost natuke ikka rohkem.
Meil olid muidu ikka väga tugevad nii-öelda botaaniliste kollektsioonide pealikud. Need on need rohepöidlad või kuidas neid kutsutaksegi. Nende kunstist ma palju ei tea muidugi, sest ega nad sellest suurt ka rääkinud. Aga kui küsisid, siis midagi ka rääkisid.
Me olime seal leplikud üksteisega ja konflikte oli harva. Need tavaliselt asutustes ikka tekivad, aga ma ei taha praegu nendest rääkida. Need tekivad vahel naiste pärast, vahel meeste pärast, igatpidi.
Veel oli nii, et terve Tallinna taimestik tuli esile tõsta. Aga sellel oli ka üks tagamõte: nõukogulikku ehitamist tõkestada natuke. Nende niinimetatud kõdurajoonide mahavõtmine (Kalamaja ja Süda kvartal jne) sai ka puudega ära kaitstud. Kui oli võimalik tõestada, et see on taimekoosluse tõttu sama hea tükk nagu Kadrioru park. Näiteks seesama Süda tänav. 1000 põlispuud, peaaegu terve mets nende majade vahel. Siis tehti otsus, et ei tohi maha lammutada. Kuigi muusikamehed võtsid asja valuliselt. Nemad tahtsid teha uut ooperiteatrit.
J-K.R: Lõppkokkuvõttes kõik ei olnud ju üldsegi nii tihedalt seal aias botaanikaga seotud. Inimesi oli rohkem kui töökohti. Ja inimesi oli igat masti.
A.T: Me ei järginud just väga poliitilist joont. Jaan Kaplinski on üks näide. Ta tuli meile tööle aastal 1975 vist. Temal oli ka siis peale tulnud ökoloogiavaimustus. Ta kirjutas Eesti Looduses enne, et kõik me oleme pärit savannist ja siis seda loomiselugu, kuidas ahv puu otsast alla tuli ja kuidas me sealt Ida-Aafrikast laiali läksime üle maailma. Selle peale tuli minu juurde direktor Arnold Pukk ja ütles, et lähme jalutame natuke tammikus. Tammikusse oli vaja minna, sest telefonide juures kõiki jutte ei tahetud rääkida. Ja siis tema ütleski, et mis sa arvad, kui me Jaani võtame siia. Mina tundsin teda ka enne, minul polnud midagi selle vastu – muidugi võtame. Jaan sai teha, mis tahtis. Vahel küsis, et kas sul mulle mingit tööd anda on. Mina siis andsin oma perfokaartide karbi, mille ühe töötaja laps oli segi tuuseldanud, et pane need korda. Mulle ei tulnud meelde, et Jaan on värvipime, aga seal on ju liigitatud kaardid erinevate värvide järgi. Ta pani kõik pinalisse tagasi, ainult lillad ja tumesinised olid veidi segi. See oli häbematu, aga tahtmatu eksperiment.
J-K.R: Umbes samal ajal kirjutas Kaplinski luulekogu „Tule tagasi helmemänd“, mis on ka ju otsapidi puhas botaanika. Botaanikaaed paistis vist eriti silma oma orhideekollektsiooniga.
See tuli Austraaliast, sest üks mees nimega Oskar Savik, kes oli emigreerunud, aga tahtis kodumaale tulla, nagu vananevad pensionärid tihti tahavad, tõi kaasa oma orhideede kollektsiooni. Selle üle oli Tallinna Botaanikaaed küll väga uhke.
J-K.R: Umbes samal ajal hakkas sind huvitama selline nähtus nagu kliima. Ma paluksin kõikidel mitte seda segi ajada sõnaga „ilm“. Sa hakkasid koguma andmeid ning järgnes päris paks teos Eesti kliima ajaloost.
A.T: Algul jätsin veidi pooleli ja hakkasin seal poliitikas vehkima, mis oli aga möödapääsmatu, sest sellist šanssi ei kuku ju inimesele sülle iga nädal.
J-K.R: Korraks täpsustan, et see on siis Eesti kliima läbi ajaloo. Läbi kaasaegsete allikate.
A.T: Minevikus ja tänapäeval. Ja see tänapäev on Ain Kallise ja Jaak Jaaguse kirjutatud ning minevik oli minu kokku korjatud. See mineviku kliima võib ajada alguses segadusse, kui lappad, et katastroof katastroofi otsa. Õudus, vile ja ikaldus. Aga asi on ju selles, et ainult need asjad pandi kirja, sest ega normaalseid aastaid ei viitsinud keegi üles kirjutada.
Aga üks trikk, mis on mul hästi ka laias maailmas läbi läinud, oli see, et teha laevade – Hansa Liit teadagi – saabumise ja lahkumise järgi kindlaks, kui vara või hilja mingil aastal jääkate tekkis ja sulas. See näitab väga hästi, kui külm oli. No väike jääaeg oli karmim Lääne-Euroopas, meil nii hull ei olnud. Kestiski ikka 19. sajandini välja, kogu aeg oli külmem varasemast või ka tänasest.
J-K.R: Meenus kohe Hollandi ehe näide, kui me vaatame varauusaegseid kunstnikke, siis on ju näha selline anomaalia, et nad uisutavad mööda kanaleid, aga sellist asja polnud hollandlased varem näinud.
A.T: Õigesti on sul see tabatud, maalidele ilmusid sellised asjad küll. Aga on teine koht veel, mida on igiammu joonistatud. On üks mäekuru Šveitsis Alpides. Liustikukeel on kord kõrgemal, kord madalamal. Selle põhjal on ka tehtud kaugeleulatuvaid järeldusi.
J-K.R: Kui palju sa nüüd botaanikaaia tegemistega kursis oled?
A.T: Pean ütlema, et viimase 15 aasta kohta ma eriti palju ei tea. Side on ikkagi nõrgemaks jäänud. Aga minu teada on need kollektsioonid, mis olid ammu istutatud, lihtsalt kasvanud ja hooldamise all. Puud, põõsad, rosaarium, igal aastal näidatakse inimestele sügise poole. Ega ta nüüd territoriaalselt ei ole suurenenud. See on ohtlik tsoon, kus on niikuinii eeslinnu palju. Tänu telemastile, mille vastu me ka üritasime võidelda, aga ei tulnud välja. Isegi võiks soovitada inimestel, kellel aega on, telemasti otsast vahtida kohvikust alla, sealt on botaanikaaed ka väga ilus. Ja nad on tulnud väga taiplikule ideele panna sinna mesilased elama. Selle mee maitsest, mida nad aeg-ajalt külalistele jagavad, on kohe aru saada, et võõramaa värk. Koduse aia taimedest sihukest mett välja ei pigista!
Botaanikaaia riimkroonika
Andres Tarand, botaanikaaia aastapäev 1986
Sa sündisid, kui valitses Nikita
Ja presidendiks oli Eichfeldi Johannes.
Neid mõlemaid on paras aeg nii kiita,
kui tavaks juubeleil, nii-öelda paksult pannes.
Üks liberaalitses ja külvas maha maisi
ja teise herned olid Koolalt toodud.
Ning nende ühiskülv – üks kena hulk botaanilisi naisi
ja mõni mees – nii meie paradiis sai loodud.
Sa kõndisid, kui valitses veel veene,
et ees on ainult helendavaid tippe
ja iga kõrre, sambliku või seene
alt leiab hulga teaduslikke nippe,
kuis tõsta kategooriat ja toonust
ning hävitades nõgeseid ja naate
võiks mitmest naljaninast, kohvikoonust
muuhulgas valmistada kandidaate.
Nii tekkis Kloostrimetsa kohalik esprii,
et kui me igal aastal teeme teemalisa
ja igal aastal kasvades kas naa või nii
ei häbene ka endakiidu kisa,
siis suurtel seltsimeestel tekib impressioon,
et meil on üleliidulised raamid,
sest meie orhidee on olengute kroon
ja saavad selle seltsimeeste daamid.
Sa seisma jäid, kui saabus depressioon,
mis haaras maad, noh ikka seda suurt ja laia
ja seisid nagu monitoorimise foon,
et mõista, mis on aias, mis on üle aia,
kas üldse aiast rääkida või aiaaugust –
kõik hindamine nõuab ajas kaugust.
Kas selleks sobib esimene veerandsada?
Või üldse aeg on aedadega lõpetada?
Sa seisad veel, mis sest, et värisevi põlvi
ja endamisi kordad küsimust,
kas peavad tuumasõjas vastu lauda keldri võlvid?
Kas tulevik toob pisut püsimist?
Kas leiame veel lootusrikka lootsi, kes triiviks välja kategooriast,
mil nimeks svolotš protši
või põgeneme. Kuhu? – Ikka Rootsi.
Sihuke hea rahulik aed
Botaanikaaiad on kohad, kus kohtuvad taimed ja inimesed. Saab öelda, et botaanikaaiad on kui taimeilma esindused, ütleb Tallinna Botaanikaaia direktor Urve Sinijärv.
Tallinna Botaanikaaias on linnast lahkumata võimalik tutvuda ühekorraga nii kohaliku looduse kui ka maailma eri paikade taimedega. Aia üheks peamiseks ülesandeks ja eesmärgiks ongi taimede kaudu looduse inimestele lähemale toomine.
Botaanikaaiad on rahulikud kohad, kuhu eemalduda igapäevaelust, avastada taimi, tunnetada looduse rütme ning jälgida taimede kasvu läbi aastaringi. Tallinna Botaanikaaia mitmekesine maastik Pirita jõe kaldal on andnud head eeldused suure hulga eri kasvukoha nõudlusega taimede kasvatamiseks. Nii kultuurilooliselt, arhitektuurselt kui ka maastikuarhitektuurselt on Tallinna Botaanikaaed väärtuslik ja eriline koht.
Et uurida, kaitsta ja tutvustada taimeriiki
Tallinna Botaanikaaed on ühtaegu nii teadus-, haridus- kui ka kultuuriasutus. Kolm põhilist tegevusvaldkonda – kollektsioonitöö, teadus ja loodusharidus on suunatud sellele, et uurida, kaitsta ja tutvustada taimeriigi mitmekesisust ning aidata kaasa elurikkuse säilitamisele.
Taimed on mõistagi botaanikaaias kõige tähtsamad. Nende põhjal tehtav kollektsioonitöö on aluseks muudele tegevustele ning ühtlasi loob selle keskkonna, mille pärast botaanikaaeda külastada. Suur maastikupargina kujundatud dendraarium, rosaarium ja mägiaed on alates aia algusaastatest kuni tänaseni välialade suurimaid taimekogusid. Lisaks loovad botaanikaaia maastiku sibul-, püsi- ja suvelillede, tarbetaimede ja ilukõrreliste kollektsioonid. Kasvuhooned annavad ülevaate troopika, lähistroopika ja kõrbealade taimedest, võimaldades külastajatele eksootilist lühipuhkust, mis eriti talvisel ajal igaühele ära kulub.
Kuigi kollektsioonitöö põhirõhk on taimekogude hoidmisel, tegeletakse selle kõrval ka nende arendamisega ja luuakse täiesti uusi. Nii on viimastel aastatel saanud dendraariumis tubli täiendust liblikõielised ja erikaarium, tegeletakse pajuliste kollektsiooni ehk salikaariumiga. Koos Palmimaja uuendamisega täiendati sealset kogu nii uute palmide kui ka täiesti uue putuktoiduliste taimede väljapanekuga. Juubeliaasta puhul rajati õueorhideede kollektsioon. Senisest suuremat tähelepanu pööratakse Eesti taimedele, mille üheks väljenduseks on samblaaed, kuhu koondatakse ohustatud ja kaitsealuseid samblaliike ning pööratakse tähelepanu ka botaanikaaias looduslikult kasvavatele sammaltaimedele. Loomisel on Eesti taimede kollektsioon.
Kõik elus, kogu eluring
Tallinna Botaanikaaed alustas tegevust Teaduste Akadeemia instituudina, seega, botaanilised ja ökoloogilised teadusuuringud kuuluvad selle põhiolemuse juurde. Me ei räägi sealjuures üksnes taimedest, vaid kõigest elusast, kogu eluringist – kõikidest elustikurühmadest ja nende omavahelisest seotusest. Taimed moodustavad sealjuures suure, üliolulise ja silmaga nähtava rohelise osas sellest.
Ökoloogiline printsiip on olnud algusest peale Tallinna Botaanikaaia kollektsioonide loomise üks alustest. Praegu on teadustöö põhitähelepanu ohustatud taimeliikide ja linnakeskkonna elurikkuse rakendusuuringutel. Nende mõlema uurimissuunaga tegelemine on otseselt nii Tallinna linna kui Eesti riigi ja rahvusvahelistes huvides.
Kliimamuutuste ja liikide kiire ning massilise hävimise ajastul on botaanikaaedade roll maailmas muutunud nende küsimustega tegelemisel üha olulisemaks ja nii on see ka Tallinnas.