TALLINNA LINNAARHIIVI PIKK LUGU: Tallinna Linnaarhiiv tutvustab KesKus’i lugejale üht Tallinna ajaloo tuntumat korruptsiooni ja riigivarguse juhtumit – 1817. aasta tolliafääri ja selle ühte peategelast, tollast Tallinna raehärrat, Diedrich Rodde III-t.
Tollase tollipettuse korraldamisest on möödunud 201 aastat ning petuskeemi väljatöötamise kohaks oli praegune linnaarhiivi maja Tolli tn 8, mis siis oli Tallinna tollihoone ehk sadamatolli maja.
Rodded Tallinnas
Tallinna Roddede suguvõsa esiisa Berend Rodde saabus Tallinna Münsterist ja sai Tallinna kodanikuks 1613. aastal. Tema isa Adolf (sündinud Münsteris 1577. aastal) asus 1617. aastal elama Lübeckisse, sai seal raehärraks ning pani aluse sealsele jõukale ja mõjukale kaupmeeste ning raehärrade dünastiale.
Diedrich Rodde III sündis Tallinnas 23. oktoobril 1763. aastal, perekonna teise lapsena. Tema isa oli hilisem Tallinna raehärra ja bürgermeister Diedrich Rodde II (1732–1800). Tallinna raehärra oli olnud Diedrich III vanaisa Jochan Joachim Rodde ja vanaonu Diedrich Rodde I. Diedrichi ema Dorothea Amalie oli tuntud Tallinna raehärra ja linnamõisa rentniku Christian Wistingauseni kuuest lapsest kolmas ja mehest üheksa aastat noorem. Diedrich III-l oli kümme õde-venda, kellest neli surid imikueas.
Diedrich III lapsepõlvekoduks oli Rataskaevu tn 5 lõunapoolse osa kohal asunud keskaegse ilmega kaupmehemaja (kinnistu 325), mille tema isa, tollal veel advokaat Diedrich Rodde, oli ostnud mõni kuu enne esimese lapse (poeg Diedrichi) sündi.
Diedrich Rodde III
8-aastase kaubasellina siirdus noor Diedrich Tallinnast laevaga Lübeckisse. Ta oli kodust eemal ligi seitse aastat alul Saksamaal, aga viimased kolm aastat ilmselt Peterburis, kus temast 1786. aastal sai vabamüürlaste looži Urania liige. Diedrich naasis kodulinna mitte kaupmehena, vaid haritud juristina. Pole õnnestunud selgitada, millise ülikooli ta lõpetas või kus õigusteadust õppis.
Diedrich Rodde III vend Christian
- aastal sai Diedrich ka Mustpeade vennaskonna liikmeks, kuid erinevalt oma nooremast vennast Christianist ja isast tolle noorusaegadel ta mustpeade tegevuses ilmselt ei osalenud. Ta eelistas eksklusiivsemat haritlaste seltskonda, astudes sama aasta aprillis õpipoisina vabamüürlaste looži Isis liikmeks. Isis oli üks Tallinna esimesi ja tuntumaid vabamüürlaste loože.
Asehaldusaegses Tallinnas sai ta Tallinna kreisi advokaadi ametikoha. Neli aastat hiljem, 27. jaanuaril 1793 laulatati 30-aastane Diedrich Oleviste kirikus kauni lihunikutütre, alles 15-aastase Gerdruta Maria Clemenziga. Ilmselt seisusevastane see abielu siiski polnud, mida võiks ju kahtlustada. Nimelt oli pruudi Soomerootsi päritoluga isa Hermann Gottlieb 1875. aastal Tallinna kodanikuks saades 11 aastat tegutsenud lihunikuna. Asehalduskord andis Tallinna elanikele võimaluse kaupmeeste ja käsitööliste vahelisi seisuslikke vaheseinu pisut lammutada ja mitmetel käsitöölistel, eriti just lihunikel, kaupmeeste hulka tõusta. Ilmselt oli jõukaks lihakaupmeheks tõusnud Clemenz Tallinna vanade kaupmeeste hulgas mingil määral omaks võetud. Nädal enne pulmi oli Diedrich III saanud Tallinnas avaliku notari ametikoha ning kaks aastat varem tõusnud Isise selliks.
Notarist kaupmeheks
- aastal tegi Diedrich oma elus põhjaliku pöörde. Ta loobus notariametist ja hakkas kaupmeheks. Selleks pidi ta esmalt saama Tallinna kodanikuks. Literaadid tollal linna kodakondsusest eriti ei hoolinud, ning ei pidanud seda vajalikuks. 16. oktoobril 1797 andis Diedrich Tallinna rae ees kodanikuvande, maksis Tallinnas sündinud kaupmehena soodsama tariifiga kodanikuraha ning selle juurde käiva relva ning ämbriraha. Järgmisel aastal asutas ta kaubafirma (kaubamaja) D. Rodde & Co. ning võttis end arvele 1. gildi kaupmehena deklareeritud kapitaliga 50 000 rubla (1. gildi kaupmehi oli tollal Tallinnas umbes 30). Kaubamaja tegeles väliskaubandusega ja sellel oli neli laeva.
Erandlikult hilja, alles 1801. aastal, sai selleks ajaks juba suurkaupmeheks tõusnud Diedrich Tallinna suurgildi liikmeks. Rodde oli 1807. aastal asutatud Tallinna teatrimaja ehitamise aktsiaseltsi tegevust juhtiva komitee liige ning aktsiaseltsi osanik, keda lausa teatri metseeniks on nimetatud. Tema naine Gertrud mängis 12. jaanuaril 1800 Tallinnas esitatud Kotzebue näidendis „Indiaanlane Londonis“ asjaarmastajana väikest tüdrukut, mis oli tollast avalikku arvamust silmas pidades ehk üsnagi julge ettevõtmine. Sama aasta 2. jaanuaril suri Diedrichi ja Gertrudi esimene laps, kaheaastane poeg Paul. Roddede teine laps Jenny sündis sama aasta augustis. Kokku sündis perre seitse last, kellest täisikka jõudsid kaks poega ja kaks tütart. 1807. aastal astus Rodde Riia linna kõige esinduslikuma klubi Musse seltsi liikmeks.
1813 sai Roddest Tallinna Isise looži meister. Samas oli tal ka mitmeid teisi auameteid. Nii oli ta 1810. aastal Tallinnas tegutsevate Prantsuse kaupmeeste komisjonär ja 1805–1819 Ameerika Ühendriikide konsul Tallinnas. Jätkus ka Rodde ametikarjäär. 1809. aastal sai ta Suurgildi vanemaks ja juba järgmisel aastal valiti ta Tallinna raehärraks. Nn õpetatud raehärrana oli ta aastapalk 328 rbl 33 kopikat, kui aga naturaaltasuna antud rukis juurde arvata, siis rahalises väärtuses umbes kaks korda rohkem. Ning õlle pruulimise tarbeks anti raehärradele veel nn linnase donatsiooni, mida rahaks ümber ei arvestatud. Palka maksti paberrahas, mille väärtus hõberublade suhtes oli kuue aastaga langenud umbes kolm korda. Juristist bürgermeistri palk oli juristist raehärra omast umbes kolm korda suurem. Küllap oleks ka Roddest saanud bürgermeister, kuid vahele tulid 1817. aasta sündmused.
Tolliafäär
- aprillil 1817 laaditi Tallinna sadamas maha Inglise laeva Alert puuvillalast. Selle pidid edasi Peterburi toimetama Tallinna kaupmehed Diedrich Rodde ja Peter Gottlieb Lohmann. Kaupmehed koos kõrgete tolliametnikega – aadlimeestest riigi- ja õuenõunikud – koostasid võltsitud tollideklaratsiooni, millele saksa keelt mitteoskav inglise laevakapten ka alla kirjutas. Nii taheti riigilt välja petta 100 000 rubla (võrdluseks, selle aasta linnakassa sissetulekud olid 97 460 rubla), mille jagamise osas oldi kokku lepitud. Keegi madalama astme tollitöötaja andis aga asjast võimudele teada. Sama aasta juunis arreteeriti esimesed kahtlusalused, kuid kolm neist olid juba välismaale põgeneda jõudnud. Rodde jäi siiski vabadusse.
Augustis saabus Tallinna senati erikomisjon tolliafääri uurima. Sama aasta detsembris arestiti kõigi 29 kahtlusaluse varad ja kapitalid. Kõrge komisjon uuris asja Tallinnas terve aasta.
Järgmise aasta lõpuks esitati uurimistulemused Vene senatile. 11 tolliametnikku tunnistati süütuks ja nende varad vabastati aresti alt. 18 süüdimõistetu süüasjaga tegeles edasi Vene senat ja riiginõukogu. Nende hulgas olid Tallinna tolliameti direktor parun Peter von Bellingshausen ja tollilao pakkhoone ülevaataja parun Friedrich von Dankmann.
Uurimise all ja afääri segatud Diedrich Rodde sugulaste ja hõimlaste hulgas olid tema väimees Peter Gottlieb Walter, ka Isise liige, ning tema onu pojapoeg ja hilisem väimees Johann Christian von Wistinghausen, mõlemad olid ametis Rodde kaubakontoris. Süüdi tunnistatud tolliametnike hulgas olid aga Diedrich Rodde III naiseõdede mehed Pavel Jakovlev ja Christoph August Gabler. Viimane on ajalukku jäänud siiski mitte korrumpeerunud tolliametnikuna, vaid pigem muusikaõpetaja, pianisti ja heliloojana. Üheks suuremaks süüdlaseks peetud Rodde nn poesell Adolf Gottlieb Riesenkampff pääses põgenema ja mõisteti süüdi tagaselja.
On isegi oletatud, et Rodde oli selles asjas täiesti süütu, kuid tema sugulased, hõimlased ning poesellid mässisid ta sellesse pettusesse. Allikad seda oletust siiski ei toeta.
Kohtuotsus
Kohtuotsus kinnitati lõplikult 12. märtsil 1820. Süüdi mõisteti üheksa Tallinna kaupmeest, neist kolm (põgenenud) tagaselja ning kaheksa tolliametnikku saadeti Siberisse asumisele. Koos sellega kaotasid nad oma aadlitiitlid ja väljateenitud teenistusastmed. Mitmed neist ei võinud pärast (7–10-aastast) asumist enam Tallinna tagasi pöörduda ega edaspidi riigiameteis töötada. Suurgildi kaupmees Gotthard Johann von Barothile esialgu määratud kehaline karistus enne asumisele saatmist küll tühistati.
Diedrich Rodde kaotas kohtuotsuse alusel oma „hea nime“ ja pidi samuti Siberisse asumisele saadetama. Erinevalt aga oma süükaaslastest läks ta asumisele Kuressaare linna. Kuidas see nii juhtus, on jäänud selgusetuks. Rodde oli 57-aastane, selle aja kohta juba üsnagi elatanud mees ja ainuke raehärra süüaluste hulgas. Kuid ta polnud süüdlaste hulgas ka kõige vanem ning Siberisse saadeti ka parunitiitliga tolliametnikud. On arvatud, et tänu oma tutvustele ja rahale õnnestus Roddel saavutada see, et temale asumise kohaks määratud Orenburgi nimes asendati mõned tähed ja nii sattus ta kümneks aastaks politsei järelevalve alla Kuressaarde (saksa keeles Arensburg). Näib ka, et Roddel õnnestus osa oma Tallinna varadest alles hoida. Rodde väimehel Peter Walteril õnnestus kohtuotsusele vaatamata kuidagi Siberi asemel Tallinna politsei järelevalve alla elama jääda.
Rodded hiljem
Kui Diedrich Rodde asumise aeg lõppes, ei võinud ta kodulinna tagasi pöörduda. Ta asus koos naisega elama Pärnusse, kuhu nende vahepeal täisikka jõudnud poeg Alexander Hermann oli kaupmehena elama asunud. Diedrich Rodde suri 70 aasta vanuses Pärnus 19. novembril 1831 nn närvipalavikku. Tema lesk suri Pärnus 3. märtsil 1834.
Nende poeg Alexander Hermann elas ja tegutses kaupmehena Pärnus kuni oma surmani 1870. aastal. Tema järeltulijad Anna ja Luise Rodde lahkusid 1939. aasta lõpul Pärnust Saksamaale. Nemad olid viimased Eesti Rodded. Alexander Hermanni tütar Marie Caroline (1828–1866) abiellus Karl Alexander von Wistinghauseniga.
Siberisse asumisele saadetud Diedrich Rodde onupoja poeg Johann Christian von Wistinghausen vabanes asumiselt ilmselt viie aasta pärast, sest 7. märtsil 1826 abiellus ta Lihulas Rodde noorima tütre, 19-aastase Johannaga, keda Jennyks kutsuti. 1830. aastal sai Johann Christian tagasi oma äravõetud aadlitiitli ja temast sai Wistinghausenite Lihula haru esiisa.
- aastal olid Eestimaa kubermangu tolliameti juhtkonnas kaks nn eriülesannetega ametnikku, vennad Friedrich ja Paul von Wistinghausen, kes olid eelmise onud.
Võltsitud kutsetunnistuste saaga
Lugu sellest, kuidas Tallinna tsunftitööline Georg Trummert 18. sajandi lõpul võltsitud kutsetunnistustega vahele jäi.
Meie kiiduväärse Reini-äärse Weissenburgi linna auväärse saiapagarite käsitöö vannutatud ees- ja muud meistrid tõestavad käesolevaga, et praegune sell nimega Georg Drummert, kes on pärit Reichenbachist, umbes 32-aastane ja keskmist kasvu mustade juustega on siin meie juures ühe aasta ja 24 nädalat tööl olnud ja ta on end selle aja jooksul truult, virgasti, rahulikult ja ausalt ülalpidanud, nagu see igale käsitöösellile kohane on, mida me, niimoodi atesteerime ja sellepärast meie kõiki kaasmeistreid sündsalt paludes soovime käsitööliste kombe kohaselt seda selli igal pool (edasi) aidata. Weissenburg 4. mai 1773.
Tegemist oli üsna tavapärase sisuga kutsetunnistuse või soovituskirjaga, mille käsitöötsunft andis sellile kaasa rännuaastateks, selleks, et ta võõrastes paikades kogemusi saaks omandada.
Tavaliselt jõudis tsunftikäsitööline oma eluajal omandada ühe eriala. Georg Trummeriti puhul oli ebatavaline aga see, et tema dokumenditasku sisaldas kaheksa käsitöö eriala kutsetunnistust (pottsepp, lihunik, liharaiuja, õppepruulija, parkal, püttsepp). Neist kuus pärinesid 1772. aastast ja 1773. aasta algusest Reini-äärsest Weissenburgi linnast (tänapäeva Wissenbourg Prantsusmaal). Trummerti vanus kutsetunnistustel kõigub 30–32 aastani ja sünni või päritolukohti on kolm.
*
Oma rännakutel Saksamaal ja Venemaa Läänemere provintsides esitas Trummert oma kutsetunnistusi valikuliselt kohalikele käsitöötsunftidele toetuse saamiseks. Kuna Trummert oli insuldi tagajärjel invaliidistunud, esitas ta lisaks kutsetunnistustele ka vastava atestaadi, mida tal oli viis. Iga atestaat näitas vigaseks jäämise põhjust (tööõnnetust) seoses vastava käsitööalaga: õllepruulina oli tal juhtunud õnnetus õllevaatide veeretamisel, lihunikuna ründas teda metsik tõupull jms. Kõige enam leidiski kasutust ilmselt õllepruuli kutsetunnistus ja õnnetuse atestaat. Nende abil oli ta saanud toetust 19 linna õllepruulijate tsunftilt. Muu hulgas sai Georg Trummert väikest toetust Riias, Pärnus ja Tartus, enne kui 1773. aasta juulis Tallinnas vahistati ja temalt kõik võltsitud kutsetunnistused ja atestaadid ära võeti.
- juulil 1773 oli Trummerti kohtuasi arutusel Tallinna raes. Kohtufoogt soovitas Trummerti tervislikku seisundit arvesse võttes piirduda tema karistamisel ainult kepihoopidega ning seejärel ta laevaga Tallinnast ära saata. Võlgade katteks võeti ära osa tema juurest leitud raha. Georg Trummerti edasine saatus on teadmata.
Georg Trummertilt äravõetud võltsitud dokumentide kogu on väga unikaalne dokumentide kollektsioon ja on seepärast kajastamist leidnud mitmetes Saksamaal ilmunud uurimustes tsunftikäsitöö ajaloo kohta saksa kultuuriruumis.
Pikemalt on Georg Trummerti juhtumit käsitletud Tallinna ajaloo lugemikus (Tallinna Linnaarhiivi toimetised nr 14, Tallinn 2014, lk 315–319.) Seal on antud ka kahe Trummerti õnnetusjuhtumi atestaadi tõlge. Kuigi atestaadid on väliselt üsna ilmetud dokumendid, on tegemist väga detailsete ja värvikate kirjeldusega.
