KAS VABADUS ON PUDENENUD INIMESEL KÄEST? Käesoleva manifesti lõi Igor Gräzin kolme ja poole aasta eest ning selle ajendiks oli Eesti eemaldumine liberaalsetest väärtustest. See oli üks Gräzini katsetest juhtida Eesti tagasi enam või vähem liberaalsele teele. Gräzin kirjutas manifesti suunatuna eelkõige Reformierakonnale, kuna uskus, et liberaalsusekraan asub kusagil selle köögis. Nüüd avaldab Igor manifesti KesKus’is, et liberaalsed aated kestaksid.
Igor Gräzin on Eesti õigusteadlane, poliitik ja jurist.
Eessõna
Liberaalse erakonna programmi eesmärk tänapäeval ei saa olla loetelu rajatavatest ehitusobjektidest (1.), soovitavatest majandusnäitajatest või kohtadest sotsiaal-majanduslikes edetabelites, vaid inimese püsiva vabadusseisundi taasloomine ja kindlustamine. See on liberalismi ainus üldpoliitiline eesmärk. Liberaalide ideaal ei ole vabadus kui eesmärk omaette, vaid vabadus kui ainus vahend selleks, et inimene võiks olla õnnelik.
*
Eesti liberalismi rahvuslik eesmärk on säilitada vähemalt eelolevateks aastakümneteks majanduslik-demograafiliselt stabiilne, eesti identiteedil ja omavalitsuslikel põhimõtetel rajanev ning virtuaalmaailmaga koostoimiv asustus kogu praegusel Eesti Vabariigi territooriumil.
Enamik nüüdisaegseid parteisid on raugastunud
Liberalism näeb uusi ja avarduvaid võimalusi selles, et vana poliitiliste erakondade struktuur ja süsteem on kadumas. Mitte kõik uued poliitilised liikumised ja poliitikad (2.) ei ole liberaalsed, aga oma sünniga suunavad nad ühiskonna tagasi liberaalsema seisundi juurde, vastandades ennast seiskunud ja arengu piduriks saanud vanadele poliitilistele suundadele, mille sisu on kaotanud tähenduse. Nüüdisaegsed liberaalid on hüljanud vabamajanduse, konservatiividest on saanud sotsialistid ja sotsialistid on jäänud endisteks sotsialistideks. Nendevahelised liidud ja vastandused ei kanna ideoloogilist, vaid oportunistlikku iseloomu.
*
Vanade parteide asemele on tulnud uued poliitilise aktiivsuse jõud, mille hulgas on Eestis eriline tähendus kogukondlikul ja kodanikualgatuslikul liikumisel.
*
Nii araabia kevade puhkemine kui ka kollaste vestide massiliikumine Prantsusmaal kinnitavad, et suur osa inimese vabadusest on liikumas virtuaalmaailma. Probleemid, mis kerkisid seoses Cambridge Analytica Facebooki andmelevi-skandaaliga, fikseerivad fakti, et Facebook omab suuremat poliitilist mõju kui paljud suured erakonnad.
*
Suur osa võimust on liikunud riikide- ja rahvusüleste korporatsioonide kätte, kelle juhtida on paljud globaalse tähendusega sotsiaalsed, kultuurilised, demograafilised ja majanduslikud protsessid. Samas on omanikud (aktsionärid, pensionifondid jt) eraldunud juhtimisest, mis tähendab, et majanduslik juhtimine ei rajane enam turu, vaid bürokraatia loogikal (3.) ega sisalda eneses enam turumajanduse oluliseks osaks olevat vastutust.
*
Liberalismi ülesandeks on seega kanda vabaduse aadet kolme tänapäeval juhtivasse sfääri: (a) kodanikuühiskonda; (b) virtuaalmaailma ja (c) suurkorporatsioonide kontrollitavasse maailma.
Vabadus on inimeses
Vabadus ei seisne enam endiste piirangute puudumises (mis on kadumas), vaid inimese võimaluses otsida õnne ja elada selle saavutamise nimel vastavalt oma sisemistele veendumustele ja põhimõtetele. Liberalismi rajaja Immanuel Kant on öelnud, et vabaduse seadus ei ole ühiskonnas, vaid inimeses. Õnn ei ole võimalik inimese otsustuse ja vastutuseta: vastutustundetult saavutatud heaolu pole õnn, vaid vedamine. Liberalismi ülesanne on tagada inimesele võimalus otsida oma õnne, mitte kirjutada ette, mis inimese jaoks õnn on. Liberalismi moraalne kohus on küsida mitte riigilt, erakonnalt ega korporatsioonilt, vaid inimeselt: kuidas elad?
*
Mõisted õnn, rahulolu, turvalisus ja ootuspärasus on liberalismi aluspõhimõtted ning just nende nimel kaitseb liberalism vabamajandust, turukonkurentsi, omandit ja maksustamise minimaalsust. (4.) Turumajandus on ainus mõeldav tee võimalikult paljude inimeste õnneni. Liberalism sündis kui moraalifilosoofia ja muutus alles seejärel majandusteooriaks.
*
Liberalism ei ole kõikelubatavus ega anarhia, vaid euroopalikus judeo-kristlikus kultuuris sündinud vabadusfilosoofia. Vaba inimese moraali ja kristliku aluseta pole turumajandus (mis eeldab lepingute stabiilsust, majandusvahetuse ausust, tehingute moraalsust) inimliku rahulolu allikana võimalik.
*
Liberalismi moraalne tähendus omandab seda suurema tähenduse, mida enam võimendab digitaaltehnoloogia inimese võimekust osaleda ühiskonna poliitilises ja majanduslikus elus.
Liberalismi vastane on bürokraatia, vabamajanduse vastane on riigikapitalism
Liberalismi klassikalist majanduslikku alust − eraomandit ja -ettevõtlust − ohustab riigikapitalism, mis pärsib majanduse normaalset arengut ja kasutab ühiskonnale kuuluvaid ressursse ühe sotsiaalse kihi − bürokraatia − äranägemisel ja selle hüvanguks. Riigikapitalism on niisugune majandussüsteem, milles riik on omandanud ühiskonnale ja eraisikutele kuulunud varad ja käitub mitte ainult omanikuna, vaid ka seadusandjana, luues seadusi nii, nagu tal endal omanikuna kasulik on. Riigikapitalism, mida toetavad Euroopas ka mitmed end liberaalidena esitavad parteid, kujutab endast 21. sajandi sotsialismi. Seejuures pole riigikapitalismi haldav bürokraatia sotsiaalne grupp ega teenuseid pakkuv korporatsioon, vaid valitsemisele pretendeeriv iseseisev sotsiaalne võim, kes on asunud kontrollima nii poliitikat kui ka majandust. Riigikapitalism on süsteem, mis lahutab omandi selle juhtimisest: riigikapitalistlikud korporatsioonide juhid ei ole turumajanduses osalevate kaupade ja kapitali omanikud, vaid haldajad, kel on omanikest ehk rahvast erinevad eesmärgid.
*
Eristades avalikku- ja erahüvangut, leiab liberalism, et riik tohib teenida vaid esimest.
*
Riik ei tohi äritseda, riik ei tohi teenida kasumit. Riigi kätte koonduv kasum ei ole kasum majanduslikus mõttes, vaid täiendav maks. (5.)
*
Eestis, kus riigi omand on tavatult suur, võiks riigiettevõtte dividende, mis kujutavad endast sisuliselt maksulaekumisi, kanda üksnes riigireservi, mitte kasutada jooksvate kulude katteks. Nimetatud laekumisi ei tohiks kasutada riigiettevõtete, st sotsialistliku majandussektori laiendamiseks.
*
Vabaks saada tahtva ühiskonna esmane ülesanne on riigiettevõtete kohene erastamine või likvideerimine. Mitte ühtegi riiklikku ettevõtet ei saa õigustada majandusliku optimaalsuse, loomuliku monopoli, julgeoleku vms ettekäändega.
Teadmised ja innovatsioon peavad inimese vabastama, mitte aheldama
Innovatsioon liberaalse poliitika mõttes on ühiskonna evolutsioonilise ja vaba arengu koostisosa. Riik võib innovatsiooni toetada, kuid tingimusel, et innovatsioon ei muutu poliitika teostamise vahendiks inimeste õiguste ja vabaduste arvelt. Riigil puudub moraalne õigus kehtestada innovaatilisi teenuseid vanade likvideerimise teel. (6.) Sunniviisiline innovatsioon on riigikapitalismi ja sotsialismi erivorm, mis on vastuolus vabaduse põhimõttega. Kõigel vananenul on õigus hääbuda või konkurentsis kaotada.
*
Ühiskonda ei ole kunagi juhitud teadmiste baasil, samuti ei hakata seda tegema ka tulevikus. „Teadmispõhisus“ on veel üks ettekääne riigi omavoli suurendamiseks. Eriti ohtlikuks muutub see olukorras, kus teaduste kõrval hakkavad ühiskonnas domineerima kõikvõimalikud hiromandid, nõiad, posijad jt, kelle mõju ühiskonnas on oluliselt suurem teadlaste ja kiriku omast. Teadmispõhisuse näilik objektiivsus toob endaga kaasa ühiskonna eetiliste aluste alandamise ja selles on hiromantidel õigus.
*
Teadmistel puudub mahupiirang, aga nende tähendus on määratud nende suhtega inimesesse. Liberalismi eetiline alus võimaldab osaluse vabal turul üksnes neil teadmistel ja nende kasutamise viisidel, mis teenivad inimeste huve. Virtuaalse maailma arenedes muutuvad inimese väljendusvõimalused ja info kättesaadavus praktiliselt piiramatuteks. Nende tsenseerimine pole mitte ainult tehniliselt raske või võimatu, vaid võib muutuda ka inimvabaduse piiramiseks. Inimvabaduse piir, mis ulatub lõpmatu interneti taha, asub inimese südametunnistuses, mis ei ole riiklikult reguleeritav. Asi ei ole virtuaalmaailmas leiduvas infos, vaid selles, milleks neid kasutatakse.
Liberalism on lõpmatu püüd vastutustundliku vabaduse poole
Liberalism ei ole erapooletu ega leia, et tõde on kusagil vahepeal. Baseerudes euroopalikul liberalismi traditsioonil, leiavad liberaalid, et nende kantavad väärtused on õiged ega ole allutatavad ühelegi teisele maailmavaatele. Liberaalid ei arva, et poliitilisel turul ringlevad moe-ideed − heaoluühiskond, tõejärgne ajastu, multikultuursus vms − on liberalismist eetiliselt kaalukamad. Eitamata väärtusi nagu sooline võrdõiguslikkus, keskkonnahoid, rikkuste ühtlasem jaotus, ei pea liberaalid ühtegi neist kaalukamaks kui eetikast lähtuvate ja enese kehtestatud piirides käituvate inimeste vabadust.
*
Olles veendunud liberaalse maailmavaate õigsuses ja tajudes vajadust kanda seda edasi 21. sajandil, mil vabaduse väärtus ei vähene, küll aga saab ta teostuda teistel viisidel, peaksid liberaalid ütlema:
„Tõde ei ole vahepeal, vaid selle poolel, kel on õigus.
Tõde on vaba inimese poolel.“
*
Liberalismi eesmärk on vaba ja õnnelik inimene. Ja kui me ka ei suuda veel tagasi pöörduda tõelise eesmärgi poole, oleme täitnud oma poliitilise missiooni ka siis, kui võime öelda, et oleme selle eesmärgi poole päriselt püüelnud.
Märkused
- Raudtee, maantee või sitatorustiku ehitamine ei ole ideoloogiline probleem. Rail Balticu analoogiks on nii Stalini rajatud Valge mere kanal, Hitleri 3-meetrilise rööpavahega superraudtee, aga mis seal salata, ka La Manche’i tunnel.
- Rootsi Demokraadid, põlissoomlased, Marie Le Pen Prantsusmaal, Brexiti „isa“ Nigel Farage, enamik Kesk-Euroopa juhterakondi, Saksamaa Alternatiiv (AfD) ja veel ja veel ja veel. Ka Donald Trump.
- Minemata isiklikuks: enamiku riigiettevõtete juhid on pärit riigihaldusest. Kui aga palgata juhte erasektorist (n-ö spetsialiste), siis tekib risk, et nad juhivad firmasid, mis on nende enese endised konkurendid. Seega: kuidas sa ka ei vaata, on riiklik majandus halb igal juhul.
- Küsimus pole ainult maksumääras, vaid ka maksustamise objektis. Näide mõttetust maksustamisest on tulumaks, mis kehtestati USA-s ajutiselt (sõjakulutuste katteks) 5. augustil 1861.
- Näide: riigiasutuse Eesti Energia kogutav nn võrgutasu ei ole kuidagi seotud mingite võrkudega, vaid kujutab endast lihtsalt suvalist aktsiisi või lihtsalt maksu. Sh kontrollib see riigiasutus suvaliselt valitult ka kaevandamist, õlitootmist, internetiühendust jne.
- Innovatsiooni on surutud peale repressiivsete poliitiliste vahenditega. Näiteks alaarendatud digi-TV, mis mõnel pool ei toimi isegi 2019. aastal, suruti peale analoog-TV likvideerimisega. Sama teed on läinud ka pangad, likvideerides füüsilise panganduse või isegi (maaregioonides) panganduse üldse, kasutades oma monopoolset seisundit.
