VAESUSE ERINEVAD POOLED: Riigikogu liige ja OSCE PA* Eesti delegatsiooni juht Väino Linde käis Tadžikistanis presidendivalimisi vaatlemas ning jagab elamusi sellelt meile kultuuriliselt kaugest riigist. Paduvaeses Tadžikistanis leidub ka midagi hoopis muud – hea tuju.
Valimised on tadžiki rahvale muudetud tõeliseks pidupäevaks. Ise mäletan selliseid kohustuslikke pidustusi Eestimaal õndsa Brežnevi aegadest, mil valimisjaoskondades müüdi varahommikust peale pidulikult õlut ja mandariine. Ja mitte ainult. Kõigele on mõeldud.
Väga armas ja naljakas oli näha, et tadžikid olid oma valimisjaoskondades sisse seadnud eraldi nurgakesed noortele emadele, kes siis enne ja pärast hääletamist võisid seal oma maimukestega puhata ja mängida. Ja kui kellelgi pidanuks näiteks kõht lahti minema, oli valimisjaoskondades laud arstirohtudega olemas.
Olin üks kahesaja kahekümne ühest välisvaatlejast, kes äsjaseid Tadžikistani presidendivalimisi jälgisid. Kuigi ega seal meile nüüdseks harjumuspäraseks saanud valimisdemokraatia mõttes midagi nii väga jälgida ei olnudki. Nii teeseldud tundus kogu asi.
Kuuldes, et olen Eestist, tahtis kunagi siinkandis sõjaväes teeninud halli habemega Ahmed teada meie elust ja olust. Rääkisin üht-teist. No siis on teie elu ikka väga halb, kui isegi nooremad maainimesed ei pea Eestis enam oma lehma ega paari lammast, arvas Ahmed kaastundlikult, kust nad süüa saavad? Minu selgitusele, et poest osta on mugavam ja odavam, raputas vanataat pead. Ei usu. Kui ütlesin, et keskmine pension on Eestis üle 300 euro, pidas taat mind juba täielikuks valetajaks. Tadžikistanis saavad ka väga hästi makstud töömehed tüki maad vähem palka.
Kuidas protsent riigist Hiinale müüdi
Tegelikult on Afganistani, Hiina, Kõrgõzstani ja Usbekistani vahele jääv Tadžikistan üks SRÜ vaesemaid riike. Nende 8-miljonilisest rahvast töötab välismaal, eriti Venemaal ja Hiinas valdavalt kvalifitseerimata tööjõuna umbes 3 miljonit.
Venemaa on tavalisele tadžikile paradiis, nagu aastakümnete eest eestlasele Soome. Sinna jõudmine tähendab oi kui haljast oksa. Ehkki – ega alati kõik nii roosiline ka pole. Näiteks oktoobri lõpus lõhuti pärast piiriületust Dušanbe-Moskva kiirrongi aknad puruks ning mitukümmend tadžikki peksti veriselt läbi, sest kamp vene noori oli vagunitesse laamendama tunginud ning oma võõraviha välja valama tulnud.
Tadžikistani sisetoodangu koguprodukti summast moodustavad välismaal töötavate inimeste poolt koju saadetavad rahasummad mõningatel andmetel kuni poole. Niigi nõrgal järjel olnud tööstust kahjustas veelgi aastatel 1992–97 väldanud üle saja tuhande ohvriga kodusõda. Kuigi mägedes leidub nii kulda, uraani kui ka volframit, ei kaevandata eriti või on kaevandamine välisfirmade kontrolli all.
Omapärase kinnisvara äriga said tadžikid hakkama 2011. aastal, kui müüsid umbes ühe protsendi riigi territooriumist Hiinale. Aga ega seegi neid õitsengule viinud ja majanduslikke muresid on uputavalt palju. Näiteks on ainult pealinnas Dušanbes praegu ööpäevane elektrivarustus. Mujal piirkondades on aga seevastu voolukatkestused nii öösel kui ka päeval – viis kuni kuus tundi järjest. Inimesed Tadžikistanis on pimedusega harjunud, haiglatesse näiteks voolugeneraatorid paigaldanud ning kogu oma muu elu päikesevalguse järgi seadnud.
Internetti kasutab umbes 13% rahvastikust. Ja ega nemadki seda alati ja vabalt teha ei saa. Laimu ja valeinfo levitamise tõkestamise ettekäändel on üpris sagedasti blokeeritud juurdepääs Facebooki, Youtube’i ja BBC lehekülgedele.
Kes linnas kiirendusvõistlusi korraldavad
Vist ei maksa eeltoodut arvesse võttes eraldi rõhutada, kui meeletu on Tadžikistanis korruptsioon. Väikese palga tõttu on pistisemaiad ilmselt kõik ametnikud. Näiteks on tavalise liikluspolitseiniku palk vähem kui sada eurot kuus, mistõttu lausa iga sauamees autojuhtidelt lisaraha lunib. Kinni, muuseas, peetakse eelkõige viletsama väljanägemisega autosid või neid, mis pärit kaugematest mägipiirkondadest. Uusi maastureid ega erilise numbrikombinatsiooniga autosid eriti ei puututa: loomulikult kardab miilits, et autot kasutab äkki keegi tähtis ametnik, kes võib solvuda ning nõuda mundrimehe vallandamist. Või siis on masinas keegi jõukur, kelle ihukaitsjad tülitajale lihtsalt peksa annavad.
Omaette tähtsa klassi moodustavad tadžikkide seas kõrgemate riigiametnike lapsed. Nemad on oma papakese ametikohale toetudes harjunud avalikkuse ees alati äärmiselt ülbelt käituma ning korraldavad näiteks oma uute autodega Dušanbe kesklinnas lausa kiirendusvõistlusi.
Omapärane on seegi, et väljaspool pealinna pole asulates tänavasilte ega hoonetel numbreid. Kui kohalikelt teed ei küsi, ei leia ka ühtegi kohta üles. Seepärast polnud ka imekspandav, et meie ilmselt riikliku julgeoleku taustaga autojuht kamandas kohaliku rajoonikeskuse ühe ametniku meile teejuhiks. Niiviisi me siis loksusime terve päeva ja pool ööd takkapihta mööda kuumaastikule sarnanevat teed ühest valimisjaokonnast teise.
Miks moslemid viina kummutavad
Aga valimisjaoskonnad avati sealmaal juba hommikul kell kuus. Pidupäeva puhul jagus erandina ka kõikjale pidevat voolu ja oi seda valju kohalikku rahvamuusikat, mis siis valjuhäälditest valimiste auks kostis. Valimisjaoskondade ees löödi tantsu, korraldati näitusi kohalikest põllumajandussaadustest või tänase presidendi surematutest kirjatükkidest, mis raamatuisse köidetuna tadžiki rahva elu uueks loovad. Samas söödi vabas atmosfääris ka pikkade laudade taga tadžiki rahvustoitu pilaffi lambalihaga ning nii moslemid kui ka mittemoslemid kummutasid limonaadile lisaks südamerahus ka valget viina peale.
Ametlikult on kõik tadžikid usutunnistuselt moslemid, ent, nagu kohe näha, ei sega see paljusid nende seast alkoholi tarvitamast. Rääkisin ühe mehega, kes selgitas, et tema arvates keelab koraan purjujäämise, mitte joomise. Ka sealiha söömise kohta oli neil pragmaatiline arusaam. Et kui siga juba kord kasvab aedikus kenasti, miks siis mitte teda nahka panna. Ega siis Allah ometi taha, et inimesed näljas oleksid. Naised muidugi peavad kained olema, sest purjus õrnema soo esindaja nägemine võib tema lähisugulased lausa veretööle kihutada.
Abielulahutus ei ole tadžikkide seas enam miski haruldus. Probleemivabalt võivad uuesti abielluda mehed ja lastetud naised. Aga kui endine abielunaine on ka ema, siis on tal uue abikaasa leidmine väga keeruline.
Õpilastele on Tadžikimaal kehtestatud kohustuslik koolivorm, poistele tumedad ülikonnad ja tüdrukutele kleidid ning põllekesed, mis tuleb vanematel oma raha eest soetada. Kui rahast puudu jääb, aitab kool. Kuid see on nagu võlg, mis tuleb mõne kuuga tagastada.
Ja hoolimata kõigest on tadžikid kohati tunduvalt heatujulisemad kui eestlased. See lihtsalt on nii.
*Euroopa julgeoleku- ja koostööorganisatsiooni parlamentaarne assamblee
Selle moslemi mehe arvates keelab koraan purjujäämise, mitte joomise. Ja kui siga juba kord kasvab aedikus kenasti, miks siis mitte teda nahka panna.
Laimu ja valeinfo levitamise tõkestamise ettekäändel on üpris sagedasti blokeeritud juurdepääs Facebooki, Youtube’i ja BBC lehekülgedele.
1
Autokraadist president ja peotäis passe
President Emomalii Rahmon on Tadžikistanis väga tugeva võimuga, meie mõistes igati diktaatori mõõdu välja andev isik, keda rahvas peab kodusõja lõpetajaks ja riigi ühendajaks.
Loomulikult valiti presidendivalimistel tagasi praegune president. President Emomalii Rahmoni suured portreed ja valitud tsitaadid vääramatu juhi kõnedest kaunistavad iga ametiasutuse ja kooli fuajeed. Seepärast usun, et ka ilma igasuguse võltsimiseta saanuks Rahmon tagasi riigipeaks, sest ülejäänud viis vastaskandidaati olid avalikkuse jaoks lihtsalt tundmatud.
Kaasaegse islamiliikumise esindaja jäeti formaalsetel põhjustel üldse kandidaatide seast välja, kommunistide esindaja osales, kuid edu väljavaadeteta, ilmselt vaid seltskonna mõttes. Väidetavalt saigi president Rahmon ametlikel andmetel 83% valijate toetuse. Nägin oma silmaga, et see tegelik toetus oli ikka päris suur. Nii mõnigi valija oli valimissedelile tema nime ümber lausa südame joonistanud.
Valimistel panin tähele ka, kuidas pereisa tuli ja hääletas üksinda oma kuue või seitsme perekonnaliikme eest. Peaasi kui peotäis passe kaasas oli. Meile selgitati, et mis siis selles halba on, sest nagunii on ju kõik enne kodus läbi arutatud, kelle poolt hääletada. Valimissedelite kasutamise üle erilist arvestust ei peetud. Näiteks ühes valimisjaoskonnas oli nimekirja kohaselt hääletanud päeva jooksul 1477 valijat. Kui asuti aga tegelikult sedeleid üle lugema, selgus, et valimiskastis oli neid rohkem kui saja võrra enam. Kuidas need sinna said, ei osanud keegi öelda. Kohalikud võtsid seda aga kui tõsiasja, millest end segada ei lastud. Lihtsalt hääletanute arv tabelis muudeti teiseks.
Poliitilisi muudatusi valimised Tadžikimaal endaga kaasa ei toonud ja ega keegi seda oodanudki.
Muuseas – ei kuulnud mingit virisemist ega oma raske elu üle kurtmist. Eelkõige tunti rõõmu vabast päevast ja ilusast ilmast.
2
Rõõmus meel ja salapärane viin
Kindla positiivse elamusena märgin tadžiki rahva üldist rõõmsat meelt ning seda, et nooremad austavad vanemaid inimesi.
Nii tadžikkide rõõmsa meele kui ka siira austuse koha pealt vanemate inimeste vastu pole mingit kahtlust, et selles kõiges ei maksa otsida vähimatki teesklust, lugupidamine ja hea tuju on ehtsad.
Mehed kannavad seal ülikonna kõrvale tavaliselt peas kandilist mütsi – tübeteikat. Naistel on aga vanusele vaatamata seljas värvilised ja sätendavad rahvusliku ornamendiga kleidid koos pikkade värviliste pükstega.
Turul sain külalislahkuse märgina kingiks pudeli kohalikku hundijalavett, hinnaga veidi alla kahe euro. Hotellis selgus, et pudeli punniks olnud ühe kõrvaga plekilatakas (nagu meilgi rubla ajal oli, laseb vedelikku läbi ja sinna see minust maha jäi) – nii mõnegi uudishimuliku Eesti-kolleegi meelehärmiks, kes oleks soovinud