KUIDAS EMA TRUMMARI ÄRA VIIS: Steve Gaddi plahvatuslikust kontserdist kevadisel Jazzkaarel on möödas vaid loetud kuud, kui 30. novembril võtab Vene Kultuurikeskuses pulgad pihku teine legendaarne trummivirtuoos Simon Phillips. Siim Männik haarab trummipulkade asemel kirjapulga.
On aasta 1992. Oled hiljuti salvestanud plaadid Jeff Becki, Mike Oldfieldi ja Midge Urega, The Whoga mängitud Ameerika tuurist on paar aastat möödas. Ühel päeval heliseb telefon ja saad kutse tulla Toto trummariks. Enamiku inimestega ei juhtu seda muidugi kunagi, aga Simon Phillipsiga juhtus.
Perfektsionism ja autovõidusõit
Ilmselgelt tõmbuvad head muusikud nagu magnetid, pika karjääri jooksul venivad koostööprojektide nimekirjad pikaks nagu jääpurikad kevadel agulimajade katuseäärtes. Eriti kehtib see oma ala tõeliste tippude kohta, nagu Simon Phillips seda on. Lisaks juba mainituile on tema pikas nimekirjas näiteks Mick Jagger, Judas Priest, Gary Moore, Tears for Fears, Nazareth, Brian Eno, Roxy Music, Peter Gabriel, Art Garfunkel, The Human League, Whitesnake ja… Frank Zappa.
Trummariameti kõrvalt on Phillips ka tunnustatud produtsent ja heliinsener. Ta ütleb, et muusika on midagi enamat kui instrumendi valdamine ja elu on midagi enamat kui lihtsalt muusika. Need põhimõtted paistavad välja ka tema enda tegemistest. Muusikutöö kõrvalt on ta näiteks proovinud oma perfektsionismi autovõidusõidus. Seal pakkus talle pinget mitte niivõrd kiirus või ohuga kaasnev adrenaliin, vaid täpsus, mida eduks vaja on. Toto liikmeks saanuna Inglismaalt Los Angelesse kolides aga polnud autosõiduks enam aega ega võimalusi.
Dixieland’ist muusikali
Londonist pärit Simon Phillipsi karjäär sai tuule tiibadesse, kui ta 16-aastaselt pääses „Jesus Christ Superstari“ muusikali bändi. Aga nagu öeldakse, õnn soosib neid, kes on hästi valmistunud.
Phillips oli trummimängu harjutanud lapsest saadik, tehes esimese salvestuse oma isa bändiga kuueaastaselt. Isa Sid oli dixieland-bändi liider ja kui Simon oli 12-aastane, suri selle ansambli trummimees. Järgmised neli aastat mängis ta isa bändis, ehkki hiljem tunnistas, et see muusika muutus talle täiesti vastumeelseks. Oleks tahtnud moodsamat jazz’i ja rokki teha.
Kui isa suri, ei olnud Simon bändiga jätkamisest huvitatud ja teiste muusikute meelehärmiks saatis selle laiali. Nelja aasta jooksul tekkinud kontaktidest aga oli nii palju kasu, et talle pakuti kohta Webberi „Superstaris“. Prooviesinemisele minekuks pidi ta emalt abi paluma, sest auto trummikomplekti transportimiseks oli Simon endale ostnud, aga lube tal veel polnud. Niisiis, ema sohvriks, sõitis ta kohale ja õhtuks oli töökoht kindlustatud. „Jesus Christist“ tekkinud tutvused viisid üha uute tööde ja projektideni ning – klišeehoiatus! – edasine on juba ajalugu.
Kahekäeline trummar
Kõik trummarid kasutavad muidugi kaht kätt, kuid Simon Phillips on oma tehnika lihvinud selliseks ja trummikomplekti ehitanud nii, et saab piltlikult öeldes vasaku käega tehtud kõik, milleks tavaline trummar kahe käega pingutama peaks.
See annab talle suure vabaduse ja kiiruse nii tehniliseks täpsuseks kui ka loominguliseks eneseväljenduseks. Kuidas see kõik täpselt käib, on minusugusel mitte-trummaril raske lõpuni mõista ja edasi anda, aga pange näiteks Spotifyst „Protocol III“ mängima ja tunne on võimas.
Phillips Steve Gaddist ja muusikuks olemisest
„Inimesed muutuvad järjest kiiremaks ja füüsiliselt võimekamaks, kõik rekordid purustatakse. Aga muusika ei ole sport,“ on Simon Phillips öelnud ajakirjale Modern Drummer. „Heaks näiteks sellest on üks meie aja suuremaid trummareid ja muusikuid üldse, Steve Gadd. Ta mängib lihtsalt ära (inglise keeles: he just lays it down), teeb seda lihtsalt ja täiuslikult ning kõik tunnevad end hästi. Minu stiil on plahvatuslikum ja ka paljud noored on sellised. Aga päris elu ei koosne trummisoolodest, mängida tuleb lugusid. Nii et suurim kompliment on see, kui mulle öeldakse, et ma pole mitte hea trummar, vaid hea muusik.“
Gadd on ka üks neist, keda Phillips oma eeskujuks peab. Trummareist veel näiteks Buddy Rich, Grady Tate, Louie Bellson, aga muusikuist laiemalt ka Jeff Beck, John McLaughlin, Chick Corea, Stanley Clarke, Herbie Hancock. Ansamblitest Chicago, Yes, Jethro Tull.
Kakskümmend aastat soolokarjääri
Lisaks paarikümneaastasele koostööle Totoga ilmus 1998. aastal trummari esimene album „Protocol“. Sellele järgnesid „Force Majeure“ (1992) ja „Symbiosis“ (1995). Albumit „Vantage Point“ (1999) võib pidada juba sajaprotsendiliseks jazz’i-plaadiks.
Novembri kontsert ei ole Simon Phillipsile Eestis esimene. Neli aastat tagasi, 2013. aastal vaimustas ta Jazzkaare publikut Hiromi trio trummarina. Jõulujazzile tuleb ta oma kvartetiga, esitledes just ilmunud neljandat albumit. Ansambli kitarrist Greg Howe on oma 30-aastase karjääri jooksul esinenud paljude nimekate artistide ansamblites nagu Dennis Chambers, Michael Jackson, Justin Timberlake. Pianist Otmaro Ruizi virtuooslik mäng on kõlanud tähtede nagu Dianne Reeves, Alex Acuna, Soledad Bravo jt ansamblites. Bassimängija Ernest Tibbs on mänginud Natalie Cole’i, Gladys Knighti, Allan Holdsworthi jt ansamblites ning mitmetes orkestrites.
Simon Phillips „Protocol IV“ (USA)
- november kell 19
Vene Kultuurikeskus
Koosseis:
Simon Phillips, trummid
Greg Howe, kitarr
Otmaro Ruiz, klaver
Ernest Tibbs, bass