KULDSED LEPALEHED: Kiur Aarma ja Hardi Volmer tegid filmi Nõukogude Liidu reklaamikuningast Peedu Ojamaast ning tema kuningriigist nimega Eesti Reklaamfilm. Rando Tooming otsis Kiuri ja Hardi üles.
„Me ise oleme kasutanud oma filmi kohta võrdlust eesti rahva toredast ennemuistsest jutust, kus teopoiss kutsutakse öösel sauna. Seal käib hirmus pidu. Uhked härrad praalivad, juuakse õlut ja mängitakse raha peale kaarte. Kui kukk hommikul kireb, selgub, et igal pool vedelevad vaid saunavihad, õlle asemel loksub ämbris vesi ning paberrahahunnikute asemel on lepalehed,“ räägib Kiur Aarma.
„Just, niiske ihu küljes on mõned lepalehed, dollariga täpipealt ühte karva,“ toetab Hardi Volmer.
Kiuri ja Hardi äsja kinodesse jõudnud täispikk dokumentaalfilm „Kullaketrajad“ räägib 1960-ndate aastate lõpus loodud ülimenukaid reklaamklippe ja saateid tootnud Eesti Reklaamfilmi ning selle looja Peedu Ojamaa eduloo. 1967. aasta 1. detsembril püsti pandud ning suures osas kapitalistlike põhimõtete järgi üles ehitatud ettevõte oli tolle aja kohta midagi ennekuulmatut, osutus paarikümnel järgneval aastal tohutult edukaks ning selle rahapuud kuivasid nõukogude impeeriumi lagunemisprotsessis üksteise järel sama kindlalt, kui nad enne saaki olid andnud.
Ameeriklane saab ilmselt šoki
Niikaua kui püsis süsteem, milles ta oli loodud, tootis Eesti Reklaamfilm (ERF) nagu paljud toonased simulaakrumid reaalset raha. Valem põhines kõigile liidus asuvatele ettevõtetele seadusega pandud kohustusel üks protsent käibest reklaamile kulutada. Peedu Ojamaa võrdsustas reklaamfilmi tasustamise dokumentaalfilmiga samadel alustel – kuigi esimesi vorbiti vahel valmis loetud hulga päevadega ja teisi nikerdati mitu aastat. Noore režissöörina ERF-is nii mõnegi klipi eest korraliku summa teeninud Hardi sõnul oli tegu sõna otseses mõttes rahamasinaga.
„Kui seinad ümbert ära võeti, selgus paraku, et tegu oli monopolimängu rahadega,“ parandab Kiur.
Hardi nõustub, et just Nõukogude Liidus valitsenud üleüldise absurdi üht tahku nad oma „Kullaketrajatega“ näidata püüavad. „Selge on see, et kui me oleksime oma filmi teinud ainult kohalikule vaatajale keskendudes, oleks sellest tulnud midagi muud. Mitmes osas oleksime sel juhul võinud olla detailitäpsemad. Siin pidime kogu aeg arvestama ka näiteks tavalise ameeriklasega, kellel puudub igasugune taustinfo. Kelle jaoks see on täielik šokk, et üldse niisugust asja tehti.
Vaieldamatult oli ERF Nõukogude Liidu edukaim reklaamfilmide tootja. Esiteks asus see Eestis, mis oli ülejäänud liiduvabariikide jaoks peaaegu lääs. Imago lenkstang oli küljes, nagu Kiur ütleb.
Teiseks keskenduti ERF-is ainsa stuudiona ainult reklaamfilmidele. Tasapisi hakkasid reklaamfilme Hardi kinnitusel tootma ka teised liidu suured kinostuudiod, kuid see oli kõrvalprodukt. „Ega nad seal kusagil Gorkis ei teadnud, mis see reklaam on. Vorpisid tavalisi vaatefilme.“
Praegu loodavad autorid, et film hakkab osalema paljudel festivalidel üle maailma, sealhulgas ka Venemaal. Suur tükk kinopildist on ju lausa venekeelne ning küllap suudab ka noorem vaataja teemaga suhestuda. Kiuri hinnangul võib teosel olla Venemaal, kus dokumentaalfilmindus endiselt heal järjel püsib, ka kõva televisioonis näitamise potentsiaal.
Kunn, kes asja käigus hoidis
„Kullaketrajates“ selgub, et Nõukogude Liidu esimesed reklaamid toodeti kusagilt saadud Ameerika reklaamikäsiraamatu õpetustele toetudes. „Lisaks võeti malli Soome televisioonist, seal olid hästi selged eeskujud. Piltlikult öeldes nägid Nõukogude Eesti loova ja andeka mõtlemisega käsitöölised võõras sadamas pudelisse topitud laeva ja nuputasid välja, kuidas seda kodus järele teha,“ ütleb Kiur.
Film on selgelt ja võimendatult fenomenipõhine. Peedu Ojamaad kujutatakse läbivalt nõukogude reklaaminduse kuningana, kelle troonile ei mahu peale tema keegi.
Kiuri sõnul on iga üksik reklaamfilm koos oma sünnilooga iseenesest väike maailm. „Meil oli vaja raami, mille najal see mitmel kümnendil väga paljude inimeste osaluses tehtud väga mahukas töö – ainuüksi reklaamfilme sai arvestuslikult toodetud 6000 ringis – püsti püsiks.“
„Sellise filmi puhul on hea ehitada struktuur ühe karakteri najale ja keda siin teist võtta oli – loomulikult Peedu. Ta oligi see kunn, kes asja püsti pani ja käigus hoidis,“ lisab Hardi.
Filmitõde käitub päristõega sageli plastiliselt, nii ka „Kullaketrajates“. Hardi ja Kiuri sõnul ilmnes protsessi käigus, et ERF-i algidee polnud päris Peedu Ojamaa oma.
„Üks auväärt tegelane, Jaak Mamers* olevat juba varem liikunud samades sfäärides mõtetega, vist korra Moskvaski käinud. Aga see asi ei läinud tal käima. Peedu Ojamaa korjas idee üles ja surus selle läbi,“ ütleb Hardi.
Ka Kiuri sõnul pole oluline mitte see, kes esimesena tuli ideele, et inimene võiks lennata, vaid see, kes tegi esimese registreeritud õhulennu. „Peedu lõi ERF-i ja selles osas on asi aus.“
Prillikivi kvaliteediga filmirullid
Viie aasta pikkune filmi tegemise protsess tähendas tegijatele endile eelkõige pidevat kursi muutmist, sest polnud teada, millist visuaalset materjali õnnestub leida. Loomulikult kaevusid mõlemad kirglike kinoarheoloogidena nii arhiivides vedelevatesse paarikümne aasta taguse tolmuga kaetud filmirullidesse kui pöördusid kõigi endiste ERF-i töötajate poole, kelle isiklikes keldrites või pööningutel võis ettevõttest pärinevat filmimaterjali leiduda.
Töö pakkus korraga nii suuri pettumusi kui ka hiilgavaid avastusi. Üks endine töötaja teadis, et tal on pööningul kast beetakassettidega. Kirjeldas isegi klippe. Leiti vaid tühjad kastid – meenuski, et keegi oli kümme aastat varem samu kassette juba laenutamas käinud.
Samas leiti ootamatult kuhi filme, mis reklaamidena üheski kataloogis arvel polnud. Ilmnes, et see oli ERF-i kõige esimese aasta toodang. Tol hetkel ei võetud stuudiot Moskva suures peakorteris veel piisavalt tõsiselt. Reklaamfilmid läksid seetõttu välja Tallinnfilmi ehk end juba tõestanud stuudio egiidi alt. Just selle filmiettevõtte arhiivist pärinevad „Kullaketrajates“ esitatud väärtuslikud klipid uudsetest võileivamargariinidest ning kaasaskantavatest teleritest.
Hardi sõnul eksisteeris mingil hetkel isegi täiesti reaalne oht, et päris vana materjali üles ei leitagi ning ERF-i vanemate kümnendite kohta ei saa peaaegu midagi näidata.
„Tuumasõja ja mine tea milliste teiste kataklüsmide üleelamiseks säilitatakse pilte ja helisid õige mitmes eri paigus, salajastes maa-alustes angaarides. Suhe on enam-vähem selline, et ERF-is toodetud 6000 filmist on üldse säilinud umbes viis protsenti, mis omakorda jaguneb laiali. Ometi on see arvestatav filmide hulk, millest me kasutasime omakorda umbes viit protsenti,“ selgitab Kiur.
Hardi nendib, et mida vanematelt kandjatelt pärinevad klipid, seda parema kvaliteediga need on. „Vanadelt filmilintidelt saime puhast kulda, kõige viletsam on see kaheksakümnendate lõpu kassetiperioodi kraam. Jumal tänatud, et omal ajal polnud seda videovärki.“
Kurjakuulutav võit Cannes’is
„Kullaketrajad“ on üles ehitatud loona väikese poisi suurest unistusest, igatsusest ronida kõrge puu latva. Ladvaks on Priit Pärna ERF-is tehtud reklaami „Lahkudes kustuta valgus“ pronkslõvi võit Cannes’i reklaamfilmide festivalil. Eestis sellest võidust suurt ei räägitud, sest samal ajal käis täie hooga laulev revolutsioon.
Moskvast öeldi Peedu Ojamaale, et sõitku pealegi, aga valuutat neil anda ei ole. Õnneks koostööpartneritest soomlastel oli.
Punane Nõukogude Liidu lipp lehvis Cannes’is tol aastal esimest ja viimast korda. Irooniline on veel see, et auhinna pälvinud reklaam ei reklaaminud mitte toodet, vaid selle puudumist.
„Ega Peedu sealt kõrgelt puu otsast ju ühe ropsuga alla ei kukkunud. Ka ERF-i hääbumine on tegelikult omaette huvitav lugu, kuid selle kirjeldamine oleks läinud liiga mahukaks. Kuuendik planeeti oli suur turg, mille tagant ärakukkumine pidigi niimoodi mõjuma. Uut turgu lihtsalt ei jõudnud tekkida,“ tähendab Hardi.
„Piltlikult oli Peedu justkui võimsa kaubanduskeskuse omanik, kellele jäeti üleöö toimetamiseks alles üks lett, kus ta saab tilli edasi müüa. Meie lugu lõpeb aastal 1991, mil ERF veel hingitses. Polegi oluline, mis aastal kohtutäitur uksed tegelikult kinni pitseeris,“ täiendab Kiur.
Algas kooperatiivide, Armeenia suitsumüüjate ja tanklatulistamiste ajastu. Peedu Ojamaa ajas oma ärisid edasi, aga mitte enam reklaami alal. Hardi mäletab teda veel üheksakümnendate keskpaigast noobli härrasmehena, kelle tumepunases Cadillacis oli sisseehitatud telefon ning kes sageli kasutas autojuhi teenuseid.
Peedu Ojamaa läks Hardi sõnul varakapitalismi tingimustes sellega alt, et ühiskonnas hakkasid järjest enam maksma baasväärtused, näiteks kinnisvara. „Tema üritas ikka hästi veendunult ja sihikindlalt meediaga edasi möllata. Ajal, mil rahvas vajas tarbekaupu ja toitu, unistas tema isiklikust telekanalist. Keda see lambada ja ralli ikka huvitavad, kui kõht koriseb. Investeeringud ei toonud tagasi, raha vajus lihtsalt näppude vahelt ära.“
Hiilgeajal töötas ERF-is igapäevaselt vähemalt 60–70 inimest, lisaks kõik need tuhanded alltöövõtjad, kes sealt aastakümnete jooksul läbi käisid. Hardi kinnitusel armastas Peedu Ojamaa kõike, mis vähegi nimetaja glamuur alla mahtus. „Meediaüksused ajasid ERF-i töötajate numbri suureks. Kõik need lugematud telesaated, ülipopulaarne otsesaade „Reklaamiklubi“ teiste seas. Lõppeks oli nende käes kogu kohaliku raadio ja televisiooni meelelahutus, lastesaated välja arvatud.“
Hiilgeajal töötas ERF-is igapäevaselt vähemalt 60–70 inimest, lisaks kõik need tuhanded alltöövõtjad, kes sealt aastakümnete jooksul läbi käisid.
1
Kiur Aarma: „Tegime filmi sellest, kuidas filmi teha“
„Kui teed mingit jälgivat dokki, siis tead enam-vähem, mis olemas on ja mida veel on vaja. Sul on materjal, mille oled üles võtnud ja see ongi su mänguruum. Siin aga vupsas mingite ajavahemike järel uut materjali üles. Sellist materjali, mis tähendas, et tuleb täiesti uus suund võtta. Teatud mõttes lugu ise räägib ennast aegade tagant katkendlikult ja filmi tegijana tuleb kogu aeg ümber orienteeruda.“
2
Hardi Volmer ei mäletanud omatehtud reklaami
„Kullaketrajate“ siduvaks lüliks on Hardi Volmeri 1980-ndatel tehtud reklaam mootorrataste varuosade kataloogile. Varuosade kataloogi reklaami tellis üks „suure kodumaa“ arvukatest sõjatehastest. Nimelt anti kõigile sellistele asutustele mingi hetk käsk kõrvalproduktina toota laiatarbekaupu. „ERF-i saabus vaid kataloog. Küsimusele, kust me mootorratta saame, vastanud Peedu Ojamaa, et te olete seal kunstiinstituudis hea käega mehed, kasvõi joonistage.“
Nii Hardi ka talitas. Reklaam sai valmis, honorar kanti üle. Kuid ekraanile see ei jõudnud.
„Kullaketrajate“ tegemise ajal tekkis ootamatu takistus, mille lahendas tollesama reklaami päevavalgele tulek. „Olime Kiuriga pead murdnud ja juba valmis kirjutama süžee jutustamiseks sisse mingisugust fiktiivset tegelast, kui see klipp ootamatult välja ilmus. Perfektne, just see seos, mida me vajasime! Kuid ma tõesti ei mäletanud sellest midagi. Üle vaadates tuli muidugi kogu filmimise protsess meelde, aga enne oleks see kõik nagu mälust kustutatud olnud.“
*Jaak Mamers – ERF-i esialgse idee autor
