VÕRDSUSEST JA VAESUSEST: Krister Kivi vaeb kaalukaussidel jõukuse ning puuduse ilminguid ja küsib: kuidas lõhnab see sitt, millest peaks saama tuleviku väetis?
Kirjutan seda suvelõpu ööl. Tuba on niiske ja lämbe, kassid magavad juba ja kell näitab peagi esimest hommikutundi. Ma kirjutan vaesusest ning ei maksa teha saladust, et üheks enda kokku võtmise ajendiks ongi honorar, mille eest saab käia mõned korrad toidupoes.
Elujärje paranemise lootuses
Kas ma olen siis vaene? Jah ja ei. Mul on peaaegu väljaostetud korter kesklinnas, ülemäärast kehakaalu nii palju, et võiksin asustamata saarel pidada vastu mitu kuud ja kapid täis rõivaid, mis on kandmiseks valdavalt liiga kitsad, kuid mida ma siiski ära visata ei raatsi. Mõnest Aafrika riigist vaadatuna elan ma seega ehk päris head ja isegi ihaldusväärset elu, kuid raha mul samas paraku ei ole. Selle, mis ma väärt olen, olen ma ammu “hakkama pannud”, vahetanud krediidiks ja krediidi omakorda korteriks, lennukipiletiteks umbes sajasse maakera riiki ja “Century21” ning “Daffy’s – Clothing Bargains For Millionaires” taolistest odavpoodidest kokkutassitud riidekraamiks.
Mu käed on võla- ja kohustusteahelatega seotud, kuid samas olen ma ju saanud kulutada ahnelt ja entusiastlikult, elada vähemasti korraks üsnagi hästi ja oma elujärje pidevasse paranemisse lootes. See on aga mõistagi olnud eksitus, sest lõputut kasvu pole üheski sektoris.
Tehtud valekalkulatsioone tuletavad mulle nüüd igal kuul meelde mu krediidiandjatest pangad, erinevad teenusepakkujad-arvesaatjad ja muidugi – ma olen mikroettevõtja – ka maksu- ja tolliamet. Tuleb tunnistada, et maksuameti diskreetsed kirjad on neist kõigist mu lemmikud. “Loodame, et leiate lähiajal võimaluse, et tasuda alljärgnevad võlasummad,” sosistatakse neis otsekui ise piinlikkust tundes ja näost punaseks minnes. Aitäh, maksuamet! Nii delikaatseid meeldetuletusi püüan ma teenindada alati kõige esimesena.
Mida räägivad suitsiidiuurijad
Mu tuttavate hulka kuulub nii rikkaid kui ka vaeseid inimesi. On miljonäre, on neid, kes võivad pikemalt mõtlemata kulutada väga kindlate aastakäigušampanjade peale kolme- ja neljakohalisi summasid ning oli pikalt ka üks kodutu (kahjuks tänaseks surnud; võib-olla õnnetus, kuid võib-olla ka enesetapp).
Enesetappudega on Eestis – nagu ka mujal läänemaailmas – kummaline lugu, neid justkui ei tohikski olemas olla ja seetõttu kubisevad uudised kummalistest pooltõdedest, milles “jäädakse rongi alla” või milles surnukeha leidnud politsei “ei kahtlusta kuritegu”. Otsekui vanaaegsest hundi nimetamise hirmust kantuna ei taheta välja öelda, et tegemist on olnud suitsiididega, sest siis võib enesetapumõte ju hakata levima (ning olgem ausad: eks näiteks tööandja seisukohast oleks ka päris tusasekstegev, kui töövõtjad end järjest oksa hakkaks tõmbama – nii ei saaks normaalset äri ju üldse ajada).
Paraku mõtlevad inimesed tänapäeval Eestis enesetappudest ikkagi: augustisse jäi päev, mil kaks erinevat tuttavat mind paaritunnise vahega oma elulõpukavadesse pühendas. Põhjused olid mõlemal puhul majanduslikud ja seotud hirmuga veelgi karmimaks muutuda võiva tuleviku ees ning sedalaadi jutte tuleb võtta kõige tõsisemalt. Nagu suitsiidiuurijad kunagi Londonis tuvastasid, olid end armuvalu pärast Thamesi heitnud reeglina püüdnud viimasel hetkel siiski veest välja rabeleda, sest neis tärkas veel korraks elujanu ja lootus ning leidmise hetkel olid nende sõrmed täis kaipostidest kistud puupindusid. Seevastu pankrotistunud läksid jõepõhja otsekui kivid, sünge otsustavusega.
Otsekui söetükid lõkkes
Olukorras, kus Eestile ennustatakse järgmiseks aastaks majanduslangust ning tõeline kriis on mõnegi visionääri hinnangul alles tulekul, on roosasid prille raske leida.
Kummatigi on lootus kõige tähtsam: usk, et elu võib taas minna paremaks. Selle lootuse ülalhoidmine ja saabuvaist helgemaist aegadest eelmaitse rahva keelelemanamine peaks olema ka Eesti valitsuse üks tähtsamaid ülesandeid. On samas üsna selge, et kihistuvas ühiskonnas, kus piir vaeste ja rikaste vahel muutub järjest selgemaks otsekui kristalliseerunud mee purgis, ongi oma sotsiaalsest kihist järgmisesse pääsemine palju raskem kui näiteks volatiilsetel 1990-ndatel – võimalus selleks võib siiski avaneda läbi täiesti uute ja veel okupeerimata majandussektorite, nagu on näha näiteks Bolti või Wise’i juhtumitest.
Majanduspoliitiliste vahenditega võiks olla vahepeal õige meie aina enam suurettevõtete vahel ärajaotatud turgu veidike suskida, suskida otsekui söetükke lõkkes: et kuumus ühtlasemalt leviks ja et siiski võimalikult paljudel tekiks võimalus oma potentsiaali ja andeid enam realiseerida. Ka ettevõtete poolt teenitava tulu sisulise maksuvabastatuse võiks siduda teatud ulatusest palgafondi kasvatamise eeldusega: et oleks demonstreeritav, et see maksuvaba kasum pole veremaiguline ja tekkinud töötajate tasude arvelt koonerdamisega.
“Tehke lapsi, tõmbate uue papi peale!”
Paraku aimdub Eesti soovimatusest maksustada näiteks pankade ülikasumeid, et julgus Mart Laari poolt varastel 90-ndatel üle antud majandusseaduste laegast modifitseerida puudub (mis sest, et mehhanismid, mis töötasid Eesti riigi alguses, ei toimi samamoodi oluliselt muutunud turuolukorras).
Küll on riik varmas erinevate vahenditega nügima ja suunama seatud demograafiliste eesmärkide täitmiseks ehk aktiivselt sigivussfääri sekkudes. Mõjub üsna groteskselt, et maal, kus ei suudeta tagada, et vähegi harveminiesineva ja kallima haigusega laps saaks vajalikke ravimeid või elupäästvaid aparaate – meenutagem kõiki neid haledaid rahakogumiskampaaniad jõulude eel – nuiatakse külma kõhuga juurde beebisid (“Tehke rohkem lapsi, see tõmbab uued rahad peale,” hõikas üks esinejaid näiteks Swissotelis tänavu toimunud finantsjulgeoleku foorumil).
Kui piisavalt uut raha – vabandust, lapsi – siiski kõigi pingutustele vaatamata peale ei taha tulla, muutuvad mitmed vanad ja end hästi sisse seadnud mehed murelikuks. Sügaval südames on neil ju üsna ükskõik sellest, mismoodi suur osa eestlaskonnast just nüüd ja praegu hakkama saab (küllap enamus ikka kuidagi välja vingerdab, kui ka mõned end kättemaksuks sauna taga üles poovad), kuid demograafilise Exceli vaatamine toob nende silmadesse suuri riigimehepisaraid.
Sest kui ei sünni juurde uusi beebisid, siis kust ometi tulevad kõik need tulevikumaksude maksjad ja uued tarbijad, kes 2049. aastal ostavad laulupeoväljakul ära kõik need häbematult kallid šašlõkid, kesvamärjad, Hiinas toodetud murumütsid ja ühekordsed vihmakeebid? Kust tulevad kõik need uued noored, kes vähemasti oma eksistentsi esimeses otsas tahaks võtta laenusid, et soetada endale oma kinnisvara ja minna reisima ja osta ilusaid riideid – täidetuna usust, et nende elu saab olema üks pikk-pikk taevasselend?
Ootus ümberkorraldustele
Kui mõelda ajaloole, siis teame, et suured sõjad Euroopas ja Ameerikas on sillutanud teed hääleõiguse levikule: algul meestele, kes pidid olema valmis oma elu lahinguväljale jätma, järgmise lainena aga ka naistele.
Ka viimastel aastatel on peetud mitmeid sõdu: küll koroonaga, küll Venemaaga, küll kliimamuutustega. Otsekui mingis sünges ilmutuses on pruuskava sõjahobuse kõrval lavale sammunud ka katk ja nälg.
Kas võib loota, et kogetud traumad tekitavad lõpuks laiapõhjalisema ootuse ühiselu ümberkorraldamiseks õiglasematel alustel koos soovimatusega status quo’ga leppida? Arvan, et võib. Siis saavad veel kord tõeks ka president Lennart Meri sõnad sitast olukorrast, mis on samas ka tuleviku väetis.
