EKS IKKA TÖÖ JA TÖÖHÕIVE: Teaduste Akadeemia president Tarmo Soomere väidab, et võimekus geeniused nohikute ja tühikargajate seast üles leida ja säravaks töödelda või midagi unikaalset tegema panna on nüüdisaegsete riikide konkurentsivõime üks alustaladest.

Helge tulevik ei tähenda, et elame säravas ja läbipaistvas teemantmajas. Sest isegi privaatsuse kadumise laines tahaks mõned toimetused teha kinnises ruumis või turvakaamera eest varjul. Pigem sobivad teemandid kaunite daamide eheteks. Eluaseme ümber võiks olla kerged ja vastupidavad süsinikkiust seinad ja nende sees grafeenalusel toimiv peaaegu ülijuhtiv elektrivarustus.

Seda kõike pakkuvat süsinikku on meil külluslikult, alates tahmast (milleta ei osata isegi kvaliteetseid autorehve toota) ja lõpetades süsihappegaasiga. Sobiva toote saamiseks ühest ja samast elemendist tuleb aga panustada astronoomiliselt varieeruv kogus ressursse, masinaid, oskusi ja tööd. Kuigi Victor Hugo arvas, et töö on meie aja suurim õigus ja kohustus, käib mõistliku tulemuse juurde pigem Clint Eastwoodi ütlus: võta oma tööd tõsiselt, kuid ära võta iseennast tõsiselt. Charles Baudelaire leidis, et töötada pole sugugi nii igav kui lõbutseda, aga sellele oponeeris Bruce Grocott: ma olen juba kaua arvanud, et kui töö on nii tore asi, teeksid rikkad seda ise rohkem.

Ühiskond muutub kiiremini kui sõnade tähendus

Tööd või tööhõivet peegeldavate, lummavate ja vahel intrigeerivate arvude taga on sageli huvitavad nüansid. Need tulevad tihti välja ausatest vastustest lihtsatele küsimustele. Proovige küsida autoremonditöökoja omanikult või Von Krahli teatri juhilt, mitu inimest tema asutuses töötab. Vastuseks saadud arv, näiteks 20 Peeter Jalaka suust, peegeldab olukorda adekvaatselt. Kui aga sama küsida klassikalise teadusinstituudi direktori käest, siis aus vastus oleks, et umbes pooled töötavad ja väike valge vale oleks, et suurem osa töötavad. Mida ülejäänud teevad, saab selgeks allpool. Praeguse teaduse finantseerimise süsteemi iseärasus on, et teistmoodi toimetades peaks töötav pool varsti pillid kotti panema. Kui aga tuleb kõneks, keda asendada tehisintellektiga, siis too teine pool peab ennast asendamatuks. Sest eks tippteadlasedki vajavad head ja igakülgselt hoolt ning hooldamine on teadaolevalt raske, kuid äärmiselt oluline (tuleviku)töö.

See lihtne näide ütleb, et ühiskond kipub muutuma kiiremini, kui jõuab muutuda sõnade tähendus. Enamasti lisandub uus tähendus enne, kui vana kaob. Mitmetähenduslikkus ilmestab nii töö olemust kui ka selles valdkonnas ilmnevaid megatrende. Muutused töö tähenduses, tööjõuturul ja sellega seonduvad väljakutsed on pealtnäha väikesed riigile (vähemalt seni, kuni õnnestub tööjõumaksud kokku koguda), aga suured ühiskonnale. Tammsaarelikus mõtteviisis üles kasvanuile on neid raske taluda ja toimekatele käivad need lihtsalt närvidele. Nagu kirjutas Jerome K. Jerome: miski ei ärrita mind nii nagu inimesed, kes istuvad ega tee midagi sel ajal, kui mina töötan.

Tööga seonduvad murrangud

Tööga seonduvate murrangute tuulispask toimib ilma suurema kära ja mürinata, aga tagasipöördumatult nagu revolutsioonid ikka. Revolutsioon ehk kvalitatiivne muutus kultuuris ja ühiskondlikus elus on sageli mitte ühe asja asendamine teisega, vaid proportsioonide nihutamine. See on lihtne, samas sügav matemaatika rakendus, kus liitmise-lahutamise asemel arvusid võrreldakse. Määrav on see, kas võrratuse märk on muutunud, teisisõnu, kas mingi (uus) asi on saanud suuremaks kui teine (ammu tuntud asi).

Üks praegu käimasolev revolutsioon tuli (äri)inimeste teadvusesse mitte väga kauges minevikus, kui Peter Drucker leiutas sõna „teadmustöötaja“ (knowledge worker). See tähistab neid, kelle peamine kapital on mitte jõud või käelised oskused, vaid teadmised: insenerid, teadlased, arstid, arhitektid, juristid, raamatupidajad. Teisisõnu, pea kõik need, kelle panust või väljundit ei saa mõõta klassikalise töö definitsiooni kaudu.

See definitsioon füüsikas on lihtne: rakendatud jõu ja saavutatud nihke korrutis. Kui Jorh Aadniel Kiir mõisavalitsemist õppides rassib kivihunniku ühest kohast teise, siis on teatav hulk tööd ära tehtud. Kui aga Kiir võtnuks eesmärgiks lükata üks suur rändrahn teise kohta ja mitu tundi mässanud, nii et selg märg ja käed väsinud, aga rahn pole liikunud, siis ei ole füüsika mõistes tööd tehtud. Selle paradigma on Donald Trump põlistanud sõnadega: asi ei ole selles, kui palju tunde sa töötad, vaid selles, kui palju tööd tehtud saab.

Kes liigutab bitte?

Töö teine tähendus on kesksel kohal nii termodünaamikas kui ka perekonnas ja ühiskonnas. Töö on korrastatuse loomine või hoidmine. Seda, et kodu korras hoidmine ja lastest ühiskonna väärikate liikmete kasvatamine on raske ja ebaõiglaselt sajandeid naiste peale jäetud töö, on alles viimastel aastakümnetel hakanud mõistma.

Nende kahe tegevuse eest on ühiskond olnud nõus ilma oluliselt torisemata maksma. Käe lihtsalt kivi vastu toetamise ja isegi sinna juurde kõne pidamise eest aga üldiselt mitte. Sest ennekõike on töö energia transformeerumine, ühest kohast teise kandumine.

Veel ühe niši, millel puudub füüsikaline analoog, on ühiskond vaikimisi aktsepteerinud. Selle on asustanud need, kes konverteerivad teadlaste ja teiste loomeisiksuste tulemused indikaatorite keelde. Ikka selleks, et need valdkonnad passitada, kasvõi vägivaldselt, klassikalise töö ehk massi liigutamise või universumi korrastamise alla.

Mingil hetkel selgus aga, et informatsiooni (ehk bittide) liigutamine on vähemalt sama oluline kui eelnevad kaks. Märkamatu revolutsioon mõtlemises on see, et töö ei ole enam üks ega teine. Bittide ja aatomite (ehk massi) liigutamise vahe on radikaalsem, kui oskame arvata. Kui metsast saab põhimõtteliselt palgivirna teha üks mees, siis bitte liigutada mitte. Nii nagu tangoks on vaja kahte, on informatsioon abstraktsel kujul või ühe inimese kujutluses mõttetu. Piiksude jada ei ole info. Mõttekaks muutub see teise poolt vastu võetuna. Heinz von Foerster ütles, et informatsioon sünnib alles siis, kui signaal on muundatud sõnumiks, millest kellegi teise aju aru saab. Charles de Gaulle oli resoluutsem: väitlemiseks on vaja mitut (meest), tegutsemiseks ühte.

Teemandid tahmapulbri sees

Nii meie maailm tervikuna kui ka loodus on pragmaatilised ja optimeerivad. Töö olemuse muutumise üks komponent on talendijaht üle kogu maailma.

Talente hüütakse meil geeniusteks. Väljendi genius loci algne tähendus oli hoopis „koha vaim“. Märksa hiljem kujunes sõna geenius kaitsevaimuks ja targa inimese tähenduseks. Talendid on sageli varjatud, justkui teemandid musta tahmapulbri sees või peaaegu läbipaistvad nagu grafeen. Võimekus neid nohikute ja tühikargajate seast üles leida ja säravaks töödelda või midagi unikaalset tegema panna on nüüdisaegsete riikide konkurentsivõime üks alustaladest. Nii nende ülemeelitamisega vähem edukate juurest kui ka nohikute võimetekohase rakendamisega kaasneb alati küsimus eetilistest aspektidest.

Lihtsa (kuid universaalse) vihje andis Bill Gates: ole kena nohikute vastu, võib juhtuda, et kunagi on keegi nendest sinu tööandja.

Suur ja väike pall

Eesti väiksuse tõttu on meil unikaalsed võimalused mitte ainult ellu jääda, vaid ka mitmete mujal maailmas buldooserina toimivate protsessidega loominguliselt mängida. Millised šansid on väikesel tegijal raskete olukordadega toime tulla, võib ette kujutada matemaatikute klassikalise õudusunenäo kaudu. Suurel ja raskel kivijalgpallil saab matemaatikuga (ehk kiire taibu ja väledalt liikuva pingpongipalliga) ühes toas mängimisest villand. Suur pall tahaks sellest tüütusest lahti saada, et ükskord rahu majas oleks ja töö mõiste selgelt ja ühemõtteliselt kõigi jaoks kivisse raiutud saaks. Kerge on rehkendada, kui palju peab pisike pall kivipallist väiksem olema, et end toa nurka ära peita. Tennisepallil jalgpalli vastu see hästi ei õnnestu, küll aga lauatennisepallil.

Töö mõiste muutumise megatrendidega kohanemisel ning nendega kaasnevate ühiskondlike mõjude mõistmisel, leevendamisel ja ärakasutamisel on mänguruumi (ja seega konkurentsieelis) just väikestel ja kiire kohanemisvõimega kogukondadel. Üsna tõenäoliselt ei ole meil suuri väljavaateid globaalsel tööturul protsesse juhtida. Aga meil on võimalus kaasa aidata maailma paranemisele vingete lahenduste pakkumise kaudu. Need vajavad küll häid taganemisteid (ehk nurki, kuhu end vajadusel peita). Veealuseid karisid on siin rohkem kui Soome või Rootsi arhipelaagides. Alustades sellest, miks osa inimesi teatud situatsioonis paigal istuvad ja teised seisavad ka siis, kui neil seisukohta ei ole. Ameerika poeet Ogden Nash vihjas, et inimesed, kes töötavad istudes, saavad rohkem palka kui need, kes töötavad seistes. Meie tammsaareliku arusaama tulevikuversiooni on aga Robert Frost sõnastanud nõnda: kui töötad ustavalt kaheksa tundi päevas, võid lõpuks saada ülemuseks ja töötada kaksteist tundi päevas.

Teadmiseks

Akadeemik Tarmo Soomere kommentaar Von Krahli Akadeemia loengusarja „Elu pärast Google’it“ Sten Tamkivi loengule „Töö“ 17.10.2018. Saade oli Vikerraadio eetris 17.11.2018.

Loe veel:

James Gleick 2014. Informatsioon. Ajalugu. Teooria. Uputus. Sarjast Imeline Teadus. Äripäev, Tallinn (eriti vt lk 255).

Tarmo Soomere 2017. Inimliku teaduskommunikatsiooni võimalikkusest Sirp, 1(3621), 06.01.2017, 31, http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c21-teadus/inimliku-teaduskommunikatsiooni-voimalikkusest/

Tarmo Soomere 2017. Geeniused teaduses ja genius loci. – Truudus Eestile, Argo, Tallinn.

Loeng on järelvaadatav-kuulatav Von Krahli teatri Facebooki lehel: https://www.facebook.com/vonkrahliteater/

„Elu pärast Google’it“ loengute alusel läheb Vikerraadios eetrisse saatesari „Raadio JAIK“: https://vikerraadio.err.ee/raadio-jaik/885724