ÄMMAEMAND TALLINNAS: Kalmer Mäeorg ja Triin Kröönström võtavad Linnaarhiivi loos vastu lapse. Tallinnas oli linnaämmaemand ametis hiljemalt 1530. aastast ja seejärel ehk isegi järjepidevalt kuni 1. jaanuarini 1913. 1844. aastast alates oli neid ametis kaks, nagu ka arvatavasti aastatel 1686–1710. Selle umbes 380 aasta pikkuse ajavahemiku kohta aga puuduvad järjepidevad nimelised andmed linna ämmaemandate kohta, või pole neid ka piisavalt uuritud.
- aastal on rae arveraamatus kirjas, et linnaämmaemand Jossyne saab hingedepäevaks, lihavõtteks, suvisteks, mardipäevaks ja jõuludeks igal aastal ühe hane ja kaks toopi veini. 2018. aasta viimases ajalookultuuri ajakirjas Tuna ilmus ajaloolase Inna Põltsam Jürjo põnev ja põhjalik käsitlus: „…sest ämmaemandad pole linna heaks vähem vajalikud kui kaplan… (Ämmaemandatest Eestis keskajal ja varauusaja algul)“. Pikemalt on juttu ka esimesest teadaolevast juba nimetatud Tallinna linna ämmaemandast Josine Papenbuschist. Ta oli Oleviste pastori Simon Wanradti naine. Wanradt on tuntud kui esimese säilinud eestikeelse raamatu Wanradt-Koelli katekismuse eesti keelde tõlkija. Kuid oma kaasajal sai ta ehk rohkem tuntuks kui vääritu mees, kes 1537. aastal ühe prostituudiga oma naise ja laste juurest jalga lasi. Raad kaitses mahajäetud naise, linna ämmaemanda õigusi igati.
Ei abordile
- aastal taotleb taas linnaämmaemandat pikaajaline linnaarst Gebhard Himsel, nõudes vähemalt ühe linnaämmaemanda tööle võtmist ja linnarstile allutamist. See plaan sai teoks alles järgmise linnaarsti J. H. Happeli ajal. Linnaämmaemand pidi olema linnaarsti poolt eksamineeritud, kuuluma luteri usku ja olema kirikus vannutatud. Ametivande tekstis lubati minna väljakutsele päeval ja ööl, lubati hoiduda abordi tegemisest ja lubati, et ilma arsti loata ei lahkuta linnast. Ämmaemandaid on käsitletud ka 1695. aasta apteegimääruses.
Tallinlaste erakogudes ja ka raamatukaupmehe juures müügil oli mitmeid raamatuid, mis sünnitusega tegelesid ja sellega seonduvat seletasid, kuid sageli olid ämmaemandad alamast soost ja ei osanud lugeda ning nende töövõtted ja teadmised pärinesid juhendajatelt ja elukogemusest. Kui sünnitusel esines probleeme, siis reeglina laps või ema või mõlemad surid. Meditsiinilises mõttes arenes see valdkond 17. sajandil küllaltki olulisel määral. Näiteks võeti kasutusele sünnitustangid ja 17. sajandil tehti ka esimene edukas keisrilõige.
Eva Christine Fliegering – timuka tütrest linna ämmaemandaks
- oktoobril 1723. aastal leiame raeprotokollide raamatust ilmselt esmakordselt peale 1710. või 1713. aastat sissekande „siinse linna ämmaemanda“ Ewa Fliegenringi kohta. Linnaarst Johannes Burchard V (1683–1738) on talle hea tunnistuse andnud. Raad otsustas talle seni, kui ta üksinda on, igal aastal üldisest linnakassast 10 riigitaalrit anda. Ta peab nii päeval kui ka öösel kättesaadav olema ja ei tohi linnast (ilma linnaarsti loata) välja reisida. Protokolli tekstist jääb arusaamatuks, kas Ewa määrati sellega ka linna ämmaemandaks või oli ta juba varem selles ametis.
- aastal linnakassast palka saavate ametite nimestikus, kus ametikohti täitvate isikute nimesid ei märgita, oli linna ämmaemanda aastapalk 10 rubla. Temast vähem sai palka veel turupühkija – 6 riigitaalrit. Linna kirurgi palk oli 20 rubla, aga linnaarstil 130 rubla, linna timukas sai 60 rubla ja juhtivail bürgermeistritel oli palk 220 rubla. Linnastes ja rukkis lisatasu saajate hulgas linna ämmaemandat ei nimetata. Linna ämmaemand sai linnalt tasuta korteri. Ämmaemanda pisikese palga puhul võib ilmselt arvestada sellega, et ta sai rahalist või natuuras tasu ka sünnitajate perekondadelt, mida mõnikord on honorariks nimetatud.
Eva Christina Fliegenring suri 23 aastat hiljem, 1. aprillil 1746. aastal 60-aastaselt. Niguliste kirikuraamatus on märgitud, et ta oli linna vannutatud ämmaemand. Tema puhul tõmbab kohe tähelepanu ebatavaline perekonnanimi – Fliegenring (otsetõlkes kärbestering, -rõngas või -sõrmus). 17. ja 18 sajandil on Euroopas teada ainult üks sellise nimega perekond või suguvõsa. Perekond saab alguse Saksamaalt Elmshorni linnakesest Hamburgi lähedal. Seal levivad Fliegenringid edasi Taani, Norrasse Trondheimi, mujale Saksamaale (Ida-Preisimaale) ning ka Narva ja Tallinna. Tegemist oli tuntud timukasuguvõsaga. Tallinna ämmaemand Eva Christina oli Tallinna timuka Detloff Fliegenringi tütar, kes ristiti Niguliste kirikuõpetaja poolt 1. novembril 1686. aastal. 6-aastaselt kaotas Eva oma ema ja 9-aastaselt isa. Me ei tea, kes orvu üles kasvatas. Oma isamajast Rüütli tänaval Kiek in de Köki kõrval pidi ta lahkuma. Meister Fliegenring timukana on sagedane tegelane saksa ajaloolis-romantilistes romaanides.
Timukas, põlatud elukutse
Teatavasti kuulus timukas Saksamaal ja ka mujal põlatud elukutsete esindajate hulka. Timuka, aga ka tema pereliikmete ja lähikondlaste ees tunti ebausklikku hirmu, neid kardeti ja põlati. Timukal oli isegi raske oma naiste ja laste matusel sobivaid kirstukandjaid leida. Timuka tütred said abielluda ainult timukatega või siis alamast seisusest mehega, Tallinnas mõne mittesakslasega. Eva Christine ei olnud mitte ainult timuka tütar, vaid vist ka timuka õde, sest on andmeid, nagu oleks seda ametit pidanud ka tema vanem vend, mitme vallaslapse isa Jakob.
Ometi õnnestus Eva Christinel sellest suletud ringist välja murda. Ta abiellus Tallinna Toomgildi vanema lihunikmeistri Herman Rahri poja Otto Reinhold Rahriga (1685–1748), kuna Tallinna Toomkiriku abielumeetrikas on aastatel 1700–1723 lünk, siis ei tea me, millal see abielu sõlmiti, kas see toimus enne või pärast Tallinna piiramist ja suurt katku 1710. aastal. Teada on, et 1721. aastal pöördus Otto Reinhold Rahr kodumaale ja kodulinna tagasi. Pole aga teada, kas ta oli siis vallaline või abielus. Rahr taotles oma viletsat olukorda kurtes raelt majalukustaja ametikohta. Majalukustaja elupaik raekoja kõrval keset linna olnuks igati sobiv elupaik linna ämmaemandale.
Annetatud Kolgata grupp
Otto isa ja Eva äi Hermann Rahr oli olnud jõukas mees, kellel olid majad Toompeal Pikk-Jalg 6, Toompea eeslinnas kusagil Kassisaba kandis ja all-linnas Dunkri tänaval. Just tema annetas kujur Christian Ackermannilt tellitud Kolgata grupi Tallinna toomkirikule. Temast jäänud majad ja varad olid aga tema arvukad pärijad juba 1702. aasta paiku ära müünud ja kulutanud. Hermanni vanimast pojast David Johann Rahrist (1677–1753) sai auväärne kirikuõpetaja Saaremaal. Ta oli Saaremaal kaheteistkümnest luterlikust pastorist üks kahest ellujäänust ja oli 1711. aastast kuni oma surmani ametis Kihelkonna ja Mustjala kirikus.
Otto Rahri kohta leidub kirjanduses andmeid, mida pole kontrollitud, selle kohta, et Rootsi aja lõpuaastatel oli ta leitnandi auastmes Tallinna Rootsi garnisoni vastutusrikkas kortermeistri ametis. Kortermeister tegeles Rootsi sõjaväelaste majutamisega Tallinna all-linnas ja Toompea eeslinnas. Pärast Tallinna kapituleerumist Vene vägedele olevat ta olnud reduktsioonikomisjoni kantseleinõunik. Kas ja millal Otto Rahr seda ametit pidas, vajaks selgitamist. Igatahes on tema palvekiri raele, kui see just valesti dateeritud pole, arusaamatu.
Majalukustaja ametikohta ja -korterit Otto ei saanud, sest linnal oli majalukustaja juba olemas. Linna ämmaemanda Eva Fliegenringi elukohta me seega praegu ei tea. Ilmselt sai ämmaemand oma perega tasuta korteri mõnes linna majas, näiteks Teenri tänaval vaekoja taga vm.
Tartusse Hollandist
- aastal ilmub linnaarhiivi allikais esmakordselt nähtavale pere ainuke teadaolev laps: poeg Daniel Herman Rahr. Ehk umbes 30–35-aastane Rahr oli eelmisel aastal abiellunud Tartus kohaliku Suurgildi kaupmehe Peter Suderbergi (suri 1736. aastal) lese Anna Dorotheaga. Seejärel kavatses ta, nagu see tavaks oli, Tartu linna kodanikuks ja ühtlasi sealse kaupmeeste gildi liikmeks saada. Nood aga ei pidanud noormehe päritolu selleks piisavalt vääriliseks, ehk just ema madalat päritolu silmas pidades. Poja kaitseks astus välja ema Eva, kes kirjutas ise või lasi kirjutada palvekirja Tallinna raele. Ilmselt pidi linna ämmaemand sellel ajal kirjaoskaja olema: „Temma peab ramat-mees ollema“ on kirjas 1812. aasta eestikeelses õpetuses talurahva ämmaemandatele.
Kirjas märgib ta alguses, et tal on olnud õnn seda linna oma ametiga palju aastaid truult teenida. Ta palus Tallinna raadi, et see tema poja sünni Tartu raele „täiel määral legatimeeriks“. Põnev on sealjuures see, et poeg tuli Tartusse Hollandist, kus ta oli teeninud Ida-India kompaniis laeva raamatupidajana. Nii et tegemist oli ilmselt maailma (Lõuna-Aaftika, Jaava saar jm) näinud mehega. Tõenäoliselt Tallinna rae abi andiski tulemusi ja 1740. aastal sai Rahr Suurgildi vennana Tartu kodanikuks, kuid rännukihk viis ta vist juba sama aasta lõpul teadmata kuhu.
Tallinna Niguliste kiriku matmiste registrist leiame sissekande: „1. aprillil 1746. aastal oli linna vannutatud ämmaemand Eva Christine Fliegenring, oma mehe järgi proua Rahr´iks nimetatu, meie kirikus maetud.“ Kaks aastat hiljem, 2. septembril 1748. aastal maeti 63-aastane Otto Rahr linnast toomkirikussse Rahride hauakivi alla.
Sellega lõpetame loo seni üsna tundmatuks jäänud siinse linna tublist ämmaemandast Eva Fliegenringist, kes ligi veerand sajandit „kogu oma võimaliku usinuse ja agarusega sünnitajaid, olgu need rikkad või vaesed, mistahes seisusest aitas, olles valmis päeval ja öösel viivitamatult appi minema“, nagu ämmaemanda ametivanne seda ette nägi.
Ämmaemandate kool 19. sajandi alguses
Kõige varasem erialast ettevalmistust pakkuv kool Tallinnas oli aastail 1800–1804 tegutsenud meditsiinikool ja alates 1809. aastast said talurahvaseisusest naised õppida Tallinnas ämmaemandaks.
Kuigi õppeasutus suleti juba hiljemalt 1811. aasta esimesel poolel, jõudis selle lõpetada rohkem kui 80 naist. Kooli õpetajaks oli Tallinna kreisi vanem-ämmaemand Charlotta Carolina Ohmann. 84-tunnine õpetus, mis lõppes eksamiga, toimus proua Ohmanni korteris Oleviste kirikuaias (praegu Oleviste tn 3) ja hiljem, 1810. aasta sügisest Uus tn 13. Kooli järelvaataja oli Eestimaa kubermangu arstivalitsuse inspektor Justus Samuel Walter.
- aastal ilmus Walteri sulest kompensatsiooniks kooli sulgemise eest esimene eestikeelne ja maarahvale kohandatud sünnitusabi õpetus „Lühhikenne Õppetus Eestimaa Tallorahwa Ämmadele“. Raamat algab nii: „Surm niidab maha, ja ikka tulevad uued loomad asemele. Aga mikspärast Jumal nõnda pillutab ja jälle ehitab? Mõista sest, oh Inimene! Et kellele Tema elu andnud, selle iga peab jääma, sest neid maailmu on määramata palju, mis neist peab täidetama, kelle vaimud sündimise läbi siia maailma tulnud ja jälle ära siit lahkuvad (Johannese Evangelium 14.2). Sinu sündimine, misläbi Sina inimese loomaks said, on Sinu mõistliku olemise hakatus, ja sest ajast suutsid Sa, kui Jumala sarnane liikuda, ning iseenese teades, tuleva elu poole kõndida. Nääd sa, kui suur asi inimese sündimine on.“
Sellel ajal tegutses linna Aleksandri asutuse (vaestemaja) juures linna esimene sünnitusmaja: kaks tuba viie voodiga, kus ämmaemand alaliselt valvel oli. Igaüks võis sinna sünnitama minna. Sünnitaja nimi ja seisuse kohta oli ämmaemand kohustatud vaikima. Sellega jõudis sünnitusabi Tallinnas ja ehk laiemaltki uuele tasemele ning sellega seondub ka oma aja kohta põhjaliku (96 lk) eestikeelse sünnitusabi käsiraamatu väljaandmine.
Raamatu tõlkis eesti keelde rootsi-saksa päritolu kirjamees ja Keila koguduse pastor Otto Reinhold von Holtz (1757–1828). Tema tõlkis ka 1816. aasta talurahvaseadused ja arstiteaduslikke brošüüre, luuletusi, eesti-ainelisi palu ja koostas õpetlikke juturaamatuid. Võrreldes oma kaasaegsete ja ka tunduvalt hilisemate tõlkijatega, oli tema eesti keele oskus parem ja stiilivõime suurem. Eestikeelsed anatoomilised terminid on aga kohati küllalt kummalised. Raamatu vigu ja saamatut tõlkimist arvustas tuntud arstiteadlane Karl Ernst von Baer.
Kirjandust:
* Inna Põltsam-Jürjo, „…sest ämmaemandad pole linna heaks vähem vajalikud kui kaplan… Ämmaemandatest Eestis keskajal ja varauusaja algul”; Tuna. Ajalookultuuri ajakiri, 4, 2018, 19−32;
„Lühhikenne Öppetus Eestima Tallorahwa Ämmadele“; [Justus Walther; tõlkija Otto Reinhold von Holtz]. Tallinn: [s. n.], 1812 (Tallinn: J. H. Gressel).
* Heino Gustavson. Meditsiinist vanas Tallinnas. Tallinn 1969.
* Die Aerzte Estlands vom Beginn der historischen Zeit bis zur Gegenwart. Ein biographisches Lexikon. Dr. med. Isidorus Brennsohn. Riga 1922.
