KIRI EUROOPA KESKPUNKTIST: Seltsimeestes pettunud saksa sots, prof. Ulrike Birkenbach tõdeb, et Merkeli mantlipärija on vasakpoolsem kui Saksa sotsiaaldemokraadid.
Ja ongi käes „supervalimisaasta“ – Saksamaa liitvabariigi kodanikke ootavad ees kohalikud valimised neljal liidumaal, kuued maapäeva valimised ja septembri lõpul liidupäeva valimised, mis otsustavad, kellest saab järgmine liidukantsler pärast rohkem kui 15 aastat võimul püsinud Angela Merkelit.
1:
Tinglikult algas poliitika-aasta 16. jaanuaril. Siis sai vastuse küsimus, kellest saab Kristlik-Demokraatliku Liidu järgmine esimees. Mäletatavasti läks proua Merkelil sellega korra juba nihu: detsembris 2018 valiti parteijuhiks toonane Saarimaa peaminister ja praegune kaitseminister Annegret Kramp-Karrenbauer, kellest pidi saama Merkeli mantlipärija nii parteis kui ka riigis. Paraku ei suutnud ta kehtestada end ei parteijuhi ega mamma Merkeli järeltulijana. Juba aastapäevad tagasi oli selge, et esimene vasikas on läinud aia taha ja liidukantsler vajas uut järeltulijat. Pärast väikest pusimist ja võitlust Merkeli vana vaenlase, partei paremtiiba esindava Friedrich Merziga, läkski see õnneks ning 16. jaanuaril toimunud digitaalsel parteipäeval upitati mõne Merkeli suunava sõna ja ilmselt parteiliikmete enamuse hirmu toel ametisse Põhja-Rein-Vestfaali liidumaa peaminister Armin Laschet.
Ta sai siiski vaid poolsada häält rohkem vastaskandidaat Merzist ning seisab nüüd raske ülesande ees: kuidas ühendada eri kildkondadesse laguneda ähvardav partei, kuidas tõestada end Merkeli järeltulijana, kuidas näidata seejuures üles piisavalt iseseisvust ja algatusjõudu ning kuidas teha seda kõike Berliinist ja CDU keskkontorist kaugel läänes, Düsseldorfis, kus peaminister oma õukonnaga resideerib?
2:
Kuigi Lascheti igikestva aiapäkapikunaeratuse taha näha pole kerge, võib eeldada, et ta tuleb sellega enam-vähem toime. Vähemalt väliselt. Oluline on siiski märkida, et Laschetist ei saanud partei kantslerikandidaati ning kristlikud demokraadid alles mõtlevad, kas selleks sobib paremini populaarne tervishoiuminister Jens Spahn või Baieri peaminister ja sealse võimupartei Kristlik-Sotsiaalse Liidu osavast manipulaatorist esimees Markus Söder või siis ometi partei uus esimees Laschet.
Kui viimane seda tõesti soovib, siis on tal nüüd võimalus ja sundus asuda end tõestama. Iseenesest on ta selleks soodsas positsioonis: ta esindab CDU suurimat piirkondlikku organisatsiooni, tal on Merkeli toetus, tema selja taga on ka Spahn ja ta võib lugeda end edukaks peaministriks, kes juhib must-kollast koalitsiooni ehk on liidus liberaaldemokraatliku FDP-ga, mis hoiab Laschetit eemal pealinna nääklustest. Ollakse seal ju ühes valitsuses sotsiaaldemokraatidega ja mida lähemale jõuavad üleriiklikud valimised, seda rabedamaks on see koostöö muutunud.
Siin peitub ka Lascheti suurim oht: jääda pildilt välja. Ta võib ju tiirutada mööda oma partei piirkondlikke organisatsioone, naeratada ning jagada põsemusisid ning sisutühje lubadusi ühtsusest ja harmooniast, kuid samas vajab tema juhitav partei kedagi, kes juhiks valimisvõitlust. Ja see tõotab tulla kibe.
Sotsiaaldemokraadid nimetasid juba poole aasta eest enda kantslerikandidaadiks rahandusministri Olaf Scholzi. Kunagisest käremeelsest noorsotsist on saanud partei paremasse tiiba kuuluv poliitik. Peaks Laschet saama kristlike demokraatide kantslerikandidaadiks, oleme absurdse valiku ees: sotside kandidaat on parempoolsem kristlike demokraatide omast. Laschet võib rääkida küll tsentrist, kuid samal ajal on proua Merkeli valitsusajal tsenter nihkunud üha enam vasakule.
3:
Ma ei tea, mida Karl Marx selle peale ütleks – kui see on klassivõitluse teravnemine, siis… Jah, siinkohal jookseb mõte ummikusse. Mis iseenesest on kõnekas ja demonstreerib ka vaimset ummikut, kuhu on jõudnud: me elame näiliselt hästi ja tahame, et meid valitsetaks kui mitte hästi, siis vähemalt siidkinnastega, mistõttu meid tegelikult väga ei huvitagi, millist poliitikat parteid teevad.
Samal ajal, kui Laschet on oma tsentri-jutuga vasakul, püüab sotsiaaldemokraat Olaf Scholz meeleheitlikult tõestada, et ka „vasakpoolne“ rahandusminister võib olla vastutustundlik ning on sellega paljude jaoks „parempoolne“.
Olukord on koomiline siiski vaid pealispinnal ning asjad pole üldse muretud. AfD võib olla küll agoonias, kuid ega tema valijad pole kuskile kadunud. Integratsioonist võidakse koroonakriisi tõttu rääkida vähem, kuid sellega seotud probleemid ei ole kadunud. Nagu ka koroonakriisi mõjul tekkinud majandusprobleemid.
See kõik tähendabki seda, et kuigi poliitikud võivad teha näo, et taas on käes õndsad Gerhard Schröderi ajad, mil põhimõtted ei lugenud ning sotsiaaldemokraatia sildi all viidi ellu thatcheristlikku tööturupoliitikat, siis maailm on ometi muutunud.
Nii ongi hea, et tänavu ootab liitvabariiki ees sületäis valimisi – teemasid, mis tuleb selgeks vaielda, on kogunenud palju ning kui ühiskond tahab pääseda välja enam kui 15 aastat kestnud Angela Merkeli valitsusajaga paratamatult tekkinud vaimsest seisakust, kulubki üks poliitiliselt laetud aasta meile ära.
Lääne-Saksamaal Offenbachis elav Ulrike Birkenbach (s 1955) on Frankfurdi Goethe Ülikooli emeriitprofessor ja vabakutseline ajakirjanik.
