Valdo Praust
ajaloohuviline, Eesti jalgrattamuuseumi looja ja eestvedaja
25 aastat tagasi, 16. veebruaril 1999, kirjutasid Eesti ja Saksamaa esindajad alla viisavabaduse leppele, mis oli vajalik, et praktikas jõustuks kuu aega varem – 1998. aasta detsembris – Saksamaa eestvõttel Schengeni viisaruumi riikide poolt vastuvõetud kollegiaalne otsus, et Balti riikidega tuleb Schengeni riikidel kehtestada viisavabadus. Nii hakkaski 1999. aasta kevadel ja suvel Eesti ja erinevate Schengeni riikide vahel kehtima viisavabadus. https://assets.change.org/photos/7/oz/xg/jooZxgAyVDxdiYF-800×450-noPad.jpg
30 aastat tagasi, 12. veebruaril 1994, toimus Tallinnas Marja poe varing, kus varisenud laepaneelide alla jäänud inimestest hukkus kuus ja vigastada sai kaksteist inimest. Uurimise käigus selgus, et hoone üks laepaneele kandev tugitala oli millegipärast saanud vajalikust nõrgem, liiga väheste sarrustega. Eks betooni jäikuse varal see esialgu vastu pidas, aga ebapiisavalt sarrustatud tala betoon erinevalt survele tõmbele vastu ei pidanud, mistõttu ajapikku tekkisid sellesse tõmbejõudude tõttu praod koos nendesse kogunenud niiskusega, mis omakorda pragusid suurendas. Lõppkokkuvõttes tala varises koos sellele toetunud laepaneelidega. Kuna hoone ehitamisest 1977. aastal oli möödunud juba 17 aastat, ei hakatud konkreetset süüdlast aegumise tõttu taga otsima. https://p.ohtuleht.ee/61/i/2013/11/23/fnawhc3z.5lo.jpg
30 aastat tagasi, 26. veebruaril 1994, vabastati Venemaal vanglast kaks ja pool aastat varem, 1991. aasta augustis toimunud riigipöördekatse juhid, Erakorralise Seisukorra Komitee liikmed. Otsus puudutas komitee seitset liiget. Komitee kaheksas liige – endine siseminister ja läti taustaga kollaborant Boriss Pugo – lasi end riigipöörde läbikukkumisel maha, arvatavasti tunnetades oma veresüüd ja kartes surmanuhtlust (teistel andmetel ta küll mõrvati). Kohus riigipöörde korraldajate üle algas 1993. aasta märtsis ning kestis 1994. aasta märtsini. Protsess lõppes, kui Venemaa riigiduuma leidis, et kõik riigipöörde organiseerijad on tegelikult väärt amnestiat ja vabastamist. Seejärel kohtupidamine nende üle katkestati ja kohtualused vabastati; mingit kohtuotsust – ei süüdimõistvat ega õigeksmõistvat – nende kohta ei tulnudki. Kes ja mis oli riigipöörde taga tegelikult, pole päris selge tänaseni. Fakt on igatahes see, et päev peale riigipööret pidi sõlmitama uus liiduleping, mis oleks N. Liidu varasemal kujul kaotanud ning kes tahtis seda tegu takistada, selle jaoks oli viimane võimalus midagi ette võtta. https://img-fotki.yandex.ru/get/227342/237887877.23/0_1b3079_b507aa3a_orig.png
40 aastat tagasi, 13. veebruaril 1984, valiti teispoolsusse lahkunud N. Liidu varasema liidri Juri Andropovi asemel uueks liidriks – NLKP Keskkomitee peasekretäriks – Konstantin Tšernenko. Kui Andropov sai riigijuhi kohal olla 14 kuud, siis Tšernenko veel kuu aega vähem, 13 kuud. Kui Andropov, varasema pikaaegse KGB juhi lühike võimuperiood on jäänud rahva mällu kui katse peatada vähemalt osaliselt karmi käe ja jõumeetoditega riigi langus, siis Tšernenko oma valitsemisajal midagi mäletamisväärset tegelikult korda ei saatnudki – oli ta ju olnud kogu oma elu teises pooles üsna säravate ideedeta karjääri- ja kabinetikommunist. https://i.ytimg.com/vi/B9tsGc8ehM8/hqdefault.jpg
50 aastat tagasi, 2. veebruaril 1974, tegi hävituslennuk F-16 oma ametliku esmalennu. General Dynamicsis (nüüd Lockheed Martin) välja töötatud ja toodetud lennuk võeti USA relvastusse nelja ja poole aasta pärast, 1978. aasta sügisel ning on nelja aastakümne välja kujunenud maailma üheks kasutatavaimaks hävituslennukiks. Lennukit on tänaseks toodetud üle nelja ja poole tuhande eksemplari ja see kuulub enam kui 25 riigi õhuväe relvastusse. Lennuki eeliseks on lihtsus, kergus ja väga hea manööverdamisvõimelisus, samuti ka hea väljavaade lennukikabiinist. Samuti on üheks lennuki eripäraks piloodiistme nurga muutmine teatud ulatuses, mis võimaldab lahingolukorras tekkivaid suuri ülekoormusi paremini taluda. Ka Eesti taevas on F-16 olnud viimastel aastatel tavaline külaline, olles kuulunud siinset NATO õhuturbemissiooni täitnud USA, Taani, Belgia ja veel mitme teise õhuväe koosseisu. https://nationalinterest.org/sites/default/files/styles/desktop__1260_/public/main_images/f-16_fighting_falcon.jpg
50 aastat tagasi, 12. veebruaril 1974, arreteeriti N. Liidus kirjanik Aleksandr Solženitsõn ning saadeti ülejärgmisel päeval – 14. veebruaril – teda Frankfurdi lennuki peale pannes kohe ka N. Liidust välja. Arreteerimise põhjuseks oli Solženitsõni kirjutatud Stalini-aegseid vangilaagreid kajastav “GULAGi arhipelaag”, mida nõukogude võimud lugesid nõukogude vastaseks teoseks ja mille esmatrükk oli 1973. aasta detsembris Prantsusmaal prantsuskeelsena ka ilmunud. Põhjuseks, miks nad Solženitsõnit lihtsalt ei arreteerinud, vaid kohe ka riigist välja saatsid, oli tõenäoliselt asjaolu, et tollase N. Liidu liidrid ei tahtnud Stalini-aegsete vangilaagrite teemal lasta Läänes teha liigset kära. Seda teemat püüti nimelt võimalikult palju maha vaikida, et N. Liidu rahvusvahelist prestiiži mitte kahjustada; polnud ju Stalini-aegseid tegusid tollal (ja pole tegelikult siiani) korralikult hukka mõistetud, vaid laagritel oli lastud lihtsalt vaikselt hääbuda, lootuses, et rahvas nad unustab. Kuna Solženitsõn oli 1970. aastal saanud Nobeli kirjanduspreemia ja teda Läänes seetõttu palju tunti, oleks tema vangipanek kindlasti käivitanud Läänes ulatuslikud ja kestvad vabastamise nõudmise kampaaniad, millest N. Liit üldse huvitatud ei olnud. Kuna ta aga Läände välja saadeti, oli meediakära suuresti ühekordne ja Nõukogude Liidu imagole vähem kahjulik.
70 aastat tagasi, 10. veebruaril 1954, hoiatas USA president Dwight Eisenhower ohtude eest, mis võiksid kaasneda USA vägede sekkumise korral Vietnamis käivasse sõjategevusse: ta kartis, et USA tõmmatakse pikka kurnavasse konflikti, mida ei ole lihtsalt võimalik võita. Eisenhoweri ametiaeg aga lõppes 1961. aastal ning ülejärgmine president Lyndon Johnson viis peale Tonkingi lahe intsidenti 1964 siiski väed Lõuna-Vietnamisse. Üheteistkümne aasta jooksul – kuni aastani 1975 – kulutas USA Vietnami sõjas ära tohutud ressursid ning hukutas palju mehi, tulemus oli aga ikkagi USA (ja läänemaailma) jaoks vastuvõetamatu. Tänini käivad vaidlused, kes Eisenhoweril oli 70 aastat tagasi hoiatades õigus või oli siiski USA-l teistsuguse käitumise korral mingeid šansse ka Vietnami olukorda kuidagi talle soodsamas suunas lõpetada. https://media.newyorker.com/photos/590951f71c7a8e33fb38a5f0/master/w_727,c_limit/eisenhower-290.jpeg
70 aastat tagasi, 19. veebruaril 1954, anti Krimmi poolsaar (oblast) Vene NFSV koosseisust üle Ukraina NSV koosseisu – põhjuseks oli tõenäoliselt puhtpragmaatiline asjaolu, et Ukrainal oli Krimmiga maismaaühendus, Venemaal aga mitte, liiduvabariigid olid suuresti aga halduslikud üksused, millel lahustükke (eksklaave) väga praktilisil põhjusil näha ei tahetud. Samas oli rahvastik Krimmis valdavalt venekeelne, välja arvatud muidugi põlisrahvas krimmitatarlased, kelle Stalin 1944 täies mahus küüditas ja keda hiljem lubati oma kodumaale naasta vaid osaliselt. Väidetavalt oli Krimmi Ukrainale üleandmise lisapõhjuseks ka asjaolu, et tollane N. Liidu üks liidreid Nikita Hruštšov oli ukrainlane. Kui Ukraina sai N. Liidu lagunemise järel iseseisvaks riigiks, siis koos Krimmiga, sest toona austati (suuresti Helsingi 1975. aasta tippkohtumisel vastuvõetut arvestades) väljakujunenud liiduvabariikide piire. Krimmi Ukraina periood kestis 60 aastat – veebruaris 2014 võtsid seal võimu enda kätte eraldusmärkideta “rohelised mehikesed”, kes andsid tegeliku võimu Venemaale. Ülivaldav enamik maailma riikidest ei ole Krimmi üleminekut Venemaale tunnustanud, st loevad seda juriidiliselt endiselt Ukraina osaks.
70 aastat tagasi, 23. veebruaril 1954, pidas N. Liidu üks liidritest Nikita Hruštšov oma kuulsa kõne teraviljatootmise suurendamise ning uudis- ja jäätmaade ülesharimise vajadusest, mis suuresti puudutas N. Liidu lõunaosas Astrahani ümbruse ja Kasahstani steppide ülesharimist ning muutmist põldudeks. Kuna nendel aladel tihtipeale igasugune taristu (teed, viljakuivatid, eluhooned jms) ja ka elanikkond puudus, siis sai Hruštšovi kõnest alguse umbes kümmekond aastat kestnud tava saata sinna viljakoristustöödele appi kõikvõimalikke “vabatahtlikke”, aga lisaks ka sõjaväge ja tudengeid. Kogu selle kampaania ja tegevuse põhjuseks oli asjaolu, et 20. sajandi alguses “maailma viljaaidaks” oleva Venemaa Keisririigi põllumajanduse efektiivsus ja saagikus oli sedavõrd alla käinud, et riik, mis toona eksportis tohutult vilja, ei saanud enam iseenda toitmisegagi hakkama. Eks osa steppe õnnestus tollal põldudeks teha, osa projekte olid aga ühekordsed ning vilja koristamise ja transpordi probleeme suudetigi lahendada vaid osaliselt. Tippajal oli üles haritud vähemalt 40 miljonit hektarit (400 000 ruutkilomeetrit ehk üheksa Eesti suurust ala) uusi põlde, kuid nii mitmedki neist jäid hiljem uuesti sööti. https://my-ussr.ru/images/plakaty/trud/celina-i-bam/1954-livanova-podnimai-celinu-1.jpg
75 aastat tagasi, 27. veebruaril 1949, toimus Pärnumaal Halinga lähedal Ertsma punkrilahing, mis oli üks paarikümnest suuremast relvastatud kokkupõrkest vastupanuvõitlejatest metsavendade ja N. Liidu julgeolekuvägede vahel. Ertsmal (õigemini Ertsma ja Kodesmaa piiril soisel heinamaal) paiknenud metsavendade punkri asukoha reetis N. Liidu julgeolekule üks metsavendade hulka sokutatud agent. Seejärel otsustati punkrit rünnata enam kui kolmesaja julgeolekuvägede sõduriga. Ebavõrdses lahingus langes üheksa metsavenda, sealhulgas üks kaheaastane tüdruk. Punkris oli ründamise hetkel kokku 11 metsavenda, üks langes haavatuna vangi ja üks pääses põgenema. Julgeolekuvägede sõduritest hukkus lahingus väidetavalt neli meest, haavatute arvu teada ei ole. Tegu polnud muuseas päris tavalise punkriga, vaid paljusid metsavendi koondava Relvastatud Võitluse Liidu (RVL) ühe staabipunkriga, mida tõenäoliselt julgeolekujõud oma agentidelt saadud teabe põhjal ka väga hästi teadsid. 1946. aastal loodud Relvastatud Võitluse Liit koondas üle Eesti paljusid metsavendi ning nad lugesid oma põhiülesandeks olla valmis Eesti Vabariigi taastamise nimel peetavaks sissisõjaks olukorras, kus lääneriikide ja N. Liidu vahel peaks puhkema suur sõda. 27. veebruaril 1994, Ertsma punkrilahingu 45. aastapäeval ehk 25 aastat tagasi, avati punkri lähedal tee ääres mälestuskivi meie kunagistele vabadus- ja vastupanuvõitlejatele.
80 aastat tagasi, 2. veebruaril 1944, algas Narva lahing – Punaarmee üksused jõudsid Teises maailmasõjas välja Narva jõe äärde ja ületasid käigupealt jõe mitmes kohas, nii Narvast alla- kui ka ülesvoolu. Loodi punaste sillapead Eesti pool Narva jõge nii Narva-Jõesuus, Kudruküla, Riigiküla kui ka Vääska, Männiku ja Ust-Žerdjanka juures. Narva plaaniti võtta kotti ja tungida edasi. Punaste edasitung oli kogu rinde põhjaosas olnud sedavõrd kiire, et sakslased polnud veel suutnud Narva jõge oma üksustega korralikult mehitada, kuid seda tehti siiski üsna pea ning plaanitud kiirest edasitungist punastel siiski midagi välja ei tulnud. Narva jäeti maha alles 1944. aasta juunis ning vahetult selle “selja taga” Sinimägedese rajatud Tannenbergi liinil peeti Punaarmeed kinni kuni septembri keskpaigani. https://i.pinimg.com/originals/3d/b5/83/3db583da00f134b44781ea59e822255f.jpg
80 aastat tagasi, 7. veebruaril 1944, pidas sõjaeelse Eesti Vabariigi peaminister Saksa okupatsiooni tingimustes Landessender Revalis oma märgilise raadiokõne, kus ta nimetas bolševikke Eesti Vabariigi peavaenlasteks, kutsudes kõiki eestlasi ühinema Saksa mobilisatsiooniga, et kaitsta koos sakslastega oma kodumaad bolševike eest. Kuigi natsid polnud selleks ajaks juba kaks ja pool aastat kestnud okupatsiooni vältel lubanud taastada Eesti Vabariiki, avaldas Jüri Uluots oma raadiokõnes lootust, et eestlased saavad oma kodumaa tagasi. Kuna meie president Konstantin Päts oli viidud Venemaale teadmatusse, oli Jüri Uluots peaministrina Eesti Vabariigi järjepidevuse kandja, kellele tuginedes tegutsesid sõjajärgsel ajal muide ka eksiilvalitsused. Seetõttu oli Uluotsa raadioesinemisel oluline kaal. Uluotsa märgiline kõne (muuseas esimene kahest tema märgilisest raadiokõnest) oli muu hulgas ka põhjuseks, et Saksa pool võitlemist alates sellest ajast ei saa lugeda üksnes Saksa poole kui okupandi teenimiseks, vaid ühtlasi ka võitlemiseks oma kodumaa ja rahvusriigi – Eesti – eest. Kahjuks ei lõppenud need võitlused küll Eesti Vabariigi taastamisega. https://tartu.ee/sites/default/files/styles/news_header_image/public/field/image/thumbnail_J%C3%9CRI%20ULUOTS_0.jpg
80 aastat tagasi, 8. veebruaril 1944, moodustati üle lahe Soome põgenenud eestlastest Jalaväerügement 200 (JR200), mis pidas Soome poolel Jätkusõjas mitmeid ägedaid lahinguid punaste vastu. Kokku oli Soomes bolševikega võitlemas üle 3500 eestlase – nn soomepoisi – ehk umbes sama palju, kui oli soomlastest vabatahtlikke 1919. aastal abiks meie Vabadussõjas. Soome iseseisvuse ja vabaduse eest peetud võitlustes hukkus umbes 200 eestlast. https://eestielu.ca/wp-content/uploads/2014/02/soomepoisid-ee05-2014.jpg
80 aastat tagasi, 23. veebruaril 1944, algas N. Liidus tšetšeenide ja inguššide hiigelküüditamine Kesk-Aasiasse. Erinevalt Eesti 1941. aasta juuniküüditamisest ja 1949. aasta märtsiküüditamisest, küüditati seal eranditult kogu rahvas, lastest kuni vanuriteni ning lihttöölistest kuni tippkommunistideni välja. Kaks nädalat kestnud suurküüditamise käigus deporteeriti kokku umbes 500–700 000 tšetšeeni ja ingušši, mis teeb sellest kõige suuremahulisema küüditamisoperatsiooni kogu N. Liidu ajaloo vältel. Hiigelküüditamise läbiviimises osales 20 000 julgeolekutöötajat (tšekisti), kellele oli operatsiooni mahtu ja ulatust arvestades appi saadetud 100 000 meest spetsiaalsetest NKVD väeüksustest, kes olid saanud eriväljaõppe mägedes tegutsemiseks. Arvestades mägirahvaste temperamenti, läks seal (erinevalt Eestist) küüditamise käigus sageli ka madinaks – tapeti vähemalt 800 inimest, hukkunute hulk julgeolekutöötajate seas pole teada. Ametlikult pandi neile rahvastele süüks koostööd “fašistidega” (st Saksa natsionaalsotsialistidega), tegelik põhjus oli aga Stalini ja tema lähikondsete arvamus, et need rahvad ei sobi elama oma ajaloolisel kodumaal, mistõttu tuleb nad täies mahus ümber asustada, et neist kujundada uues keskkonnas “uued inimesed”. Alles 1956. aastal hakati tšetšeene ja ingušše lubama taas naasta oma kodumaale nagu eestlasigi.
80 aastat tagasi, 24. veebruaril 1944, likvideeriti Narva rindel Riigiküla sillapea. Olulist rolli mängis seal Rein Männik, kes kasutas “kaevikute rullimise” tehnikat. Sillapea oli umbes kilomeeter pikk ja paarsada meetrit lai – kuna ta asus Narvast põhjas, oli ta Narva kaitsmise seisukohast väga ohtlikus kohas. Seda püüti likvideerida juba eelmisel päeval – 23. veebruaril –, aga see toona ei õnnestunud. Peale Riigiküla sillapea likvideerimist jäid Punaarmeel muidugi Narvast põhja pool alles ka Vepsküla, Vaasa ja Riigiküla sillapead, aga need purustati samuti lähiajal. Mida aga ei õnnestunud likvideerida, oli hiiglaslikuks platsdarmiks arendatud sillapea Narvast lõunas Krivasoo-Auvere juures, mida lõppkokkuvõttes ei õnnestunudki likvideerida ja seetõttu tuli mõne kuu pärast Narvast taanduda Sinimägede (Tannenbergi) liinile. http://www.eestileegion.com/public/images/leegion/liidrid/maitla/paulm2.jpg
90 aastat tagasi, 13. veebruaril 1934, uppus Põhja-Jäämeres jääpankade vahele puruks litsutuna N. Liidu jääklassi kaubalaev Tšeljuškin. Tegu oli vaid aasta vana laevaga, mis oli 1933. aastal tellitud Taanist, et ta peaks ühendust Leena jõe äärsete asulate ning Kaug-Ida Vaikse ookeani sadamate vahel, mida sai teha mööda Leena jõe alamjooksu ja Põhja-Jäämere idaosa. N. Liidu Leena jõe äärsesse ossa (iseäranis Jakutski ümbrusesse) olid koondunud mitmed loodusvarad ja juba ka märgatavalt asustust ja tööstust, kuid sellel piirkonnal polnud raudteeühendust, mistõttu tuli toimimas hoida laevaliiklust. Eks Tšeljuškini katastroofi põhjustas liigne hurraa-optimism – kuna laeval oli olemas teatav jääklass, siis ei rakendatud talvisel liiklusel alati jäälõhkujaid, vaid püüti niisama hakkama saada. Kogu 104-liikmelisel meeskonnal õnnestus purunevalt laevalt jääpankadele välja saada ja seal endale ajutised ulualused ehitada, kuni nad evakueeriti sealt kahe kuu pärast lennukitega. Raadioside oli laeval olemas ja see võimaldaski meeskonna päästa. Tollane N. Liidu propaganda tegi Tšeljuškini meeskonna lennukitel evakueerimisest kangelasteo, vaikides muidugi maha asjaolu, et tegelikult ei oleks sügistalvisel perioodil selline laev tohtinud seal ilma jäälõhkujate toeta tegutseda. https://defendingrussia.ru/upload/articles/2/2025/main_image/75b04d9540522aa3de21b97836eb430f_cropped.jpg
100 aastat tagasi, 1. veebruaril 1924, tunnustas Suurbritannia N. Liitu de jure, luues temaga diplomaatilised suhted – inglastel oli nimelt lõplikult kadunud lootus, et ehk õnnestub bolševike võim Venemaal lähiajal siiski kukutada ja panna Venemaad valitsema keegi, kes jagab läänelikke ühiskonnavaateid. 1918–1920 oli Antant – Inglismaa ja Prantsusmaa – selles suunas teinud ju hulganisti diplomaatilisi ja sõjalisi ponnistusi, sh toetanud bolševismivastases võitluses ka noort Eesti Vabariiki ja Vene valgeid, sh ka Vabadussõjas Eesti faktiliseks liitlaseks olnud Vene Põhjakorpust (Loodearmeed). Rohkem kui Inglismaa lootis bolševike võimu kukutamist ja normaalse valitsuse naasmist Venemaal aga Prantsusmaa, sest tal olid mängus lisaks suured majanduslikud huvid. Nimelt olid Venemaa Keisririigis paljud ettevõtted võtnud Prantsusmaalt laenu ning Prantsusmaa kasutas kõiki võimalusi, et neid laene tagasi saada – lõppkokkuvõttes siiski tulutult. Prantsusmaa tunnustaski N. Liitu Inglismaast alles pool aastat hiljem, 1924. aasta oktoobri lõpul. https://collectionimages.npg.org.uk/large/mw248464/Ramsay-MacDonald-William-Lyon-Mackenzie-King.jpg
100 aastat tagasi, 5. veebruaril 1924, hakkas BBC (British Broadcasting Company) maailmas esimese raadiojaamana andma eetrisse õige aja signaale, mille abil said kõik soovijad oma kellad täpseks seada. Selleks seati raadiojaamal sisse traatside Greenwichi observatooriumiga, kus toimis paar ülitäpset kella, mida hoiti pidevalt õigena taevatähtede regulaarse jälgimise järgi taevavõlvil. Varem oligi sekunditäpsust või täpsemat aega võimalik saada vaid astronoomiariistade abil ja observatooriumites, raadioringhäälingu kasutusele võttes sai seal pakutava teenuse teha kättesaadavaks aga üle kogu maa.
100 aastat tagasi, 12. veebruaril 1924, toimus New Yorgis Aeolian Hallis jazz-muusika ühe olulisima suurteose – George Gershwini “Rhapsody in Blue” – esmaettekanne. Teose esitas tolleaegne USA jazzmuusika üks “suurtegijatest” Paul Whitemani orkester, kusjuures klaveril soleeris helilooja George Gershwin ise, kes valdas seda muusikariista perfektselt. Muuseas, oma praegu tuntud nime “Rhapsody in Blue” sai teos veidi hiljem, tollal räägiti vaid, et toimub modernse muusika eksperiment “An Experiment in Modern Music”.