Sündmused november 2023
Valdo Praust
ajaloohuviline, Eesti jalgrattamuuseumi looja ja eestvedaja
25 aastat tagasi, 9. novembril 1998, tühistati Suurbritannias lõplikult surmanuhtlus. Valdavas enamikus kuritegude – sh isikuvastaste kuritegude – eest oli see karistusviis seal likvideeritud juba 33 aastat varem, 1965. aasta sügisel. Teoorias oli surmanuhtlus pärast seda jäänud aga kehtima veel kahe kuriteo puhul – riigireetmise ja dokkide süütamise eest –, mis nüüd siis samuti tühistati. Viimased Suurbritannias reaalselt surma mõistetud inimesed olid John Alan Westi mõrvanud Peter Allen ja Gwynne Evans, kes poodi kohtupoolse surmamõistva otsuse järel vanglas üles 13. augustil 1964; hiljem seda karistust enam praktikas ellu ei viidud.
25 aastat tagasi, 20. novembril 1998, saadeti Kashastanist Bajkongõri kosmodroomilt Venemaa kanderaketiga Proton-K maailmaruumi rahvusvahelise kosmosejaama ISS esimene moodul, Zarja. Moodul kaalus ligi 20 tonni ja oli 12,5 meetrit pikk – ehitasid selle venelased, kuid juriidiliselt kuulus moodul USA-le. Järgmise 14 aasta jooksul ühendati sellega veel üle kümne täiendava mooduli. Selle tulemusena tekkis umbes 500 tonni kaaluv suur sopiline jaam pikkusega üle saja ja laiusega üle 50 meetri. Kosmosejaam sai plaanitud mahus valmis 2012. aastaks ja on pruukimises tänaseni.
25 aastat tagasi, 20. novembril 1998, mõrvati Peterburis Venemaa inimõiguste aktivist Galina Starovoitova. Tegu oli esimese juhtumiga viimase kahe ja poole aastakümne jooksul Venemaal toime pandud sarnastest mõrvadest (Anna Politkovskaja jt). Mõrva uurimisel jäi süüdlaseks paar GRUga seotud isikut, kuid tegelikud initsiaatorid ja motiiv jäidki ebaselgeks. Vägagi tõenäoliselt on tegu ühega Venemaa praeguse diktaatori Vladimir Putini ja tema klanni nn “tellimusmõrvadest”, et vabaneda neile ebasobivatest isikutest ja sillutada Putini teed võimule.
30 aastat tagasi, 9. novembril 1993, lasti Bosnias käimasolevas kodusõjas horvaatide üksuste poolt õhku ajalooline, 1566. aastal ehitatud Mostari kivisild. Horvaatide tollaste sõjaliste liidrite väitel oli 427-aastase silla hävitamine vajalik strateegilistel kaalutlustel, kuigi selle vastu protesteeriti häälekalt mitmelt poolt, nimetades seda kultuuriväärtuse barbaarseks hävitamiseks, mida ta tegelikult ju oligi. Sõja järel ja poliitilise olukorra rahunedes taastati aastail 2003-04 sild koopiana.
40 aastat tagasi, 7. novembril 1983, algasid Lääne-Euroopas NATO staabiõppused Able Archer ’83, mille eesmärgiks oli läbi mängida külma sõja osapoolte omavaheliste pingete eskaleerumist Euroopas koos kõikide NATO staapide ning väejuhatuste kaasamisega. Väidetavalt simuleeriti (modelleeriti) loetud päevadega teiste kõrval läbi ka olukord, kus tegevus oleks viinud vastastikuse tuumarünnakuni. Kuna külma sõja olukord enne neid õppusi oli maailmas tugevalt pingestunud (Reagani poolne “tähesõdade” väljakuulutamine, Korea reisilennuki allatulistamine jt tegurid), siis võttis N Liit neid õppusi väga tõsiselt. Kesk-Euroopas asuvad väed viidi kõrgendatud valmisolekusse ja väidetavalt oli juba tuumapomme laetud strateegilistele pommitajatele – mõned N Liidu juhid nimelt olevat uskunud, et NATO plaanib õppuste varjus reaalse tuumalöögi andmist N Liidule. Samas polnud see aga kindlasti esimene ega ka viimane kord, kus NATO vaates mängiti teiste hulgas läbi ka reaalse tuumalöögi stsenaarium – kindlasti on seda teinud nii varem kui hiljem korduvalt ka N Liit.
40 aastat tagasi, 7. novembril 1983, plahvatas USA Kapitooliumi hoones (parlamendihoones) pomm. Keegi surma ega vigastada ei saanud, mitmed siseruumid said aga tõsiseid kahjustusi. Vastutuse plahvatuse eest võttis endale “Resistance Conspiracy” nimeline põrandaalune terrorirühmitus, kes andis teada, et toimunu on vastus USA sõjalise sekkumise eest Liibanonis ja Grenadal. 1988. aastal suudeti tabada ka plahvatuse reaalselt korraldanud vasakäärmuslased Laura Whitehorn ja Linda Evans, kellele määras kohus pikad vanglakaristused (20 ja 40 aastat, reaalselt vabastati nad küll varem).
40 aastat tagasi, 10. novembril 1983, tutvustas Microsoft avalikkusele Microsoft Windowsi esmaversiooni 1.0 – kastgraafikal põhinevat töökeskkonda, mis oli loodud käsureapõhise operatsioonisüsteemi MS DOS 2.0 põhjale. Sarnased keskkonnad olid juba varem loodud Apple’i ja UNIXi keskkondadele ja Microsoft ei tahtnud lihtsalt neist maha jääda. Esialgu jäi MS Windowsi levik üsnagi kesiseks ja väikeseks, sest MS DOSi põhjale oli teiste tegijate poolt loodud muidki igapäevatööd hõlbustavaid kastgraafika-keskkondi, nt Norton Commander. Alates versioonidest 3.1 ja 3.11 (ilmusid vastavalt aastail 1992 ja 1994), hakkas Microsoft Windows levima juba laiemalt, kuigi ka need olid rangelt võttes endiselt käsureapõhisele operatsioonisüsteemile MS DOS peale ehitatud rakendused, mis võimaldasid lisaks ilusale liidesele käitada ka mitut programmi korraga. Alles augustis 1995 debüteerinud Windows 95 oli esimene “päris” operatsioonisüsteem, mille all enam käsureapõhist MS DOSi polnud.
40 aastat tagasi, 10. novembril 1983, sündis maailma esimene arvutiviirus, kui Lõuna-California Ülikooli tudeng Fred Cohen demonstreeris programmeerimise seminaris oma õppejõule “parasiitlikku” programmijuppi, mis oli võimeline võtma varjatult enda kätte arvuti töö teatud aspekte ning lisaks suutis ta end “haakida” teise samas arvutis töötava programmi külge, kus ta jätkas samasugust käitumist. Kaasajal on need kaks kriteeriumit – suutlikkus end levitada ja ühtlasi teha midagi lõppkasutaja eest varjatut – saanud arvutiviiruse peamisteks tunnusjoonteks.
40 aastat tagasi, 26. novembril 1983, toimus Londonis Heathrow lennujaama juures olevas Brink’s-Mat’i laohoones maailma üks suuremaid kullarööve, kus röövlite saagiks langes umbes kolm tonni kulda ja hulk teemante, mille tollast rahalist väärtust hinnati 26 miljonile naelale. Kaasaegses väärushinnangus (vahepealset inflatsiooni arvestades) teeb see üle saja miljoni euro. Kaks röövlit ajapikku arreteeriti, aga valdavat enamikku röövitust pole senini kätte saadud.
50 aastat tagasi, 4. novembril 1973, korraldas Hollandi valitsus tõsise kütusekriisi tingimustes esimese autovaba pühapäeva, mil kogu riigis keelati sel päeval igasuguste autodega sõitmine, erandiks vaid operatiivautod (politsei, tuletõrje, kiirabi jt). Autovaba “sundpäev” ei jäänud Hollandis ühekordseks aktsiooniks, vaid selliseid päevi jäädi korraldama ligi kolme kuu vältel, kuni 1974. aasta jaanuarini. Tollal, mil maailm ei olnud veel sedavõrd autostunud kui kaasajal, sai selliseid aktsioone veel korraldada – kaasajal oleks see mõeldamatu, sest paljude elutähtsate teenuste osutajad käivad kodunt tööle omaenda autodega.
50 aastat tagasi, 8. novembril 1973, saabus Rooma ajalehe Il Messaggero toimetusse postiga ümbrik, millesse oli pakitud neli kuud varem Roomas röövitud USA naftaärimehe 17-aastase pojapoja John Paul Getty III äralõigatud kõrv koos nõudega saada ta vabastamise eest 3,2 miljonit dollarit lunaraha. Kuna oht pantvangi elule oli reaalne (kõrva äralõikamisega oli teda juba sandistatud), tasuti 2,2 miljonit dollarit lunaraha, misjärel pantvang vabastati. Röövliteks osutusid Itaalia maffiaorganisatsiooni ‘Ndrangheta liikmed, kelledest aga vaid osade süüd õnnestus kohtus tõestada ja määrata pikad vanglakaristused. Äralõigatud kõrva muidugi enam tagasi panna ei saanud, arstid rekonstrueerisid algsele lähedase kõrva tema muudest kudedest. Röövitu vanaisa, Jean Paul Getty (Jr.), oli British Petroleumi suurosanikuna ja naftavahendusfirma Getty Oil asutajana muuseas Teise maailmasõja ajal maailma üks rikkamaid inimesi.
50 aastat tagasi, 24. novembril 1973, kehtestati Saksamaa kiirteedel maailmas lahvatanud tõsise kütusekriisi tõttu esimest ja viimast korda ajutine kiirusepiirang – keegi ei tohtinud sõita kiiremini kui 100 km/h. See piirang kehtis ainult neli kuud ning siis see tühistati. Saksamaa on üks väheseid riike maailmas, kus enamikel kiirteede lõikudel üleüldist kiirusepiirangut ei ole – st juht valib ise sõidukiiruse, lähtudes oma auto ja tee olukorrast, ilmaoludest ja nimetatud teguritest tingitud ohutusest. Paljudel kiirteedel sõidetakse vasakpoolsetel radadel tihti 150-180 km/h ja vahel kiireminigi.
60 aastat tagasi, 2. novembril 1963, toimus Lõuna-Vietnamis riigipööre, mille käigus võtsid sõjaväelased võimu enda kätte ning arreteerisid ja tapsid varasema tsiviilvalitsuse eesotsas olnud presidendi Ngo Dình Diemi. See sündmus sai oluliseks tõukeks, et vinduvas Vietnami kodusõjas hakkasid N Liidu poolt moraalset tuge saanud kommunistidest võitlejad – vietkongid – tundma end järjest kindlamalt ning varasem kodusõda arenes augustis 1964 edasi Vietnami-USA sõjaks. Väidetavalt püüdis Vietnami riigipööre saavutada algselt küll vastupidist – tõhusama vastupanu võimaluse loomist vietkongidele, et mitte lasta oma maa lõunaosa kommunistide kätte langeda.
60 aastat tagasi, 18. novembril 1963, võeti maailmas esmakordselt avalikku masskasutusse nuppvalimisega telefon, kui USA telefonifirma Bell Telephone seadis Pennsylvania osariigis Pittsburgis üles hulga telefoniaparaate Western Electric 1500. Nende aparaatidega koos hakkas kohalikus keskjaamas varasema pulssvalimise asemel toimima toonvalimine, mis muutus üsna kiiresti ülemaailmseks standardiks. See on muuseas pruukimises tänini, niipalju kui lauatelefonid praegu IP-põhiste telefonilahenduste kõrval veel üleüldse kasutuses on. Kaasajal on nuppvalimisega telefon olnud sedavõrd kaua kasutuses, et täiskasvanuks on kasvanud põlvkond, kes ei oska tihtipeale üleüldse pulssvalimise ajastu standardseadet – telefoni valijaketast – kasutada. https://c1.staticflickr.com/8/7306/8817152860_41b56da8c6_b.jpg
60 aastat tagasi, 22. novembril 1963, lasti Dallases maha USA president John Fitzgerald Kennedy. Mõrv toimus ajal, kui ta sõitis Dallases lahtises autos juubeldava rahvahulga ees, mis tegi muuseas temast hea sihtmärgi. Mõrvas tunnistati süüdi marksistlike kalduvustega ja N Liidus pikalt elanud Lee Harvey Oswald, kes 13 päeva pärast ka ise vanglasse transportimise ajal maha lasti. Nii jäigi teadmata oletatava mõrvari tapmismotiiv ja muud sellega seotud üksikasjad, mille üle on hiljem vaid spekuleeritud. Kennedy mõrvaloo ümber on hiljem arendatud väga palju erinevaid (vandenõu)teooriaid – alates sellest, kelle ülesannet Oswald täitis, kuni selleni, kas tema oli ainus tulistaja või oli tulistajaid veel teisigi.
70 aastat tagasi, 9. novembril 1953, vabanes Kambodža Prantsusmaa koloniaalsõltuvusest ja temast sai iseseisev riik eesotsas kuningas Norodom Sihanoukiga. Kahjuks jagus iseseisval riigil rahumeelset arenguaega vaid poolteiseks aastakümneks – 1960. aastate lõpul püüdis “suurenenud isuga” N Liit panna Vietnami sõja kõrval “oma suure punase käpa” peale ka Kambodžale, mis lõpuks ka õnnestus ja aastatel 1975-78 kujunes sellest välja üks verisemaid marksistlikke režiime, mis hävitas kokku üle veerandi riigi elanikkonnast.
70 aastat tagasi, 14. novembril 1953, loobuti Lääne-Saksamaal Inglise, Prantsuse ja USA okupatsioonisektorite omavahelisest piirikontrollist, mis oli oluline samm neli aastat varem väljakuulutatud Lääne-Saksamaa muutumisel “päris” riigiks. Piirikontrolli kaotamisega näidati kogu maailmale, et läänemaailmal on kindel plaan luua tegelikult toimiv läänelik Saksa riik, mitte mingi “kattevarjuks” toimiv moodustis, mis varjaks vaid “lääne sõjalist okupatsiooni” nendel aladel. Samuti oli see suur samm Lääne-Saksamaa reaalsel eraldumisel N Liidu okupatsioonitsooni põhjal loodud Ida-Saksamaast.
70 aastat tagasi, 20. novembril 1953, ületas USA piloot Albert Crossfield lennukiga Douglas D-558-2 Skyrocket esimese inimesena kahekordse helikiiruse piiri (Mach2, ligi 2500 km/h). Helikiirus ise (Mach1, ca 1250 km/h) ületati lennuvahendiga esmakordselt Chuck Yeager’i poolt kuus aastat varem, 1947.
70 aastat tagasi, 21. novembril 1953, paljastas Briti Muuseum “Piltdowni inimese” võltsingu. Amatöörarheoloog Charles Dawson nimelt “leidis” 1912. aastal Lõuna-Inglismaal inimese eellase pealuu jäänused, mida hakati pidama inimese evolutsiooni üheks etapiks. Kui “leidu” neli aastakümmet hiljem lõpuks detailsemalt uurima hakati, selgus, et inimese pealuu detailidega on “kokku sobitatud” šimpansi hambad ja orangutani lõualuu. Eks tollaste antropoloogide tase ja põhjalikkus oli nagu ta oli ning kuna luudest olid säilinud vaid fragmendid, siis polnud kokkusobitamisega probleeme. Igatahes tekitas see “leid” seda, et praktiliselt kõikidesse inimese evolutsiooni – antropogeneesi – monograafiatesse ja õpikutesse ning väga paljudesse teatmeteostesse läks ajavahemikul 1912-53 sisse väärteave.
75 aastat tagasi, 6. novembril 1948, valmis Kohtla-Järvelt Leningradi viiv gaasitrass, millega algas Ida-Virumaa põlevkivitööstuse kolmas ajastu – olla gaasiks muundatuna mugavaks energia tooraineallikaks N Liidu suuruselt teise linna Leningradi tööstusele ning köökidele. Tollal mõeldi esmalt “suure kodumaa” vajadustele ning alles siis “koduvabariigile” Eestile –Kohtla-Järvelt Tallinna suunduv gaasitrass saadi valmis alles neli aastat hiljem, 1952. Gaasiajastule on Virumaa põlevkivitööstuses eelnenud kaks eelmist ajastut – kivisöe-asendaja ajastu (Esimese maailmasõja ajal ja 1920. aastatel) ja vedelkütuse ajastu (1930. aastatel). Kui seoses Siberi naftavarude avastamisega hakati 1960. aastatel seal “kaasavarana” saama odavalt majapidamisgaasi, langes põlevkivigaasi vajadus Leningradi varustamiseks ootamatult ära. Kuna Virumaal olid põlevkivikaevandused ja sellega seotud linnaosad-taristud aga juba rajatud, otsustati põlevkivi hakata põletama elektriks – see “põlevkivi neljas ajastu” kestab tänini
80 aastat tagasi, 2. novembril 1943, küüditas N Liit Kesk-Aasiasse kogu karatšaide väikerahva, kokku ligi 70 tuhat inimest. Ametlikult süüdistati neid koostöös natsidega, aga tegelikult soovisid kommunistid vabaneda seal neile ebasoovitavast rahvusest. Erinevalt krimmitatarlastest (ja sarnaselt eestlastega), võisid karatšaid peale 1956. aastat õnneks küll taas oma kodupaika tagasi pöörduda ja paljud seda ka tegid.
80 aastat tagasi, 5. novembril 1943, pillas Inglise õhujõudude lennuk sakslaste poolt okupeeritud Roomas neli pommi juriidiliselt neutraalse riigi Vatikani territooriumile. Inimohvreid polnud, kuid mitmed Vatikani ajaloolised ehitised said märgatavaid vigastusi – purunesid Püha Peetruse peakiriku kupli aknad, mosaiigistuudio hoone purustati sedavõrd, et seda hiljem ei taastatudki. Hiljem selgus, et lennukil olid ilmnenud tehnilised probleemid ja tahtis vabaneda pommikoormast ükskõik kus Rooma kohal – mõtlemata sellele, et ühel Rooma kvartalil on iseseisva riigi staatus. Muuseas ametlikult Inglismaa ei tunnistanudki, et just tema oli Vatikani pommitamise taga. Ka Rooma paavst hoidis end tagasi ja mingit ametlikku protesti Inglismaa aadressil ei järgnenud.
80 aastat tagasi, 22. novembril 1943, algas Egiptuse pealinnas Kairos neli päeva kestnud Kairo konverents, mille käigus arutasid USA president Franklin Delano Roosevelt, Inglise peaminister Winston Churchill ja Hiina liider Chiang Kai-Shek Hiina ja kogu Ida-Aasia poliitilist korraldust teise maailmasõja järel. Konverentsil lepiti kokku, et Hiinat okupeeriva Jaapani kapituleerumise või purustamise järel toetavad läänemaailma liidrid Hiina aladel Hiina Vabariigi taastamist iseseisva riigina ning saamist sealseks suurjõuks ja kogu Aasia rahu tagajaks. Vägagi segastel ja otsitud põhjendustel jäi Kairo konverentsilt kõrvale N Liidu liider Jossif Stalin. Arvatavasti jäi Stalin kõrvale meelega ning põhjusel, et tal olid Aasias omad plaanid, mida ei soovitud lääneriikidega jagada – hõivata oma tankidega võimalikult suur osa Hiinast ja Kagu-Aasiast ajal, mil USA on tegevuses Jaapani alistamisega. Need plaanid küll ei realiseerunud, sest USA-poolne tuumapommide ootamatu kasutamine Jaapanis, pani 1945. aasta augustis Jaapani kiirelt kapituleeruma.
80 aastat tagasi, 22. novembril 1943, kuulutas Liibanon end iseseisvaks ja Prantsusmaast sõltumatuks riigiks. Türklaste võimu alt Prantsuse võimu alla läks Liibanon esimese maailmasõja lõppedes 1918.a. Saksa-sõbraliku Vichy valitsuse tekkimise järel Prantsusmaal 1940. aastal annekteerisid 1941. aastal Liibanoni Briti väed, kes andsid formaalse võimu seal oma liitlastele, de Gaulle’i juhitud Prantsuse vastupanuliikumisele. Nende võimujagelemiste taustal tõstsid seal pead aga kohalikud ning de Gaulle’i valitsus lubaski Liibanonil täna, 80 aastat tagasi, formaalselt iseseisvuda, Prantsuse väed jäid piirkonda stabiliseeriva jõuna sisse küll kuni sõja lõpuni (kuni 1946. aastani).
90 aastat tagasi, 12. novembril 1933, toimusid Saksamaal nn “parlamendivalimised” – uue Riigipäeva (Reichstag) koosseisu valimised viisil, mis tõi garanteeritult tolleks ajaks juba üheksa ja pool kuud võimul olnud natsionaalsotsialistlikule töölisparteile (NSDAP) valimisvõidu. Nimelt korraldati need “valimised” olukorras, kus NSDAP oli riigis keelanud ära kõikide parteide tegevuse peale iseenda. Et rahvast ja üldsust veidi lollitada, et ikkagi “valitakse”, lubati natside nimekirjas lisaks omaenda 639 kandidaadile osaleda ka 22 nime sisaldaval “sõltumatul”, st natsiparteisse mittekuuluval kandidaadil, kes kõik olid tegelikult juba varem saanud natside eelneva toetuse. Kuna konkureerivat valimisnimekirja selle kõrval ei olnud, sai hääletamisel teha risti vaid ühe ringi sisse. Sellise “valimiskorralduse” korral pole ime, et natside nimekirja poolt hääletas 92,1% valimas käinutest. Umbes sarnased “ühe nimekirja valimised” toimusid Saksa Riigipäeva ka aastail 1936 ja 1938. Põhimõtteliselt toimusid natsiaegsed Saksamaa Riigipäeva valimised samamoodi, nagu korraldati valimisi N Liidus kuni 1980. aastate lõpuni – ainus vahe seisnes selles, et “nõukavalimiste” korral polnud mugavuse ja sujuvuse tõttu valijal tarvis isegi risti teha, sai üksnes kandidaatide nimesid maha tõmmates vastu hääletada.
90 aastat tagasi, 16. novembril 1933, tunnustas USA de jure N Liitu, sõlmides temaga diplomaatilised suhted. Praktilised ärisuhted N Liiduga olid firmade tasemel olemas juba ammu – alates 1928. aastast oli N Liit sõlminud paljude USA firmadega lepingud oma rasketööstuse ülesehitamiseks – valmistumaks tulevaseks sõjaks, kus N Liit lootis oma alasid oluliselt laiendada.
100 aastat tagasi, 8. novembril 1923, korraldasid Saksa natsionaalsotsialistid kolme tuhande relvastatud rünnakrühmlasega (Sturmabteilung, SA) Münchenis riigipöördekatse, mida hiljem hakati kutsuma nn “õllekeldriputšiks”. Putš nurjus, Saksamaa armee ja politsei suutsid linnas järgmisel päeval olukorra taas oma kontrolli alla saada. Kokku oli paarikümne hukkunu ringis (neist 16 natside poolel), vigastatuid oli üle sajakonna. Natside ja SA juhid arreteeriti peale putši mahasurumist, sh partei juhile Adolf Hitlerile määrati viieaastane vanglakaristus (millest ta kandis ära küll vaid üheksa kuud).
100 aastat tagasi, 23. novembril 1923, keelustati Saksamaal (Weimari Vabariigis) kommunistliku partei tegevus – põhjuseks kommunistide plaan korraldada Venemaa 1917. aasta sündmustega sarnane riigipööre, mis oli mõeldud erinevate koordineeritud väljaastumistena erinevates Saksamaa suurlinnades ning pidi kehtestama kogu Saksamaal nõukogude võimu koos bolševike sarnase diktatuuriga. Võimud said sellest aga haisu ninna ning korraldasid aegsasti vastumeetmeid, mistõttu tõsisemad lahingud toimusid ka vaid Hamburgis ning lisaks veel paaris Saksimaa linnas. Paraku polnud Weimari Vabariik kommunistide ärakeelamises järjekindel – 1924.a kevadel keeld tühistati ning kommunistlikust parteist sai Saksamaal taas legaalne partei.
150 aastat tagasi, 20. novembril 1873, liideti Ungari kuningriigi pealinn, Buda ja Doonau vastaskaldal asunud Pesti linn ühtseks linnaks, Budapestiks. Toona oli linna kuldaeg, sest oldi ju suure ja võimsa Austria-Ungari keisririigi üks kahest pealinnast. Tegelikult algas kuldaeg juba ligi kaks sajandit tagasi, kui 1686. aastal aeti Buda linnast välja osmanitürklased ja sellest sai taas U
