ELU ON NÄIDEND: Juku-Kalle Raid ja Marek Reinaas kutsusid Kuku klubisse mängima endise prokuröri Steven-Hristo Evestuse. Evestus juhib praegu organisatsiooni „Korruptsioonivaba Eesti“, on tuntud kui patoloogiline teatrilemb ning juhtis vahepeal ka ise „Vaba lava“.
Kui mainida nime Steven-Hristo Evestus, meenub kohe üks koledavõitu kohtuteater, kus üritati vahele võtta Edgar Savisaart, kes on teatavasti meie aja korruptsioonikangelane ning käitunud võimu abil nii, et igal inimesel jääks mulje, kuidas Eesti riik kujutab endast Eediku isiklikku sahvrit. Steven-Hristo oli kohtus Savisaare süüdistaja ning möönab kohtusaali ja teatri ilmselgete paralleelide olemasolu. Et tegemist on ka lootusetu teatriaustajaga, teemegi juttu näidenditest, elust ja võimust.
Juku-Kalle Raid (J-K.R): Selle üle on küll palju õhatud, aga ikkagi – kuidas juhtus sul selline tööõnnetus, et Edgar Savisaar vabadusse jäi?
Steven-Hristo Evestus (S-H.E): (Kohe alguses saabub vaikus, mis kestab ja kestab ja siis kestab veel) Sa selle esimese küsimusega kohe suutsid tekitada täieliku vaikuse. Ja mõtlema panna. (Mõtlebki jupp aega) Ma enda süüd selles ei tuvasta, see ei sõltunud mingilgi määral minust, see sõltus muudest asjaoludest. Ja neid asjaolusid kokku on väga palju. On nii õiguslikke kui ka meditsiinilisi, mis kokku andsidki tulemuse, et Savisaar kohtu alt vabastati. Aga nagu me kõik teame, oli tervis selleks põhjuseks. Kokkuvõtteks ütlen, et Savisaarel olid head arstid, olid head isiklikud tutvused, mis aitasid kaasa sellele, et see kohtumenetlus selliselt lõpeks. Seda võisid kõik avalikkuses jälgida ja seetõttu, kuna ei ole õigeksmõistmist toimunud, siis endise süüdistajana ei pea ma seda ka oma praagiks.
J-K.R: Kõrvaltvaatajale nägi Savisaar välja nagu pubekas, kes ei taha kooli minna ja hõõrub kraadiklaasi vastu villase teki äärt. Ja siis näitab seda emale, et palavik on!
S-H.E: (Naerab) Jah, eks see paras farss oli, mis seal kohtus toimus. Seda ei saa keegi eitada.
Kõrvaltvaatajale õigussüsteemi sel ajal vist suurt usku ei olnud. Võis jääda mulje, et on võimalik tulla, mängida, kasutada tutvusi, manipuleerida. (Peab pausi) Minu jaoks on oluline, et see ei jääks korduma. Praegu ei ole ma seda kohtupidamises näinud, et selliseid situatsioone kohtus oleks veel ette tulnud. Sa ju küsid ka sellepärast, et see tänase päevani vaevab inimeste päid ja südant. Et kas kordub edasi, kas ta andis hea avangu selleks, et on võimalik korruptsiooni- või tundlikest majanduskeissidest vabaneda. Mind teeb natuke nukraks, et see õigusemõistmine pidi alla vanduma meditsiinile.
Marek Reinaas (M.R): Edgar Savisaarel oli Andrus Ansipi raamatu vahel üks rahapakk või kus tal neid seal vedeles. Kas sa tead, kas talle anti tagasi need samad rahapakid kilekotiga või kanti arvele, et lõpuks vanainimene õpiks ka pangaarvet kasutama. See ju häirib veel kõige rohkem, et ta sai oma raha ka veel tagasi.
S-H.E: Esiteks häirib see, et sellistel juhtivatel ametitel inimestel nagu linnapea või erakondade juhid need rahapakid üldse sellisel kujul on kuskile ära pandud. See on kindlasti küsimus omaette. Ma loodan, et tänapäeval aktiivses poliitikas osalejatel ei ole need raamatud keskelt tühjaks lõigatud ja nendest ei ole tehtud rahakarbikesi. Äkki see on moest läinud?
J-K.R: Sinult kui endiselt prokurörilt olekski nüüd paslik küsida, kas sa ise näiteks lapsepõlves pätti tegid ja kas ekskursioonil kusagil telgi varjus koos klassikaaslastega peeti rüüpasid?
S-H.E: (Naerdes) Ütleme, et ma kuskil arvel ei olnud. Selle ma saan välistada. Ma ei olnud probleemne tüüp. Aga alati, kui tegin mingeid asju, jäin ka haledalt vahele. Kellegi aeda õunavargile olen roninud ja vahele jäänud ning sõimata saanud. Korralikult hirmutatud, et miilits tuleb ja viib ära. Nii et miilitsahirm on olnud sees, aga miilits ei ole tulnud ega ära viinud. Aga teatud protest lõi välja kuskil teisemeas, kui 1980-ndatel sai kokku puututud palju nõukogude-ajast pärit pedagoogidega. Eks see viis ka sinna direktori kabinetti. Aga üldiselt, kõik lõppes normaalselt.
No ja kuna peale keskkooli sai mindud õigust õppima, see ei näita eriti, et oleks olnud ühiskonna suhtes protestijoonel.
M.R: Mina olen ka õigusteadust õppinud ja pean tunnistama, et enamik inimesi, kes õigusteaduskonda astuvad, näevad oma tulevikku siiski hästi mõnusas hubases rikkalikus advokaadibüroos, kus teenitakse palju raha. Ja on üsna vähe neid, kes unistaks prokuröri ametist.
S-H.E: Mina pean küll seda ütlema, et pole kunagi unistanud prokuröriametist. Sattusin õigust õppima lihtsalt nii, nagu tihti kuulsad näitlejad räägivad, et sain näitlejana sisse tänu sellele, et läksin koos sõbraga ning sõber ei saanud sisse ja mina sain. Minul oli õigusega samamoodi. Et klassivend kutsus, läksin, sisse saime küll mõlemad. Õpingute keskel, vast kolmandal aastal, tuli mõte, et äkki kõige kindlam oleks, kui mul oleks prokuröri kutse. Mitte sellepärast, et kellelegi keerata või kaikaid kodaratesse pilduda, lihtsalt tundus, et see oleks õige. Et ma saan selles ametis käituda kõige vabamalt oma siseveendumust järgides. Kuigi pean tunnistama, et enne kui ma läksin prokuratuuri, viisin ühte suurde advokaadibüroosse oma CV. Oli vestlus ja selles vestluses mulle öeldi, et paistan olevat tüüp, kes sobiks riigiteenistusse. Sealt sain ma ka soovituse.
Ma arvan, et see läks kokku sellega ja ilmselt olen selle juurde jäänud tänaseni. Kui ma prokuratuurist ära tulin, on ju olnud palju meeldivaid vestlusi mitme advokaadibüroo esindajaga ja minu jaoks sümpaatse advokaadiga, kes on öelnud, et proovi nüüd mõelda seda mõtet, et äkki tuled vastaspoolele üle. Aga mul ei ole seda tunnet, et võiksin vabalt minna ning kellegi musti pükse puhtaks pesema hakata ja sellega hommikust õhtuni tegeleda. Ma ei taha olla ülekohtune nende suhtes, kes selle kannapöörde on teinud. Ma leidsin endale parema asja. Leidsin, et väga hea on olla vabaühenduses. Ja võidelda või ajada neidsamu asju, mille nimel ma võitlesin viimased kümme aastat ka prokuratuuris. Korruptsioonivastane võitlus laiemalt – see on praegu minu koht.
J-K.R: Oskar Lutsul oli selline vahva tegelane ühes jutustuses nagu Teatrisõber Mobi. Mobi siiberdas kõikvõimalike Tartu etenduste vahet. Sina oled ka teatrisõber Mobi. Teater sulle istub. Prokuratuuril ongi ju teatriga väga palju ühist.
S-H.E: (Muigab) No nüüd me jõudsime asja juurde. Või selle tegeliku asja südameni – ja siin on oma tõde olemas. Miks prokuröri kutse sai valitud – sest teatripisik oli veres. Võib-olla esinemisjulgus ja -oskus aitas seal löögile pääseda. Said rahuldada oma esinemisvajadust ja sellest sõltus ka mingil määral tulemus. Ma mõtlesin keskkooli ajal, et äkki ma kogun lõpuks nii palju julgust ja viin lavakasse paberid. Tegin seda ülikooli ajal, aga sinna kohale ei julgenud minna.
J-K.R: (Uskumatult) Paberid viisid ja lõid siis vedelaks ning kohale ei läinud?
S-H.E: (Selgitab tempokalt) Ma põhjendasin endale, et kuna ma juba õpin õigust, siis see on hea vabandus, kui ei ole tunnetust 100%. Ma olin kooli ajal ka suht kinnine tüüp, ma poleks seal laineid löönud ja nii jäi. (Hakkab naerma) Siit ei tasu nüüd teha ka mingit meelevaldset järeldust, et edasi sai kohtupingis vaid mängitud.
J-K.R: (Lohutab) Prokuratuuris prokurörina said ju ka aplausi. Lihtsalt teistsugust.
S-H.E: Loomulikult, kui oled prokurör, pälvid selle austuse kohtusaalis ikka. (Tõstab näpu) Kaotused kutsusid muidugi esile üleüldise pahameele, näed, Savisaar on sul tänaseni meeles. Aga kohtuvõitude järel – ma ei taha praegu kaastunnet äratada – mingit plaksutamist ei tule. Näitleja elu on ikka parem. Näiteks mõtlen, et kui hiljuti Renate Keerdi uuslavastuses plaksutati truppi 4–5 korda lavale tagasi… Et lõpuks murduvad isegi need näitlejad, kes on tõsised maskuliinsed tüübid ja naeratavad, see ovatsioon on ikka nauding. (Kurbust teeseldes) Prokurörina võisid oma tööd hästi teha, aga keegi sulle pai ei teinud ja lillesülemit ei toonud. Aga mõnele meeldib positsioon ja austusavaldused ja võib-olla nemad saavad suurema rahulduse äkki tööst kohtusaalis.
Alles kirjutas Hendrik Toompere, et talle ütles keegi kolleegidest väga hästi „Kuritöö ja karistuse“ rolli kohta. Ja mainis, et me teeme seda üldiselt nii vähe. Siis ma hullult imestasin, arvasin, et teatris on kõik vastupidi. Et okei, meie, juristid, oleme sellised. Kogu aeg üks võitlus.
J-K.R: Oi kui armas lepatriinu jutt, et kaunid kunstinimesed muudkui kiidavad üksteist!
S-H.E: (Jonnib) No ma mõtlesin, et teatrimaagia tähendab seda… (Käega lüües) No vot, millised illusioonid mind saatsid. Arvasin, et seal käib suures siiruses kogu aeg pidev üksteise toetamine.
M.R: Teater on ju ka üks suur kuritegu, mõrv, iseenese süüdistamine, teiste süüdistamine. Kui sina oleksid pidanud Hamleti rolli läbi mõtlema, milline oleks sinu Hamlet olnud? Ta ju muuga ei tegelenudki, kui süüdistas kõiki.
S-H.E: Ma arvan, et selle Hamletiga on sihukene lugu, et minu elukutse ongi olnud süüdistada. Et kas ma Hamleti kujul ka proovin riiki ja perekonda vastavalt oma nägemusele puhastada või muuta. Kas ma olen ka sellel ristiretkel. Ja kas ma suudan objektiivselt enda tegevusi hinnata, kui olen niivõrd kahjustatud erialasest tööst. On põhjust olnud sellele mõelda, et missugust teekonda ma parasjagu kõnnin ja mida enda ümber näha tahan.
M.R: Kas Taani riigis on midagi mäda?
S-H.E: (Veendunult) Ma usun, et Taani riigis on miskit mäda. Selle nurga alt tunnetan kohustust, miks ilma rahata, ilma igasuguste hüvedeta pean vajalikuks kaasa rääkida olulistes ühiskondlikes küsimustes. Kui ma olin noor, siis ma seda vajadust ei tundnud. Aga ma arvan, et need, kes osundavad probleemidele, tegelevad nendega, püüavad ehk leida ka lahendusi.
J-K.R: Näiteringis kooli ajal jäi sul, nagu ma aru saan, Hamlet mängimata. Aga keda sa mängisid seal?
S-H.E: Hamletit ma tõesti mängida ei saanud. Suuri asju ette ei võtnud. (Puhkeb korraga naerma) Ma mängisin „Kapsapeas“ Pliuhkamit.
J-K.R: (Samuti naerdes) See on väga vahvalt ogar kuju ju!
S-H.E: (Nõustub) See oli väga lõbus ja naljakas. Ka selline hea näide eestlasest. Aga näiteringid olid erinevate koolide juures, olid põhikoolis, keskkoolis. Ma ei olnud sellises… mingis teada-tuntud näiteringis. Aga kooliteatrid ja festivalid käisid ikka kaasas. Üks lavastus, mida me kuskil 1996 suvel tegime, oli Merle Karusoo käe all, see on siis minu teine surematu roll, mida võib nimetada. (Pidulikult) Vana Vargamäe Andrest olen ka mänginud. Merle Karusoo valis teosest kohad, mis talle meeldisid ja tegi neist noortega pooleteisttunnise põimiku. Ja siis me seal oma vanematele ja sugulastele viiendal laagripäeval esinesime. Ma olin ka vaimustuse Karusoo Pirgu trupi loomingust. Nautisin seda väga ja esimene vahetu kokkupuude Karusooga on eredalt meeles. Seal sai ka mõned fotod tehtud ja kui ma vaatan ennast sellise 16–17-aastase kõhetu tüübina ja seda, kuidas Tanel Toomi filmis mängis Andrest Priit Loog… (Irooniaga) Erineme väga. Füüsilises mõttes ei olnud minus ei Pliuhkamit ega vana Andrest, seega null enesekindlust.
J-K.R: Kaks idiootlikku jäärapäist kuju.
S-H.E: Täiega. Ma võin öelda kindlalt, et ükskõik kui palju näiteringi juhendaja või Karusoo vaeva ei näinud, ei saanud ma üldse aru, mis tüüp see Vargamäe Andres oli. Mängida kedagi, kellest sa aru ei saa… No see oli rohkem kuiva teksti edasiandmine.
Aga see teatripisik ei tulnud üldse näiteringist. Tegelikult märksa varem, nii 12–13-aastaselt, tahtsin lihtsalt teatrisse minna. Ma läksin 1992–93 Draamateatrisse. Hermakülal oli oma trupp, lavastused „Mäeküla piimamees“, „Kolm Albertit ja preili Matilda“, „Hanjo”… See huvi kuidagi lihtsalt tekkis ja – tühjalt kohalt. Mul ei olnud mingisuguseid eeldusi perekonnast.
Eks see olegi tegelikult, et inimesed valivad oma huvialad, kuidas keegi. Kes loeb, kes ratsutab. Kes joob lihtsalt veini. Minuga juhtus nii.
J-K.R: See viib kohe mõttele, et kas sind polegi kutsutud mingisse vahvasse Eesti filmi olulist kõrvalosa mängima? Meie Marekiga oleme päris mitmes mänginud, omamata mingit seost näitlemisega. Vähemalt mina! Kas mingi filmilavastaja ei ole selle peale tulnud, et seal vedeleb kuskil üks prokurör Evestus, kellel on ebanormaalne näitlemis- ja teatrihuvi.
S-H.E: Ei, seda ei ole juhtunud! (Kavalalt) Te pole ju mind kinos näinud! Aga me oleme teinud Ken Saani ja Rain Tolgiga… Olen mänginud episoodilist rolli „Kuumas jäljes“. Mina olin sandarmi osas, kes pidi riide tagant kellegi maha laskma ja see oli huvitav ja naljakas vahepala.
(Lõbusalt) Et võite nüüd minna ja vaadata ning hinnata, kas mõnele oma tuttavale režissöörile julgeksite mind soovitada või mitte.
J-K.R: Tänapäeval ei mängi pooltes filmides ainult näitlejad, see asi on palju plastilisem.
S-H.E: Nii ongi. Aga mind ennast huvitab pigem dokumentalistika žanr. Kui ma ei vestleks siin teiega, siis vahiksin praegu kodus Docpointi, alustasin juba eile esimese kolme filmiga. Kavatsen kõik järgmised päevad ka vaadata nii palju kui võimalik. Ületarbimine tuleb kindlasti teemaks. Dokiilmas tegin Ken Saaniga käe valgeks, kui me Monika Mägi jäädvustasime. See oli endale huvitav kogemus, Ken Saan on hästi mitmekülgne tüüp, nii positiivses kui ka negatiivses võtmes. Temaga sai kõik need Ameerika mäed läbi käia, see oli põnev kogemus. Ja Monika Mägi pole ju suu peale kukkunud. See oli kentsakas kooslus, aga miskit sellest välja tuli.
Kui ma satuks mingi huvitava inimese või loo jälile, siis olen kindlasti nõus palju oma elust panustama, et seda avada. See mind köidaks ja selles suunas ka avatult kombin.
M.R: Kui sa teeksid dokfilmi korruptsioonist, siis kes seal võiks peategelane olla? Võib-olla isegi mõni organisatsioon?
S-H.E: (Muigab) Olgu siia juurde öeldud, et mul ei ole veel mingit plaani ja keegi ei pea hirmu tundma. Aga ma teeksin selle dokfilmi kindlasti Eestis. Ma teeksin selle nendest inimestest, kes on Eestis hiljuti võimul olnud, või kelle puhul me oleme hirmul, et nad saavad võimule, olles n-ö halli kardinali rollis. Või me alaliselt kahtleme nende väärtustes. Ma uuriksin selles filmis seda, miks mõned inimesed ja mõned rühmitused ei suuda tehtud vigadest õppida ja mis paneb sama mustrit kordama.
M-R: Mis asi see on, mis paneb? Kas nad on tõesti nii rumalad ja ei saa aru, et lõppude lõpuks tuleb see kõik nendele endile malakaga selga. No me räägime ühest erakonnast, olgem ausad. Või on see rahahäda erakondadel nii suur, et nad ei näegi teist väljapääsu.
J-K.R: (Segab vahele) Kolmas variant on ka, et nad on kasvanud sellises keskkonnas, et nad ei saa arugi, et midagi valesti on. Siiralt ei saa pihta. Vaata seda Mailis Repsi, kes jõllitas lamba kombel kaamerat ja ta ei saanud absoluutselt mikrosekundikski aru, mis siin valesti on, kui ministeeriumiametnikud on tema laste tentsikud.
S-H.E: Ma arvan, et inimeseks olemist ei ole võimalik täiskasvanueas selgeks õpetada. Ma usun Juku-Kalle argumenti kõige enam, küllap see on jäänud kuskilt külge. Kas see on siis sotsiaalne või perekondlik taust, sõpruskond… Need on avaldanud sellist mõju, et moraali ning eetika tunnetus ongi paigast liikunud või pole seda vundamenti kunagi olemas olnudki.
Mina arvan, et kui võim on saadud, siis selle hoidmiseks ja säilitamiseks tehakse tihtilugu uskumatuid tegusid. Isegi, kui saadakse aru, et need on valed või ebaeetilised. Peaks tõesti värskem tuul puhuma seal ülevalpool.
Nagu Savisaar. See viib kujutlustes tagasi lapsepõlve, kus me nägime nõukogude liidreid, kes läksid ainult jalad ees. Jälgisin huviga viimase kahe aasta jooksul valitsuse eest vastutanud Jüri Ratast ja tema eetilist taluvuspiiri ning jõudsin tõsise pettumuseni.
J-K.R: Ajalugu näitab, et poliitikutel on suur oht võimu juures lolliks minna. Ehe näide, Kostja Päts, kes juba 1920-ndal sõimas nooremaid poliitikasse pürgijaid, et mida sina, tattnina, ka tead, mina ehitasin selle riigi. Et mina tegin sulle riigi ja sina, kollanokk, tuled mind kritiseerima.
S-H.E: (Laiutab käsi) No ongi. Kõik teevad omad valikud. Mulle meeldib teater ja ma käin seal haiglaselt tihti. Teiste jaoks on olulised võimumängud ja võimul püsimine. Poliitiline mõõduvõtmine ju meil seda tähendabki, et kes võidab, saab võimule ja oleks hea, kui oleks vähem segajaid. Minu jaoks ei saaks võimule pürgimine ja seal püsimine olla ainuke motivatsioon poliitikasse sisenemiseks.
Meil on uus valitsus, aga sellel valitsusel on samad halvad varjud juures – nagu eelmisel. Ei ole meie poliitilisel maastikul veel midagi paremaks läinud. Eesti võimukoridorides hiilib sihuke sumbunud olek, uut süütut partnerit leida on suht võimatu.
Mingi doki mõte oleks ikka päris hea, tasub täitsa mõelda. Raimo Jõerandi „Sea aasta“ võttis hästi kokku 2019. aasta, mulle meeldis eriti pildiliselt. Isegi siis, kui sa keerad heli maha, on mõnus vaadata, kuidas Eesti elu 2019. aastal vältimatu vaikuse poole liikus. Kuidas kõik kogu aasta tõrvikute või loosungitega ringi trampisid ja seejärel lõpukaadrid 2020 märtsist Tallinnas, kust ülalt vaadates paistab üks väljasurnud linn. Korruptsioon on oluline teema, see ei luura ainult Toompeal, vaid samahästi eri ilmingutes Estonia teatris või Tallinna Tehnikaülikoolis või suvalises ministeeriumis. Meil on viimasest paarist aastast hullumeelseid näiteid küll.
Ja siis on vilepuhumise teema. Kirjanik Imbi Paju manitses mind, et kui toetame vilepuhumist, siis tervitame nõukogude korra ajal tuntud pealekaebamise tagasitulemist. See pole nii, sest kui tahame ausust ja läbipaistvust, peame andma inimestele esmalt julguse näha, kuulda ja rääkida.
M.R: On ju teatud riike, kus elatustase võiks olla hoopis parem, aga korruptsiooni tõttu kõik kannatavad. Kui sügav Eestis see probleem on? Kas Eestis puudutab korruptsioon inimeste elatustaset?
S-H.E: Ma arvan, et korruptsioon muidugi mõjutab inimeste elatustaset paljudes Eesti piirkondades. Meil ei ole isegi kohalike omavalitsuste tasandil väga häid järelevalvemehhanisme ega korruptsiooni ennetamisega tegelevaid organeid. See on üleriigiline probleem, mis mõjutab igaüht. Eestis on nende teemadega tegelemine põhjendatud. Peab tunnistama, et meie väärtushinnangud on praegu pigem paigast ära.
M.R: Me võime ju peaaegu naerda, aga kui üks haigla direktor saadab sõpradele teate, et jõu, mehed, tulge vaktsineerima, siis iseenesest on see ju peaaegu märgiline. Kui sügavalt see meis on?
J-K.R: Kõigile on selge, et kohaliku autobaasi direktoriga ei vaielda.
S-H.E: See mentaliteet, mille me oleme nõukogude ajast kaasa toonud, on alles. Andke andeks, aga nii jätkub, kuni vana mentaliteediga inimesed ees on, nagu paljudes valdades ja linnades praegu juhtub olema. Nii ei toimugi muutust. See teave on vaja suunata meist nooremale põlvkonnale, et nad saaksid aru, et see ei ole okei. Et noored ei lööks käega sellele, mis toimub, vaid protestiksid ja mõtleksid kaasa. Kõige halvem on veel see, et halb eeskuju tuleb kõrgemalt, võtame kasvõi sellesama Mailis Repsi näite.
J-K.R: Eks ta oleks roninud taburetile kohe, aga sedapuhku oli vastusurve tugev. Aga lähme korruptsiooni juurest mujale. Mis arvad, kui suur mõju, pehmel – kultuuril – jõul tänases Eestis on?
S-H.E: Just sel õnnetul sea aastal käisin ise kultuuritegijatega marssimas rongkäigus, mis Viru väravatest Vabaduse platsi välja jõudis. Luuletajad, kirjanikud, näitlejad, lavastajad, kunstnikud ühinesid ja astusid vastu. Ja siis mulle tundus, et midagi hakkab muutuma, kui nii korralikult tehakse oma sõna kuuldavaks. Eks kõigi kunstiliikide puhul võiks iga kunstnik öelda, et ta ei teekski oma kunsti, kui ta arvaks, et see ei mõjuta ühiskonda ja inimest. Minu jaoks on miskit puudu, kui kunstnikul pole kaasajale suunatud sõnumit ning oma karjet ja trotsi sinna sisse ei pane.
J-K.R: On ju ka kunsti, mis on rahulik ja sellega ka oma olemuselt teraapiline, sorri. Me naerame siin selle ekreiidist ja muidu tubakapeast Pärnu „kunstiteadlase“ üle, kes jahus, et lehm olgu pildil lehm. No samas, lehm-lehm, ega see halb pole iseenesest, kui lehm on nagu lehm.
S-H.E: (Noogutab) No see tekitab kamina ees seda pilti silmitsedes mõnusa turvalise tunde. (Tähenduslikult) Aga mul ei ole seda lehma ega kaminat. Mina tahan olla selliste kultuurisündmuste keskel, mis ärgitavad või tekitavad ühiskondlikku diskussiooni. Ilmselt ma olen olnud selline Von Krahli ja NO Teatri mõjudega. Ma olen kõige rohkem ennast tundnud teatrisaalis elava ja olevana, kui lõigatakse karmilt mingisse olemasolevasse probleemi sisse. Kui EKRE tuli võimule, oligi korraks hirm – tegelikult nende retoorika hulka kuuluski sõnum, et sellist teatrit pole vaja, aga kahjuks polnud siis teatrit, mis oleks neid häirida võinud.
Mida ma praegu ootan, on see, et teatriväljale tuleks rohkem neid, kes lihtsalt ei ehita rahulikult silda ega lahuta meelt, vaid astuvad oma sõnade ja tegudega jama või võimu vastu välja.
Et sellist kunsti oleks rohkem, mis pakuks ka segastel aegadel paigast ära löödud maailmas mingitki varjupaika. Et oleks inimestel tuge, lootust ja eeskuju.
J-K.R: Kui ka sina olid teismeline, eksisteerisid samuti igasugused voolud. Tänapäeval noored ei jaga üksteist diskoperseteks, punkariteks, hevimeesteks jne. Kas sinul oli mingi selts- või kildkond, kus tundsid end hästi ja mugavalt?
S-H.E: (On pikka aega vait) Ma jäin nüüd mõttesse, ma ei oskagi ennast sedasi liigitada. Ma puutusin kokku erinevate seltskondadega, aga ma kuskile tegelikult täpselt ei liigitunud. Ma ei ole ennast ise selles mõttes kunagi defineerinud. Kui mina olin teismeline 1990-ndate keskel, siis mingid tuttavad-sõbrad ikka olid punkarid või nii… Aga väga isiklikus plaanis jooksis see minust mööda.
Ma ei teagi, kas see „kuhugi kuulumine“ tähendas automaatselt vangistust, äralõigatust? Tegelikult see võis just anda sulle suurema hoo sisse kui olla üksiku hundina igal pool.
(Peab veel pikema pausi) Aga praegu sa, jah, tabasid mind ja see paneb mind tegema mingit eneseanalüüsi ning sunnib kindlasti enesesse vaatama. Et mis võib jääda sinus välja arenemata, kui oled paljudest kooslustest jäänud puutumatuks. Mingis mõttes on kahju, et mõned asjad jäid ära. Need, kes saavad nimetada mitmeid mõjuallikaid, neil on kindlasti kirevam minevik seljataga… See on oluline mõttekoht, kas mõjutused rikastavad või halvavad ja hävitavad.
