RAHU ON SÕJAST SIISKI HILISEM LEIUTIS: Mis ühendab sõjamuuseumi ja nukuteatrit? Mõlema loomisel mängis olulist rolli üks ja sama mees – Vabadussõja-aegne 6. jalaväepolgu reamees, rindefotograaf Taavet Poska. Laidoneri muuseumi juht Hellar Lill heidab pilgu selle asutuse värvikirevale ja põnevale loole.
Sõjamuuseum sai alguse Vabadussõja kibedate lahingute ajal. 19. jaanuaril 1919 kirjutas operatiivstaabi ülem Jaan Soots ülemjuhatajale Johan Laidonerile: „Suur tähtsus kohustab seda sõda suurelt mälestada, ja selleks oleks kõige parem EESTI VABASTAMISE SÕJA MUUSEUM asutada. /–/ Juba on enamlaste käest palju lippusid, raamatuid ja kõiksugu dokumentisid kui ka sõjariistu äravõetud. Need kõik tuleks muuseumi koguda. Niisama võiks sõja piltisid koguda. Praktika näitas, mis veel koguda võiks, et sellest sõjast selge pildi saada.“
Laidoner arvas, et see on täitsa hea mõte. Selle hea mõtte elluviimiseks leiti Taavet Poska, kes juhtis sõjamuuseumi kuni 1940. aastani, kui okupatsioonivõimud selle sulgesid. Muuseum asus toona vanalinnas Vene tn 5. Pärast Eesti okupeerimist 1940. aasta suvel muuseum suleti ja varad tuli Vene tänavalt ära kolida, kasutuskõlblik varustus läks punaarmeele, osa eksponaate teistele muuseumidele, osa viidi Venemaale ja paljud museaalid lihtsalt hävitati.
Isikumuuseumist teemamuuseumiks
Poska jõudis palju: ta näitles, mängis pilli, konstrueeris eripärase kandle ning asutas nukuteatri „Pillerkaar“ (üks tänase nukuteatri lätetest), mis nagu sõjamuuseumgi 1940. aastal suleti.
Sellise ohtliku mehe saatis nõukogude võim muidugi Siberisse. Aga Poska jäi ellu, tuli tagasi, tegi nii Siberis kui ka Eestisse naasmise järel veel teatrit ja muusikat ning jõudis ära näha Eesti Vabariigi ja sõjamuuseumi (rääkimata nukuteatri) taassünde ning suri 102-aastasena 1998. aastal.
- aastatel hakati entusiastide eestvõttel Viimsi mõisas, mis toimis enne Teist maailmasõda Laidoneride suvila ja suurtaluna, arendama Johan Laidoneri isikumuuseumi. Alates 2001. aastast tegutseb see Eesti sõjamuuseumi – kindral Laidoneri muuseumina. Isikumuuseumist sai teemamuuseum, mis käsitleb sõjaajalugu laiemalt, osa ekspositsioonist on jätkuvalt Laidonerile ja tema perele pühendet. Ent mis on Eesti sõjaajalugu laiemalt? Me ei saa käsitleda vaid Eesti riigi peetud sõdu, nagu seda teevad näiteks suured ajaloolised impeeriumid. Meile jääks sel puhul vaid Vabadussõda (mis muidugi ongi tähtsaim!) ja uuema aja Eesti osalusega sõjalised missioonid Iraagis ning Afganistanis. Niisiis on me vaade avaram: mõistagi kõik siinmail peetud sõjad, aga ka sõjad, kus on kaasa löönud eestlased või teised meilt pärit rahvad. Ent ühtegi sõda ei peeta vaid lahinguväljal ja tsiviilühiskonnast eraldiseisvalt – nii tuleb vaadata ka sõdadega kaasnevat ja sõdade mõju ühiskonnale. Samuti on teemaks Eesti rahuaegne riigikaitse ehk siis valmistumine sõjaks.
Õnnelikud juhused ja head inimesed
Ajaloolaste ja muidu arvajate hulgas on olnud vaidlusteemaks nn konna- ja kotkaperspektiivi valik ajaloo käsitlemisel ja esitamisel. Kas muistne vabadusvõitlus või Kirde-Euroopa ristisõda? Kas Vabadussõda või osa bolševismivastasest võitlusest või hoopiski Vene kodusõja loodeoperatsioonid? Meie jaoks muidugi muistne vabadusvõitlus ja Vabadussõda, aga õigupoolest peavad ajaloo esitamisel-vahendamisel ning uurimisel-analüüsis „kohal“ olema erinevad arusaamad ja vaatenurgad. Külastajale tuleb jätta mõtlemisruumi. Tore oleks ju näidata näiteks Lembitu pealuud, aga ajaloolisi esemeid tagantjärele välja mõelda ei saa.
Õnneks on üht-teist tagasi Eestisse jõudnud õnnelike juhuste ja heade inimeste kaasabil. Nii on mõni Vabadusrist ja tema omanikuga seotud lood 100 aastaga jõudnud käia Austraalias ja Ameerikas ning lõpuks sõjamuuseumisse jõudnud. Eriline on lugu ka Laidoneri aumärkidega. Laidoneri onupoeg, sõjaväeluure ülem kolonel Villem Saarsen murdis pärast Eesti okupeerimist ja Laidoneride vahistamist nende linnakodusse Tallinnas Õllepruuli tänaval ja võttis ordenid. Sõja ajal toimetas Saarsen aumärgid edasi Rootsi ja hoidis neid aastaid enda juures. Vana mehena 1982. aastal korraldas kolonel Saarsen ordenite hoiustamise Ameerika Ühendriikidesse, et need säiliksid. 2004. aastal, pärast Eesti ühinemist NATOga anti need ordenid tagasi Eestile ja on nüüd sõjamuuseumis kõigile näha.
Aga armastust on ka! Johan Laidoneri lugu on ka tema poolatarist abikaasa Maria Laidoneri lugu: „Minu mees oli mu õnn ja õnnetus. Kui keegi peaks minust rääkima, öelgu, et ma väga armastasin oma meest. Muu ei ole oluline.“
Sõda kui kultuurinähtus
Kuna sõjamuuseumi omaaegsed kogud on kaotsi läinud või teistes muuseumides, peab sõjamuuseum samm-sammult ja kild-killult Eesti sõjaajaloolist pärandit kokku koguma. Õnneks on olemas nii kodu- kui ka välismaine sõprade ring. Esimeste abil jõuab muuseumisse varjul olnud või perekondlikku pärandit, teiste abil oleme täiendanud puuduvat relvade ja rasketehnika osa. Eestist ja Soomest on kümmekonna aasta eest saadud suurem osa vanemast rasketehnikast, Poola Armeemuuseum annetas tanki ja viimati tuli Hollandi Riiklikust Sõjamuuseumist 63 eelmise sajandi esimesest poolest pärinevat relva. Viimaseid saab sel suvel värskel näitusel näha. Näitusel võib erinevatest maadest pärit, vähem ja rohkem tuntud relvade seas näha Saksa automaate MP-43 ja 44 ehk Sturmgewehre (Stg-44), mis on kõigi tänapäevaste automaatide eelkäijateks, ning Teise maailmasõja Ameerika Ühendriikide poolautomaatset vintpüssi M1 Garand, mida peetakse parimaks omataoliste seas. Samuti on näitusel Itaalia kergekuulipilduja Breda M1930, mida meie relvur Siim Õismaa nimetab üheks omanäolisemaks selletüübiliste relvade seas. Relva laeti 20-padrunilise kiirlaadijaga ning avatud magasini ja lukukoja kaane all oli õlikann, mis õlitas iga kuuli enne rauda panemist.
Sõjamuuseumi külastajate huvid võivad olla erinevad – on nii relva kui ka vormi või mõne muu spetsiifilise teema huvilisi, samuti sõja sotsiaalse või kultuurilise külje mõtestajaid. Ent selleks, et sõjamuuseumisse tulla, ei pea üldse eriline sõja- või sõjaajaloohuviline olema. Sõda on kultuurinähtus ja olemas olnud aegade algusest – on arvatud, et sõda on kogu aeg olemas olnud ja rahu on hoopis hiljem „leiutatud“. Hoolimata sellest, et aeg-ajalt on loodetud-arvatud ka sõdadeta maailma võimalusse, näitab ajalugu muud. Olgu sellega, nagu on, meiegi sooviks, kui sõda saaks vaid sõjamuuseumis näha, aga ükski ajaloo ja ühiskonna vastu huvi tundev inimene ei saa sõjast kui nähtusest mööda vaadata. Ka patsifistid on teretulnud vaatama-mõtlema! Sõjamuuseumist niisama mööda kõndima enamasti ei satu, aga väga keeruline siia jõuda ka pole. Autoga võtab see kesklinnast umbes veerand tundi ja parkimisega probleemi pole. Buss nr 1a toob Viru bussiterminalist kohale sama ajaga. Lisaks mõnesajameetrine jalutuskäik Viimsi mõisa ja huvi korral sadakond meetrit edasi rasketehnika angaari.
Kogu Eesti kui üks sõjamuuseum
Sõjamuuseum on kindlasti suurem kui kinnisvara, kus muuseum asub. Natuke praalides võiks öelda, et tegelikult on kogu Eesti üks suur sõjamuuseum – sõdade jälgi on maastikul ja linnades, maapõuest tuleb uusarenduste trasside, vundamentide ja maanteede ehitamisel välja sõjameeste säilmeid – peamiselt Teise maailmasõja ajast, nii punaarmees kui ka Saksa sõjaväes teeninute omi. Kõik leiavad endale väärika rahupaiga siin või kodumaal. Sõjaajaloo „rahva sekka“ viimiseks korraldame igal aastal Eesti Vabariigi aastapäeva paiku koostöös sõjaajaloo-klubidega Vabadussõja-teemalise taaslavastuslahingu.
Tänavu liigub veel mööda Eestit ja natuke ka Lätis Vabadussõja-aegne soomusrong koos asjakohase näitusega, mis püüab jõuda kõikjale, kuhu rööpad viivad – alates 4. jaanuaril Kehrast alguse saanud teekonna jooksul on sõidetud omaaegsete lahingute kuupäevi järgides Tartusse ja sealt edasi Valga suunal ning juunis ollakse paar nädalat Lätis Võnnus ja kuu lõpuks Tallinnas ning folgi ajaks Viljandis, siis Pärnus, taas Tallinnas ja aasta lõpus Narvas.
Aga tänuväärset tööd sõjaajaloo pärandi korjamisel ja hoidmisel ning eksponeerimisel üle Eesti on teinud mitmed väiksemad sõjamuuseumid: Vabadusvõitluse muuseum Lagedil, Valga Isamaalise Kasvatuse Püsiekspositsioon, Jõgeval Piibe maantee ääres asuv Pommiauk, Orissaare sõjavaramuuseum Saaremaal, Hiiumaa Militaarajaloo Seltsi muuseum Tahkunas ja Vaivara Sinimägede muuseum.
Kõnekujundina on öeldud, et muuseum on tänapäeval nii kirikuks, kooliks kui ka kõrtsiks – otsitakse kinnitust oma tõekspidamistele, saadakse teadmisi ja lahutatakse meelt. Oleneb muuseumist, millised on osakaalud nende rollide vahel. Muuseum võib olla ka teater: tänavu etendas Viimsi kooliteater sõjamuuseumis Viimsi mõisas Johan ja Maria Laidoneri elust rääkiva etenduse… ja multitalent Taavet Poska eluloo põhjal saaks ka vahva teatritüki teha.
Soomusrongide lugu
Vabadussõjast on ajalooteadvuses kaks suurt kujundit: koolipoisid ja soomusrongid. Esimesed on saanud tähelepanu Albert Kivikase romaaniga „Nimed marmortahvlil“ ja Elmo Nüganeni samanimelise filmiga. Soomusrongide lugu vajab veel jutustamist.
- novembril 1918 sõitis Tallinnast Viru rindele Eesti Rahvaväe esimene äsjavalminud soomusrong. Tegemist oli tegelikult improviseeritud soomusrongiga, mis nimetust „soomus“ kandis vaid tinglikult. Terasest soomusplaatidega olid kaetud peamiselt vaid vagunite laagripukid ning vedurite aurusilindrid ja -magistraalid. Vagunites oli algupäraselt kasutatud üksnes „liivasoomust“ – kahekordse laudseina vahe oli täidetud liivaga, mis püssikuuli siiski kinni pidas.
Soomusrongi olulisteks osadeks olid suurtükiplatvorm, kuulipildujavagun, meeskonnavagun ja sanitaarvagun. Suurtükiplatvormile oli paigutatud tavaline jalaväe välisuurtükk, mis oli võimeline katma soomusronglaste dessantüksuste pealetungi suurtükitulega. Kuulipildujatuld sai rongist mõlemale küljele anda kuulipildujavagunitest, mille ülaosa oli varustatud luukidega. Kuulipildujavagun asus kohe suurtükiplatvormi järel, meeskonna- ja sanitaarvagunid omakorda nende järel.
Rongi meeskond (koos dessantüksustega u 80–100 meest) elas meeskonnavagunites. Rongi süda, vedav auruvedur, oli rongi keskel. Päris rongi ette (suurtükivagunist ettepoole) oli tihtipeale paigutatud veel kerge tühi platvorm – kui raudtee oli juhtumisi mineeritud ja miin lõhkes, siis ei läinud rööbastelt välja mitte olulised vagunid, vaid üksnes platvorm, mille sai teelt kraavi kõrvale lükata ning „päris“ rongiga pärast tee parandamist edasi sõita.
Soomusrongide ehitamise initsiaator oli legendaarne admiral Johan Pitka ja ajendiks asjaolu, et sakslaste poolt mahajäetuna leiti Kopli kaubajaamast kaks suurtükiplatvormi koos sellele paigutatud välisuurtükkidega. Neile lisati nädala-paari jooksul teised vagunid ja suurtükid seati laskekorda, misjärel oligi soomusrong valmis rindele sõitma. Hiljem, Vabadussõja edenedes, ehitati juurde uusi soomusronge ja täiustati ka vanu, asendades tasapisi hädapärase „liivasoomuse“ terasplaatidega. Kokku ehitati Eesti Vabadussõjas kuus laiarööpmelist ja viis kitsarööpmelist soomusrongi. Seni Vabadussõjas eraldi tegutsenud laia- ja kitsarööpmelised soomusrongid koondati 20. veebruaril 1919 Soomusrongide divisjoni, kuhu kuulus veel soomusautode „kolonne“, ning remontrongid ja muud toetusüksused.
EV 100 toimkonna ja sõjamuuseumi korraldamisel liigub tänavu mööda Eestit muuseum-soomusrong, mis tutvustab Vabadussõda ja soomusrongide osa selles.