UNUSTATUD RAAMAT: Andres Herkel kaevas riiulist välja lugupeetud tüviteksti, milleks on Mart Nuti „Nüüdis-Eesti ja poliitilised süsteemid“.
Muidugi on see raamat mul olemas, aga ma ei olnud sinna mitu aastat sisse vaadanud. Polnud nagu põhjust – olen neid artikleid lugenud, mõnikord juba enne, kui need mõnes lehes või ajakirjas ilmusid. Pealegi oli elav Mart Nutt kogu aeg siinsamas, kõige enam telefonikõne kaugusel.
Siis tuli autori surm – mitte see metafoorne, millest kriitikud ja semiootikud mõnikord kõnelevad, vaid tegelik ja ootamatu äraminek, mida oli nii võimatu uskuda. Täielik šokk. Mul pole Tartus seda juttu kirjutades isiklikku riiulit kaasas, sellepärast tuli vana sõpra otsida Ülikooli raamatukogust.
Mart, etnoloog
Enne Mardini jõudmist leidsin tegelikult Mait Rauna („Wake-up: naiivseid mälestusi ajaloost 1987–1988“). Ja-jah, oli raju noorus! Miski ei kirjelda Mardi varaküpset ilmumist avalikku ellu paremini kui see Maidu lõik 1988. aasta suve kohta.
Nuti kodakondsuse-artikkel läheb mingite kõhklusteta kohe sisse.
NUTT: Eesti rahvuslik koosseis on kujunemas selliseks, et siin elab kaks võrdsearvulist rühma, kes on tuleviku suhtes täiesti vastupidisel seisukohal. Pool elanikest soovib muuta oma kodumaa – ainsa, mis neil on – maaks, kus nemad ise võiksid selle saatuse eest vastutada. Teine pool teeks ta heameelega Põhja-Balti oblastiks keskusega: gorod Kolõvan.
Kolõvan on Tallinna nimi vanavene kroonikates, Kalevilinna värdvorm.
NUTT: Demokraatia tingimustes tekiks sel juhul permanentne valitsuskriis. Ühtki põhimõttelist küsimust ei saa lahendada, kuna alati on üks pool selle vastu. Stabiilse demokraatia jaoks peab põlisrahvas moodustama otsustajate hulgas vähemalt kolm neljandikku.
Järgnevad soovitused, millistel tingimustel saaksid kodanikeks need, kes pole eestlased. Lõppu on Nutt kirjutanud enese tutvustuseks: etnoloog.
MINA: Kes see on?
NUTT: Mina olen. Võõrsõnade leksikonis on antud täpne definitsioon. Etnoloog on kapitalistlikus teaduses 19. sajandil tekkinud termin võrdleva etnograafia tähistamiseks, nõukogude teaduses ei ole see tarvitusel.
Küsisin, kas ta teab midagi tarka öelda Nõukogudemaa sõjaväe kohta. Sest see on teema, mida miskipärast mitte keegi ajakirjanduses ei puuduta, kuigi me näeme pidevalt, kuidas vormirõivais sõdurid ja ohvitserid jalutavad mööda tänavaid. Ning vahetpidamata rulluvad üle linna kuulujutud, et tankid tulevad kasarmutest välja ja sõitvat üle protestiva rahva.
NUTT: Kirjutan. Millal on vaja. Homseks?
Õpikulikult metoodiline
Siin on ju kõike: eruditsiooni, poliitilist südamevalu ja tulevikulahenduste pakkumist ning lõpuks ka seda pisut nihestatud huumorit, millele Mart kuni lõpuni truuks jäi.
Järgnevalt selgus, et lausa homseks toda artiklit vaja ei olnud. Nutt lubas vahepeal väitekirja valmis kirjutada, aga sellega ta liialdas. Väitekiri valmis 23 aastat hiljem ja mitte etnoloogiast, vaid parlamentarismist. Enne tuli Ilmamaa-raamatu jagu artikleid. Nüüd kõike üle vaadates on päris huvitav näha, kui suure kaaluga olid nood esimesed Heinakuus avaldatud ja kserokoopiatena levitatud lood totalitarismist, poliitilisest süsteemist ja kodakondsusest.
Ühesõnaga, ma leidsin kadunud sõbra Ülikooli raamatukogu politoloogiariiulilt. Tema kõrval oli Viktor Niitsoo raamat ERSP-st ja rida allpool umbes kaheksa eesti politoloogi koostatud riigiteaduste õpik. Sümboolsed naabrused mõlemad. ERSP sümbolväärtus on see, et kindlasti toetasime me Eesti kaasaegse poliitika algusaegadel just seda suunda – ühes Eesti Kongressi ja hilisema Isamaaga. Mart ütles sinna juurde ikka, et ERSP on eesmärgipartei, aga kui eesmärk on saavutatud, siis vajab Eesti selget parempoolsust. Ja seda ta pakkus nii sõnas kui teos. Kõrgkooliõpik sobitub siia aga sellepärast, et Nutt on oma kirjutistes õpikulikult metoodiline, kuid politoloogide kollektiivist oluliselt elavam autor.
Diktatuur on riigi olemuses
Noort Nutti pandi tähele ja esimeste Heinakuu artiklite järel hakkasid temalt neid tellima Looming, Vikerkaar, hiljem Postimees jt. Tolles Ilmamaa-raamatus on ilmumisandmed kenasti olemas ja artiklid on teemadeks jagatud. Valitsemisviisid, kodakondsus ja rahvussuhted, Eesti, Euroopa Liit, Venemaa ja muu välispoliitika. Mind köidab aga eriti riigi valitsemisviisidest pajatav esimene osa: demokraatia, autokraatia ja totalitaarne riik. Sealt omakorda tõstan esile just kõige esimese, 1988. aastal Heinakuus ilmunud artikli „Totaalse riigi olemus ja põhijooned“.
„Diktatuur on riigi olemuses,“ ütleb Nutt. Demokraatia on selleks, et too tendents ühiskonnapoolse kontrolliga tasakaalustada. Totalitarism võib omaks võtta kasvõi kõige totalitarismivastasema ideoloogia, ta lihtsalt moonutab seda endale sobival moel. Ses mõttes ei ole totalitarism mitte niivõrd teooria, mida tahetakse realiseerida, vaid võimu säilitamise instinkt. Ühtaegu tähendab see, et demokraatia pole kunagi piisavalt kaitstud. Ega ole ka täiuslik. Kokkuvõtvalt: kõik see, mida Nutt üle 30 aasta tagasi kirjutas, kehtib tänagi. Ka näited väsiva nõukogude võimu kohta on endiselt asjakohased, olles tänaste üliõpilaste jaoks pigem harivad kui teksti kauge ajakajaga koormavad.
Taban end küsimast, kumba tudengid rohkem tarbivad, kas toda õpikut või Nutti? Nuti köide on kulunum, aga ka vanem. Erudiidina kirjutas ta ajakirjandusartikleid peast ega jahmerdanud akadeemiliste viidetega. Küll aga võiks politoloogia rohkem ja julgemalt Nutile viidata ja teda kasutada, sest vähemalt Eesti oludes on ta klassik. Niipalju kui tean, on kusagil varuks nii hiljem meedias avaldatud kui ka sahtlisse kirjutatud tekste, mis võiksid postuumselt kaante vahele jõuda. Väikese kohendamise korral väärib laiemat publikut ka 2011. aasta doktoritöö parlamendi välispoliitilisest rollist.
Klassiku puhul tekib küsimus, mida ta tahaks kaasajale öelda. Kuna Nutt läks äsja, siis on selle kohta päris palju tõendeid. Ausa konservatiivina oli ta kõike muud kui laamendav ekreiit. Päevapoliitikast hoidudes juhin tähelepanu, et selline järeldus on võimalik teha ka mitukümmend aastat tagasi ilmunud artiklite põhjal. Tema ei halvusta liberalismi ega evi autoritaarseid nõrkusi. Liberalism ja konservatism on pigem ühe arengujoone eri pooled, mis on hooti pidanud poliitilisi võitlusi ja meelitanud teineteiselt valijaid. See on võistlev, mitte leppimatu vastasseis. Rohkem saavad Nutilt kriitikat sotsiaaldemokraadid – peamiselt selle eest, et nad tahavad ühiskonnaelu üle reguleerida.
Parempoolne lemmiksektor
Nuti poliitilisel skaalal puutuvad vasak- ja paremäärmuslus teineteisega kokku nagu Mõhk ja Tölpa. Leheküljel 37 püüab ta skaalale seada üheksakümnendate alguseks tekkinud vastsed Eesti poliitilised jõud. Nende hulgas on noorteühendus Res Publica (mida ei tohi segi ajada hilisema samanimelise parteiga!), mille ta paigutab oma parempoolsesse lemmiksektorisse. See on eraomandi austamine, iseregulatsioon ja isikukesksus. Selle sektori külje alla mahuvad kõik need jõud, kes hiljem moodustasid Isamaa. Mis aga eriti tähelepanuväärne – Nuti pildil asuvad Interrinne ja EKP vasaktotalitarismi alal, samal ajal kui parempoolne diktaatorlik-autoritaarne sektor on täiesti tühi. Aasta siis oli 1990.
Nüüd võib kolm korda mõistatada, kas see ala on tühi ka täna? Oleksin küll ettevaatlik EKRE paigutamisega sõjaväeliste diktatuuride alajaotusse, aga on päris ilmne, et see, mida meile praegu rahvuskonservatismi pähe esitatakse, on ikka väga erinev sellest konservatismist, millest kõneles ja kirjutas Mart Nutt.
Kuid eks seegi kõik on kunagi olnud – nii terminoloogiline segadus kui ka terminite kaaperdamine. Leheküljel 364 jääb silma leierdatud, kuid kummaliselt aktuaalne tõdemus. Nutt kinnitab: Venemaa liberaaldemokraatide liidril Žirinovskil ei ole midagi ühist liberaaldemokraatiaga Lääne-Euroopa mõistes. Seega pani ta nn tõejärgse ühiskonna algeid tähele juba 1991. aastal.
Lõpetuseks on raske öelda kenamini kui see, mida ütleb Hando Runnel Ilmamaa-raamatu sisekaanel: „Raamat on tundetoonilt küllaltki autorikeskne ehk luuleline, tõe tunnetuselt aga õpetlikult üldistusvõimeline.“ Mina jälle mõtlesin, et Nuti tegi lüüriliseks just see, et ta lüürilist meelelaadi välja ei näidanud. Aga luulelisus, kui ma Runneli öeldust pisut vabamalt aru saan, on säde, mis annab sõnale ja mõttele väljapeetud kompositsiooni.
