LOOD, MIS TAASTAVAD MINEVIKKU JA NÄITAVAD TULEVIKKU: Ajaloolane (või nagu ta ise räägib: ajaloo seletaja) David Vseviov tähistas äsja oma 70. sünnipäeva. Enamik meist tunneb teda kui raadiohäält, õppejõudu ning kirjutajat. Ja ilmselt ei ole kedagi teist, kes suudaks Vsevioviga võrdväärsel tasemel aega peatada. Kui David räägib, siis aeg seisab. Juku-Kalle Raid kutsus Vseviovi, kes on niikuinii kohviku-inimene kohvikusse juttu veeretama.
Üle tuhande saate „Müstiline Venemaa“, seda on hoomamatu hulk. David Vseviov on seda saadet Vikerraadios teinud 1997. aastast, igal pühapäeval, vankumatul sammul ning teeb muudkui edasi. Lisaks on ta kirjutanud kaasautoritega raamatuid Venemaast ning nõukogude perioodist, hiljuti lisandus ka „Elulugu. Kaks esimest nädalat“, mis on üks igati vahva teos, kus David on omatahtsi sidunud fantaasia aja ning omaenda elu kahe esimese nädalaga. Davidiga kohtumist Kuku klubis saadab muhe iroonia. Nagu ikka.
Juku-Kalle Raid (J-K.R): David, sa oled korduvalt öelnud, et ei pea ennast ajaloolaseks, vaid ajaloo tõlgendajaks või seletajaks. Aga pisik on ikkagi küljes.
David Vseviov (D.V): (Hakkab naerma) Pisiku saanud inimene on ju haige. (Enesekindlalt) Vaatamata kõrgele eale mina omaarust haige ei ole. Ja üldse, mida aeg edasi, seda keerulisemaks läheb vastamine lihtsatele küsimustele. Kunagi paarkümmend aastat tagasi oleks kindlasti midagi öelnud ära ühe-kahe lausega, aga nüüd eeldaks see ligi pooletunnist sissejuhatust, millele järgneks veel tunnine mõtisklus sellel teemal. Neid tegureid, miks inimesest saab keegi, on ilmselt päris palju, alates tohutust valdkondade loetelust, kus sul puuduvad igasugused võimed. Ja siis ülejäänud valdkondadest, kust võiks mingisuguseid valikuid teha. Näiteks vanemad ja kool on meie elus mänginud ikka mingisugust rolli. Ma käisin Tallinna 6. keskkoolis, mis on vene kool, kus meie reaalainete õpetajad olid reeglina nõukogude ohvitseride abikaasad. Nad tegid õpetajatööd selle auväärse kohustuse kõrvalt ning nende teadmised olid seetõttu küsitavad.
J-K.R: Mis tähendab, et reaalained välistasid need õpetajad juba ise.
D.V: Vaata, reaalained on sellised, et kui sa ei ole selles vallas eriti andekas, siis sa vajad ikkagi juhendajat. Humanitaarias võid tegutseda kuidagi iseenesest. Ma ei tea, mul on tunne, et humanitaarias saan hakkama ilma kõrvalise abita.
J-K.R: Mõnikord on valikute tegemine inimestele äärmiselt lihtne, näiteks Aleksei Turovski pajatas, et teadis juba 6-aastasest saati, et kõige tähtsam on loom! Ta mäletabki esimese asjana putukaid.
D.V: (Väikese etteheitega) Sa ei saa, Juku-Kalle, võrrelda putukaid inimkonna ajalooga. Kuigi putukaid on tohutult palju. (Pugistab naerda) Ja igal putukal on oma ajalugu kindlasti. (Rõhuga) Ent! Inimene on mind alati huvitanud. Miks inimesed teatud situatsioonides toimivad just nii. No miks näiteks ükskord ise riidleb ja siis ta jälle ei riidle. Sama asja peale. Aga kui sind huvitavad inimesed ja sa tahad neile ligi pääseda, siis ongi võimalus seda teha ainult minevikus, sest olevikus mõnelt riigijuhilt käest kinni võtta ja midagi küsida on küllaltki keeruline. Aga võtta Katariina II käest kinni ei ole mingi probleem. Siseneda tema magamistuppa ja vaadata, mis seal toimub, on vaba voli! Tänaste riigijuhtide magamistuppa ju ei pääse.
J-K.R: Mis see ajalugu siis on? Juhuslike valikute jada inimeste poolt?
D.V: Osa arvab, et nii on. Kui minu äratuskella vedru oleks aastal 1966 katki läinud ja kell poleks helisenud, siis ma poleks jõudnud Tallinnast väljuvale Minski rongile – Tšaikale – ja poleks sisseastumiseksamitele jõudnud. Mis siis oleks saanud, tont teab. See on ju jada sündmusi, milles on mingi juhuslikkuse element sees. Me elu võib ju juhuse tõttu katkeda ühe hetke pärast.
J-K.R: Teisalt on inimesi, kes võtavad seda kõike väga fatalistlikult, et nii peavadki asjad minema.
D.V: (Mõtlikult) Jah, nad peavadki minema. Aga kui me jääme siia klubinurka istuma ja ei välju siit ruumist enam, siis ei lähe need asjad mitte kuskile.
J-K.R: Ajaloo tõlgendamine on väga populaarne žanr, nii raamatutes kui ka saadetes. Mõistetavatel põhjustel ka. Me oleme ajaloole kõvasti jalgu jäänud ja see paneb mõtisklema. Eriti populaarne on muidugi arutleda, mis saanuks, kui „ajalugu läinuks teisiti“. Selleteemalisi raamatuid ei jaksa keegi kokku lugeda.
D.V: Aga mängida saab mõtteliselt! Ma väga austan neid inimesi, kes valmistavad endale rüüd ja mõõgad ja siis kuskil väljadel nuhtlevad üksteist või korraldavad viikingilaagreid, aga sellised asjad mind absoluutselt ei huvita. Mulle pakuvad huvi mõttelennud. See ongi ajaloo võlu ja valu, et meie, erinevalt neist, kes olid mingite sündmuste vahetud osavõtjad, teame, kuidas läks. Me võime ju arutleda selle üle, kas Päts ja Laidoner toimisid 39. aastal õigesti. Aga me ei saa kunagi lahti sellest teadmisest, mis järgnes – ja mis neil ju puudus. Seega, mitte kunagi ei saa arutleda ajaloo üle nii, nagu nemad tegid seda olevikus, teadmata tulevikku.
Ma vaatan vana fotot, nad istuvad, naeratavad seal, kuid tulevikust ei tea nad midagi. Aga mina tean nende tulevikust peaaegu kõike.
J-K.R: Kirjandus ja ka teadus on alati mänginud ajas rändamise teemaga. Seda mõtet ei ole inimkond mitte kunagi maha matnud. Iga paari aasta pärast tuleb välja jälle grupp täiesti tõsiseid teadlasi, me ei räägi mingitest vandenõuteoreetikutest, kes arutavad ajarännu võimalikkust.
D.V: (Nõustub sekundiga) Mõned asjad kusjuures on täiesti piiri peal. Mul on meeles üks dokfilm, kus keegi füüsik toimetab kuskil Inglismaal, paneb keldris asju ringi. Järsku tunneb selja tagant midagi ja keerab pilgu ning nagu läbi udu liigub seal Rooma leegion. Mingisugune pilt, võibolla paar sekundit. Ja mida ta siis jutustab teistele – et ta on mingi hetk ajaauku sattunud ja näinud mingit pilti 2000 aasta tagusest ajast. Ta mainib, et neil olid käes ümmargused kilbid. See tekitab ajaloolastes muidugi tohutut skepsist: kui inimene blufib, oleks võinud enne vähemalt vaadata, millised on roomlaste kilbid. Selge, vend mõtles loo välja. Aga möödus teatud aeg ja keegi ajaloolastest sattus mingite materjalide peale, et sealkandis teeniski üks leegion, mille koosseis oli palgatud – kellel olidki ümmargused kilbid. Aga sellist teavet ei olnud varem kellelgi. Mida see siis tähendab? Kas aeg tilgub läbi? Kas me seda lugu usume või ei usu? Või lood, mida kogu aeg kuuleme ufodest kui külalistest teisest ruumist. Aga võibolla on nad külalised teisest ajast? (Muigab) Kui me tahame siin olla lõbusad.
J-K.R: Füüsikud ju pajatavadki, et kui anda endale valguskiirgusest kiirem kiirendus, siis on täiesti tõenäoline, et satud tulevikku. Aga, kuidas minevikku sattuda, seda ei ole nad veel teada saanud.
D.V: (Rõõmsalt) Teises suunas siis ilmselt!
J-K.R: Oletame, et sinul on mõni selline äge aparaat olemas…
D.V: (Kiirelt vahele) Ei ole! Ja ei ole valikulist aega, pigem tahaks omada seda võimet minna suvalisse aega. Just siis, kui on vaja minna. (Narritavalt) Vahel võib tekkida, isegi minu vanuses, soov vaadata, et kas Marie Antoinette oli ikka nii lummavalt kaunis.
J-K.R: Kuigi need iluideaalid on väga muutunud. Praegusele inimesele tunduks ta ilmselt paraja lummutisena.
D.V: Jah, vaadates 1930. aastate misse, on küsitav, kas nad tänapäeval oleks finaali jõudnud. Kujutada ennast ette, see on olnud võimalik. Aga kujuta ette praegust tegelast aastal 75 – kui Kolosseum oli juba olemas – sattumas siit miljonilinna Rooma. Mäletan ehk sarnast tunnet, kui ma esimest korda sattusin läände ja otse põmdi! New Yorki. Ma väljusin lennukist ja uskumatu tunne oli, täiesti šokk. Ja mida ma tabasin ennast tegemas – ma lugesin reklaame! Sest ma tulin ühiskonnast, kus ei olnud vaja lugeda punaseid silte, sest need kutsusid täitma kongressi otsuseid. Aga teised sildid olid ju kõik informatiivsed. Näiteks et pooleliitriseid pudeleid vastu ei võeta, õlut ei ole ega tule jne. Aga USAs ajasid just sildid kõigepealt peakese sassi! Sa olid midagi kuskil näinud, kas fotodena või mingite dokumentaalfilmidena, kuidas neegreid piinatakse Ameerika Ühendriikides ja muud sihukest, aga siis oli korraga su silme all hoopis mingi teine asi!
J-K.R: See oli paralleelmaailm, mis siin ikka!
D.V: (Hasardiga) Just! See oli paralleelmaailm, millest meil oli mingisugune informatsioon, mis vastas tõele ainult murdosalt. Kõverpeeglis, aga ta oli olemas. Nüüd kujutada ette inimest, see on täiesti võimalik, kes – kasvõi müüduna, lõpuks orjana sattumas siitkandist Rooma selsamal 75. aastal – vaat seda tahaks küll pealt näha, tahaks ta silmi näha!
J-K.R: See oleks päris jõhker, sest toonane ühiskond lugupeetud kodanikku väga ei hellitanud.
D.V: Me võime võtta ju tinglikult, läheme Rocca al Maresse ja kujutame elukest ette. Või võtame „Tõe ja õiguse“. Aga siit läheme veel 2000 aastat tagasi. Paneme ta sinna. Vot see oli kontrast, tohutu kultuurišokk. Ja selle tulemus ongi allaheitlikkus Roomale aastaid, aastaid pärast seda. Selle miraaži najal elab Bütsants veel sajandeid.
J-K.R: Sa oled kirjutanud ka Narva rahvastikust.
D.V: See oli minu kandidaaditöö. Aga doktoritöö puudutas ka Ida-Virumaad. Kuidas see rahvastiku kujunemine seal toimus; muidugi võtmerolli mängis Sillamäe. Paar aastat oli Sillamäe Nõukogude Liidu üks salajasemaid objekte – nagu ka veel teisi uraani kaevandamise kohti – ja sinna planeeriti hiiglaslikku uraanitehast. Plaanis oli üldse kogu see piirkond puhastada vanast elanikkonnast. Kuskil 1948 õnneks olid aga juba teised leiukohad ning Sillamäe senine strateegiline tähtsus kadus. Eristaatusest olidki huvitatud kohalikud juhid, sest see tähendas ju erivarustatust. Paremaid kaupu kauplustes.
J-K.R: Võttes ette sellised nüansid, võib täitsa rahulikult öelda, et ajalugu on ilukirjandust täis.
D.V: (Noogutab) Muidugi, seal on väga palju väga huvitavaid asju.
J-K.R: Aegajalt ilmusid ka Eesti meedias uudised mingitest 147-aastastest Kaukaasia kolhoosnikest; ühe sihukese nimi oli Mahmud Eivazov, kelle kohta kirjutati 1955. aastal, et töötab Komsomoli kolhoosis, mille rajas ise oma vanemate poegadega, ja kelle vanim tütar on parasjagu 120-aastane! Vot sihukesed anomaaliad!
D.V: (Hasardiga) Ära unusta, et Lenini mausoleumi all oli ju terve suur instituut, mis tegeles gerontoloogiaga ja see oli Stalini isikliku tähelepanu all, sest loodeti elada ju igavesti. Kui 1953. aastal hakkas peale see juudi arstide arreteerimisprotsess, siis seda meditsiinivaldkonda, mis tegeles vananemise vältimise teemaga, ei puudutanud enam mitte kedagi.
J-K.R: See igavesti elamine oli selline tore utopistlik mõte, eriti entusiastlikud oldi just nimelt 1920ndatel.
D.V: 19. sajandi lõpp, 1920ndate algus, see on murranguline aeg, mida ei anna üldse võrrelda viimase sajandi murrangutega. See on ajajärk, kus täitusid inimkonna mütoloogilised unistused. Äkki osati lennata, näha nähtamatuid asju, siis suudeti fotoga aega peatada – mis on ju surematus. Vot siis oli niisugune tunne, et tehnika lahendab kõik küsimused.
J-K.R: …Ja igavene elu on käegakatsutav.
D.V: (Rõõmsalt) Ja igavene elu on käegakatsutav. Oma saates „Müstiline Venemaa“ rääkisin kunagi professor Ivanovi katsetest. Üritati inimahvidelt inimestele organeid ümber istutada. Ja siis ilmusid samuti artiklid, kuidas keegi haige 80-aastane vanamees sai mõne uue organi ja ronis jälle vihinal mäetippu, sest sai äkki nooreks tagasi! (Naerab) Ja vot siis – väga paljude lihtinimeste jaoks – ei olnud mausoleum mingi koht laiba hoidmiseks, kus käid surnud seltsimees Leninit kiikamas, vaid see oli ajutine panipaik. Pravdas kirjutati, et noh, millal te rahvaste juhi ükskord ellu äratate, juba pool aastat surmast möödas! (Naerab jälle)
J-K.R: Need olid muidugi huvitavad ajad, sellist inimlikku optimismi eksisteeris tänasest kindlasti märksa rohkem. Ja ma ei räägi ainult Pravda lugejast, kes arvas, et kohe äratatakse üles Lenin, vaid ka teadlastest. Neid katseid tehti ju tõsimeeli!
D.V: Neid katseid tehti tõsimeeli jah! Ja seal on ka selline vahe, et kui läänes räägiti eetikast, kuidas midagi ei sobi, siis Nõukogudemaal sellist asja ei olnud. Nad korraldasid ka ekspeditsioone Aafrikasse, kuna saadi aru, et isegi nõukogude inimene, vaatamata tema patriootilisele meelestatusele, ei ole nõus heitma paari inimahviga, et inimsugu tugevamaks vormida. Aga kohalik õnnestub võibolla ära veenda. See oli ikka päris jabur. Ja selliseid artikleid ilmub ju tänase päevani, ikka leitakse kusagilt Gagra lähedalt alatasa mingeid inimese ja ahvi hübriide.
J-K.R: Kaukaasia peaaheliku legendid väidavad jah, et osa pani putku. Hulguvad seal mägedes siiamaani ringi suured karvased tegelased.
D.V: See on üks selge pilt, et niisugune kinnine ideoloogia on alati väga küüniline.
J-K.R: Sinu kõige kuulsam projekt ongi saatesari „Müstiline Venemaa“, mida sa teed 1997. aastast.
D.V: Peaks olema kokku ligi 1000 saadet tehtud. Ma ka pendeldan ajas siia-sinna. Seal on väga erinevaid plokikesi. (Mõtiskleb, siis elavnedes) Kui ma praegu meenutan, siis üks plokk kandis tinglikku pealkirja „viin“. Mis viis meid kindlasti varasemasse, Peeter I aegsesse aega ning tuli Gorbatšovini välja.
J-K.R: Nõukogude aeg oli küll jõle, aga ka põnev, ega suurt osa sellest ei ole ju adekvaatselt dokumenteeritud. Näiteks seltsimees Stalin ei armastanud endast üldse dokumente maha jätta. See annab juba tõlgendusvõimalusi ühele ajaloolasele. Ühes normaalses riigis jääb igast aktist mingi eel- või järeldokument maha ja sa suudad selle panna lineaarsele ajale. Aga mitte Nõukogude Liidust, mõnikord vaid Stalini punase pliiatsiga tehtud lakooniline märkus. Ja saa siis aru.
D.V: Autoritaarne ühiskond on nakatunud hirmuga. Miks pole seal käske ja pabereid vaja? Seepärast, et nendes maailmades püütakse Suure Juhi soove ära aimata ja toimida mitte nüüd käsust lähtudes, vaid mõistatades, mida juht võiks parajasti tahta. Ma olen kogu aeg rääkinud, et kommunism kui ideoloogia tuleks hukka mõista. (Näppu tõstes) Aga tegelikult seda ideoloogiat pole olemas! Sest kui on ideoloogia, siis võib lähtuda selle ideoloogia reeglistikust või põhimõtetest – ja siis inimesed ei peaks kartma. Aga nende süsteemide jaoks on tunduvalt olulisem see, et inimesed kardavad. Vahel saadeti Siberisse kunstnik, kes maalis ainult Leninit. Ja jäi saatmata see, kes maalis lillekesi.
J-K.R: Absurd külvab teadmatust ja teadmatus külvab hirmu.
D.V: Just nimelt. Seepärast ei leia ka väga paljusid Stalini otsuseid. See ongi pidev hirmu atmosfäär. Võtame kasvõi need kuulsad vene filmid, mis tulevad 1930ndate keskel: „Volga-Volga“, „Tsirkus“ jne. Kui ilmutati esimene komöödia, midagi lõbusat, siis kino juhtkond oli paanikas: nad ei taha seda üldse Stalinile näidata. Sest enne vändati ainult patriootilisi filme. Ja siis Stalini lause, mida ta möödaminnes mainib stahhaanovlaste kongressil, et „elu on läinud paremaks, elu on läinud lõbusamaks“ – see annab kohe märku, mida tuleb teha. Sellest lausest loetakse välja, et käes on aeg teha üks nõukogude komöödia! Stalin ületab selles suhtes kõiki neid Mussolinisid ja Hitlereid. (Teeb pausi) Muuseas! Pärast sõda ju ei ole Stalinit enam ka demonstratsioonidel ja paraadidel. Tada füüsiliselt inimesena ei ole enam, ta on nagu astraalkeha. Teda on tuhandetes portreedes, mida kantakse. Aga reaalselt, see on juba teine tasand, ta ei ole inimene. See on omaette nähtus.
J-K.R: See on nagu kiriklik nähtus. Õigeusu ruumile sobib see hästi.
D.V: Just! Ta on jumal! Ja jumalat ju kujutada ei tohi. Muhamedist rääkimata.
J-K.R: Tuleme korraks toonasest vilkast sotsialismi ehitamisest tänasesse sotsialismi ehitamisse. Ega see isu ei ole ju kuhugi kadunud.
D.V: Jah! Kusagilt tekkis see loll idee, et on mingisugune alternatiivne inimnäoline sotsialism. Ei loobutud ideest, vaid leiti, et see nõukogude variant on selle püha idee mingi moonutus ja idee oli hea. (Kehitab nõutult õlgu)
J-K.R: See mõte ei kipu siiani lahkuma. See on umbes sama hea, kui ma ütleks, et on olemas hea fašism ja halb fašism. Ma saaksin kohe noomida.
D.V: Jah, näiteks, et fašismis oli palju head, nagu siin üks meie poliitikutest mõista andis – et ehitati teid. No Stalini ajal ehitati tehaseid meeletul arvul. Kui me võtame mingisuguse ühe näite süsteemivälisena, siis me jõuame täielikku absurdi. Imelik, kuidas siis ikkagi on nii, et inimesed ei kipu ajaloo õppetundidega arvestama, näeme seda praegu ja ilmselt ka kauges tulevikus. Ja neid näiteid on ju lõputult. Minu jaoks on kummastav, et kui Esimene maailmasõda lõppes, siis polnud Saksamaal perekonda, kus poleks mustas raamis isa poja või venna pilti. Möödub vaevalt 15 aastat ja tuleb keegi ning ütleb „lähme jälle!“ ja enamus ongi nõus minema. Mis meiega toimub?
Need vanad kommunistid, kes istusid vangilaagrites, keda süüdistati trotskismis, mõtlesid, et saaks ainult Stalinile kirjutada, Stalin lööks korra majja! Sest tõelised trotskistid ümbritsevad Stalinit ja nad on ausate kommunistide kohta rääkinud, et nemad on trotskistid!
J-K.R: Mulle aitab sellest Stalinist. Ütle parem, millal sa käisid viimati Ennu Ratta diskol?
D.V: (Mõtlikult) Ma isegi ei tea, mis asi on Ennu Ratta disko. Võibolla olen seal käinud. Vahel käid ju kuskil ja ei saa arugi, kus sa käid.
J-K.R: Nii et olevikust pole sul aimugi.
D.V: (Nördinult) Mis sa räägid! Ma ei jäta vahele peaaegu ühtegi Kroonika numbrit, ma ju tahan teada, mis ühiskonnas toimub.
J-K.R: Sa õpetad EKAs juba aastaid. Ma tunnen päris paljusid inimesi, kes läbi aegade on su loengutes käinud, nad kõik ütlevad, et oled väga hea stroryteller.
D.V: Kuna rumalukesi on Kunstiakadeemias vähe, siis see väga palju aega ei võta. Tegelikult, nende lugude jutustamise taga on ka suurem mõte, nende lugude kaudu tahan ma inimesed viia kuskile aega. Vahel noored inimesed ütlevad, et neid poliitika ei huvita, et nemad tegelevad kunstiga. (Muigab) Ja siis ma pean neile läbi selle pika loengu selgeks tegema, et nad ei pääse.
(Mõtleb) Loen meeleldi, käin päris palju teatris. Mulle meeldib inimestega suhelda. Ma eelistan helistada, mitte sõnumeid saata. Ja ma olen ka kohvikuinimene. Minu päevaplaanidesse kuulub alati ka pool tunnikest kohvi ja ajalehtede taga.
J-K.R: Mis kohvikust sind leida võib?
D.V: (Lustlikult) Ma istun kohvikus enne seda, kui lähen raadiosaadet tegema. Vaatan märkmeid ja mõtlen, millest räägin. Ja lugemisest! Ma mitte ainult ei loe, vaid ka kirjutasin raamatu! Just äsja! Asi on jõudnud nii kaugele!
(Pugistab naerda) Ja lugemisest veel! Mul on hästi meeles need kaks aastat nõukogude armees, kus ma ammendasin teatud kirjanduse äärest äärde, seinast seina! Ja saabudes kodumaale, oli uhke tunne. Ma olin läbi lugenud kogu itaalia kirjanduse kohalikus raamatukogus, kogu prantsuse kirjanduse, kogu saksa kirjanduse. Kõik need olid esindatud seitsme-kaheksa raamatuga. See oligi riiul, millele oli peale kirjutatud „italianskaja literatura“ ja siis oli kolm raamatut. Ja siis oli süda rahul, et sellega on nüüd ühel pool!
