LINNAARHIIVI SUUR LUGU: Kalmer Mäeorg kirjeldab 1618. aasta kohtuprotokolli järgi, kuidas Köismäe asumis elanud kasuksepa Sifferi naine Kai endalegi ootamatult Koplis kadunud lehma taga otsides libahundiks muutus. Libahundijaht leidis aset 8.–21. augustil 1618, kasuksepa naine mõisteti siiski õigeks.
Paljudes Põhja-Euroopa sadamalinnades, nagu näiteks Hamburg, Lübeck, Riia ja ka Tallinn, leidub piirkondi nimega Reperbahn. Tallinnas oli sellise nimega linnaosa, mida eesti keeles nimetati Köismäeks ehk Köismäe alev Kalamajas.
Tallinna köiepunujad
Köismäe alevi piirideks loeti linna kindlustust ning Suurtüki, Vana-Kalamaja ja Suur-Patarei tänavaid. Viimane kandis varem, 17. ja 18. sajandil Köismäe tee nimetust. Nagu mujalgi, oli Tallinna Reperbahn (Köismäe) oma nime saanud sadama lähedal elavate ja töötavate köiepunujate järgi, keda nimetati vahel ka kanepiketrajateks. Otseselt tähendas saksakeelne Reperbahn pikka köisteed, mida köiepunujad köie valmistamiseks vajasid. Köismäe nime kannab ka üks linnamüüri kaitsetornidest Köismäe alevi poolsel linnamüüri lõigul.
Tallinna köiepunujatest räägivad allikad juba 1352. aastast. Köiepunujad valmistasid peamiselt kanepi pooltooteid, ketrasid kanepiheiet, ropsitud ja praagitud kanepit, mida eksporditi Saksa sadamalinnadesse, Hollandisse ja Rootsi. Köit ja nööre valmistati ka kohalikuks tarbeks. Kuna kanepiketramine oli must ja raske töö, tegelesid sellega peamiselt kohalikud eestlased ja maalt linna tulnud talupojad. Siiski oli köiepunujate hulgas ka saksa meistreid.
Kanepiketrajail ja köiepunujail oli ka oma viie kuni seitsme meistriga tsunft. Nad elasid peamiselt Köismäel, allüürnikena linnakodanike majades, kuna oma maja nad tavaliselt osta ei jaksanud. 1660. aastal märgitakse küll ilmselt Köismäel asuvat köiepunuja Micheli maja, kus elasid kolm lõbutüdrukut ja üldse olevat maja nagu „klooster“.
Köismäe asukohta otsides
Esimest korda nimetatakse Kalamaja kirjalikult aastatel 1374 ja 1421. Umbes samast ajast pärinevad ka andmed Kalamaja ja linna ehk linnamüüri vahel asuvast Köismäest. Ilmselt tuleb Köismäed või vähemalt selle merepoolset osa lugeda Kalamaja osaks ja tõenäoliselt kehtis ka Köismäel Kalamaja eeslinnale juba keskajast omane teatud omavalitsus.
Köismäe lõunapoolses osas asusid suured hõredalt hoonestatud krundid, millel olid peamiselt linnamüüride vahel elavate linnakodanike abimajapidamised: puuhoovid, kuurid, tõllakuurid, heinaküünid, juurvilja- ja ehk ka puuviljaaiad, aedniku ja valvurimajakesed, sekka ka üksikud kõrtsid.
Päris Köismäe alev oma püsivamate elanikega asus praegusest Soo tänavast põhja või kirde pool. Praeguste Jahu, Suur- ja Väike-Patarei, Võrgu, Kalasadama tänavate ääres ja Kultuurikatla piirkonnas asusid pisikesed tihedalt hoonestatud krundid. Eeslinlastele endile kuulus 1699. aastal ehk paarteist krunti. Enamik neist krundiomanikest olid rootsipäraste nimedega. Eesti nimedega krundiomanikke võis olla kolm-neli: Michel Hunn, Mick Karro ja Jacob Hundipää. Tallinna piiramise eel 1710. aastal Köismäe maju ei põletatud ega lammutatud. Ka Vene väed ei üritanud linna Köismäe poolt rünnata. Hävingu tõi kaasa 1710. aasta katkuepideemia, millest Köismäe eeslinn taastus ehk alles 1780. aastateks.
Mittesaksa kasuksepp Siffer
Sifferi Kai oli köösner Sifferi naine, kes elas Köismäe alevis. Siffer oli nime järgi otsustades rootslane või ka soomlane. Siffer oli rootsipärane vorm nimest Sigfried. Muidugi polnud perekonnanimeta Siffer mitte Kanuti gildi köösnermeister ja linnakodanik.
Tallinna köösnerite tsunfti liikmed olid peamiselt sakslased, kes elasid linnas ja valmistasid karusnahkseid kasukaid ja muid tooteid ning ka lambanahkseid (naiste) kasukaid, seda aga linnastiilis. Eeslinnades elasid ja töötasid mittesakslastest (eestlased, rootslased, soomlased) kasuksepad, kes valmistasid lambanahkseid talupojakasukaid, mida linnades kandsid näiteks ka voorimehed, puusepad ja linnasoldatid ja ehk jõukamad eeslinlased. Mittesaksa kasukseppade ja talupojarätsepate amet Tallinnas asutati alles 1708. aasta mais.
Kõike võimalikke allikaid pole me kontrollinud, kuid on täiesti võimalik, et kasukategijast Sifferist polegi muid jälgi ajalooallikaisse jäänud, kui vaid see, et tema naise nimi oli Kai. Kai oli arvatavasti eestlane.
Kopli lähistel kadunud lehm
Pühapäeva õhtul, 8. augustil 1618, tabas Köismäe kasuksepa Sifferi peret suur õnnetus. Pere ainuke lehm läks karjamaalt, mis asus Kalamaja surnuaia taga, jäljetult kaduma. Viimaks võttis Sifferi naine Kai tuttava mündriku naise nõu kuulda ja julguse kokku ning otsustas neljapäeva õhtul lehma otsima minna. Kaitseks võttis ta kaasa koera, kellest küll, nagu hiljem selgust, mingit kasu polnud.
Kuna õhtu oli jahe, võttis Kai õlgadele ühe lambanaha, mida kasukategija kodus ikka leidus. Koplis oli vahel ka hunte nähtud, kuid veel enam teati libahuntidest rääkida. Kai pidas lehma kadumises süüdlaseks siiski Tallinna garnisoni Rootsi soldateid, kes arvatavasti lehma maha lõid ja ära sõid. Ilmselt võis see nii ollagi.
Samal õhtul saatis raehärra Henrich Dahlen oma sulase Heinrichi ja teenijatüdruku Else vankriga Koplisse. Neile järgnes jalgsi veel üks Dahleni sulane või päeviline, kelle nime pole teada. Dahlide perekonnale kuulus kinnistu Laia tänava ääres, Hobuveski vastas, Tolli tänava nurgal ajavahemikus 1600 kuni 1710, kui Hinrich Dahli pojapoeg Hinrich Dahl noorem katku suri. 1618. aastal elasid raehärra Dahli majas tema sulane Hinrich ja teenijatüdruk Else, mõlemad liignimeta ja pärit maaraha hulgast.
Kuidas kulges tee Kopli poole
Tallinna esimesed kaardid 17. sajandi lõpust on võrreldes samaaegsete mõisakaartidega kummaliselt ebatäpsed. Erinevad kartograafid ei jõudnud üksmeelele selles, mitu teed linnast Koplisse viis ja kus need täpsemalt kulgesid.
Näib, et tähtsaim tee linnast Koplisse, kui mitte ainus, viis Suurest-Rannaväravast mööda praegust Suur-Patarei tänavat, seejärel mööda rannaäärt ja lõpuks umbes mööda praegust Tööstuse tänavat kuni praeguse Sitsi mäeni.
Seal, praeguse Sitsi ja Kopli tänava ristumiskohal, oli läbipääs muldvallist ja karjatarast, mis ulatus risti üle Kopli poolsaare Tallinna lahest kuni Kopli laheni ja piiras lõunast linnale kuuluva Kopli või ka Telliskopli mõisa maid. (Refereeritud kohtuprotokollis kasutatakse moonutatud saksapärast nimetust Kopslen). Kohe läbipääsu kõrval oli kõrtsihoone, kusagil lääne pool ka karjavahi ja metsavahi majakesed.
Koplis karjatati Tallinna linnaelanike kariloomi, kus neid valvas linna palgaline karjavaht ning karjavaraste ning ärajooksmise eest kaitses lõunas karjatara ning mujalt meri. Eeslinlased pidid kas majanduslikel või muudel põhjustel oma loomi ilmselt ise karjatama. Koplis oli 17. sajandi algul juba ka telliselööv. Nii et põhjusi, miks raehärra Dahlen oma inimesed Koplisse saatis, võis olla mitmeid. Ilmselt pidid nad Kopli kõrtsi ööbima jääma ja järgmisel päeval heina- või puukoormaga ehk ka härjavärsiga või mullikaga vankrisappa seotult tagasi linna sõitma.
Libahunt kivi taga
Kai oli terve õhtupooliku tulemusteta Kopli ja Kalamaja vahelistel heina- ja karjamaadel oma lehma otsinud. Kell oli juba 9, nagu ta ise kohtus rääkis, kui ta mäelt Koplisse tuli (ilmselt Hundipea mäelt Kopli teel). Järgnevad sündmused toimusid seega praeguses Karjamaa asumis, täpsemalt ehk umbes praeguse Tööstuse ja Erika tänate ristumiskoha läheduses.
Kui ta õhtuhämaruses kedagi teel vastu tulemas nägi, pidas ta tulijaid lehmavarastest Rootsi soldatiteks, keda ka üksikul naisterahval ehk põhjust karta oli. Nii peitis ta end teeäärse kivi taha.
Siiski märkas teenijatüdruk Else teda ja päris hirmunult Heinrichilt, et mis naine see võiks küll olla.
Eks see oli tollal üldiselt teada, kuidas libahundiks muutuda. Tuli käia, hundinahk õlgadel kolm korda ümber kivi, kas püsti või veel parem käpuli ja lugeda nõiasõnad. Heinrich võttis siiski julguse kokku ja vastas, et ei tea, aga kohe saame teada. Nii asuski Heinrich Kaiet taga ajama, hüüdes ise küll naisele: „Pea kinni, ega ma sulle midagi ei tee!“ Kai eelistas siiski põgeneda.
Esimene kord õnnestus tal Heinrichi käest lahti rabeleda, kuid teine kord sai Heinrich naisel juustest kinni ja tiris ta pikali. Lubadusest hoolimata hakkas Heinrich ikkagi Kaiet kägistama ja peksma. Naine püüdis küll oma kadunud lehmast rääkida, kuid Heirich ei kuulanud teda, vaid aina korrutas: „Sa oled nõid, sa oled nõid!“ Kai vastas küll „Mina ei ole nõid, nõidu pead sa mujalt otsima“, kuid see ei aidanud. Viimaks sidusid Heinrich ja Else verise näoga ja katkirebitud riietega Kaie vankris leiduva köiejupiga kinni, panid vankrile ja sõit jätkus Koplisse.
Järele tulnud (nimetu) Dahleni sulane märkas Kai koera, kes oli juba varem hirmunult kaugemale jooksnud. Nii asus ta kahtlast neljajalgset olendit (hämaras polnud täpsemalt ka näha, kes see oli) kui Kai oletatavat kaasosalist, taga ajama. Koer põgenes mere poole, sulane tihedalt kannul. Viimases hädas jooksis loom merre ja olevat ujunud Kopli poole. Sulane järele ei ujunud. Mis koerast sai, seda me ei tea, sest kohut see ei huvitanud.
Jaht jõuab kohtusse
Mis sai Kaist? Kui Heinrich Kai Koplis kõrtsituppa vedas, tundsid mitmed kohalolijad ta ära ja Kai neidki. Miks Dahleni teenijad Kaie ei tundnud, pole teada. Heinrich pidi Kaile lambanaha tagasi andma ja ta vabaks laskma, pärast mida naine nuttes ööpimeduses kodu poole jooksis. Heinrichi kahtlused siiski ei kadunud. Eriti kahtlane oli see, et kui Kai kõrtsitoast välja jooksis, olevat tal midagi juustest pudenenud, mida tal varem peas polnud.
Nii läkski Heinrich raekotta kohtufoogti jutule ja rääkis ära, mis juhtunud oli.
Reedel, 21. augustil kutsuti kaks tunnistajat: sulane Heinrich ja teenijatüdruk Else Tallinna rae alamkohtu ette tunnistusi andma Köismäel elutseva, Kaieks nimetatud naisisiku, köösner Sifferi naise süüasjas libahundiks jooksmises Kopli teel. Kumbki tunnistaja ei võtnud libahundi nime suhu, kuigi kõigil on teda, et just selles Kaid kahtlustati.
Lõpuks andis oma tunnistuse ka Kai. Kohus jäi Kai selgitust uskuma ja kohtuprotokoll lõpeb sellega, et Kai peab tunnistajatelt vabandused vastu võtma.
Käesolev lugu põhinebki tervikuna kohtuprotokollis (TLA 230.1.Aa 44b, alates l. 152) kirjapandud tunnistustel.
