LILLED LOODUSES JA MAJANDUSES: Kahtlemata keerlevad praegu kõige aktuaalsemad jututeemad erinevate kriiside ümber, ent fookusse tulevad hoopis ilutaimed, sest ilu on jääv ja kriisid mööduvad. Tallinna Botaanikaaia vanemaednik Marit Mäesaar räägib kevadlilledest, ent peatub ka kriisidel: maailma ühe esimese majanduskriisi põhjustas tulbimaania.
Kahtlemata keerlevad praegu kõige aktuaalsemad jututeemad erinevate kriiside ümber. Oleks paslik pajatada sibulatest, mis hirmutavad pahalasi ja turgutavad tervist, ent fookusse tulevad hoopis ilutaimed, sest ilu on jääv ja kriisid mööduvad. Teine oluline teema, mis jutust läbi käib, on teadmised. Sellised, mida vilksamisi mainiti unustusehõlma vajunud bioloogiatundides ning mis taas halle ajurakke liigutama panevad. Nende teadmistega võib hiilata kevadisel ajal igal pool ning ajada sõpru reedeõhtusel mälumängul segadusse. Kriisijutu jätkuks võiks eeldada, et sibulatel ja majanduskriisil ei ole omavahel midagi ühist, ent võta näpust.
Majandusmulli lõhkemise taga
Väidetavalt oli tulbimaania ühe maailma esimese majanduskriisi keskmes. Esimesed tulbi seemned ja sibulad jõudsid Madalmaadesse Türgist XVII sajandi keskel. Need kirgastes toonides sibullilled olid Euroopas sensatsioon: säravpunased, erkkollased või sügavvioletsed värvid hullutasid inimeste meeli ja tulbiõied muutusid kiirelt staatuse ja jõukuse sümboliks ning kaubahitiks.
Sageli kaunistati barokiaegsete portreede peategelasi rikkalike lillevanikute ja kimpudega, milles kindlasti pidi olema vähemalt üks kirju tulbiõis. Kuulsaimaks viirushaigeks tulbiks peetakse 17. sajandil Rembrandt van Rjini maalitud õit, mis kaunistab tema noore naise Saskia juukseid maalil „Flora“. Umbes 450 aastat tagasi Hollandi tulbimaania ajal maksti kõige kallima sordi ‘Semper Augustuse’ eest 5 hektari maa hind. Õnnetus hüüdis tulles ja kaua ei õnnestunud õnnetutele sibulatele hinda juurde keevitada…
Kõige paradoksaalsem selle loo puhul on tõik, et toonased ihaldatud tulbid olid kõik viirushaiged surmale mõistetud organismid, mis tuleb tänapäevases tootmises ja ka aias kohe välja kaevata ning põletada, et vältida tervete tulpide nakatumist.
Edasi vähem paaniliselt ning keskendume nüüd ilule ja teadmistele!
Keeruline sibulamaailm
Kui tulbid kõrvale jätta, pole maa-aluste säilitusorganitega taimede maailm siiski nii lihtne kui pealt paistab. Niinimetatud sibullillede hulka kuuluvad nii sibulatega kui ka mugulate, mugulsibulate ja muguljate risoomidega taimed.
Kolme eri tüüpi jagatakse säilitusorganid päritolu järgi. Need on tekkinud kas lehtedest (sibulad), vartest (varremugul, risoom, mugulsibul) või juurtest (juuremugul), kuid kõikide nende eesmärk on sama: koguda maa alla kolinud organitesse varuained.
Nagu eelnevast veel vähe oleks, jaotatakse eri tüüpidesse ka sibulakannast ja -soomustest koosnevad sibulad ise. Olemas on kestassibulad, mille esindajad on vana hea harilik ehk söögisibul (Allium cepa), tulp ja nartsiss. Neid sibulaid, nagu nimigi viitab, ümbritseb kuivanud soomustest moodustunud kest. Ent eksisteerivad ka kaitsva kestata soomussibulad nagu liiliatel, hüatsintidel ja püvililledel. Üldiselt on enamik üldsusele tuntud sibultaimi päris sibulaga, lisaks eeltoodutele ka varakevadised sillad, kirgaslilled, lumi- ja märtsikellukesed, koerahambad jne.
Sibulajuttu ajades kuuleb vahel ka armsa kõlaga sõna sigisibul, mille esimene osa sigi viitab paljunemisele. Sigisibul on väike sibulake, mis on tekkinud emasibula alusele või taime maapealse osa külge ning mis paari aastaga kasvab õitsvaks taimeks. Sigisibulatega võib kohtuda vana taluaia taime tuliliilia (Lilium bulbiferum) lehekaenlates, küüslaugu (A. sativum) õisikut või vaadeldes varrel veidrat „moodustist“.
Selleks, et teha kogu see lugu võimalikult keeruliseks, siis sibultaimede hulgas on ka oma iirised, mis enamasti õitsevad hoopis varakevadel. Mõõk-, võrkiirised ning juunod on sibulaga, seevastu klassikalisele püsikule habeiirisele kuulub maapealne risoom. Risoomiga sibultaimed on kannal, kolmiklillel ja rohtlaliilial.
Pärismaised sibulad
Kuna Eestimaa imelistel aasadel tulbid looduslikult ei kasva, peame leppima palju tagasihoidlikuma välimusega sibultaimedega. Mitmel pool võivad naturaliseeruda harilik lumikelluke (Galanthus nivalis) ja harilik silla (Scilla siberica), sage ja päris meie on tilluke kuldtähe perekond. Põlised on rohu-, muru-, nurm-, mets- ja karulauk (vastavalt A. oleraceum, A. schoenoprasum. A. scorodoprasum, A. vineale ja A. ursinum).
Biotoopidele viitava nimega laugud on üsna silmatorkamatu välimusega, suve keskel ei tasu loolt või klindilt kuni 1,5 meetri kõrguseks kasvavaid hiiglaslikke lillasid palle otsima minna, madala murulaugu violetsed õisikuid rannikul siiski on. Nurm- ja karulauk on Eestis looduskaitse all, see-eest rohulauk on suisa sage ja mitmel pool peamiselt kuivematel aladel kergelt leitav. Botaanikaaia karulauk on pärit Puhtu puisniidult. Tema ja teised 1960-ndatel Nõukogude Liidu aladelt kogutud taimed on sibultaimede kollektsiooni vanimad isendid.
Sibul ees või taga?
Kogu selle sibullillede teema muudavad keeruliseks ning sõnamänguliseks need teised „sibultaimed“. Mugulsibul ehk sibulmugul on põhimõtteliselt üleni suur sibulakand ehk muundunud vars, mis on ümbritsetud kuivanud soomustest.
Tuntuimad mugulsibulad on krookusel, gladioolil ja sügislillel. Botaanika terminoloogia komisjon soovitab kasutada mugulsibula asemel sõna sibulmugul, kuna inimesed kutsuvad sageli hariliku sibula maa-alust säilitusorganit mugulsibulaks. Tegelikkuses tekitab see kombinatsioon veel rohkem segadust, eriti kui mängu tuua sõna sigi-mugulsibul. Õnneks on vähemalt sellega lihtne, sest sibulatel on sigisibulad ja mugulsibulatel sigi-mugulsibulad.
Viimaste tegelastega võib tutvuda sügisel gladioole välja kaevates, kui nad suure mugulsibula alaosast laiali pudisevad. Head hoolt andes võib neilt mugulsibulatittedelt juba mõne aasta pärast uhkeldavaid õisikuid oodata.
Kõige, kõige ilusam?
Mugulsibulate esindaja Eesti looduses on looduslik gladiool niidu-kuremõõk (Gladiolus imbricatus), kes eelistab kasvada päikeselisel niiskel lammi-, rannaniidul või kraavikaldal. Kahjuks on inimesel sageli vaja selliseid kohti liialt kuivendada või vastupidi hooletusse jätta nii, et ala võsastub ning gladioolid on sunnitud hääbuma. Eelkõige kasvukohtade vähenemine ongi niidu-kuremõõga muutnud Eestis II looduskaitse kategooria liigiks.
Meie kohalik gladiool on tõeline pärl, kellesugust teist Eestist ei leia. Ta on küll aias kasvavatest külmaõrnadest gladioolisortidest väiksem, aga siiski lähedane. Taim on kuni 80 cm kõrge, lehed on peened, lineaarsed ja õisikust lühemad. Silmapaistvad punakaslillad või roosad õied ei jäta kedagi külmaks. Kirkad õied on ebakorrapärased ja ühele poole vaatavad, õisikus on 3–10 õit. Kaunitar avab oma õied juulis ja õitseb pikalt.
Niisketel kasvukohtadel võib vahel veidi eksitava nimega niidu-kuremõõk kohtuda sugulase kollase võhumõõgaga (Iris pseudacorus). Õnneks pole võimalik neid võhumõõgalisi omavahel segamini ajada: võhumõõk iirise, kuremõõk gladiooli moodi. Botaanikaaia iludus kasvab kõrvuti hoopis suvise märtsikellukese (Leucojum aestivum) sordiga. Lisaks pärismaisele gladioolile võib Eestist harva leida harilikku sügislille (Colchicum autumnale), mis naturaliseerus nii ammu, et teda päris omaks peetakse.
See kolmas tüüp
Kui arvasite, et lugu sibulate ja mugulsibulatega piirdubki, siis eksisite. Lugu alles muutub põnevaks, sest paljudel sibultaimedel on hoopis mugul, aga kõik mugulaga taimed ei ole sibultaimed. Mugul võib olla varre- või juuremugul ning nagu nimigi ütleb, on esimesed tekkinud muundunud vartest, teised juurtest. Juuremugulatel pole lehesoomuseid ega kaenlapungi ehk „silmi“. Sibultaimedest tuntuim juuremugul ehk muguljuur on daalial ja kollasel ülasel (Anemone ranunculoides). Vägagi temaatilise nimega harilik muguljuur (Herminium monorchis) on seevastu Eestis kasvav orhidee. Paljudel pärismaistel käpalistel on maa all mõni munand… see tähendab mugul (orchis on kreeka keeles munand).
Varremugulate puhul on asi veelgi keerulisem. Osa nendest on maa peal, teised aga maa all. Maapealne varremugul on näiteks nuikapsa „vili“. Jäägitult tuntuim maa-alune varremugul kuulub kartulile. Paljud on kartuli „silmi“ näinud ja just nende abil ongi võimalik eristada varre- ja juuremugulat. Kui köögiviljakultuurid kõrvale jätta, on sibultaimedest maa-alused varremugulad alpikannil, tulivõhal ja aarumil. Maarjamaa metsades ja linnaparkides võib kevadel kohata varremugulatega lillakassiniste õitega harilikku lõokannust (Corydalis solida), harvem leid loodusest on vahelmine lõokannus (C. intermedia).
Eesti sibullillede ema
Mugulatega lõokannuste seas on üks väheseid taimi, mis on nimetud eestlase auks. Lugupidamine kuulub Aino-Helgi Paivelile, kes uuris igatpidi sibultaimi ning selgitas välja, milliseid neist on perspektiivikas Eestis kasvatada. Proua Paiveli süda kuulus jäägitult sibultaimedele – 60 aastat tagasi tõi ta botaanikaaeda esimesed madalakasvulised sibultaimed ning samuti täiendas oluliselt tulpide, nartsisside ja hüatsintide kollektsioone. Madalakasvuliste sibultaimede kollektsiooni raudvara on tema poolt NSVL-i ekspeditsioonidelt kaasa toodud sillad, lumikellukesed, linnupiimad, puškiiniad, kobarhüatsindid, kirgas-, püvi- ja sügislilled ning otse loomulikult lõokannused.
Kuigi Aino-Helgi oli silmapaistev botaanik, ei saavutanud ta oma eluajal suuremat kuulsust. Õnneks tegi maailmas tuntud Läti sibultaimede kollektsionäär Janis Rukšāns 90-ndatel ettepaneku nimetada Karatau mäestikust leitud oivalise lõokannuse (C. schanginii) alamliik proua Paiveli auks. 2017. aastal kuulutati alamliik eraldiseisvaks liigiks Corydalis ainae. Mitmed sibultaimede eksperdid peavad Paiveli lõokannust perekonna pärliks, 1995. aastal pälvis alamliik Inglise Kuningliku Aiandusseltsi auhinna Preliminary Commendation.
Paiveli lõokannus õitseb tavaliselt aprillis, mais. Kuni 40 cm pikkused varred kannavad sinakashalle lehti ning kuni 5 cm pikkusi õisikuid. Erkkollase õie pikk kannus on roosa või valge, kontrasti lisab õiele selle tipus üla- ja alahuule vahel asuv tumepruun kuni tumepurpurne laik. Lõokannused ja paljud teised efemeersed sibultaimed on huvitavad ja värvikirevad varakevadised üllatajad, kes suveks on peenardelt „kadunud“, nii et pole arugi saada, et seal keegi kasvas. Seega tasub sel aastal juba aprillis Paiveli õisi otsima tulla.
Kriisist ja sibulatest
Kui näidendi alguses on laval püstol, siis peab see lõpuks ka pauku tegema. Sulev Savisaar on Eesti kõige hinnatum sibultaimede kollektsionäär ja ekspert, oleks patt ta sellest sibulasest eeposest välja jätta. Ka Sulevi nime kannab üks imeilus taim. Janis Rukšānsi ja vene botaaniku Stepanovi abil nimetati mustade tolmukatega Siberi koerahamba (Erythronium sibiricum) vorm 2011. aastal Sulevi koerahambaks (E. sulevii). Maa all on taimel koera kihva meenutav sibul, peal tagasikäändunud kroonlehtedega roosa kellukjas õis. Äraspidi munajad lehed on rohelised tumetäpilise mustriga. Koerahambad on Eestis vähetuntud ilutaimed, ent aiagurmaanide seas on nad äärmiselt hinnatud.
Kuna alguses oli juttu tulbihullusest ja majandusest, siis lõpetuseks jälle rahajuttu. Kunagi leidis Taavi Tuulik Hiiumaa metsast tillukese kollaseõielise hariliku lumikellukese. Selle ‘Kullakese’ ÜKS sibul osteti Suurbritannias oksjonil 375 naela eest. Mitte küll nii palju, et see pakuks konkurentsi tulbimaaniale, kuid piisavalt, et sibullilledele ning nende maa-alusele elule veidi rohkem tähelepanu pöörata. Eriti kevadel, kui suurem osa neist võluvatest taimedest oma ilu eksponeerivad.
