TÄIELIK VOODOO! Nukuteatrimuuseumi näituse “Teatrinuku anatoomia” üks kuraatoritest Gerli Mägi avab uue näituse sisu ja teatrinukkude valmistamise telgitaguseid, vesteldes Eesti Noorsooteatri pikaaegsete nukumeistrite Annika Aedma ja Evelin Vassariga.

Teatrinuku anatoomiat käsitlevale näitusele on valitud just need nukud, kes sarnanevad rohkem või vähem inimestega. Nii saame asetada nad võrdlusesse inimkehaga. Kuivõrd erineb teie jaoks inimest kujutava teatrinuku keha inimese kehast?

Annika: Võiks öelda, et mitte eriti, aga samas päris palju.

Evelin: Nukkudel saab proportsioonidega mängida. Inimesi kujutavatel nukkudel on tihtipeale näiteks pead ja käed suuremad.

Annika: Teatrinukul on üldiselt ka pikemad käed kui inimesel. Samuti võib olla sõrmede arvu erinevus. On lavastusi, kus nukul on neli sõrme, mõnel aga viis. See on esteetiline küsimus, mis on tegelikult ajas mingil hetkel muutunud. Praegu on seda teemat vähem, et kas me teeme nüüd nelja- või viiesõrmelise tegelase. Pigem on praegu tavapärane, et tehakse viie sõrmega nukke. Nukk on rohkem liikunud inimese moodi.

Mis on inimest kujutava teatrinuku valmistamise keerukus?

Annika: Inimest kujutaval nukul peaks olema mingisugune võimendus.

Evelin: Just. Mitte see, et voolid täpset inimese nägu.

Annika: Mulle isiklikult tundub, et inimesega täpselt sarnast nukku on keerulisem ellu äratada.

Evelin: Seal tekib võib-olla ka küsimus, et miks me ei või siis juba näitlejat ennast kasutada.

Mis eristab teie jaoks teatrinukku tavalisest poest ostetavast mänguasjast?

Annika: Teatrinuku puhul on oluline liikuvus ja mängitavus.

Evelin: Meie teatris on tehtud ka selliseid lavastusi, kus on kasutatud mänguasju või mängunukke, mis on lavastuse tarbeks ümber tehtud. Tehakse täiendusi – näiteks lisatakse juhtpulgad või vardad. Hea näide on kunagine lavastus “Isekas hiiglane” (lavastaja Maria Usk, kunstnik Rosita Raud). Lavastuse tarbeks osteti nukud, mis võeti tükkideks ning omakorda uuesti erinevaid materjale ja tehnikaid kasutades pandi kokku. Kasutatud on ka mängukarusid. Siis oli vaja samuti need ümber teha, et nukud oleksid ikkagi animeerimise mõttes kasutatavad.

Teatrinukust kõneldes ja kirjutades on tihtipeale dilemma, kas rääkida temast kui elusolendist või eluta olendist. Kuidas teile tunduks õigem?

Evelin: Ta on ikkagi elus. Me ei võta teda kunagi kui elutut asja.

Annika: Nukk on tegelane. Ma ei mõtle, et ma toodan mingisugust elutut asja. Nukku luues me veedame temaga tunduvalt rohkem aega koos kui kunstnik või näitleja. Need tegelased hakkavad mingil hetkel ise elama ning tekivad omad iseloomujooned. Joonistub selgelt välja karakter.

Püstitasime näitusele mitmeid intrigeerivaid küsimusi. Näiteks – miks ei ole teatrinukul enamasti hambaid? Miks siis ei ole?

Annika: Ma arvan, et inimest kujutaval nukul mõjuvad hambad laval imelikult. See läheb liiga inimese sarnaseks ja mõjub kentsakalt. Samas, loomi kujutatavatele nukkudele me tihtipeale teeme hambad, mis loovad neile karakteri.

Evelin: Võib-olla ka see, et paljude nukkude puhul tundub neutraalsem teha kinnine suu kui et paistvate hammastega naeratus. See oleks juba mingi kindel muutmatu karakter.

Otsustasime näitust tehes pugeda n-ö nuku naha alla ja teha neist röntgenpildid. Mis olid teie jaoks põnevaimad leiud näitusel nähtavatel röntgenitel?

Annika: Näitusel nähtavatest röntgenitest tuleb esimesena meelde 1980. aastate “Tuhkatriinu” lavastusest Võõrasõe kostüümi sisse jäänud nööpnõel ning parandatud pöial. Mõne nuku puhul tuli üllatuseks, mis materjali on kasutatud. Röntgenil on hästi näha, et vahel on käepäraseid materjale kasutatud ja võib olla nii, et ühes jalas on natukene suuremat hinge kasutatud ja teises väiksemat. Välja tulevad materjalide ebakorrapärasused. Muidu jäävad need peitu. Ka enda tehtud nuku röntgenit vaadates oli üllatusi, sest mõned asjad olid meelest läinud. Ühel nukul pidi alguses liikuma suu, aga lõpuks polnud seda vaja. Aja kokkuhoiu mõttes jäi mehaanika sisse, aga suu ehitati kinni. Selle tõi röntgen välja.

Näitusel on võimalik näha teie loodud väljapanekut võimalikest materjalidest, millest võib üks nukk koosneda. Millised on suuremad teatrinuku ehitamiseks kasutatavate materjalide arengud teie töötamise ajal selles ametis?

Evelin: Näiteks praegu kasutame käte jaoks plasti või kahekomponentset vahtu, mida ma tol ajal ei mäleta, et oleks üldse kasutatud. Pigem tehti käsi nii, et traatkarkassi peale pandi poroloon ja sellele omakorda kangas peale.

Annika: Vaadates veel varasemast ajast nukke, siis on näha, et porolooni asemel kasutati isetehtud tepitud vatiini, liigesed olid enamasti tehtud nahast ning naelad on tänaseks suuresti asendunud kruvide ja neetidega. Näitusel nähtavad materjalid on väga väike osa kõigest võimalikust. Materjali valikul saab piirata vaid fantaasia. Põhimõtteliselt võib millest iganes nukku teha. Näitusel toovad röntgenid väga hästi välja mehaanika, mis on nukkude sees ja jääb suuresti vaatajale varjatuks.

Millest saab alguse ühe teatrinuku eluring?

Evelin: Näiteks tema näo voolimisest.

Annika: Võib ka mõelda niipidi, et nukk elustub siis, kui kunstnik teeb temast kavandi.

Kui pikk võib olla ühe teatrinuku eluring?

Annika: See sõltub mõneti ka sellest, kui kaua näiteks nuku materjalid vastu peavad. Nukk võib läbida mitmeid etappe oma eluringil. Kui lavastuses mängimise aeg saab läbi, siis ta liigub meie majas edasi Nukuteatrimuuseumisse. Sealt võib nukk edasi jõuda mõnele muuseumi näitusele.

Kas Eestis on võimalik nukumeistriks õppida?

Annika: Eestis on sellega keeruline. Meil on mõlemal Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia taust, kuid samas oleme täiesti erineva erialaga. Mina olen butafoor-dekoraator.

Evelin: Mina lõpetasin lavastuskorralduse ja lisakutseks oli kujundaja-teostaja. Mujal maailmas on tihti nii, et kui sa oled nukunäitleja, siis oled ka nuku looja. See õpe on rohkem põimitud ja seotud.

Annika: Eestis loome meie nuku, aga me ei mängi nendega laval. Meie ametikaaslased välismaal arvavad, et me oleme ka näitlejad. Nende jaoks on kummaline, et me oleme ainult teostajad.

Kuidas olete õppinud teatrinukkude tegemist?

Annika: Me oleme teatrinukkude tegemist õppinud põhimõtteliselt kohapeal. Mina näiteks olen õppinud Evelinilt. Väga palju ka meie kunagiselt nukutehnikult Urmas Soosalult ja tänaselt Noorsooteatri peakunstnikult Rosita Raualt.

Evelin: Tema on üks tugevamaid nukukunstnikke, kelle tööde ja tegemiste kaudu saab palju õppida.

Mitmed Annika ja Evelini käe all valminud nukud on eksponeeritud nii Nukuteatrimuuseumi püsiekspositsioonis kui ka keldrisaalis avatud näitusel “Teatrinuku anatoomia”.

Näitusele on valitud kaheksa teatrinukku, kellest on tehtud röntgenpilt, mis võimaldab näha läbi nuku väliskesta ning tuua lisaks erinevatele materjalidele esile nuku kehaosade liitekohad ja keerukamad mehaanikad.