ÜHISKOND KUI ABSURDIHUUMOR: Mineviku – ja eriti nõukaaja kentsakast huumorist kuni Salvador Dalí peiedeni Kuku klubis teeb ülevaate Tartu Kunstimuuseumi Näituste osakonna juhataja Indrek Grigor. Keda see absurdiaeg põnevile ajab, mingu Tartusse Kunstimuuseumisse ja kiigaku näitust “Initsiatiiv altpoolt”.
Käesoleva aasta 21. juulini Tartu Kunstimuuseumis avatuks jääva näituse “Initsiatiiv altpoolt. Eesti karikatuur 1980-ndatel” tarbeks uurimistööd tehes tabas mind korduvalt nii meeleheide selle pärast, kui vähe käsikirjalist materjali alles on, kui ka joovastus imelistest arhiivi leidudest nagu hall diplomaadikohver ajaehe Edasi omaaegse huumorirubriigi “Herilane” arhiiviga.
Kuid kõige suuremat meelehärmi tekitas minus “The European Journal of Humour Research / Euroopa huumoriuuringute ajakiri”. Et huumorit teaduslikult käsitletakse, oli ootuspärane, aga et see on nii etableerunud valdkond, et omab erialaväljaannet, mille veergudel vaieldakse muu hulgas selle üle, kas uuritakse huumorit või naeru, see tuli mulle üllatusena.
Igavesti pjedestaalil
Esmasest vapustusest toibununa, sain – küllap kolleegilt, kellele õhinal oma sinisilmsusest rääkinud olin – teada, et paari nädala pärast (see juhtus eelmisel aastal ehk mais 2023) toimub Eesti Kirjandusmuuseumis rahvusvaheline naerukonverents “Laughter and Its Features / On the Nature of Laughter”. Olin loomulikult kõik neli päeva kohal kuulamas.
Ootuspäraselt on valdkondadel, mis on piisavalt etableerunud, et korraldada konverentse ja vahetada regulaarselt mõtteid erialaajakirja veergudel, oma väljakujunenud kanoonilised autorid, tekstid ja mõisted. Nagu ettekannetest selgus, on kõige suuremaks ja möödapääsmatumaks autoriteediks huumoriuurijatele Mihhail Bahtin, kelle karnevalikäsitlust mainimata näib huumorist rääkimine võimatu.
Eriti kõrvalseisjale tekitab see paratamatult meelehärmi. Nii nagu ma ei saa aru, kuidas Roland Barthes’i tõlgendus fotost kui indeksist saab tänapäeval, s.o enam kui 40 aastat pärast “Camera Lucida” ilmumist endiselt mitte ainult pädev, vaid lausa keskne mõiste olla…
Niisamuti tekitab minus ettevaatlikust, et Bahtini poolt 1940-ndate alguses kirjeldatud karneval on endiselt teaduse viimane sõna, mida nimetamata ei möödunud pea ükski konverentsi ettekannetest.
Olukord on nii lootusetu, et näiteks Boris Groys on püüdnud Bahtini üldse parnassilt alla tulistada, väites, et tegemist oli kapistalinistiga. Viimane mõte laiemat kandepinda leidnud ei ole, aga selle meeleheitlikkus annab tunnistust Bahtini totaalsest kõikehõlmavusest, millest ka käesolev essee ei pääse. Katsun end aga rehabiliteerida sellega, et heidan bahtinistidele ette liigset keskendumist karnevallikule naerule, mille kõrval on joomine jäänud piisava tähelepanuta.
Kommunaalhuumor
Kultuuriloolane Berk Vaher on Pikrit tabavalt iseloomustanud kui tarbijakaitse ajakirja, kus rahvusvahelise imperialismi, revanšismi ja sionismi hukkamõistmise kõrval juhiti tähelepanu üksikutele puudustele nõukogude argielus. Ehituspraak ja töökohal joomine, aga ka näiteks talvesaabaste lukkude kehv kvaliteet või petipiima defitsiit Tallinna toidukauplustes ning kehvasti reguleeritud küte 9. mai elamurajoonis on teemad, mis laiutavad Pikri veergudel.
Et karikatuur, humoresk, följeton ja teised ajalehtede tagumistel külgedel tolereeritud žanrid toimisid ventiilina, mille rangelt kontrollitud piirides oli võimalik – küll mitte otseselt riigikorra, küll aga vähemalt olme suhtes rahulolematust väljendada – on üldlevinud ja küllap ka pädev põhjendus, miks huumor NSVL-is üldrahvalikult populaarne oli. Ent millised tagajärjed selle populaarsusega kaasas käisid, on küsimus, millest alates hakkab pilt huvitavamaks minema.
Naljaks muutunud tegelikkus
Huumori järele valitses NSVL-is kustutamatu nälg, seda toodeti ja tarbiti hiigelsuurtes kogustes, mida tõestavad nii raamatute ja ajakirjade trükiarvud kui ka näituse külastamiste statistika. Kaks korda kuus ilmuva ajakirja Pikker tiraaž oli 1980-ndate lõpuks kasvanud üle 70 000, Tallinnfilmi “Sürrealistide” ruumiliste karikatuuride näitust külastas 1986. aastal Tartu Kunstimuuseumis 15 312 inimest, raadiosaadet “Tere hommikust, põllumehed!” kust sai alguse Kärna Ärni üldrahvalik populaarsus, kuulas tipphetkedel 300 000 eestlast. On väheusutav, et sel kõigel ei olnud mingit mõju ühiskonnale.
Julgen püstitada hüpoteesi, et üks tüsistus, mis tulenes asjaolust, et igasugune rahulolematus pidi mahtuma huumorirubriiki ning pidi ka seal piirduma kommunaalküsimustega, viis selleni, et inimesed hakkasid ka tegelikkust aduma absurdse naljana. Kuivõrd huumor oli ainus sanktsioneeritud formaat, milles tegelikkusest sai enam-vähemgi tõeselt rääkida, siis muutus tegelikkus paratamatult ka ise naljaks.
Rahvusvahelise sürrealistide ühenduse asutamine
Viimase väitega saab näiteks seletada, miks oli tarbekaupade defitsiidi ja üleüldise tootmispraagi käes vaevlevaid nõukogude inimesi ühiskondlikel teemadel kaasa mõtlema kutsuvate karikatuurivõistluste lemmikžanriks neid samu probleeme adresseerivad absurdsed leiutised.
Sarnasel põhjusel kordavad Tartu Kunstimuuseumi tänavusel näitusel “Initsiatiiv altpoolt. Eesti karikatuur 1980ndatel” omaette peatükina esiletoodud Tallinnfilmi “Sürrealistide” teoste pealkirjad omaaegseid ideoloogilisi lausungeid. Nii oli 1986 Tantsutares toimunud näitusel lekkiva katuse tagajärjel ülespaisunud parketi ümber seatud piire ja antud olukorrale pealkirjaks “Initsiatiiv altpoolt”. Üks väheseid säilinud teoseid toonaselt näituselt on Priit Pärna reljeef, kus roostes žilett kraabib kolmepäevast habet ja mis kannab pealkirja “Ignoreerib kollektiivi edasiminekut”.
Selline tegelikkuse äraspidisesse absurdi seadmine on klassikaline karnevalilik võte.
- aastal ööl vastu 10. veebruari toimus Tallinna Kunstihoone all Kuku klubis karneval (sic!), mille raames asutati rahvusvaheline sürrealistide ühing. Sündmus, mis algas napilt kuu aega varem surnud sürrealismi sünonüümi Salvador Dalí elluäratamisega, sisaldas hetkele omaselt väga vastuolulisi etteasteid. Kui Mai Levin luges ette nõukogudeaegsest bürokraatlikust keelepruugist absurdi aetud Kunstimuuseumi tugirühma põhikirja, siis Raoul Kurvitz esines täie tõsidusega 1990-ndate alguse kunstile omase teatraalse ekspressionistliku performance’iga.
Sirbi ja Vasara veergudel ilmunud reportaažis andis Ants Juske parima kostüümi preemia Jaak Kangilaskile, kes tuli kohale “korralikult raseeritult, tumedas ülikonnas, valge särgi ja lipsuga”.
Kogu oma sisus oli tegemist kõigi bahtinlike tunnuste järgi klassikalise, kehtivaid väärtusi peapeale pöörava karnevaliga. Ning nii nagu karnevali korratus kestab vaid hetke, nii ei järgnenud ka Dalí peiedele Kuku klubis midagi. Keegi ei eeldanudki, et midagi peaks järgnema, viimase sedastas Ando Keskküla juba sündmuse avakõnes – eesmärk oli lihtsalt korralikult pidu panna.
Aga miks sellest sündmusest siis üldse rääkida? Miks seda mäletada?
Mis siin naerda on?
Mäletame me seda sündmust ennekõike seetõttu, et tegemist on erakordselt hästi dokumenteeritud peoga. Meil on Tõnu Talivee lõõts-album, mille kogupikkus on u 7 meetrit, on poolteist tundi videosalvestust VHS kassetil – muideks, kui keegi peol olijaist mäletab, kes oli kaamera taga, siis oleksin selle infokillu eest tänulik! Ning lisaks saame videost teda, et oma fotoaparaadiga oli kohal ka Jaan Klõšeiko. Kuid säilinud materjali hulk ei põhjenda ega õigusta kultuuriloolist huvi, pigem vastupidi. Põhjus, miks Kukus toimunud peole tähelepanu pöörata, on alkoholi osatähtsus karnevalil.
Huumori uurijad keskenduvad ennekõike naeru rollile karnevalil, ent karnevali teisele olemuslikule tegevusele – joomisele ja selle mõjule kultuuris – pööratakse fenomeni ulatust arvestades põhjendamatult vähe tähelepanu.
1990-ndate reiv on jõudnud Kumu näitusesaalidesse, aga nõukaaegsed joomingud on endiselt valehäbi ajel põlu all. Küsimus ei ole selles, kuidas ja mida joodi, see on päris hästi jäädvustatud ning kirjeldused hõlpsalt leitavad, küsimus on, kuidas ja millist rolli lakkamatu joomine nõukogude kultuuriloos mängis. Mida see võimaldas, mida pärssis.
Näiteks Heinz Valgu memuaare “Pääsemine helgest tulevikust” lugedes jääb mulje, et võitlus iseseisvuse eest kulges peolt peole. Nii nagu huumori uurimine, nii aitaks ka joomise kultuurilooline käsitlemine luua parema kultuuriloolise tervikpildi, aga vähemalt meie kunstiajaloo raamatutest on see peatükk tänaseni täiesti puudu.
Huumor võimaldas absurdi, mis tegelikult ei kirjeldanud mitte midagi muud kui igapäevaelu veel tobedamas võtmes. Madis Tross (1959–2023), kes on tuntud ka kui Mahavoki laulusõnade autor, mõtles omal ajal välja seikluslood Keevitajate 172 elavast totakast kollektiivist, kes võtavad ette igasuguseid idiootsusi meistrikandidaat Siidori juhtimisel. Toonase napaka ühiskonna äraspidine “dokumentaal”. Juku-Kalle Raid koostas väikese, seni ilmumata kollaaži.
***
Mis siis täna huvitavat juhtus? Mida esile tõsta? Rühm Keevitajate 172 elanikke oli pärast vihma pesukuivatamise torude juude kogunenud. (Järgnev tekst võib vajada vanemlikku selgitust. Kaebuste korral pidage nõu meistrikandidaat Siidoriga.)
“Mina ei ole kunagi lestadega ujunud,” tunnistas Enn Käokang. “Oi, lestadega saab kiiresti edasi! Eriti vees,” kinnitas Käthlyn Hullaja. “Kas sa külg ees konservi oskad avada?” küsis Ljubomyr Kalda. Vitaali Vidin ei hakanud ülemäära kiirustama, kuigi teadis, millises järjekorras klotse laduda. “Tuk-tuk-tuk,” tegi Einar-Malle Kaksvarvaslaisik ja kallutas liiva tennise seest välja. Huuno Raisatihane ei äratanud tähelepanu. “Nooh, mida te nüüd kostate?” küsis Liispett Kuuspakk kelguga saabudes. “Mida sa sellega peale hakkad?” uuris Arkaadi Madalhunnik. “Põõsast leidsin. Nüüd pole muud, kui ämbrid vett täis!” Leonhard Udu liigutas kätt. Anu Petrooleum võttis portfellist kana poolkoiva. Edgars Puljongs leiutas jalgratta.
***
Mis siis täna huvitavat toimus? Mida välja tuua? Pärast tööpäeva lõppu kogunes rühm Keevitajate 172 elanikke alajaama juures.
“Kas keegi Actimeli soovib?” küsis Enn Käokang. “Terves kehas terve pudel,” tõdes Leonhard Udu ja avas kaheliitrise Bocki. Vitaali Vidin võttis taskust ülejäänud sardelli, aga ei kiirustanud tulemuste avaldamisega. Anu Petrooleum sügas mune. “Leidsin hommikul sandaali üles,” nentis Ljubomyr Kalda. “Kus ta oli?” uuris Huuno Raisatihane. “Bussipeatuses.” – “Kas me täna oravatele püüniseid läheme panema?” küsis Käthlyn Hullaja. “Meil on nüüd kokkulepe, et kes esimesena ärkab, peidab teiste kingad ära,” kinnitas Arkaadi Madalhunnik. “Aga kas sa niimoodi oskad teha, et paned makaroni suhu ja ajad ninast välja?” küsis Udli.
***
Mis siis keset nädalat toimunud on? Mida välja tuua? “Kas meil kepikesi on veel alles?” küsis Käthlyn Hullaja. “Minu teada võttis Anatooli Vidin viimased kepikesed Jurmalasse kaasa,” kahtlustas Endels Puljons. “Ega nüüd ilma palituta enam bussi ei oota,” tõdes Ljubomyr Kalda ja võttis taskust käsitöösardelli. “Kas sa ninaga õhupalli oskad täis puhuda?” küsis Leonhardt Udu. “Algul ei saa vedama, pärast ei tule küljest ära,” pahandas Arkaadi Madalhunnik. “Mis sul ära ei tule?” uuris Huuno Raisatihane. “Servad on liiga kõrged,” täpsustas Arkaadi. Ignatt võttis Udli käest ja sosistas: “Ainult meie kahekesi, sina ja mina… pärast õppetööd… soojasõlmes…”
(Pildil tuvid Keevitajate 172 teise trepikoja rünnakrühma staabi telefonivalves meistrikandidaat Siidori juures.)
***
“Nägin täna Ratastooli-Reinu,” märkis Enn Käokang. “Mis ta tegi?” uuris Udli. “Läks ümber.” – “See ei ole hani! Hani on palju suurem! Ma olen ju hane näinud!” kinnitas Ljubomyr Kalda. “Äkki on see väike hani?” kahtlustas Arkaadi Madalhunnik. “Kas keegi mu pintsakut on näinud?” küsis Ignatt. “Kaugelt ei ole seda üldse märgata,” rahustas Vitaali Vidin. “See ei käi nii lihtsalt, et võtad servast kinni ja muudkui keerutad ja keerutad!” tõdes Huuno Raisatihane. “Üks-kaks-kolm, lükkame!” hüüdis Käthlyn Hullaja ja jäi kangastelgede alla.
***
Mille siis uus nädal kaasa on toonud? Mida välja tuua? “Enam ei tohi neeger öelda. Tuleb öelda must,” teadis Enn Käokang. “Sa ei ole ju must?” kahtlustas Udli. “Mitte mina! Brikett on must,” selgitas Enn ja ladus portfelli täis. “Kas me täna linnukestele seemneid läheme puistama,” uuris Käthlyn Hullaja püssi laadides. “Kes teisele auku kaevab, sel labidas käes,” tähendas Ljubomyr Kalda. “Meil ei ole nii pikka voolikut,” tõrjus Vitaali Vidin süüdistuse ja hammustas kotleti pooleks. Ignatt tõstis jala õhku.
***
Kuidas siis nädalavahetus algas? Mida välja tuua? Käthlyn Hullaja ronis luugist välja ja küsis vastutustundlikult: “Kas sellist luuki me tahtsimegi?” Udli punastas ja torkas näpu dressipükste põlves olevasse auku. “Tali on tulnud! Igale labidas!” hüüdis Ljubomyr Kalda ristmiku juurest ja kukkus. “Ega see ei ole niisama, et võtad tomati ja kurgi, paned kaussi, ja ütled, et see on salat,” nentis Enn Käokang. Ignatt sülitas.
***
Mis siis täna toimus? Mida välja tuua? Hommikul saabus piirkonda Enn Käokang. Veidi hiljem hüppas Käthlyn Hullaja asfaldilt minema. Ljubomyr Kalda heitis väikeuluki õlale ja tõstatas uue küsimuse. Udli ei osanud midagi peale hakata, kuigi oli mitu korda pealt vaadanud, kuidas aparaat sisse lülitatakse. Terviserajal tegi aga raske avarii Uuno-Liisa Hunnik, kes teel haiglasse põgenes.
***
Mis siis täna huvitavat on juhtunud? Mida välja tuua? Juba enne lõunaoodet helistas Arkaadi Madalhunnik ja kinnitas, et tema sellise ilmaga üle raudtee ei lähe. Siis teatas Käthlyn Hullaja, et tal läks triikimislaud ümber. Edasi võttis ühenduse Enn Käokang ja tõdes, et ta ei leia enam konservi üles. Enne saadet sedastas Udli, et ta sai ninast mutri kätte.
