ERSO INIMESED: Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri tegijatele Merje Roomerele ja Villu Vihermäele esitas küsimusi Kärt Ruubel, samuti ersokas.
Merje Roomere: “Ma õpetan lapsi, mitte viiulit!”
Oled ERSO-s töötanud alates 1994. aastast. Kuidas on orkester ja töö ERSO-s ajaga muutunud?
Väga palju on muutunud, nagu ka meie ühiskond ja inimesed. Orkestril on seljataga keeruline aeg, kus paljud paremad mängijad lahkusid Soome. Eesti oli just vabaks saanud ja meri tundus põlvini.
Ma arvan, et tehniline meisterlikkus ja repertuaari tundmine on nüüd paremad. Kasvõi Youtube’ist võib leida lõputult häid esitusi suurepäraste orkestrite, solistide ja dirigentidega. Pikka aega töötas orkestri inspektorina (ja ka viiuldajana) Rein Mälksoo, kes teadis peast mitte ainult meie orkestrantide, vaid suure osa eesti muusikute telefoninumbreid. Kui kellelgi oli oluline tähtpäev (nende hulgas ka endised kolleegid), esines ta alati pika tutvustava sõnavõtuga. Iga mängija on killuke orkestri ajaloost.
Kui repertuaarist rääkida, siis oluliselt rohkem (ja ka paremini) oleme hakanud mängima kaasaegsete heliloojate loomingut. Mäletan, et algul tekitasid uudsemad kõlavärvid ja mänguvõtted paljudes mängijates pahameelt, mis on tasapisi lahtunud.
Õpetad MUBA-s viiulit ja Alexanderi tehnikat. Mis on Alexanderi tehnika ning kuidas sa selleni jõudsid? Kuidas see aitab muusikuid ja teiste erialadega tegelevaid inimesi?
See on küllalt tavaline, et Alexanderi tehnika õpetajaks õpivad need, kes on ise selle tehnika abil mõnele oma probleemile lahenduse leidnud.
Olin kakskümmend aastat orkestris töötanud ja mängisin samal ajal kõikvõimalikes erinevates kollektiivides. Paraku jätavad pikaaegne sundasendis viibimine ja vaimne pinge, kui enda eest korralikult hoolt ei kanna, oma jälje. Siis jõudis minuni info, et Maret Mursa hakkab kooli looma. Nii astusingi Alexanderi Tehnika Instituuti kindla kavatsusega hakata tulevikus aitama noori muusikuid, et nad suures harjutamise õhinas endale kogemata viga ei teeks. Õppetöö ATI-s kestis kolm aastat, neli tundi päevas (nagu ERSO proovidki).
- M. Alexander ütles: “Loobu valesti tegemisest ja õige juhtub iseenesest.” Alexanderi printsiip on nii universaalne, et kehtib absoluutselt kõigil juhtudel. Olen õpetanud peamiselt muusikuid, aga ka teiste alade inimesi, kes tunnevad Alexanderi tehnika vastu huvi seoses oma hobidega (nt slackline või laskmine). Nii põnev on näha muutust inimese toimimisviisis, kui ta saab teada, mis on mõttelised suunad ja inhibitsioon!
Mida on andnud viiuli õpetamine sulle inimese ja muusikuna?
Mulle vahel tundub, et mitte mina ei õpeta lapsi, vaid nemad mind. See on justkui peeglisse vaatamine – igas õpilases näed midagi endast. Lapsed õpivad peamiselt matkimise kaudu ja tihti me õpetajatena unustame selle ära. Proovime oma mõtteid sõnadesse valada, aga meie keha räägib teist keelt. Siin tuleb jälle Alexanderi tehnika appi – kõigepealt vastutan enda eest, alles siis olen võimeline õpetama. Minu arvates olekski õigem öelda, et õpetan lapsi, mitte viiulit.
Kui ERSO-l oleks oma maja, siis milline see oleks? Mis peaks seal kindlasti olema, mida Estonia kontserdisaalis pole?
Selles oleks kaasaegne muudetav-kohandatav saal ja hubased kõrvalruumid orkestrile nii puhkamiseks, harjutamiseks kui ka taastumiseks. Edasi unistades – ujula, jõusaal, saun, jooga- ja Alexanderi tehnika ruumid.
- lugu
Villu Vihermäe: “ERSO on oluliselt paremini pildis ja meil on oma vinge publik”
Oled töötanud ERSO-s aastatel 2004–2008 ning uuesti alates 2017. aastast. Kuidas on ERSO aastate jooksul muutunud?
Mul on tõesti olnud võimalus vaadelda ERSO-t lähedalt ja kaugelt juba tervelt kaks aastakümmet. ERSO-s on selle ajaga toimunud verevahetus nii ladvas kui ka juurtes.
Kui toona olin orkestri kõige noorem mängija ja seda tuletati mulle igal võimalusel meelde, siis nüüd on ERSO kõnekad hääled ja juhtivad muusikud tihti samas vanuses kui mina toona, mis tähendab, et asjad liiguvad õiges suunas.
ERSO on oluliselt paremini pildis ja meil on oma publik, mille üle tunnen siiralt rõõmu alati, kui astun lavale ja näen täis saali. Olles nüüdseks töötanud nii Tallinna suuremates kui ka väiksemates orkestrites ja võin öelda, et mulle meeldib praegu ERSO-s just asjade pärast, mis on minule olulised.
Mängid tänapäevase tšello kõrval ka barokktšellot. Kuidas need pillid ja nende mängimine erinevad? Milline on Eesti barokkmuusika skeene?
Lisaks tšellole mängin juba aastaid viola da gamba’t ning toimetan varajase muusika maastikul nii interpreedi kui ka korraldajana. Need kaks pilli on väga erinevad, pärinevad erinevatest perekondadest.
Ma kindlasti ei saaks võtta viiulit ja sellega pärast mõningat harjutamist sirge seljaga lavale minna. Tulemus oleks kuulajatele kas koomiline või traumeeriv. Küll aga saan võtta tiiskantgamba (sopraninstrument, viiuliga samas tessituuris) ja pärast mõningat harjumist edukalt konsordis musitseerida, sest mänguasend on põhimõtteliselt sama ja manööverdama peab lihtsalt väiksemal territooriumil.
Juba seitse aastat vean Hiiumaal väikest kursus-festivali Gambavaim, mis toob igal suvel kokku gamba ja selle muusika huvilisi nii kuulajate kui ka mängijatena. Te ei kujuta ette, kui lahe on mängida näiteks viieteistkümne gambaga muusikat ja milliseid emotsioone loob see kuulajatele ja mängijatele. Õnneks jääb selle pilli muusika väiksematesse saalidesse ja kontserdipaikadesse, mis võimaldab luua täiesti teistsuguse suhtluse publikuga, kui seda on ERSO kontsertidel. Selline kõlaline ja õhkkonnaline vaheldus sümfooniaorkestri kõrval on mulle äärmiselt vajalik.
Gambavaimule lisaks olen juba aastaid ansambli Floridante liige ja panen käe külge ka korralduses, sest kuidagi on läinud nii, et oleme täiesti iseseisev üksus, mis puudutab kontsertide korraldamist.
Pole ju saladus, et klassikalise muusika kontserte korraldavaid asutusi Eestis saab lugeda üles ka saekaatrimehe näppudel, seega tuli haarata härjal sarvist ja astuda kontserdikorraldaja kingadesse.
Kogemus ja teadmised, mida olen saanud seda kõike tehes, astudes nii ämbrisse kui ka rehale, saades põrmustavat kriitikat ja ülevoolavat kiitust, on andnud rohkem kui nii mõnigi aine või kursus. Lõpuks on see nagu pillimäng, mis paratamatult on praktiline ala ja kui sa laval ei käi, siis teada ei saa, kuidas seal on ja kas üks või teine asi õnnestub.
Lisaks EMTA-le õppisid sa ka Leipzigi Muusika- ja Teatrikõrgkoolis. Mil määral erineb muusikaõpe Saksamaal Eestis õpetatavast? Millise kogemuse said Saksamaal elades ja õppides?
Saksamaale minekuga pidin lõpetama esimese karjääri ERSO-s. Saksamaal sain juba sisseastumiseksamil tunda, mis on konkurents ja suur turg. Ma ei soovi võrrelda neid õppeasutusi, ütleksin vaid, et sealne on oluliselt instrumendikesksem (õppides mõnd pilli) ehk on väga tahtis, et oled oma erialal tugev ja tegeled sellega tõsimeelselt. Saksamaa ja Eesti kultuurikihi paksus on võrreldamatult erinev.
Olen korduvalt öelnud naljatledes, et ajal, mil Mendelssohn taasavastas Bachi muusikat Leipzigis, mängiti siinsetel aladel sauna taga pingipilli. Seega tuletan endalegi aeg-ajalt nukramatel hetkedel meelde, vaadates, kuidas Eestis suhtutakse kultuuri ja selles töötavatesse inimestesse, et me ise tekitame iga päev seda kihti ja ainult läbi meie endi tegevuse läheb see paksemaks.
Kui ERSO-l oleks oma maja, siis mis peaks seal kindlasti olema? Milline oleks sinu unistuste kontserdimaja?
Publikul peab mõistagi olema hea kuulata, mugav liikuda ja mõnus olla, kõik peaks ka visuaalselt ilus olema.
Muusikutele oleks oluline, et lavatagune taristu oleks meie suurust arvestav, harjutus- ja riietusruume oleks piisavalt meile ja meie külalistele. Suurte pillide jaoks on tarvis väga palju ruumi, et neid hoiustada nii, et nad viga ei saaks.
Oleks mõistlik, et pillide transport ei peaks toimuma hoone peauksest, lavameister oleks kindlasti rõõmus ka lifti üle, kui peab kaheksa timpanit ja kontrabassi reisile saatma või sealt vastu võtma.
Kui sa ei tegeleks muusikaga, siis mis elukutse oleksid valinud ja miks?
Pärast Saksamaalt naasmist oli mul võimalus mõned aastad tegeleda mitte otseselt pillimänguga ja teenida leiba teisi ameteid pidades. Aga ometi jõudsin tagasi muusika ja pillimängu juurde. Seega, päris hästi ma seda “kui ma muusikat ei teeks” ette ei kujuta. Ilmselt kui ma pilli ei mängiks, siis tegutseksin selle maailma korralduslikul poolel.
