KONTROLLIMATU PROSTITUTSIOON AASIAS JA INIMKAUBANDUS: Sume õhtu Bangkoki igaveses troopikas. Ligineb kohalik taksojuht. Ta ei paku küüti koduhotelli, vaid hoopis pikantsemat lõbustust. Sõitu pingpong-show’le. Martti Kalda tutvustab lähemalt hullude mõõtmetega massitööstust – prostitutsiooni – Lõuna- ja Kagu-Aasia riikides.
Keset ruumi on postiga lava. Laes hõbedaselt helkiv diskoball. Taamal baarilett. Toolid lava ümber on turiste tihedalt täis. Saksa pensionärid ühel, purupurjus Ameerika noorukid teisal. Kaks Malaisia muslimimeest on siia vedanud ka oma pearättidega naised. Üksik hindunooruk seisab nurgas.
Ei tea kust ilmub lavale tailanna ning alustab kohmakat striptiisi. Tuuakse pisuke korvpallirõngas. Üks. Kaks. Kolm. Tulistab ta pingpongipalle oma tupest korvi. Tupelihaste töö on imetlusväärne. Tailanna oskab puhuda vilet, suitsetada sigarit ning heita märklauda nooli. Naised vahelduvad, jalgevahest sulpsatavad akvaariumisse kuldkalad ning lendavad välja linnud. Tuppe mahub kõik, alustades küünaldest ja pudelitest, lõpetades žiletiteradega. Reite vahel avatakse limonaadipudeleid ning tupelihastega joonistatakse paberile pilte.
Pingpong-show nagu ülejäänudki Tai seksitööstus on illegaalne, kuigi sisuliselt tegutsetakse karistamatult. „Esinejate“ töö on prostituutide omaga võrreldes lapsemäng, seetõttu teenivadki nad ainult kuni 6000 bahti (u 150 eurot) kuus.
Käesolevas loos on juttu Lõuna- ja Kagu-Aasia seksitööstusest. Prostitutsioonist. Ning sellega seonduvast. Miks peaksime sellest huvituma? Sest eestlane reisib palju ja tahab teada. Sest prostitutsioon on tulus, kuigi ebaseaduslik äri. Sest sellega on hõlmatud miljoneid inimesi. Ning et oleksite kursis seksiäri pahupoolega.
Seadused ja tegelikkus
Prostitutsioon on legaalne ja riiklikult reguleeritud vaid kolmes Aasia riigis: Türgis, Liibanonis ja Bangladeshis. Seaduslikult on prostitutsioon (kuigi mitte selle vahendamine või reklaamimine) lubatud ka Kasahstanis, Iisraelis, Armeenias, Indias, Indoneesias, Singapuris, Macaos, Hongkongis, Taiwanil ja Jaapanis. Seega on enamikus Lõuna- ja Kagu-Aasia riikides prostitutsioon õiguslikult määratlemata või koguni ebaseaduslik. Ent nagu selles maailmanurgas ikka, seadused on ühed ning tavad teised.
Kõige liberaalsem on olukord kummastaval kombel muslimite enamusega (90%) Bangladeshis: prostitutsioon on seaduslik, maal on u 20 bordelliküla, kus töötab u 100 000 prostituuti. Illegaalne on vaid lapsprostitutsioon (Bangladeshi karistusseadustik § 364A, § 366A, § 373).
Regiooni suurim seksitööstus on loomulikult Tais, kus seksi vahendamine ja pakkumine on keelatud, prostitutsioon otsesõnu aga mitte. Tai naaberriikides – Birmas (Myanmar), Kambodžas ja Laoses – on samamoodi keelatud prostitutsiooni vahendamine ja sellele õhutamine, ent oma keha müümine mitte. Sama kehtib ka India, Nepali ja Sri Lanka kohta.
India seadus (Immoral Traffic Prevention Act 1956/1986) keelab prostitutsiooni vahendamise (kuni 3 kuud vanglakaristust), seksi avalikes kohtades (kuni 10 aastat vanglat), sutenöörluse (kuni 2 aastat vanglat), bordellipidamise (kuni 3 aastat vanglat) ning seksorjanduse (kuni 7 aastat vanglat).
Lisaks tavaprostituutidele on Indias jäänukina keskajast alles ka devadāsī’d (sanskriti „jumala orjatarid“) ehk templiprostituudid. Umbkaudu 5.–6. sajandil tekkinud kombe kohaselt annetasid vanemad oma tütreid templitele, kes lapse üles kasvatasid ja tantsima õpetasid. Templites tantsivaid tüdrukuid sai seejärel välja valida ja omale „voodisoojendajaks“ osta. Nõnda teenis tempel raha, tantsijannad teenisid jumalaid ning nende kliendid said raha eest samaaegselt osaduse neidude ja jumalatega ning tegid templile annetuse, akumuleerides ka pälvimustepagasit teispoolsuse tarvis. Templiprostitutsioon keelustati kogu Indias 1988, ent sellest hoolimata eksisteerib tava edasi. Hinnanguliselt on Lõuna-Indias (Andhra Pradeshi, Orissa, Karnātaka, Tamil Nādu osariikides) u 50 – 60 000 templiprostituuti.
Rangeim on olukord Vietnamis, kus prostitutsiooni vahendamine, pakkumine ja oma keha müümine on ebaseaduslik. Karistada võib saada ka prostitutsiooni ostja: abieluväline seks välismaalase ja Vietnami kodaniku vahel on ebaseaduslik. Samas on täheldatav olukorra lõdvenemine: ümberkasvatuslaagrisse saatmise asemel on Vietnami prostituutidele viimasel ajal määratud pigem rahatrahve.
Prostitutsioon on keelatud ka islamiriigis Pakistanis. Vahendaja võib saada kuni 25 aastat vanglakaristust (Pakistani karistusseadustik § 371B), prostitutsioonis osaleja (müüja või ostja) aga kuni kaks aastat vanglat ja/või 100 piitsahoopi (Pakistani karistusseadustik § 377).
Prostitutsiooni loetakse kuriteoks moraali vastu ka Indoneesias, ning seega on see keelatud. Sellest hoolimata on suurlinnades ja turismipiirkondades bordelle küllaldaselt ning seksitöötajate tegevus kohalike omavalitsuste poolt koguni mõneti reguleeritud.
Arvud ja hinnad
Prostituutide arvu kindlakstegemine riikides, kus ka legaalse elutegevuse statistiline analüüsimine on vaevaline, on tõeline kunsttükk. Tunduvalt hõlpsam on seksiteenuste hindade kindlakstegemine.
Prostituutide arvu poolest on esikohal Tai ja India. Oletuslikult töötab Tai (67 miljonit elanikku) seksiäris koguni kuni 3 miljonit prostituuti. Tai prostitutsioon toodab igal aastal tulu u 4,5 miljardit USA dollarit, mis võrdub 3%-ga Tai riigieelarve sissetulekuist. Sama suure arvu prostituutidega võib „uhkustada“ vaid India (1,2 miljardit elanikku). On aga kurb, et India lõbunaiste arv on viimase kahekümne aastaga kahekordistunud.
Arvuliselt järgneb tõenäoliselt Indoneesia (256 miljonit), kus tegutseb vähemalt 150 000 prostituuti. Bangladeshis (157 miljonit) ja Kambodžas (16 miljonit) kummaski töötab seksi vallas u 100 000 inimest. Ilmselt paigutub samasse suurusjärku ka Pakistan (192 miljonit). Nimekirja lõpetavad Birma (52 miljonit) ja Vietnam (91 miljonit) u 75 000 prostituudiga.
Indias võib tänavaprostituudi saada 1–4 USA dollari eest, samas kui internetikuulutuste vahendusel leitud lõbutüdruk maksab umbkaudu 300 (2 tundi) või koguni 750 USA dollarit (terve öö). Pakistanis maksavad kõige odavamate naiste (tavaliselt afgaani neidude) teenused 4 USA dollarit, kallimatel ülempiir puudub. Peaaegu sama madalad on hinnad ka ülivaeses Kambodžas ja Birmas: tavaprostituut maksab u 5–15 USA dollarit. Kallima teenuse saab kummaski riigis u 200–250 USA dollari eest. Vietnamis maksab prostituudiga öö veetmine u 400 000 dongi (u 19 eurot). Bangladeshi kontrollitud seksitööstuses on fikseeritud hind 250 takat (u 3 eurot), sellest 100 takat saab omale bordell, 70 takat vahendaja (taksojuht, reklaamija vms) ning ainult 80 takat (u 1 euro) teenindaja. Indoneesias teenib edukas prostituut 15–30 miljonit ruupiat (1000–2000 eurot) kuus. Temaga öö veetmine maksab u 30–60 eurot.
Sri Lankal tegutsevad prostituudid viietärnihotellides või massaažisalongides. Viimastes, mis enam levinud, maksate te u 7500 ruupiat (u 50 eurot) salongile „massaaži“ eest ning annate pärast „massöörile“ „jootrahaks“ u 10 000 ruupiat (u 65 eurot). Hotellides sõltub prostituudi hind tema päritolumaast: tai neiu maksab 4000 (u 25 eurot), hiinlanna 6000 (u 40 eurot), filipiinlanna 7000 (u 45 eurot) ning venelanna 15 000 ruupiat (u 95 eurot) öö.
Tai seksitööstuses on kirjutamata reeglid paigas. Enamus prostituute töötab baarides. Kui olete sealt välja valitud neiule joogi välja teinud ja baarile vahendustasu (u 500–1000 bahti ehk 12–24 eurot) ära maksnud, siis on neiu teie. Lühikene ajaveetmine maksab kuni 3000 bahti (u 75 eurot), pikem kuni 5000 bahti (u 125 eurot). Tänavaprostituudiga on vastavad summad kuni 2000 (u 50 eurot) ja kuni 3000 bahti (u 75 eurot). Kallid eskorttüdrukud maksavad 5000 (2 tundi) kuni 12 000 bahti (24 tundi) (u 125–300 eurot sõltuvalt ajast).
Lõbusad linnaosad
Seksiäri kattevarjuks loodud asutuste ja piirkondade leidmine pole kuigi keerukas. Sellegipoolest on mõni seksitööstus orienteeritud peamiselt kodumaisele, teine jällegi välismaisele tarbimisele. Lõuna-Aasias (India, Pakistan, Bangladesh) ei soovitata omal käel tänavailt seksi otsida, Kagu-Aasias (Tai, Birma, Kambodža, Vietnam) tuleb vastupidi pigem ise „punaste laternate tänavail“ seigelda.
India kurikuulsamad „lõbupiirkonnad“ asuvad linnades ning on valdavalt maffia kontrolli all. Mumbais (end Bombay) Kamathipura linnaosas töötab u 200 000 prostituuti, sama palju lõbutüdrukuid on Kolkata (end Calcutta) Sonagachi linnajaos. Bordellidega on palistatud ka New Delhi G. B. Road, Pune Budhiwar Peth ja Agra Kashmiri Market. Pakistani prostitutsiooni keskused on Karachi sadamalinn (Faisalabad Napier Road) ja Rawalpindi (Qasai Gali piirkond), ent kuulsaim „lõbutänav“ on Lahores asuv Hira Mandiri (urdu „teemanditurg“) linnaosa. Nepalis leiab raha eest seksi Kathmandu Thameli linnaosast, Sri Lankas pealinna Colombo Galle Roadi hotellidest. Bangladeshis on seksitööstus koondatud bordelliküladesse, millest kuulsaim on Daulatadia. Ohtralt prostituute töötab ka India piiril asuvates linnades Jessores ja Benapores.
Naljaga pooleks võib öelda, et Tais asuvad maailma suurimad bordellid, mis hõlmavad terveid linnu: Pattaya ja Phuket. Bangkokis on seksiäri koondunud Patpongi linnaossa ja Nana Plaza ümbrusse, Lumphini pargist võib leida meesprostituute. Taimaalgi pakub kõikjal katust maffia, millel arvukalt eri rahvustest grupeeringuid. Birmas palistavad odavate prostituutide hütid Yangonist väljuvat Naypidaw maanteed tervelt 50 km ulatuses. Head kohad lõbunaist leida on ka Ranong ja Mae Sai, hulgaliselt on neid Hiina piiril asuvas Ruili linnas. Kambodžas tegutsevad prostituudid turismilinnades Siem Reapis ja rannakuurordis Sihanoukvilles, ent ka pealinnas Phnom Penhis ja Battambangis (kurikuulsas Svay Pori piirkonnas). Vietnamis asub suurim seksile pühendunud asutuste kontsentratsioon Ho Chi Minhi linna (end Saigon) Sopa linnaosas, ent ka Hanoi vanalinnast võib leida arvukalt „massaažisalonge“. Indoneesias on tuntuim Gang Dolly linnaosa Surabaya linnas, välismaalasi teenindatakse aga pigem Bali ja Bantami saarte turismipiirkondades.
Meesprostituudid
Peaaegu kõikjal neis riikides tegutsevad naissoost prostituutide kõrval ka mehed. Reeglina on neid naissoost seksitöölistest vähem; näiteks Tais on u 2 miljoni naise ja u 800 000 lapse kõrval vaid u 20 000 meessoost prostituuti. Mehed teenindavad nii omasoolisi kui ka naisi. Tai eripäraks on ladyboy’d (transseksuaalid või lihtsalt transvestiidid, st naise välimusega ja naiseriietuses mehed). Indias tegutsevad aga hidžra’d (naiseriietes mehed, kellel kõik suguelundid eemaldatud). Mõlemad on aktiivsed ka seksitööstuses.
Indias teenivad „massööripoisid“ (naisi teenindavad gigolod) u 10–15 000 ruupiat (135–205 eurot) päevas. Enamus neist on leitavad internetist (vt Hindustan Timesi kuulutusi märksõnaga „handsome masseurs“); eriti rohkelt on neid saadaval Hyderabadis, Kolkatas ja Mumbais (u 5000 igaühes). Massaažipoisid on olemas ka Vietnamis. Kuna seadusega on prostitutsioon rangelt keeletud, leiab neid internetist. Geiprostituudid kogunevad Ho Chi Minhi 23. Septembri pargis. Öö veetmine ühega neist maksab u 25 USA dollarit.
Kambodžas leiab meesprostituute (u 10–15 000 isikut) valdavalt pealinnast Phnom Penhi baaridest. Paljud on Tai päritolu. Meesprostituudi hind on riigi vaesusest hoolimata soolane: 40–50 USA dollarit öö. Tais seevastu maksab öö veetmine ladyboy (tai katoey) seltskonnas pigem vähem kui tavaprostituudiga: kuni 2000 bahti (u 50 eurot) öö. Sarnaselt naissoost seksitöötajatega kogunevad nemadki vastavates baarides.
Lapsprostituudid
Lõuna- ja Kagu-Aasia seksitööstuse üheks suuremaks probleemiks on lapsprostituutide suur arv. India 3 miljonist lõbunaisest hinnanguliselt 35–50% (st 1,2–1,5 miljonit) on hoopiski „lõbutüdrukud“. Bangladeshis on prostituudi tööleasumise keskmiseks vanuseks 14 eluaastat. Hinnanguliselt on u 10–30 000 sealset lõbunaist vanuses 12–14 ning igal aastal müüakse u 15 000 last prostituutideks naaberriiki Indiasse. Samuti on alaealised umbkaudu viiendik Pakistani ligi sajast tuhandest prostituudist.
Birmas on alaealisi prostituute u 60% ning Tais u 40%. Säärane olukord valitseb ränkadest karistustest hoolimata. Tais näiteks on võimalik alla 15-aastase lapsprostituudi vahendamise ja „tarvitamise“ eest määrata kuni 10 aasta pikkune vanglakaristus (Tai karistusseadustik § 286). Birmas aga on alla 16-aastasega suguühtesse astumine või sellele kaasaaitamine samaväärne vägistamisega (Myanmari lastekaitseseadus 1993). Kambodžas on tavaline, et isegi vanemad müüvad võlgade katteks omaenda lapsi bordellipidajaile. Indoneesias on u 30% prostituutidest alaealised, hinnanguliselt töötab seksitööstuses 40 – 70 000 last.
Inimkaubandus
Mitte kõik prostituudid pole tööl omatahtsi. Suur hulk lõbunaisi satub sellele tööle (seksuaalorjusse), kuna nemad või nende lähedased ehk vanemad on kellelegi võlgu. Sisuliselt on tegu võla- ja tööorjusega. Seetõttu kõnnib prostitutsioon käsikäes inimkaubandusega, seksiorjad on mahukas osa inimkaubandusest.
Kagu-Aasia vaesemad riigid (Kambodža, Birma, Laos) on enamasti inimkaubanduse „doonorriikideks“, st sealt veetakse inimesi välja rikkamatesse naaberriikidesse. Jõukamates riikides – Tais, Vietnamis ja Indoneesias – on täheldatav inimeste liikumine riigi sees, vaesematest maapiirkondadest rikkamatesse linnadesse. Samas pole ennekuulmatu ka Kagu-Aasia päritolu seksiorjade jõudmine Jaapanisse, Lõuna-Koreasse ja Hiinasse ning Euroopasse või Ameerikasse. Olukord näib olevat tõsine, sest kõik Kagu-Aasia riigid on tõhustanud võitlust inimkaubandusega kümmekond aastat tagasi (2005–2007).
Tegelikke arve ja numbreid on inimkaubanduse osas niisama keeruline leida kui seksiäri kohta. Mõningaid näiteid siiski on. Vietnamis saab inimkaubanduse eest kuni 20 aastat vanglakaristust (Vietnami karistusseadustik § 119, 120 ja 275). Sellest hoolimata oli näiteks 2007 kohtus 369 inimkaubanduse juhtumit. Selsamal aastal (2007) lõi Indoneesia politsei inimkaubandusega võitlemiseks eriüksuse. Hinnanguliselt on riigis u 40 – 70 000 lapsprostituuti, kes teenivad oma tööga tasa perekonna u 20 000 USA dollari suurust võlga. Karm olukord valitseb Kambodžas: alla 16-aastaseid prostituute on 15 000 (u 35% seksitöötajatest), igal aastal lisandub u 2000 seksiorja. Ning seda olukorras, kus karistus inimkaubanduse eest on kuni 20 aastat vanglakaristust ja/või kuni 21 000 USA dollarit trahvi.
Indias on aastatulu inimkaubandusest umbkaudu 32 miljardit USA dollarit. On kaks inimesteveo suunda: Nepalist Indiasse ja Indiast välja. Nepalist tuuakse igal aastal Indiasse hinnanguliselt u 5000 – 10 000 last ning kokku elab (ja töötab) Indias illegaalselt u 100 – 200 000 nepallannat. Igal aastal kaob Indias 40 000 last, neist 11 000 last ei leita kunagi. Pakistani puhul on aga teada, et 90% tänavalastest kogeb seksuaalset ahistamist. Kokku on selles islamiriigis 1,5 miljonit tänavalast (enamuses poisid), kes teenivad raha prostituutidena (50–100 ruupiat (40–80 eurosenti) korra eest).
Vaesus
Võimalik, et prostitutsiooni põhjuseks on vaesus, mis sarnaselt HI-viirusega on haaranud Lõuna- ja Kagu-Aasia oma külma surmahaardesse. Vaesuse edetabelis on esikohal Bangladesh ja Birma; mõlemas riigis elab allpool vaesuspiiri (alla 2 USA dollari päevas) 26% elanikkonnast (maal on see protsent veelgi madalam: 35–36). Ligikaudu sama hull on olukord Indias (22–24% elanikkonnast) ja Kambodžas (23% elanikkonnast). Indias elab 21% maailma vaestest, kuigi 1,2 miljardi elanikuga riigis elab vaid 17,5% maailma elanikest. Järgnevad Indoneesia (17%), Pakistan (12%), Tai (13%) ja Vietnam (11%). Kõige parem on olukord Sri Lankal (8%).
Mäletan selgesti, kuidas 2004. aastal pakkus ühe Angkori (Kambodža suurim vaatamisväärsus, 9.–14. sajandist pärit iidne templilinn) pühamu väravas umbkaudu kaheksa-aastane neiu mulle müügiks oma imikust õde. Kui ma keeldusin, küsis ta, kas ma sooviksin temaga seksida (sic!). Sellesama vaatamisväärsuse 17-aastane valvurineiu (UNESCO egiidi all tegutseva organisatsiooni töötaja) päris aga igalt meessoost külastajalt, kas tollel juba naine on, pakkudes selleks iseennast. Sest ta elatas oma palgast üksinda kolmeteistkümneliikmelist perekonda. Sest vaesus lihtsalt oli nõnda suur. Ja abielu „rikka“ välismaalasega oleks tähendanud sellest pääsemist.
2004. aastal pakkus ühe Angkori pühamu väravas umbkaudu 8-aastane neiu mulle müügiks oma imikust õde. Kui keeldusin, siis küsis, kas ma sooviksin temaga seksida.
Hundiseadused
Seks pole pelgalt äri. Paljugi on peidus pinna all
Näiteks vägivald naiste ja laste (ning sealhulgas seksitööliste) vastu. Kindlasti aitab kontrollimatu prostitutsioon kaasa varimajandusele ja kuritegevusele, võimaldab suguhaiguste laia levikut. Õhutab inimkaubandust ja rikub inimõigusi. Ma pole kindel, et seksitööstuse kasvulavaks on tööpuudus ja vaesus. Sest pakkumine tekib seal, kus on nõudlus. Ja nõudlust on kõikjal. Ehk aitab legaliseerimine ja riiklik regulatsioon Bangladeshi näitel prostitutsioonimaastikku korrastada. Samas tähendab see nõrga haldussuutlikkusega riikides endisest suuremat kaost. Ning Lõuna- ja Kagu-Aasias elatakse endiselt hundiseaduste aegu.
Suguhaigused
Loomulikult ei eksisteeri inimkaubandus üksnes seksitööstuse teenindamiseks, nõndasamuti nagu suguhaigusedki ei levi vaid prostituutide vahendusel. Sellest hoolimata on nood kaks Lõuna- ja Kagu-Aasias raha eest seksimisega vahetult seotud.
Suguhaigustest kõige ohtlikum, HIV, on omandanud regioonis epideemia mõõtmed. Lõuna- ja Kagu-Aasias on HIV+ 0,35% elanikkonnast (u 4,2–4,7 miljonit inimest). Igal aastal sureb piirkonnas AIDS-i u 480 000 inimest. Kõige suuremas ohus on süstivad narkomaanid, meestega seksivad mehed ning prostituudid.
Lõuna-Aasia kurb liider on India. Hinnanguliselt on riigis 1,4–2,4 miljonit HIV+ inimest. Piirkonniti on asi väga hull; kui kogu Indias on HIV+ vaid 0,27% elanikkonnast, siis Lõuna-Indias on see protsent kuni 1,75, Kesk-Indias kuni 0,5, ning vaid Põhja-Indias kuni 0,2. Pakistanis ja Bangladeshis on HI-viirusega nakatunud u 0,1% elanikkonnast.
Indias on HIV+ meeste seas levinud kummaline legend, et suguühe Nepali neitsiga ravib AIDS-i. Ühelt poolt on see tõstnud Nepalist pärit laste hinna ja nõudluse kõrgele, teisalt aga levitab ohtlikul kombel suguhaigusi prostituutide ja nende klientide seas edasi.
