KOLM NIME, LÕPUTULT MEEST! Aapo Ilves hakib Sibulat ja Narodnyt – see on kaasmaalasest vend, kes jättis eelmise sajandi esimese poole Ameerikasse kultuurijälje, mis on suurem kui karmenkassi kaks jalakest kokku. Ehk saab teda võrrelda haardelt vaid arvopärdiga. Uuri ka Toivo Kitveli asjaomast raamatut „Kolm nime – üks mees“ (Külim 2017).
Eesti aja- ja kirjanduslugu on 1869. aastal Verioral Jaan Sibulana sündinud ja rahvusvaheliselt Ivan Narodnyna tuntuks saanud mehesse suhtunud valdavalt kahte moodi: mahavaikivalt või ühesõnaliselt – aferist. Asjata, emeriitdotsent Toivo Kitveli koostatud ja äsja ilmunud raamatust „Kolm nime – üks mees“ tuleb ilusti välja, et oma haardelt ja (vähemalt Ameerikasse jäänud) kultuuriliselt jalajäljelt oli just tema meie eelmise sajandi esimese poole karmenkass ja arvopärt. Et ta sealjuures tihtilugu eriti just iseenda elulugu puudutavate faktidega väga vabalt ümber käis, polegi niiväga oluline, mees lihtsalt ei lasknud igaval tõelisusel Püha Üritust segama tulla. Liiatigi võib Sibul-Narodny kohta nentida, et tegemist oli ka esimese eestlasest ulmekirjanikuga, kahjuks küll ingliskeelsega.
Jää on liikuma hakanud
Wabariigi ajal Narodny seiklustest ajalehtedes tegelikult ikka üht-teist pajatati, taasiseseisvumise järel on teda lehesabas põgusalt maininud Tõnis Erilaid ja pisut pikemalt käsitlenud Helene Rainu ajalehes Esmaspäev. Helene Rainu nime Google ega Digar ei tunne, mistap võib kahtlustada narodnylikku pseudonüümitrikki, aga las ta olla.
Tänaseks on jää niiöelda liikuma hakanud ja Vikerkaare toimetus austab Narodnyt vähemalt oma Facebooki lehel nimetusega „Eesti maailmakirjanik“. Huvituja leiabki 2017. aasta juunikuu Vikerkaarest tema kergelt ulmehõngulise novelli „Tehismees“, netist on maakeelsena tabatav ka romantiline jutuke „Tühi haud“. Kui hästi sügavalt kaevata, leiab ehk üles ka 1911. aastal ajakirjas Oma Maa Jaan Lintropi tõlkes ja eessõnaga ilmunud külanovelli „Ligova õhusõitja“.
Kaks viimatimainitud juttu esmailmusid Ameerikas aastal 1909 jutukogus „Echoes of Myself: Romantic Studies of the Human Soul“, mille pealkirja on autor Lintropi vahendusel ise „laiendatult tõlkinud“ nii: „Minu sisemise ilma vastukajad, need romantilised uurimised inimese hinge üle“. Raudkindlalt liigitub ulme alla Narodny näidend „The Skygirl“, mis lavastus 1923 ja ilmus veidi hiljem ka raamatuna. „Taevatüdruk“ meenutab, kui raamatut lugemata ümberjutustusi (näiteks Silver Sära, Ulmekirjanduse Baas) uskuda, pisut „Avatari“ ja Aleksei Tolstoi samal ajal (!) ilmunud „Aelitat“, olles kirjelduse põhjal otsustades viidatutest oluliselt huvitavama koega ja tegeldes samal ajal, nagu näiteks „Tehismeeski“, pigem pastoraalse-loomuliku ja urbanistlik-tehisliku ilmaolu filosoofilise vastandamisega.
Lisaks ilukirjandusele astus Narodny üles ka vaieldamatult asjatundliku muusika- ja kunstikriitikuna, kirjutas eri rahvaste tantsuajaloost (monograafia „The Dance“, 1916) jms, ja kuigi suguvõsapärimuse järgi valetas ta ennast kriitikuna tööle nii, et tootis oma tehnilistele kogemustele toetudes iseteenindustrükikojas portsu oma nimega võltsartikleid, mis nagu oleks ilmunud suurtes Euroopa ajalehtedes, tehti tema uurimustest (näiteks sõbra Nikolai Roerichi eessõnaga „American Artists“, 1930) kordustrükke ja neid tsiteeritakse Ameerikas tänapäevani.
Kirev käekäik
Aga Kitveli raamatu juurde tagasi: see on peadpööritava kiiruse ja samal ajal põhjalike taustaseletuste ja viidetega tripp läbi Ivan Narodnyna tuntuks saanud ja maailmapoliitikat mõjutada püüdnud mehe kireva elu. Oma teel lävis Jaan-Ivan muu hulgas Lenini, Stalini, Maksim Gorki, Lev Tolstoi, Mark Twaini, Nikolai Roerichi, Madame Blavatsky ja väga paljude teiste suurkujudega. Teda saab nimetada ka Max Rabinoffi „maaleviijaks“, tänu millele sai Eesti veel rahvusvaheliselt tunnustamata vabariik 1919. aasta kriitilisel vabadussõjatalvel kätte ameeriklastest Euroopasse maha jäänud sõjaväevarustuse. Suuresti tänu sellele me saame nüüd üldse oma riigi sajandat aastapäeva tähistada, ja see ei ole narodnylik bluff, vaid fakt, milles Kitveli raamat ei jäta võimalust kahelda.
Kolmekümnendatel soovitas Narodny Vabadussõja võlgade katteks Saaremaale USA sõjaväe lubada ja veel 1939. aasta lõpul hoiatas Eesti valitsust Nõukogude Liiduga baaside lepingu sõlmimise eest. Tema hääl jäi hüüdjaks kõrbes nagu mitmel korral varemgi. Tänaseks on Nõukogude okupatsioon üle ja läbi elatud ning NATO üksused Eestis…
Korduvalt püüdis Narodny mõjutada ka suurt maailmapoliitikat ja kohati tal see ilmselt ka õnnestus, sest Kitveli uurimusest leiab viite, et vähemalt Vladimir Žirinovski arvates ongi just tema enam-vähem kõigis Venemaa tänastes hädades süüdi. Üsna hindamatuks saab pidada ka fakti, et 2016. aastal kuulutati Pennsylvania ülikoolis Narodny kõigi aegade suurimaks Venemaalt Ameerikasse jõudnud petiseks.
Meil on, kelle üle uhkust tunda!
Vangimaja, hullumaja, revolutsioon
Enne revolutsionääriks, poliitiliseks pagulaseks ja seiklejaks hakkamist oli Jaan Sibul talunik Verioral; raamatukaupmees ja fotoateljee pidaja Võrus; mehaanika, galvaanika ning tsinkograafia töökoja omanik Tartus; Õpetatud Eesti Seltsi liige (võeti vastu 24-aastasena!), luuletaja ja ajakirjanik (alias Jaan Talune), kelle kirjutised, sealhulgas paljud neist võro keeles, ilmusid kõrvuti Koidula, Bornhöhe jt omadega; taimetoitlane ja karskuse eest võitleja, muu hulgas asutas ta Räpinasse karskusseltsi „Võhandu“. Aeg on edasi läinud ja tänapäeval on Räpinas samanimeline ööklubi.
Edasi läks ka Jaan Sibula dünaamiline ja kontrastiderohke karjäär – ja seda vangimaja kliendi, hullumaja patsiendi, vägivallatu võitluse eestkõneleja, revolutsionääri ja kommunistide legendaarse Tampere konverentsi saadiku, tolstoilase-narodniku, budistliku esoteeriku, utopistliku moralisti, geniaalse luiskaja ja eestluse eestkõnelejana Ameerikas.
Nimekiri pole lõplik, meenutagem kas või eelviidatud kultuurikriitiku ja -ajaloolasetegusid, ja igaüks saab raamatut „Kolm nime – üks mees“ lugedes seda täiendada. Jaan Sibul, kes pärast esmakohtumist Leniniga võttis nimeks Ivan Narodny, väärib täit tähelepanu!
Pärimus valerahategijast
Vähemalt Veriora rahvas mäletab pärimust Jaan Sibulast kui valerahategijast. Ka sellest hämarast loost on raamatus põhjalik ülevaade, millest selgub, et Sibul mõisteti võltsimissüüdistustes siiski õigeks või vähemalt ei mõistetud teda süüdi.
Mida ma Kitveli raamatust küll otseti ei leidnud, oli see, et hilisemas elus Narodnyna võttis ta vastavalt vajadusele valerahategemist ka omaks, sest mis sobinuks maailmakuulsale revolutsionäärile paremini kui geniaalne idee niimoodi Tsaari-Venemaa majandus uppi lasta?
Kõne alla tuli ka soov Lõuna-Ameerikasse maad osta ja sinna Eesti vabariik luua. Miks ma seda tean? Seetõttu, et olen ka ise Narodnyt mõned aastad uurinud, aga Toivo Kitveli akadeemilisele taustale, detektiivivõimetele ja edumaale nii elu- kui ka uurimisaastates pole mul just palju vastu panna ja õnneks pole vajagi. See-eest ma tean, millest me räägime ja seetõttu on mul ka kahju, et „tänu“ kirjastusõiguste-autorikaitseseaduste virvarrile on Kitveli raamatus üsna vähe pildimaterjali ja täispikkuses tsitaate, mida asendavad viited ja ümberjutustused. Küll on kõigil, keda asi rohkem huvitab, võimalik pöörduda otseallikateni, sest Kitvel on oma uurimuse varustanud väga põhjaliku viideteregistriga. Ja kas või USA kongressi raamatukogu koduleheküljel on inglise keelt oskavaile soovijaile leitav kuni 1922. aastani ilmunud Ameerika ajalehtede digikollektsioon Chronicling America, mis annab 176 vastet nimega Ivan Narodny ja 70 vastet nimekujuga Ivan Norodny. Põhiliselt räägivad need köitvad intervjuud ja artiklid tema traagilisest ja seiklusrikkast (kuigi valdavalt väljamõeldud) revolutsionäärielust ning karjäärist tulevase Venemaa Ühendriikide presidendina, aga kahtlemata oli ta tollal Ameerikas enim leheruumi ja tähelepanu pälvinud eestlane. Eesti artiklite portaalis Digar tasub kasutada otsisõnu Jaan Sibul, Sibbul, Talune, Narodny.
Inimene stiiliga
Lisaks oma vettpidavale põhjalikkusele, laiema konteksti ja taustade avamisele ja arhiividokumentidele toetuvale faktitruudusele on „Kolm nime – üks mees“ ka väga humoorikalt kirjutatud. Näiteks sellist elegantsi, nagu Kitvel näitab üles, kui ta kirjeldab seda elegantsi, mida Narodny näitas üles mitme naisega korraga abielus olemise süüdistusest pääsemiseks, ei kohta just üleliia tihti. Teadmisigi saab raamatust toonase aja kohta kuhjaga. Muu hulgas selgub, et veel sada aastat tagasi loeti soomeugrilasi mongoliteks ja näiteks Mississipi osariigis poleks seega tohtinud eestlane valge inimesega abielluda. Kahtlemata on hindamatu ka kuulsa psühhiaatri Cesare Lombroso ülioluline tähelepanek, et suurmeeste väljaheited on tavainimese omadega võrreldes vastupidises suunas keerdus.
Lõpetuseks tsiteerin, Toivo Kitvel olgu selle võimaluse eest tänatud, Friedebert Tuglast tema kirjatükis „Eesti Euroopas“: „Mulle meeldib „doktor” Ivan Narodny (alias Jaan Sibul) oma meretaguste avantüüridega palju enam kui need väikeste nõuetega Eesti tutvustajad Euroopas. Temas oli stiili. See aga vabandab kõik. Stiil on tähtsam kui tõde, kui voorus, kui moraal. Sest stiil tähendab kunsti.”
