KAUGETE HETKEDE PÜÜDJA: Kummaline Siberi külameeleolu ja igapäevaelu. Fotograaf Vello Hindreuse mälestusekatkeid küüditamisest ja elust Siberis Hakassias lindistasid Marko Poolamets ja Elmar Gams Mälu Instituudist. Patarei vanglas on üleval Hindreuse piltide näitus “Jutustus Siberimaast”. Hindreuse fotod räägivad igapäevahetkedest nagu ka ENSV-d külastanud fotograafi Priit Vesilinnu National Geographicu jaoks pildistatud seeria “Eesti aastal 1979”.
Esimene kokkupuude fotograafiaga
“16-aastaselt sa pidid passi võtma. Siis sul tekkis juba probleem, sa pidid kusagil õppima, tööl olema. Kevadel ma sain passi, Viljandist. Õe ristiema pojaga koos läksime Viljandisse passipilti tegema. Tema isa oli fotograaf ja ta teadis seda asjandust. Tema siis sättis mind, et mismoodi ma seal aparaadis olen, et ilus pilt välja tuleb. Nii ma siis sain esimese passi, Nõukogude passi.”
Kool ja kino
“Käisin siis Tallinnas, et kuhu minna kooli. Probleem oli, et kus sa elad, kus on ühiselamud. Sellel ajal olid igast tööstuskoolid, merekoolid. Mina viisin oma dokumendid merekooli, vaata kus on aru poisil [näitab näpuga oimukohale – isa ja üks vendadest olid 1944. aastal rahvavaenlastena juba arreteeritud; teine vennas põgenenud Soome, kust läinud edasi USAsse]. Hea küll, viisin sisse need paberid ja kui see kooliaeg kätte jõudis, rivistati üles kõik need, kes paberid sisse olid viinud. Ametnikud, paberid käes, hüüavad sealt nimesid välja. Seal oli päris mitu nime ja minu nimi ka seal sees. “Minge kantseleisse, võtke oma dokumendid välja.” Vot sealtmaalt oli mu merekool. Jälle jama, mis teha, kus sa lähed. Hakkasin otsima ajalehekuulutustest, seal oli koolisid igasuguseid. “Võetakse vastu õpilasi Nõmme kinotehnika kooli.” Kaheaastane kursus. Mõtlesin, et no aga mis sel kinomehaanikulgi viga on. Ja pakutakse ka ööbimisvõimalust. Läksin Nõmmele, võeti paberid vastu ja kinnitati, et saavad voodikohta võimaldada küll. Võeti vastu mind senna ilusti. Kõige kõrgem, mis seal õppisid, oli I kategooria paik- ja rändkino mehaanik. Mina sain õnneks selle kõige kõrgema kätte, mis sealt saada oli. Vaatamata oma kehvale õppeinnule. Aga see andis mulle ikkagi väga palju.” /–/
“Minul oli tahtmine Oktoobri kinosse minna, ma olin seal praktikal olnud. Ja mina lõin käed selle mehaanikukoha peale, töötasin teise mehaanikuna. Esimene oli tütarlaps. Kuidas ma võtan tema koha ära siis?” Rääkides filmirepertuaarist kirjeldab Vello 1947. aasta filmi “Jutustus Siberimaast”. „Näitas, kuidas pärast sõda elati seal ja ehitati. Seal metsas Taigas kuskil… Üks oli seal, ma ei tea, kas ta oli helilooja, tegi seal mingit poeemi või ooperit Taiga elu kohta. Ikka patriootlik. Hästi tehtud film oli see! No ja siis nägid seal kohalikud elanikud või kes nad seal olid, sõjast tulnud veteranid, ikka armastussüžeed… Korralik film oli.”
Küüditamine
“See oli laupäevane päev. Käisin saunas. Nõmme saunas Valdekus vist, kui ma ei eksi. Portfellis oli must pesu. Käisin poes, ostsin kilo suhkurt. Ja mind kutsus koolivend oma juure. Nõmmel elas, seal kuskil oli korter. Tema korteri perenaine või [perenaise] tütar töötas Nõmme täitevkomitees. Ja tema oli temaga kokku saanud. Tema ütleb sellele täitevkomitee ametnikule, korteriomanikule, et Vello tuleb täna õhtul minu juure. Ja seal oligi. Öösi. Meil oli seal mitu poissi millegipärast kokku tulnud. Olime seal, noh nagu, redus. Tuldi järele. Mereväeohvitserid olid, kaks tükki, soldatid ka juures. Kõik viidi Nõmme miilitsajaoskonda. Sealt polnud palju maad minna. Seal löödi putkasse, vaadati kes-kust on. Teised lasti kõik minema, ju siis ei olnud nimekirjas. Mina olin nimekirjas üksipäini. Hommikul tuli auto järgi, pandi auto peale. Mina siis seal üksi auto peal, ei mäletagi enam, kas sõdur ka oli kõrval. Viidi Ülemiste jaama. Pandi vagunisse, seal juba inimesed istusid ees. Nad, sõdurid, olid käinud mul seal [Vello oli omale elukoha seadnud sisse Oktoobri kino keldrisse] keldris ja muidugi kinos olid käinud ja rääkinud ära, et mind võeti kinni ja viidi ära. Ju nad [töökaaslased] olid korjanud mul asjad kokku ja toonud Ülemiste jaama. Kõik teadsid, et küüditamine käib. Mul ei olnud ju midagi, saunast olin tulnud, portfell musta pesuga oli käe otsas. Tekk, mingisugused riideesemed ja kiri, et kui kohale jõuad, saada kindlasti aadress kinosse. Nad saatsid mulle puhkuse- ja palgaraha järele.” /–/
“Ma ei tundnud hirmu, ma tundsin, ma ei tea… nördimust. Ängi. Misasi see on nüüd, mida see tähendab? Muidugi jutud käisid juba ammu, et võeti inimesi siit ja sealt kinni. Et juba kolmas päev käib inimeste jaht. See kuidagi, ma ei tea [hoiab peast kinni], äng, misasi… Misasi siin toimub praegu? Mitte minu peas, vaid üldse siin ümberringi.” /–/
“See rongide sõit. Kuni Uuraliteni, ega ma ei mäleta, kas aknadki lahti tehti. Peatuseid küll mitte. Kus see Hakassia oli, ega ma seda enne ei teadnud.”
Siberis
Vello tulevane abikaasa Elli küüditati Hakassiasse sama rongi teises vagunis. “Sel ajal veel naine töötas Kilingi-Nõmme külanõukogus sekretärina. Enne küüditamisõhtut kamandati külanõukogu ametnikud kõik Kilingi-Nõmmele, pandi seal ühte ruumi kinni. Küüditajatele, kes kodudesse läksid, pandi sealt igale relvastatud grupile kohalik teejuht kaasa. Ühesõnaga, minu naine käis teisi küüditamas Kilingi-Nõmme ümbruses. Siis kui oldi ära viidud teised, lasti kodu. Külanõukogu esimees ütles, et mine ära kodu, ära kuskile mujale mine. Maja oli tühi, omad oldi ära viidud. Varsti tuldi temale järele.” /–/
“Mul see elu oli seal üldse sedasi, et olid väljasaadetu, ei tea, kuidas midagi võib, kas võib üldse abielludagi seal. Tuli välja, et see kõik on kukepea, ainult vormistamise küsimus. Aga omal selline tunne, et kokku hakkasime elama seal juba, poissi ootasime juba, Heikit. Tema oli esimene, 1954 sündis. Meil oli külanõukogu, ma läksin sinna, et lapsele tuleb nimi panna. Poiss sündis 27. märtsil, täpselt samal päeval, kui mind küüditati. 4. aprillil läksin külanõukogusse nime panema, naine oli kodus. Külanõukogu esimees, selleks ajaks oli juba ladna mees, et ei, kus sa sellega, lapsele nime panema, enne tuleb ikka abielu vormistada. Siis, kui me sinna saime 1949. aastal, siis sõimas fašistideks. Ma veel müüsin oma uuri, taskukella, talle.” /–/
“Enne lapsele nime ei pane, enne registreerime abielu. Sekretärineiu pani kõik kirja, kes ema-isa, kes sündinud, nagu ikka. Ja kirjutati mulle abielutunnistus kõigepealt välja. Võtsin selle, läksin üle tee koju naise juurde, kes siis andis allkirja. Siis oli abielu registreeritud, võime lapsele nime ka kirja panna. Sama protseduur, mina käisin kahe maja vahet raamatuga.” /–/
“Ei olnud mingit pidu. Me elasime koos, laps oli. Meil oli suurem tuba kui see [osutab elutoale, kus istub], kus me elasime kõik koos [äi ja ämm, kaks poega ning tütre Elli pere], üks majaonn oli. Suur vene ahi oli sees seal, seal sai süüa tehtud. Ja narid, kus kellelgi, olid seal. Kaks akent oli kah. Mättakatus oli.” /–/
Pildistamine
“Mul oli fotoaparaat küll, aga ma ei mäleta, kas nad [töökaaslased Oktoobri kinost] panid mulle kaasa, aga mul pidi see olemas olema, sest ma tegin ju pilte seal ka, kinos. Kas oli see Komsomolets või Jupiter, 6 x 6 pildi suurus. Laifilm. Vat seda ma ei mäleta, kust ma selle aparaadi sain. Ühe filmi ma tegin ka, aga kus sa paned selle. Võtta ju võid, aga mis teed sellega, pole ju mingeid kemikaale. Ma ei mäleta, kas ema saatis filme. Kust ma need ilmutid ja kinnitid, kemikaalid sain… Ema saatis filme, rajoonikeskuses sai käidud. Elu läks lahti pääle Jossi surma. Seal hakkasid kõik need uudismaad. Kõrval tehti suur vägev Uudismaa sovhoos, sinna tuli kaupa nii, et osta, mis tahad. Peaasi, et raha on. Siis liikus seda filmimaterjali. Ma ostsin teise aparaadi omale – Moskva. See oli 6 x 9 cm. Ma tahtsin ikka teha pilti, et kuidas me elame ja oleme siin. Põhiliselt oli muidugi enda ja oma pere, aga muidugi külaelu ka ja neid inimesi, kes seal meiega koos olid. Küüditatud. Ikka pidasime oma pühi, käisime koos, läksime külast välja. Mägine maastik, meil väga seal metsa ei olnud. Muidugi seal oludest, kus inimesed tööl käisid, tegin pilte. Siis kui ma tegin [pilte], siis tahtsid kõik, oi, tee mulle ka, tee mulle ka. Ma ei olnud selle peale, et pildistada ja teenida sellega. See oli välistatud. Võib-olla, et mõni andis midagi, ei mäleta. Aga kõik tahtsid pilte. Isegi tegin kohalikest vahel. Oi, daragoi Vello, tule pildista mind. Sai neile ka tehtud siis jah. Nemad siis andsid teinekord midagi, mõne muna, või teab, misasi, ükstapuha.” /–/
“Materjali seal ma väga ei raisanud, ma katsusin teha küllaltki ökonoomselt nii palju, kui ma sain. Mitte üks sõna kuskil pildi taga ei ole, mis aastaarvgi on, ei ole. Ma ei tea, misjaoks ma selline olen. Meil ei olnud ju elektert seal külas, kõige hullem. Siis ma tegin omale aparaadi. Harilik petroolilamp. Kast oli, seal oli latern sees, sain punast klaasi, see oli seal ees, muidu sa ei näe ju. Mul olid siis juba filmi ilmutamise tangid, kuidagi ma nad sain. Kaks poolt oli, seal olid sooned sees mõlemalt poolt, film käis sinna soonte sisse, lükkasid. Nad ei olnud üksteise küljes, lükkasid nad kokku, siis olid potškas sees. Sinna valasid ilmuti peale. Ilmutasid ära, valasid ilmuti välja, loputasid, panid ta kinniti sisse. Siis hakkasid juba vaatama, kas tuli välja midagi, et midagi siin on. Siis, kui ma selle Moskva ostsin omale, natuke pilt suurem, 6 x 9 cm, aga pilte vähe filmi peal, ma ei tea, 16 pilti oli vist. Mina vaatasin, et see asi ei kõlba kuskile. Siis ma lõikasin sellele aparaadile plekist, kombineerisin, nii et ma sain pildi 16 x 4,5. Tegin selle 9 pooleks. Sellise raami tegin sinna, pildiotsale tegin ka sellise väikese raamivähenduse, et nad kokku omavahel hakkaksid. Nii et ma sain rohkem pilte ja see hiljem tasus ära, neid sai juba suurendada. Eestis juba.”
Tagasi Eestisse jõudis Vello koos abikaasa ja kolme pojaga 1957. aastal: “See oli selleajane elu, see oli paratamatus. See ei olnud sinu tehtud elu, see oli… kuidagi teised, kuskilt mujalt oli see suunatud. See ei olnud ju sinu elu, sind suunati.”
“Sekundaarsed” inimesed esiplaanil
Marko Poolamets, Eesti Mälu Instituudi KoguMeLugu portaali operaator, fotograaf räägib esmakohtumisest Vello Hindreuse piltidega.
“Läksime Elmariga (Elmar Gams, Eesti Mälu Instituudi KoguMeLugu projektijuht) tegema intervjuud, nagu me neid ikka teeme. Kõigepealt sattusime Vello poja Heiki juurde, kes aga muu jutu sees näitas, et on hakanud vaikselt põlve otsas digitaliseerima isa Siberis üles võetud fotosid. Elmar lappas neid seal pealiskaudselt, et saada intervjuu jaoks ainest. Kui minul tehnika video tegemiseks püsti oli pandud, viskasin ka pilgu peale ja juba esimese paari-kolme pildiga oli selge, et tegemist on ikka väga hea kraamiga!” /–/
“Alguses jäi mulje, et pilte on suurusjärgus 50–60. Kui pärast intervjuud tagasiteel Tallinnasse Elmarile mainisin, et need pildid on äraütlemata väärt kraam ja minu teada on sellisel tasemel sarnase sisuga pilte üleüldse väga vähe, siis unustas Elmar kõik oma järgmise hommiku kohustused, sõitis bussiga tagasi Pärnusse ja tõi kõik ligi 300 fotot Tallinnasse. Need pildid laagerdusid 2019 sügisest kuni koroonapiiranguteni. Märtsis 2020 hakkasin pilte digitaliseerima ja kui esimene pilt sai digitud, siis emotsioon fotost, selle kvaliteedist, kompositsioonist, kontrastist, pildi esitatavast loost ja mõttest, see oli täielik vau! Pildi kvaliteet on selline, et kui ma poleks teadnud, et see on tehtud 1950ndatel väikese amatöörfotoaparaadiga küüditatud eestlaste külas, arvanuks ma pildi kvaliteedi järgi, et tegemist on Nõukogude propagandapildiga õitsvast kolhoosielust, kuna fotol silitab kaunis naeratav noor naine tervet ja tugevat lehma.” /–/
“Olgugi et Vello portreteeris inimesi, jäi piltidele väga palju igasugust olmet, maastikku, loodust, külavaateid. Ta on pildistanud kohalikke inimesi, kohalikku külaelu, matuseid, igat masti peresündmusi, muuhulgas ka küüditatute kokkutulekuid. Ka on olemas terve klassipiltide sari, kus segamini kohalikud ja küüditatud õpilased. Näitusele läks ruumipuudusel viimastest vaid mõni.” /–/
“Vello pildistas ka kohalikke peresid. Need on samuti äärmiselt huvitavad ja infoküllased pildid. Kohalikel olid teised traditsioonid, teised kombed, need kõik kajastuvad fotodel. Vello oli fotograafina tehtud mees. Raha ta oma hobiga ei teeninud, aga kanamuna sai lauale. Ja see oli suur asi.” /–/
“Inimesed Vello fotodel on ühest küljest justkui esiplaanil, aga samal ajal on nad sekundaarsed ja “ei sega”. Need pildid sisaldavad nii palju täiendavat informatsiooni, mida me kusagilt mujalt ei saa. Isegi grupipiltidel on ta osanud inimesed sättida nii, et fotolt kajastub palju rohkem detaile ja infot, kui seda esialgu grupifotolt üldse oodata võiks.” /–/
“Kogu küüditatute materiaalne kehvus on neil piltidel justkui peopeal, samas tekivad aja jooksul ka viited elujärje paranemisele, kui omatakse juba mootorrattaid ja ehitatakse uusi maju. Üksikuid pilte on ka majade sisseseadest, mis kinnitab kuuldut lubjatud seintest ning sellest, et kaasa võeti peamiselt seljariided; asju kui selliseid peaaegu polnudki. Neid fotosid vaadates tekib kummaline paradoks. Kõik on armetu ja vilets ning päris kindlasti ei saa öelda, et inimesed olid õnnelikud. Ent samal ajal vaatab paljudelt piltidelt vastu justkui mingi teadmine, et meid on küll siia saadetud, aga me saame ka siin hakkama.” /–/
“Väga südamlikud on pildid Vello enda pere lastest, mis näitavad samuti üldist kindlasti mitte kõige kergemat keskkonda ja kogu majanduslikku kehvust, aga tervik on ikkagi positiivne. Iga pildi puhul hakkavad jooksma küsimused elude ja saatuste kohta. Näiteks puudutasid mind sügavalt kaks tüdrukut, keda on mitmel fotol, ja kelle näojoonte järgi võiks eeldada, et nad on õed. Kõikidel piltidel hoiavad nad käest kinni; seda ei kohta ligi kolmesajal pildil mitte kellegi teise, isegi mitte abikaasade puhul. Ent mitte ühelgi fotol ei naerata nad silmadega ning nende näoilmeid varjutab mingi eriliselt rõhuv, läbi pildigi tajutav raskus. Kas nad olid ehk teineteisele ainsad lähedased, kes veel jäänud…”
Videointervjuu Vello Hindreusega on leitav KoguMeLugu portaalist www.kogumelugu.ee. Näitus Vello Hindreuse fotodest “Jutustus Siberimaast” on üleval Patarei vangla näitusealal. Tasub kindlasti vaadata mõlemaid.
