AEGLUSE AVASTAMINE: Samblike näol on tegemist väga eriliste elusolenditega, kes koosnevad rohkem kui ühest liigist – sambliku talluse ehk sambliku keha moodustab seen koos fotosünteesiva paarilisega, kelleks on rohevetikas või tsüanobakter, mõnikord ka mõlemad. Tallinna Botaanikaaia lihhenoloog Liis Marmor-Ohtla teeb ekskursiooni.
Kas olete kunagi jäänud vaatama mõnda kuuseoksal rippuvat rohekashalli tuusti või männi tüve kaunistavat sidrunkollast rosetti ja mõelnud, mis need küll võiks olla? Võib-olla lähemal silmitsemisel rõõmsalt tõdenud, et märkasite habesamblikku ja rebasesamblikku. Muidugi, need on samblikud!
Mitte samblad, vaid seened
Kui samblad on pisikesed taimed, siis samblikud ei ole taimed, vaid kuuluvad hoopiski seeneriiki. Tegemist on väga eriliste elusolenditega, kes koosnevad rohkem kui ühest liigist – sambliku talluse ehk sambliku keha moodustab seen koos fotosünteesiva paarilisega, kelleks on rohevetikas või tsüanobakter, mõnikord ka mõlemad. Igal liigil on oma ladinakeelne teaduslik liiginimi. Samblikke nimetatakse samblikku moodustava seene järgi.
Koostöös peitub jõud – see vana tõde iseloomustab samblikke iseäranis hästi. Üheskoos suudavad samblikku moodustavad pooled hakkama saada ka sellistes kasvukohtades, kus nad üksinda kasvada ei suudaks. Seeneniitidest välimine kiht ehk koorkiht aitab talluse sees olevat fotosünteesivat vetikakihti kaitsta. Samblikud saavad kasvamiseks vajalikud toitained ja niiskuse õhust. Nii ei ole neil vaja mullapinda ega juuri. Lausa vastupidi, viljaka mullakihiga kasvukohtades samblikke maapinnal üldjuhul ei leia, sest nad ei suuda seal konkureerida palju kiirema ja lopsakama kasvuga taimedega.
Samblikke leiame maapinnal taimede jaoks keerulisemates kasvukohtades, nagu liivikutel ja väga õhukese mullakihiga loopealsetel. Osa liike suudavad kasvada paljal kivipinnal ning samblikutalluste moodustatud värvilisi mustreid võib imetleda näiteks rändrahnudel.
Enamik samblikke on üliväikesed
Paljude liikide jaoks on suurepäraseks kasvupinnaks puud. Leidub ju puid arvukalt nii linnas kui ka maal, pargis ja metsas. Puudel leiavad erinevad liigid endale sobiva koha jalamist kuni ladvaoksteni välja. Suurel osal puudel kasvavatest samblikest on oma lemmikpuu või siis mitu lemmikpuud, näiteks männil kasvavate liikide koosseis on tavapäraselt sootuks erinev vahtral või saarel kasvavate samblike koosseisust. Mõnede liikide eelistused kajastuvad ka nende nimedes. Nii tasub kaitsealust männi-soomussamblikku otsida just vanadelt mändidelt, jalaka-kauss-samblikku aga vanadelt jalakatelt ja saartelt.
Enamik samblikke on väikesed – osa isegi nii väikesed, et liigi äratundmiseks tuleb kasutada luubi abi või uurida veel pisemaid määramistunnuseid, nagu eoste suurust ja kuju, mikroskoobi all. Looduses on aga väikestelgi täita oma ülesanne nagu kõigel elusal. Samblike üheks oluliseks ülesandeks ongi fotosünteesimine ning aineringesse panustamine. Osa samblikke suudavad siduda ka õhulämmastikku.
Esimesed asukad
Samblikud on ühed esimestest, kes asustavad uusi, taimede poolt veel asustamata kasvukohti, nagu liivikuid, ja valmistavad aja jooksul ette pinda taimede tulekuks. Samblikutuustide vahel leiavad endale elupaiga paljud putukad. Maapinnal laiuvad samblikuvaibad aitavad lisaks puhverdada mikrokliima muutusi mullaelustiku jaoks. Samblikud on hinnatud pesamaterjaliks lindudele, ja mitte ainult lindudele, vaid ka näiteks lendoravatele. Raskemates tingimustes, kui muud head-paremat napib, mõnedele sõralistele ja närilistele ka lisatoiduks. Põhjapõtrade jaoks on põdrasamblikud talvisel ajal lausa peamiseks toiduks.
Ka inimesed on mõnedele samblikele leidnud kasutusvõimalusi. Üheks tuntumaks võib pidada islandi käokõrva. Liivikutel ja nõmmemännikutes maapinnal kasvavat samblikku on rahvameditsiinis kasutatud köha ja kurguhaiguste raviks, aga ka uuemal ajal võib seda liiki leida apteekides müüdavate köhasiirupite ja pastillide koostisosade hulgast. Islandi käokõrvaga sarnastes kasvukohtades levinud põdrasamblikke kasutatakse näiteks jõulukaunistustes.
Samblike salakeel
Suuremahulist samblike kogumist ja kasutamist ei saa siiski lugeda loodust hoidvaks, sest samblikud kasvavad väga aeglaselt. Kasvukiiruseid mõõdetakse millimeetrites aastas.
Samblikud on lausa nii aeglase kasvuga, et on isegi välja mõeldud spetsiaalne meetod, lihhenomeetria, samblike abil vanade kivipindade dateerimiseks. Kui on teada konkreetse liigi kasvukiirus, siis talluste läbimõõtude põhjal on võimalik hinnata pinna minimaalset ligikaudset vanust.
Sellest samblike kasutamise viisist on siiski palju enam leidnud rakendust lihhenoindikatsioon – samblike kasutamine ümbritsevate keskkonnatingimuste hindamiseks bioindikatsioonilisel meetodil võttes aluseks huvipakkuva keskkonnateguri toimel kooslustes toimuvad muutused, nagu indikaatorliikide esinemise ja ohtruse. Paljud samblikud on oma kasvukeskkonna suhtes väga tundlikud.
Neile, kes samblikke lähemalt tundma õpivad ja oskavad erinevate liikide esinemise põhjal kasvukoha kohta järeldusi teha, võivad nad anda väärtuslikku lisainfot ning kõneleda ümbritsevast keskkonnast nii mõndagi. See on justkui salakeel, mille õppimisel avanevad uued teadmised.
Info õhukvaliteedi kohta
Võimalusi samblike kasutamiseks õhukvaliteedi kohta lisainfo saamiseks on uuritud nii Eestis kui ka mujal maailmas juba aastakümneid. Õhusaaste mõjul muutub samblike liigiline koosseis ning väga tugevalt saastatud aladel võivad samblikud üldse kaduda.
Osa puudel kasvavaid samblikke võivad aga puukoore happesuses muutudes kasvama asuda enda jaoks ebatüüpilistele puuliikidele. Sellist olukorda võib täheldada näiteks liiklustolmu mõjualas tihedama liiklusega teede ääres.
Üks tolmusaastele paremini vastupidavaid liike, kergesti märgatav harilik korpsamblik võib katta teeäärseid puutüvesid suurte kollaste laikudena. Puhta õhuga kohtades kasvab see kogu Eestis väga sage liik näiteks saarel, pärnal, haaval ning kividel, tolmustes kohtades asub aga kasvama ka männil, kuusel ja kasel, mille koor on tavapärastes tingimustes selle liigi jaoks happeline.
Samblikud kui indikaatorid
Paljusid puudel kasvavaid samblikke tasub aga otsida vaid vähese inimmõjuga kohtades vanades metsades ning nemad kõnelevad metsakasvukohtade kaitseväärtusest.
Nimelt kuulub osa samblikke vääriselupaikade indikaatorite hulka. Nende leidumisel metsas on põhjust arvata, et kasvukoht võiks sobida ka erisugustele ohustatud ja haruldastele liikidele, kelle märkamine ja äratundmine võib olla palju aeganõudvam. Samblike kaitse seisukohast väärtuslikud kasvukohad on sageli kõrgema kaitseväärtusega ka mõne teise liigirühma jaoks. Nii annavad need pisikesed elusorganismid oma panuse ka muu elurikkuse kaitsmiseks.
Üheks, küllap suhteliselt paremini tuntud näiteks vääriselupaikade indikaatoritest on harilik kopsusamblik, kes kasvab peamiselt laialehistel puudel ja haabadel vanades metsades, aga seda liiki leidub teisteski pika järjepidevusega kasvukohtades, nagu puisniitudel ja mõisaparkides. Kopsusamblik on ühtlasi Eestis enim leitud kaitsealune samblik, mille üheks põhjuseks võib pidada asjaolu, et erinevalt paljudest teistest kaitsealustest samblikest võib seda liiki hõlpsalt ära tunda juba mitme meetri kauguselt.
Seega, sugugi mitte kõik samblikud ei ole pisikesed. Vanemates okasmetsades kasvav pikk habesamblik, keda võib kõige sagedamini leida kuuseokstel rippumas, võib kasvada mitmekümne sentimeetri pikkuseks. Kirjanduse põhjal on Eestis eelmise sajandi algul leitud ka hiid-habesamblikku, kes võib kasvada isegi mitme meetri pikkuseks. Nii et kui järgmisel korral mõnda puuoksal rippuvat samblikutuusti vaadates märkate, et see on üle meetri pikk, siis jätke asukoht meelde ja registreerige oma põnev leid loodusvaatlusena. Palju rõõmu samblike ja muu looduse avastamisel!
