KIRI EUROOPA KESKPUNKTIST: Seltsimeestes pettunud saksa sots prof. dr. Ulrike Birkenbach kirjutab novembrikuistest arengutest oma kodumaa poliitikas, kus tooni annavad käsud, keelud, kvoodid ja lubadused.
Tegelikult võiks terve kolumni pühendada hoopis koroonakriisile. Sellele, kuidas Angela Merkeli juhitud (iseasi, kuivõrd tema seda enam juhib muidugi) keskvalitsus koroonakriisi uue lainega toime tuleb ning sellele, mida teevad kriisi osas ära liidumaad. Nimelt joonistub nii Berliini kui ka liidumaade käitumises välja soov rutata sündmuste käigust ette ning konkurents selles osas, kes suudab kehtestada enim keelde ja rangemaid piiranguid ning saavutada esimesena mingeid käegakatsutavaid tulemusi. Selle taustal aimuvad loomulikult ettevalmistused valimisvõitluseks. Meenutuseks: 2021. aasta on Saksamaal ju „supervalimisaasta“, mil kuuel liidumaal hakatakse valima maapäeva ja sügisel tuleb kodanikel anda oma hääl liidupäeva valimistel.
Sellega seoses otsustasingi, et ei hakka koroonakriisil pikemalt peatuma. Sellevastased meetmed on kindlasti Eestiski sarnased – kuigi vast vähem karmid, kuid siin võib terve Euroopa puhul rääkida kvantitatiivsetest, mitte kvalitatiivsetest erisustest – ning nõnda ei ole Saksamaa koroonapoliitikal oma ülemäärase emotsionaalsusega suurt uudisväärtust.
Seevastu väärib tähelepanu muu poliitiline elu, mis ei ole koroonapiirangute tõttu sugugi seiskunud. Lähemalt väärivad vaatlust kolm novembrikuus Saksamaa poliitikat ja avalikkust huvitanud teemat: sookvoot, Roheliste parteipäev ja AfD võimalik keelustamine.
Sookvoodid
Sookvoodid on olnud Saksamaal pikalt kuum kartul, mida eri aegadel on parteid reipalt üksteisele visanud. Ilma seniste tulemusteta. Pikka aega tundus, et nii jääbki. Ootamatult tuli aga novembris just nimelt CSU – Kristlik-Demokraatliku Liidu (CDU) Baieri sõsarpartei, kes on enamasti CDU-st konservatiivsematel positsioonidel – lagedale strateegiapaberiga, milles teatab, et „aeg on küps kindlaks naistekvoodiks DAX-i juhatustes“. Selgesõnalisemalt: Saksa aktsiaindeksisse kuuluvaid ettevõtteid tahetakse sundida määrama naisi juhatusse.
Olukorra teeb humoorikaks tõik, et ettepanekuga tulid lagedale maalähedaseks peetud, enamasti katoliikliku ja patriarhaalse kuvandiga baierlased. Mis omakorda tekitas paanikat sotsiaaldemokraatides, sundides SPD liikmest pereministri Franziska Giffey kiiremini tegutsema ja tulema lagedale konkreetse seaduseelnõuga. Olgu öeldud: Giffey varasemad sellesuunalised algatused on koalitsioonipartner CDU edukalt blokeerinud.
Aga mis siis nüüd juhtus? Juhtus see, et baierlased demonstreerisid oma poliitilist osavust, tõmmates korraga vaiba jalge alt nii sotsidel kui ka proua Merkelil. Sellega annab CSU auahne juht Markus Söder järjekordselt mõista, et tema ambitsioon ei piirdu Müncheniga, vaid temaga tuleb arvestada terves liitvabariigis. Vahemärkus: mõned CDU liikmed räägivad temast juba praegu kui CDU-CSU ühisest kantslerikandidaadist ja seda veel enne CDU järgmist parteipäeva, kus erakonnale valitakse uus esimees.
Niipalju poliitmängust. Sisu kohta võiks aga öelda: piinlik. Meenuvad mu enda muretud mängud noorsotside ridades 1970. aastatel, mil ka sel teemal sai eri koosolekutel, nõupidamistel ja kärajatel hääl kähedaks röögitud. Et liitvabariik ei suuda ikka veel tagada naiste võrdset kohtlemist töökohal ja käsitleda naisi normaalse – just nimelt normaalse, mitte eriseisundis ja soodustatud – osana ärielust, seejuures selle tipust, on häbiväärne. Veel häbiväärsem on tõik, et nüüd üritatakse viia muutusi läbi kohmaka seaduse nüri jõuga. Jah, naaberriigis Prantsusmaal kehtib sarnane seadus ning midagi hullu pole juhtunud. Kuid see’p see ongi: mitte ainult et mitte midagi hullu pole juhtunud, vaid üldse pole midagi juhtunud. Mis on siis plaanitava seaduse mõte? Praegu väidavad koalitsioonipoliitikud Berliinis, et seadusega tahetakse „panna märk maha“, kuid siinkohal ütles 23. novembril ajalehes Die Welt ilmunud loos „Naiskvoot on alati ebaõiglane“ („Eine Frauenquote ist immer ungerecht“) õigesti Bonni ülikooli tööõiguse professor dr Gregor Thüsing: „…märk tahetakse maha panna ja loodetakse „signaali mõjule“, nagu seisab [seaduse] põhjenduses. Aga seadused ei ole selleks. Kes tahab märki maha panna, pidagu meelsusseisakuid või osalegu demonstratsioonidel, avaldagu kuulutusi või korraldagu kongresse. Või ta võib anda head eeskuju (liidu omanduses olevad ettevõtted!). Aga ta ei peaks tegema seadusi.“
Roheliste parteipäev
Seaduste tegemise meetoditest räägiti ka Roheliste parteipäeval. See parteipäev läks liitvabariigi ajalukku. Ühel lihtsal põhjusel: esimest korda viis üks Saksa partei oma üleriigilise üldkoosoleku läbi interneti vahendusel. Novembri eelviimasel nädalavahetusel toimunud parteipäevast võtsid kõik ligemale seitse ja poolsada delegaati osa digitaalselt. Ettevõtmine oli seotud tehniliste raskustega, millest kõige lõbusam oli oma kodus arvuti ees kehva võrguühendust ja helikvaliteeti kiruv Jürgen Trittin, kuid kokkuvõttes saadi hakkama. Jah, ettevõtmine algas poolteist tundi plaanitust hiljem ning aeg-ajalt esines suhtluses ühe või teise inimesega katkestusi, aga ikkagi – me võisime heita pilgu (lähi)tuleviku poliitikategemisse.
Mis asja sisusse puutub, siis kokkuvõttes on tunded kahetised. Jah, Annalena Baerbocki on tema valge kleidi, õlgadeni soengu ja kõrgete kontsade pärast juba võrreldud Kamala Harrisega ning nii mõnelegi kommentaatorile meeldis Robert Habecki otsekohesus, millega ta ütles välja, et Rohelised peavad tahtma võimu ega tohi karta seda sõna. See kõik on tõesti kena.
Aga veel? Tundub, et Saksa Rohelised on all dressed up and nowhere to go – ollakse ühiskonna keskmes kohal, saadakse aru, et valimiste võitmiseks on vaja saada nii-öelda tavakodaniku, mitte kenitleva hipsteri, veganradikaalist punkari või 1968. aasta põlvkonda kuuluva vasakpensionäri hääli, kuid päriselt pole selge, kuidas seda teha. Selle kõnekas märk oli ka hääletus rahvahääletuste teemal: nimelt on rahvahääletuste läbiviimine omamoodi „ürgroheline“ teema olnud. Kuid seekord hääletati rahvahääletuste läbiviimise mõte programmist välja. Ehk siis: üks revolutsiooniline, tavakodanlases hirmu tekitav revolutsiooniline mõte läks kui mitte ajaloo prügikasti, siis vähemalt sellega järgmisel aastal valimistele ei minda. Nõnda jääbki Roheliste parteipäevast meelde eelkõige väline: moodne tehnika, veidi noortepärane, ent siiski tagasihoidlikult maitsekas riietusstiil, sekka paar jõulist, kuid lähemalt uurides ohutult õõnsat fraasi. Ega’s midagi – ootame, vaatame ja loeme tibusid sügisel 2021.
AfD keelustamise küsimus
Võimalik, et juba varem tuleb oma tibusid hakata lugema ka end Saksamaa Alternatiiviks nimetaval parteil. Erakonna seotus põhiseadusvastaste äärmuslastega pole mingi uudis. Tegelikult on see seltskond algusest peale olnud ju mitte lihtsalt partei kindel valijaskond, vaid moodustab ka nii mõnegi kohaliku organisatsiooni tuumiku. Kuid oludes, kus AfD paistab muutuvat üha juhitamatumaks, erakonna sisepinged aina kasvavad, keskjuhatuse kontroll piirkondlike organisatsioonide üle nõrgeneb ja partei toetus langeb, näib radikaliseerumine aina nähtavam.
Suurele osale avalikkusest on äärmiselt häiriv see, kuidas AfD on end üha avalikumalt sidumas koroonameetmete vastaste meeleavaldustega. Viimaseks piisaks karikas sai tõik, et järjekordsel vägivaldseks kiskunud koroonademonstratsioonil vahistas politsei ka AfD liidupäevasaadiku Karsten Hilse. See – käsikäes muude, eelmainitud probleemidega – on tekitanud küsimuse, kas AfD tuleks keelustada.
Arvamusi on seinast seina, kuid tundub, et sellest arutelust on kõige enam võita AfD-l endal, sest ka sotsiaalse turvalisuse poole püüdlevas liitvabariigis peab kodanikel säilima õigus ja vabadus olla loll ning valida end parlamenti esindama selliseid indiviide nagu endine Saksamaa Demokraatliku Vabariigi Rahvapolitsei liikluspolitseinik härra Hilse. Seda võimalust ei tohi valijalt ära võtta. Alustades praegu keelustamist kui pikaajalist ja keerukat juriidilist protsessi, annaks riik ja avalikkus AfD-le hambusse rasvase kondi, mille abil võiks praegu oma seniidi ületanud partei (või kui ta tõesti keelustatakse, siis vältimatult sündiv järglaspartei, kus tooni annaksid ikka needsamad karstenhilsed) ehitada uue valimiskampaania ja vältida praegu siiski vääramatuna näivat allakäiku. Seda pole aga vaja. Ja tegelikult pole ka vaja põhjalikku arutelu AfD keelustamise poolt- ja vastuargumentide üle: seegi on miski, mis võimaldab just AfD-l määrata avaliku mõttevahetuse päevakorra. Kuid Saksamaal on teisigi ja tähtsamaid asju, mille üle avalikus ruumis vaielda. Neist teemadest lähemalt juba veebruarikuu kolumnis.
