RIIGIKORRA MUUTMISE ARHITEKTUUR: Ingrid Ruudi tutvustab vanu visioone uuest ühiskonnast ning näitab objekte, mis üleminekuajal – perestroika lõpuaastail ja taasiseseisvumisajal – ehitamata jäid. Ehitamata maju saab vaadata ka Arhitektuurimuuseumis.
„Me tollal ju katsetasime kõiki asju. See oli seiklus, mingeid reegleid ei olnud. Nagu kullaotsijad – anti kepid kätte, jookske! Kes siis kuhu sai. See oli metsik aeg. Kõik projektid olid poolenisti oletused. Aga eks me tegime seda, mis me oskasime.“ Nii rääkis arhitekt Vilen Künnapu, kui käisin küsimas tema mälestusi arhitektitööst üleminekuajal.
Uue aja püüdjad
Perestroika ja taasiseseisvumise aegsed pöördelised poliitilised sündmused ja majanduslikud muutused on kõigile teada, isegi kui praeguseks võib tunduda juba uskumatu, kuivõrd hiljuti see kõik toimus. Märksa vähem on teada selle aja arhitektuursetest ideedest. Ometi on arhitektuur kultuurivaldkond, mis on paratamatult tihedalt seotud oma ajastu sotsiaalmajandusliku tegelikkusega. Arhitektuur vormib ühiskonda ruumi kaudu ja samas ka peegeldab seda. Kui nõukogude kord lagunes ja avanesid uued arenguteed luua hoopis teistsugust ühiskonda, siis missuguses ruumis see kujunema pidi? Millisena kujutleti arhitektuuri, mis uuele Eesti riigile näo annaks? Milliseks pidanuks saama linn, kus uus elu aset saaks leida?
Arhitektuurimuuseumi näitusel „Ehitamata. Visioonid uuest ühiskonnast 1986–1994“ võib leida neile küsimustele mõned vastused ja saada aimu, mida kõike sel „metsikul ajal“ projekteeriti. Sest projekteeriti tohutult – eriti rublaaja lõpul, kui kõrvuti toimetasid nii ENSV aegsete riiklike kontsernide järeltulijad, uusi võimalusi püüdvad spekulandid kui ka riskialdis väliskapital. Korraldati nii hulk avalikke kui ka kutsutud arhitektuurikonkursse, samas telliti investeerimisvõimaluste kiireks kaalumiseks mitmesuguseid eskiise, mõnikord – omanike vahetudes – samale krundile mitu erinevat järjestikku. „Linnavalitsusse tuli iga nädal mõni arendaja uue projektiga, üks ambitsioonikam kui teine,“ meenutas Irina Raud, kes aastatel 1991–1992 oli Tallinna linnaarhitekt ja abilinnapea ühes isikus.
Süda tänav ja Rotermanni kvartal
Linnaplaneerimine oligi üleminekuaja olulisemaid suuri küsimusi. 1989. aastal oli toimunud kaks olulist konkurssi, millega püüti määratleda Tallinna kesklinna arengusuundi – üks Süda-Tatari, teine Rotermanni kvartali hoonestamiseks.
Süda-Tatari konkursi ajendiks oli tupikusse jõudnud ooperiteatri saaga ning võimaluste võimalikult laiahaardeliseks kaalumiseks jäeti arhitektidele täiesti vabad käed piirkonna olemasoleva hoonestuse maksimaalsest säilitamisest täieliku ümberehitamiseni. Võidutsesid tööd, mis nägid just selles piirkonnas kesklinna olulisimat sõlmpunkti ning loobusid sajandialguse miljöö säilitamisest: Jüri Okase ja Marika Lõokese võidutöö, aga veelgi enam Andres Siimu ja Hanno Kreisi kolmanda koha töö kujutasid kvartalit olemasoleva uneleva aguli asemel uue aja suurlinliku city’na.
Samas, Rotermanni puhul, kuhu konkursiga kavandati linna peamist kaubanduskeskust, oli uuenduseks just vastupidi, tööstusliku miljöö pea esmakordne väärtustamine. Emil Urbeli ja Ülo Peili võidutöö kohaselt pidanuks Mere puiestee jääma vaid trammi ja jalakäijate päralt, piki selle serva aga kulgema kaubamaja, Rotermanni kvartali keskele kujunema turg ja viljaelevaatorisse näituse- ja meelelahutuskeskus. Teise korruse tasandil saanuks kvartal otseühenduse Viru väljakuga, kus tollal laiutavate marsruuttaksode peatuste asemel jätkunuks kaubanduskeskus.
Poleemika kõrghoonestuse üle
Kui kaks aastat hiljem kutsuti Tallinn vastiseseisvunud riigi pealinnana osalema Milano linnaehitusnäitusele, tekkis best online casino võimalus kesklinna arengustsenaariume laiahaardelisemalt läbi mängida. Linn tellis arhitektideduodelt Andres Alver ja Tiit Trummal, Jüri Okas ja Marika Lõoke ning Vilen Künnapu ja Ain Padrik kolm ideeprojekti, mis pidid pakkuma linnaehitusliku lahenduse endisele Paberivabriku alale, kuid hõlmama ka olulisemad tol hetkel päevakorral olnud arendusprojektid nagu Baltlinki ja Olümpia 2 hotellid, Kunstiinstituudi juurdeehitus, Astlanda ärihoone ja muud. See andis võimaluse hinnata arendajate pakutud soove ühe tervikuna ning isevooluteed kippuvat arengut mingilgi määral suunata. Pärast Milanot näidati ideeprojekte ka Kunstihoone galeriis, kuid nii näitusel toimunud aruteludel kui ka meedia vastukajades varjutas kõrghoonete enneolematu hulk planeeringutega tõstatunud muud küsimused.
Rohkem kui miski muu oli kõrghoone mõistagi oma aja märk, milles väljendusid üleminekuühiskonna ihad ja kompleksid kõige eredamalt.
Eelmine nii intensiivne poleemika kõrghoonestuse üle oli toimunud 1960. aastate lõpul, mil valmis ohtrate 22- kuni 24-korruseliste hoonetega Tallinna kesklinna eksperimentaalprojekt ja samal ajal ehitati Viru hotelli. Kui tollal põhjendasid kõrghoonete apologeedid oma valikuid efektiivsema maakasutuse ja muude arvutuslike argumentidega, siis 1990. aastate alguses on see teema valdavalt kuvandikeskne: kõrghoone on eelkõige tähistaja, mis peaks oma sisu ehk kiire, eduka ja moodsa suurlinliku elu iseenesest kaasa tooma.
Naissaare utoopia
Tallinna kesklinna tornid trumpas aga hoogsalt üle Naissaarele visioneeritud vabakaubandustsoon, milles väljendus modernistlik usk tabula rasa’le ehitatavast uuest ja paremast maailmast.
Ettevõtja Sulo Muldia väljapakutud spekulatsioonist ei haaranud kinni mitte arhitektid – kõigest suurejoonelisusest hoolimata on arhitektide üleminekuaja visioonides vähe tõelist utopismi, pigem kannustab neid lootus lõpuks ometi tõeliselt ehitama hakata –, vaid ootamatult hoopis seni pigem hermeetilist omamaailma kultiveerinud kunstnik Tõnis Vint. Mitme aasta vältel arendas ja propageeris Vint visiooni Naissaarest, mille põhja- ja lõunatipule koondatud erakordselt kõrget hoonestust põhjendasid ühtaegu nii Kagu-Aasia analoogsete vabakaubandustsoonide majanduslikud kogemused kui ka linna „raskuspunktide“ balansseerimise esoteerilised kaalutlused.
Vindi Naissaar on tähelepanuväärne eelkõige seetõttu, et ainult sellises üleminekuaja avatuses on võimalik projekt, mis niivõrd radikaalselt ja sujuvalt segab omavahel nii erinevad kategooriad nagu äärmiselt kontseptuaalne kunstiprojekt ja kained (niivõrd-kuivõrd) oportunistlikud ühiskondlik-majanduslikud kaalutlused – ning et avalikkus on võimeline seda mõlemat tasandit üheaegselt haarates ka vastu võtma.
Uue aja nägu
Selles peadpööritavas uue (kommerts)ruumi ehitamise ihas jäi uue ühiskonna teadliku representeerimise või uuele ajale kohase „näo“ otsimine mõnevõrra tagaplaanile.
Kõige selgemalt kerkisid need küsimused üles ilmselt rahvuslike mäluasutuste – Eesti Rahva Muuseumi (1993) ja Eesti Kunstimuuseumi (1994) konkurssidega seoses. ERM-i konkurss oli ehk üks vähestest juhtumitest, kus otsitigi teadlikult mingit väga sümboliseerimisjõulist, ürg-oma arhitektuurset keelt, millele aga ajastu arhitektuur eriti vastata ei osanud või pigem ei soovinud – noorte Ra Luhse ja Tanel Tuhali kivikirvest ja kummuli paadist inspireeritud võidutöö sellele aga ometi vormi pakkuda üritas.
„Kõige rahvuslikumad asjad olid ehk hoopis kirikud,“ kommenteeris teemat arhitekt Emil Urbel, kes just tollal korraldatud arvukatel kirikukonkurssidel ridamisi auhinnakohti sai. Üleminekuaja napilt modernistlikud, jahedalt pragmaatilised kirikuprojektid on heaks tunnistuseks, kuidas nõukogudeaegse vaenamise järel taassündinud religioossus ja ajastu rahvuslikud meeleolud sujuvalt ühte sulasid, andes kokku tõhusa retsepti liberaalkonservatiivseks arhitektuuriks.
Projekteeriti tohutult – eriti rublaaja lõpul, kui kõrvuti toimetasid ENSV aegsete kontsernide järeltulijad, võimalusi püüdvad spekulandid ja riskialdis väliskapital.
Linnavalitsusse tuli iga nädal mõni arendaja uue projektiga, üks ambitsioonikam kui teine.