LINNATEATRI JA KRAHLI KOHTUMINE: Filmirežissööri Martti Helde nägemus pani kokku Linnateatri ja Von Krahli. Ruudu Raudsepp rääkis kohvikus Martti ning dramaturgi Jim Ashileviga sibulaklopsi kõrvale, kuidas sarnanevad-erinevad film ja teater ning mis plaan neil 3. juunil Volta kvartalis esietenduva lavastusega „Vanamees ja meri“ on. (Foto: Siim Vahur)
Tallinna Linnateater ja Von Krahl on kaks sellist, mida ilmselt esimese hooga omavahel kokku ei paneks. Martti Helde pani. Visuaallavastus, kus kohtuvad Krahl ja Linnateater, pidi kaasama Linnateatri näitlejaansambli psühhologiseeritust ja Von Krahli eksperimentaalset laadi ning lisaks segaks omavahel ka kino ja teatri. Alusmaterjaliks on Ernest Hemingway „Vanamees ja meri“.
Ruudu: Ükski teatriintervjuu ei alga küsimuseta, miks just see materjal.
Martti: Üks põhjus on selles, et ma ei ole üldse hea näitemängude lugeja. Näidendid on teistmoodi üles ehitatud kui filmistsenaariumid ja ma ei oska neid lugeda, siiamaani. Teisest küljest otsisin midagi, kus ei oleks nii täpselt ette kirjutatud see, mis võiks olla, vaid kus oleks rohkem ruumi; mis oleks lineaarne, tuttav, lihtsalt samastatav lugu visuaalse mänguruumiga. Selle materjaliga on võimalik väga sügavale minna, see oli algimpulss.
Ruudu: Olen teilt kuulnud märksõna „arhetüübid“. Kas see on ka põhjus, miks raamatus on tegelasi põhimõtteliselt kaks, aga trupist leiab kokku kaheksa näitlejat, hunniku tantsijaid veel pealekauba?
Jim: See lugu on nii minimalistlik, ilutulestiku- ja eriefektivaba, et sinna juurde saab tuua igasugu asju. Iseasi, kas on üldse vaja, sest kirjandusteosena on ta juba täiuslik – sinna polegi vaja rohkem tegelasi ega sündmusi. Oma ülesehituselt on see lugu tegelikult väga sündmustevaene ja lihtne, aga kogu sellele lihtsusele lisandub mingi hästi suur kaemuslikkus, sügavus, mida lavale tõlkides on vaja kuidagi teistmoodi välja tuua. Kui me tooks selle loo üks ühele paberilt lavale, siis kestaks etendus umbes kolm minutit: üks vanamees läheks paadiga merele, püüaks suure kala ja hakkaks koju tagasi tulema, aga haid söövad kala ära ja vanamees läheb kodus magama. Seal ei toimu pealtnäha muud midagi. Kuna teater ja kirjandus on erinevad meediumid ja neil on saadaval erinevad vahendid, siis paratamatult oli vaja leida mingi leidlik meetod, kuidas see lugu laval elama panna. Sellepärast jõudis Martti arhetüüpideni, kust me oleme edasi mõelnud. Vanamehe sisemise kulgemise ja arengu väljatoomiseks kasutame lisategelasi ja sellepärast on kogu ansambel suurem kui raamatus.
Martti: Jim sõnastas selle väga hästi, et kirjandusteose lavaletoomisel peab olema lisapõhjendus. Kui raamatust tehakse film, siis reeglina öeldakse, et raamat oli parem. Sama asi on teatritükiga – seda on mõtet välja tuua, kui annad juurde midagi, mida raamat ei suuda. Seetõttu on lavale jõudvas „Vanamehes ja meres“ kaks peategelast – noor vanamees ja vana vanamees –, kuna see on nagu rituaal. Iga inimene läbib oma elus teatavaid etappe: poisist kasvab noormees, noormehest saab mees ja mehest vanamees. Kõik need sisemised arenguetapid läbivad mingeid rituaale – ja kalamehe rituaal ongi mereleminek ja kalapüüdmine. Antud juhul ka teatava ea, nooruslikkuse minetamine – vanamees mõistab, et isegi end väga kokku võttes on see tema viimane suurem seiklus. Selle rituaali paremaks esitamiseks on laval kuus arhetüüpi, kes üsna hästi adapteeruvad Hemingway materjaliga ehk peegeldavad vanamehe olekuid selles kindlas momendis, kus ta sel hetkel on. Oleme võtnud vastu otsuse, et tuleb visuaallavastus, me ei kasuta peaaegu ühtegi sõna. Et täita fantaasiat ja lineaarset joont, mida vaataja peaks jälgima, ning tasakaalustada teksti puudumist, oleme toonud sisse need kõrvaltegelased. Tegelikult meil ei olegi kõrvaltegelasi, sest kõik tegelaskujud kehastavad sedasama vanameest – seega on laval erinevatel hetkedel kokku kaheksa vanameest.
Jim: Arhetüübid pole ainus viis seda asja lahendada, vaid lihtsalt mingi meetod eluringi analüüsimiseks – meetodeid on aga erinevaid. Arhetüübid on paratamatult huvitavad tegelased või kehastused, kelles võib iga inimene end ära tunda.
Martti: Kuna me võtame sõna ära, siis peame selle arvelt laval midagi juurde andma, millega oleks võimalik samastuda. Arhetüüpidega on lihtne haakuda: neis tuntakse ära teatavaid jooni, mis on hästi inimloomuse sarnased. Nad ei ole mingid kollid lava peal. Püüame saavutada midagi, mis vaatajal tekitaks peas väikse tulukese süttimise: „Ma olen selline olnud“ või „Üks mu sõber käitub nii.“ Sellega on huvitav mängida.
Jim: Arhetüüpide lahendus on praegu lisandunud selleks, et saaksime tuua siseelu nähtavale; lisaks muudele kategooriatele on see ka puhtalt tehniline küsimus. Asi on teatri ja kirjanduse olemuse erinevustes: kirjandus on ideaalne inimese sisemaailma nähtavale toomiseks paberil, teater pealispinna väljanäitamiseks. Nende kahe asja kokkusulatamiseks on vaja olla leidlik.
Ruudu: Martti, lisaks on sul plaanis segada kino ja teatrit ning peale draamanäitlejate on sul trupis ka tantsijad. Mis selle kõigega toimub?
Martti: Tantsijad on tegelikult mitmes kehastuses, asendavad ühte kirjanduslikku väljenduslaadi: nad on olulised elemendid nii loo edasikandmisel kui ka teatava vormi leidmisel. Kogu see „Vanamees ja meri“ on tohutu vormiotsing, eksperimenteerimine erinevate vormidega – sellepärast ma tahtsin ühte veel mängu tuua. Ma ei ole tantsijatega varem koostööd teinud, aga mulle tundub tantsukeel kohutavalt põnev ja väljendusrikas, võimaldades seda, mida sõna või näitemäng ei suuda edasi anda.
Sellepärast ka film, liikuv pilt – neil kõigil väljendusvormidel on teatavad eelised ja puudused, aga kui need eelised kokku liita selle materjali esitamise teenistusse, siis võib sellest midagi vägevat sündida. Võib ka täielik fiasko tulla, aga see on kõikide asjadega nii. Kino ja teatri segame aga seetõttu, et ma püüan tuua näitlejat lähemale, kui teater tavaliselt võimaldab. Meil on hetkeseisuga laval kuus kaamerat, mida laivis monteeritakse ja mille abil rõhutame teatud stseene. Tants, VJ ja kaamerad asendavad seda, mida teater ei paku – võtame nende kolme elemendi kõige positiivsemad küljed ja keerame loo jutustamise kasuks.
Ruudu: Kas lavastuse loomise protsess sarnaneb filmitegemisega?
Martti: See on väga teistsugune. Ma ei saa öelda, et film on lihtsam – olen sellega lihtsalt ära harjunud. Filmis ei pea ma nii palju ette mõtlema, näiteks mingit valgusrežiid suures plaanis, sest ma tean, et kui liigume lähemale, siis tegeleme sellega. Filmis on stsenaarium hästi lihtsakoeline, sellega lähed platsi peale ja hakkad muusikat ja valgust järk-järgult lisama. Teatris tuleb see kõik üheaegselt, kõigile küsimustele on vaja vastata korraga. Võibolla ma olen lihtsalt veel nii vähe aega teatris olnud, et see tundub nii. Vahepeal ei suuda ma end lülitada muusikalainelt kirjutamislainele ja siis kostüümikunstniku lainele. Filmis tulevad erinevad maailmad ja vastutuskoorem järk-järgult, teatris üsna samal ajal.
Jim: Martti lihtsalt pabistab rohkem kui kogenud teatrilavastaja. Teatris on tegelikult väga vähe reegleid: iga lavastaja ja trupp moodustab oma töömeetodi ja -rütmi, mis võib olla lavastusest lavastusse väga erinev. On neid lavastajaid, kellel on esimeses proovis olemas väljamõeldud visioon ja täpselt nii saab see ka teostatud, aga on ka neid, kes tulevad kohale täiesti puhta lehena ja ütlevad, et hakkame koos mõtlema. Lavastaja isikuga kaasneb mingi oma loogika ja kui näitlejad sellega kaasa lähevad, ongi väga hästi. Minu jaoks tundub jälle filmimaailm hirmsam, reglementeeritum.
Martti: Hirmus on see, mida sa ei tunne, ebamäärasus. Üks asi veel, mis teatrit eristab, on see, et teatris võib lavastaja öelda: „Ma ei tea.“ Filmis pole see võimalik. Sa võid mingite asjade kohta öelda „Ma ei tea“, aga reeglina peavad sul olema vastused. Isegi, kui sa ei tea, kuidas, pead teadma, mida. Minu pea ei harju ära mõttega, et ma ei tea. Püüan hästi aktiivselt leida vastuseid küsimustele, mida ma ise endalt küsin. Selle nimel käib tohutu sisemine võitlus: tunnen end turvaliselt, kui tean, et relvad on olemas. Et ma ei kuluta prooviaega sellele, et ma ei tea, sest proov tundub püha – ma ei pea oma teadmatusest raiskama teiste aega.
Jim: See kehtib igal pool ilmselt. Teatris on ka nii: kui töörütm ja -stiil on kõigile sobiv, siis ei tunne keegi end petetuna, kui lavastaja ütleb, et ta ei tea. Samas on ka olukordi, kus lavastaja ütleb „Ma ei tea“ ja kõigil on tunne, et „Käi siis p…, mida me teeme siin?!“. Olen kogenud mõlemat varianti. Mõni inimene võib öelda, et ta ei tea, ja mõni ei või – see sõltub sellest, mis toimub tema ja trupi vahel.
Martti: Ma olen Jimilt õppinud, et tuleb öelda: „Ma veel ei tea.“ (Naerab)
Oleme võtnud vastu otsuse, et tuleb visuaallavastus, me ei kasuta peaaegu ühtegi sõna.
Samas on ka olukordi, kus lavastaja ütleb „Ma ei tea“ ja kõigil on tunne, et „Käi siis p…, mida me teeme siin?!“.
Tallinna Linnateater ja Von Krahli Teater esitlevad:
VANAMEES JA MERI
Ernest Hemingway ainetel
Lavastaja Martti Helde, dramaturg Jim Ashilevi**, kunstnik Kristjan Suits (Ugala), videokunstnikud Emer Värk**, Mikk-Mait Kivi**, Jaak Ollino ja Hendrik Mägar, kostüümikunstnik Liis Plato, grimmikunstnik Liisi Roht, valguskunstnik Rene Liivamägi, koreograaf Arolin Raudva, helilooja Mihkel Zilmer, helirežissöör Ranno Tislar, peaprodutsent Evelin Soosaar-Penttilä, tegevprodutsent Kristofer Piir.
Osades: Andres Ots, Tõnis Niinemets**, Evelin Võigemast*, Helene Vannari*, Kristjan Üksküla*, Ivo Reinok, Kait Kall**, Liis Lindmaa** jt.
* – Tallinna Linnateater
** – Von Krahli Teater
