TÕEREŽIIMIDE MÄNGUVÄLJAK: Ahto Lobjakas küsib, miks on tänasel päeval pea võimatu ühiskonnas tõde ära tunda. Põhimõtteliselt ei erine viimse astme tõe seisukohast Al-Shababi kuulipildujaga varustatud pickup truck Somaalias ja väikeriigi tviitiv president.
Meile, läänlastena, tundub, et me elame epistemoloogilises kriisis. Et maailm elab mingis tõe kummastavas defitsiidis. Tegelikkus väreleb käegakatsutavas kauguses, ometi ei õnnestu teda ei tõestada ega kehtestada. Inimesed ei saa aru sellest, mis on tegelikult tõde. Osa on rumalad, teised põikpäised. Meie ei oska piisavalt hästi tõde seletada, kolmandad kasutavad ära meie saamatust ja ülejäänute rumalust. Nii meile näib.
Tõe kustuvad tukid
Asja teeb frustreerivalt hulluks see, et erinevalt 19. sajandist ei saa me enam tõde kehtestada jõuga. Mitte, et keegi meid keelaks – me ise keelame, sest jõud rikuks tõe ära. Tõde peab võitma oma jõuga.
Ühel või teisel viisil tajuvad paremad pead, et me elame ühe kustuva lõkke tukkide valguses. Heidegger, ennustades metafüüsika – see tähendab, meie 2500-aastase ilmatundmise intellektuaalse ökosüsteemi – soojussurma, tahtis uut algust, aga tema vilepill mängis viise, mis inimestele mõjuvad kui koeravile. Populaarsemaks on osutunud pessimistid, kes uute alguste asemel pakuvad toimetulekustrateegiaid (coping strategies). Kui tuli on ka postmodernistlike virvatulukeste virvarris kustumisele määrat, on ta ikkagi väärt hoidmist, ükskõik, mis hinnaga. Need mehed (ja mõned naised) püüavad koos hoida liivatorni meie jalge all, Ballardi inimreptiilide Terminal Beachil. Suuremad neist on täna pärit Saksamaalt. Jürgen Habermas usub ratsionaalsesse kommunikatsiooni nagu Rooma tsentuurio Hadrianuse müüril – ehk jumalad halastavad ja Lääne õnn pöördub. Peter Sloterdijk püüab viimse võimaluseni tervena hoida humanismi seebimulle, mida temani (ja meieni) veel puhuvad antiikautoritest kirjasõbrad. Jacques Derrida on surnud, aga tema Euroopa seisab endiselt koos Teisest ja Esimesest ehk rangelt enam kui ühest algprintsiibist, isegi kui see usk peaks reaalselt eksisteerima vaid Kirjasõna vabariigi piirides mõnes loetud pühendatud peas.
Tõe vahedaim relv – analüüs
Kõik kolm (ja mõned veel) näevad seda, mida võiksime nimetada suureks pildiks. Suur pilt on see, milles tõde on kadunud või kaduv funktsioon. Väikse pildi mehed (ja naised) seda ei taju. Nagu leegionäridele Hadrianuse müüril pole neile öeldud, et nende võitlus on mõttetu.
Peter Pomerantsev, Anne Applebaum, Edward Lucas, Sofi Oksanen ja kümneid ning kümneid vähemaid ja suuremaid võitleva tõe rüütleid rändab põiki ja risti üle maailma. Nad püüavad meid koguda tegelikkuse lipu alla, andes lahinguid ebatõe jüngrite kohortidele. Viimaseid juhivad Surkov ja Dugin, Putin ja Kadõrov, kuid meil endilgi kistakse inkvisitsiooni ette viiendaid kahtlevaid kolonne. Lahingujoon jookseb maapeal läbi Donbassi ja Balti riikide, kuid nagu igal varasemalgi tõekuulutajate ristikäigul, käib tema määrav marsruut läbi peade ja südamete.
Tõe vahedaim relv on analüüs. Hea analüüs on kui vägede südant kinnitav ühispalvus enne lahingut. Tema ainus probleem on, et ta ei toimi samamoodi vastastele. Analüüs ehitab üles argumendi, mille mittepädemiseks või vähemalt veenvuse totaalseks hävitamiseks piisab tema eelduste tühipaljast eiramisest. Meil on tegemist situatsiooniga, millel on olemuslikke paralleele teadusele esitatavate nõuetega oludes, kus neid pole mingil põhjusel võimatu täita ühtmoodi mõjuvalt kõigi jaoks. Tõde tuvastav analüüs on kui eksperiment, mida on võimatu taaskorrata ühtmoodi kõigi soovijate poolt. Algolukorda, millest kõik tõeanalüüsid teadlikult või teadmatult lähtuvad, pole lihtsalt olemas. Pole kunagi olnud ja seetõttu pole see taastatav. On vaid tõlgendused, mille staatus on võrdne.
Kui keegi ei usu, et Venemaal on asjad nii – või Ukrainas naa –, siis ei aita ükski tõestuskäik. Verifikatsioon ja falsifikatsioon on eo ipso väljaspool võimalikkuse piire. Tõerüütlile jääb ainult tema kõva hääl ja veenev toon – ehk teadusliku verifikatsiooni vaatepunktist radikaalselt teistsugused viisid ja vahendid toetuse hankimiseks. Viimased keerlevad üht- või teistmoodi lojaalsuse mõiste ümber: tõe uskujad on lojaalsed sellele korrale ja ideele, mida esindab tõerüütel, tõe eitajad on automaatselt teises leeris. Saame situatsiooni, mis oluliselt ei erine jalgpalliklubide fännide armeede omavahelistest suhetest. Või erinevate religioonide ja usulahkude toetajate rahvamiilitsaist 16.–17. sajandi Euroopas või tänases Iraagis ja Somaalias.
Tehnoloogia, oma grupi tõekiirendi
On muidugi kavalamaid mehi, kes ei tegele enam ammu tõeotsimise tühja tuule tallamisega, vaid püüavad saada sotti jõujoontest, mis liigutavad ühe tõe järgijaid võitluses teise tõe – või esimese vaatepunktist vale – vastu. Sellised analüüsid on oma olemuselt neutraalsed. Tõde on nbso online casino reviews neis juba eeldusena antud Nietzsche „mobiilsete metafooride armeena“ ehk sõnade ja sõnamiste, kujutluste ja kujutuste, virvenduste ja veendumuste lahingugruppidena, mida kamandavad vastavalt vajadusele huvid ja ambitsioonid – lühidalt tahe võimu järele.
Selliste tõe-teoreetikute kroonimata kuningas oli Michel Foucault, kes läheb Nietzschest mitu sammu edasi ja vaatleb „tõerežiime“ (alati mitmuses) kui loovaid jõude. Inimest ja tema maailma loovaid jõude. Foucault tõukab troonilt inimese tõe teadja ja omanikuna ning teeb tast tõe režiimi pikenduse ajas ja ruumis. Tõde on see, mis meid teeb ja „tahab“ sellisteks, nagu me oleme. Seda üht ja ainsat alguspunkti, kust tõde tõuseb kõigi jaoks ja milles vale on lõplikult vääraks tõestatav, polegi olemas. Kõik tõed zombistavad, võiks öelda – aga see oleks liialdus, sest päriselt elavaid, tõe-üleseid – või päris Tõelisi – elavaid selles maailmas ei olegi.
Foucault ja sekundaarsed tegijad (nagu Baudrillard) pakuvad alternatiivi 1960. aastail Läänes kulmineerunud tõe-teadusele, milles sotsioloogilised visioonid visandasid lineaarset progressi tähtedeni. Tõeteadlastel ja tõerüütlitel pole põhimõttelist vahet. Vaid niipalju, et Isaac Asimovi kehastatud eetos elas tõeusu kõrghetke, tema tänased järeltulijad peavad nentima tõejumala ammust surma. Üleminekupunkt tõe-religiooni ja Foucault kliinilise tõerežiimide pluralistlike diskursuste vahel pöörleb tehnoloogial.
1960. aastatel inimkonna progressi lootuse olemus, on tehnika meie ajaks saanud samasuguseks instrumendiks nagu tõde isegi. Tehnoloogia areng pole mitte kiirendanud progressi, vaid võimestanud skeptilisi, mitte-valgustuslikke ja lausa valgustusvastalisi jõude oma tahet tegelikustama, nagu näeme reljeefselt Venemaa näitel. Tehnoloogia on maailma kiirendi, kusjuures kiirus on demokratiseeritud, tehtud kättesaadavaks ja käepäraseks kõigile vähegi võimekatele üritajatele. Kui Ernst Jünger 1930. aastail lootis tehnoloogiast uut tõuget lahkneva inimkonna hingeliseks ja vaimseks kommuunioniks, siis juhtunud on täpselt vastupidine. Tõde lahutab ja pühendab tehnoloogia.
Tõe mõju laiendatakse kaitsepositsioonilt
Lääne sirgjooneliselt kasvava moraalse, majandusliku, poliitilise ja sõjalise dominatsiooni asemel on maailm paari aastakümnega pöördumatult killunenud tõerežiimide mänguväljakuks. Tehnoloogia võib olla teine, kuid põhimõtteliselt ei erine viimse astme tõe seisukohast Al-Shababi kuulipildujaga varustatud pickup truck Somaalias ja väikeriigi tviitiv president. Mõlemal on oma tõde ja selle mõju on piiratud ajas ja ruumis, tõe mõju laiendatakse alati kaitsepositsioonilt ning universaalne kõikjalkehtivus on sellesse tõesse sisse kirjutatud vaid deklaratiivselt.
Tõde on relv, mitte kõrgeim väärtus. Parem kuulipilduja tagab efektiivsema tõe ja seda mitte ainult kuulide, vaid kogukondliku autoriteedi ja hirmufaktoriga. Samavõrra tagab efektiivsema tõe vilunum Twitteri-kasutamine, kus meie maailmajao staaride Carl Bildti ja Radoslaw Sikorski järgijaid mõõdetakse sadades tuhandetes. Kuid nii Bildt, Sikorski kui ka kõik vähemad tegijad nii kitsamalt Twitterosfääris kui ka tõetööstuses laiemalt rajavad oma ambitsiooni mitte ratsionaalselt ilmutusliku tõestuskäigu pimestavale valgusele, vaid sellistele üdini mitte-ratsionaalsetele nähtustele nagu karisma ja mõju (impact). Selline tõde maksab niivõrd, kui tõekuulutajail on kuulajaid.
Nii ei ela me tegelikult epistemoloogilises kriisis – ehk meie probleemi ei saa lahendada tegelikkuse parema teadmise ja tulemuslikuma toomisega meid ümbritsevasse maailma. Me elame maailmas, kus tõe staatus on ammu midagi muud, mis ta oli 19. sajandil. Me elame 19. sajandis, kus jumalat pole ning sama ähvardab kehtida kõigi tulevate sajandite puhul niikaugele kui silm seletab. Kel vähegi on tahet, sel on oma tõde ja õigus, mille kehtivuse piirid määravad tema jõud ja karisma, veenvus ja muud instrumentaalsed tegurid. Me elame ontoloogilise katastroofi tsoonis, kus on kokku kukkunud meid siia toonud maailmapilt. See, mis meil täna on, ei ole kaugel Uku Masingu arusaamast soome-ugri keelereaalsusest, kus kõik on hindaja silmades, kes on üks saareke mööduvate sündmuste voolus. Ainult et küttidel on vibu ja ahingu asemel palju paremad relvad.
Situatsioon ei erine jalgpallifännide armeede suhetest. Või erinevate usulahkude toetajate rahvamiilitsaist 16.–17. sajandi Euroopas või tänases Iraagis ja Somaalias.
On kavalamaid mehi, kes ei tegele enam ammu tõeotsimisega, vaid püüavad saada sotti jõujoontest, mis liigutavad ühe tõe järgijaid võitluses teiste vastu.
