KUNSTIHOONE KIIKSUGA LOSSI SALAPÄRASEID ASUKAID: Siim Preiman kohtus kolme Kunstihoone vilunud ateljee-asukaga. Kunstnikud Marko Mäetamm, Liina Siib ja Kaido Ole meenutavad kirevaid, tegutsemisrohkeid ning jaburaid aastaid, mida nad Kunstihoone ateljeedes mööda on saatnud. Et kõik kolm elasid mõnda aega seal kunagises Richard ja Alice Sagritsa korteris, kutsuti neid Sagritsa Familyks. Kunstihoone pandi 2022. aasta sügisel remonti ja maja renoveeritakse pealaest jalatallani ära. Romantiliste koleateljeede ajastu on Vabaduse platsil seega läbi.
Paljudel kunstisõpradel on erinevate kunstiruumidega oma eriline suhe. Kunstiinimestele meeldib mõelda, et iga valge kuubi seintes talletuvad mingil metafüüsilisel kujul kõik seal seni toimunud näitused. Nii näeb vilunud näitusekülastaja pilk üht galeriid külastades käimasoleva näituse kõrval soovi korral ka eelnenute varje. Üks näitusemaja on nõnda alati ajas kahte rebitud – ta on ühtaegu igavene ja ajutine. Kaasaegsuse pürgimus ei päästa ajaloo küüsist.
Kunstihoone mõranes juba aastaid
Iseäranis halastamatu on aeg olnud Vabaduse väljaku ääres seisva Kunstihoone vastu. See 1934. aastal Eesti esimese eesmärgipärase kunstiruumina ehitatud hoone on juba aastaid murenenud ja mõranenud. Halvenevate tingimuste kiuste on Eesti kunstnike paremik selles majas järjepidevalt suurepärast loomingut viljelenud. Selles asuvates näitusesaalides on läbi aastate esinenud nii kohalikud kui ka rahvusvahelised kunstnikud. Lisaks on ta koduks Eesti Kunstnike Liidule, Kaasaegse Kunsti Eesti Keskusele ja Kuku klubile.
- aasta sügisel läks Kunstihoone lõpuks kauaoodatud remonti ning naaseb paari aasta pärast oma sisule vastavas uues kuues. Seni kolivad maja asunikud ajutistele pindadele: Kunstihoone avab paviljoni Lasnamäel, kunstnikud kolivad üle hoovi endisesse Otsa-kooli majja ja mujale.
- aastal toimunud George Steinmanni näituseprojekti “Ruumi naasmine” raames renoveeriti Kunstihoone näitusesaalid ja fassaad. See kosmeetiline värskendus andis Kunstihoonele kui näituseasutusele hingetõmbe, millega uutele oludele vastu astuda. Samal ajal jäid hoone kommunikatsioonid ja muud ruumid remondist puutumata. Nii võiks eelolevat renoveerimist näha ruumi lõpliku naasmisena, 1995. aastal alanud võrratu blufi totaalse realiseerumisena.
Sellele ajale tagasi vaatamiseks kohtusin Marko Mäetamme, Kaido Ole ja Liina Siibiga, kes 1997. aastal kolmekesi Richard ja Alice Sagritsa endisesse korterisse ateljeed said. Vestlesime ateljeedest kui sellistest, Kunstihoones koos veedetud ajast, selle hoone aurast, pärandist ja eluolust.
Ateljeede jahtimise lood
Kaido Ole hakkas esialgu Raplasse vanemate maja külge ateljeed ehitama, aga kui õnnestus Vabaduse väljakule tuba saada, jäi see ehitus katki.
Marko Mäetammel oli seevastu enne Kunstihoonesse kolimist lausa kaks ruumi, kus ta oma loomingu kallal töötada sai. “Tol ajal oli linn täis Kunstnike Liidu ja Kunstiülikooli keldristuudioid,” räägib ta. “Marko Kekiševil oli stuudio sellesama Lilleküla maja keldris, kus ma parasjagu elasin. Kuna ta seda enam ei kasutanud, andis ta selle mulle. Selle ruumiga oli selline naljakas lugu, et Kekišev oli kord käinud liidus üüri maksmas, aga seda aadressi paberitest ei leitud ja raha vastu ei võetud. Nii ma siis elasin päris mitu aastat, et kodust kaks korrust allpool oli nulleelarvega stuudio. Kõik naabrid teadsid, et ma seal olen, aga kellelegi ma ette ei jäänud.”
Seejärel pesitses Mäetamm ühe fotograafi keldriateljees Raua tänaval. “Seal ma tegin oma lõputööd niiviisi, et Viive Tolli käis mulle ette lugemas artikleid popkunstist ja mina muudkui maalisin.”
Liina Siibil oli seevastu ateljee ühel pööningul: “Kunstiinstituudi õpingute lõpupoole hakkasin endale ateljeed otsima, aga saadaval olid ainult keldrid ja keldris olla ma ei tahtnud. Siis õnnestus mu isal, kes töötas ehitusorganisatsioonis, saada luba Mustamäel Siili tänaval ühe 8-korruselise kortermaja pööningust üks väiksem osa ateljeeks ehitada. See oli napilt enne Eesti taasiseseisvumist. Ma saingi seal olla kuni 1997. aastani, kui seal majas moodustati korteriühistu.”
Liina Siib kolib kööki
Ühistute loomine lõpetas ka Mäetamme keldrielu ja nõnda astuski ta kunstnike liitu lootusega Kunstihoones ruum saada. Nagu öeldud, vabanes just siis endine Sagritsate kolmetoaline korter ja nad said sinna igaüks oma toa. Mitu aastat jagasid nad seda korterit koos ühise vetsu ja vannitoaga ning kutsusid endid naljaga pooleks Sagritsa Familyks. Perepoeg oli muidugi Marko. Otsustamise protsessi keegi täpselt ei mäleta, aga läks nii, et Ole sai põhjapoolse maaliateljee, Mäetamm lõunapoolse elutoa ja Liina Siib väikese köögi.
“Minule eraldati kümneruudune köök, hiljem kuulsin kuluaarides argumenti, et “kui fotograafiaga tegelevale naiskunstnikule”, sõnab Siib. Ta tunnistab, et kindlasti mõjutas see ruum teda hiljem poole suuremas ateljees tegema kunstiprojekti “Naine võtab vähe ruumi”, millega ta esindas Eestit 2011. aastal Veneetsia Biennaalil.
“Ma arvan, et selles köögis ei olnud väga kaua remonti tehtud. Seal oli kõik autentsena säilinud, nii puupliit kui ka gaasipliit. Muidugi, 1990. aastatel ei olnud veel teadlikkust säästvast renoveerimisest ja mina lähen ilmselt ajalooannaalidesse sellega, et lasin sealt pliidi välja lõhkuda. Mul oli küll mõttes seal näiteks tellisseina välja puhastada, aga selles toas oli kõik nii viltu ja käest ära, et ehitaja soovitusel tehti seal lihtsalt euroremont – uus puidust põrand ja kipsplaadid seina.”
Ole lööb Mäetammelt kunstikoguja Sammelselja üle
Kui Kaido Ole esimest korda korterisse sisse astus, oli ta üllatunud, et terves korteris oli maas küll kulunud, aga siiski kalasabamustris tammeparkett. “Mind see lausa segas, sest ateljees maalides tilgub ju midagi ikka maha. Mõistsin aga, et see oli märk ajast, kui kunstnikud kuulusid eliidi, mitte töölisklassi hulka. Vaata millist fotot tahad, Eesti ajal olid kunstnikud ainult ja alati ülikondades-mantlites ning kaabudega. Nagu pankurid või advokaadid.”
Aastate jooksul kolisid nad järgemööda suurematesse ja privaatsematesse ruumidesse, aga koos veedetud aastate sisse jäi mitmeid rohkem või vähem lõbusaid seiku. Mäetamm meenutab, kuidas tal sajandivahetuse paiku käis ateljees külas kunstikoguja Guido Sammelselg: “Vaatasime koos töid ja tundus, et midagi säriseb – Sammelseljal silmad hõõgusid peas ja mina juba praktiliselt tundsin raha lõhna. Keegi ju toona kunsti ei ostnud. Ühel hetkel kuulsin, et uks käis – Kaido tuli. Lihtsameelne nagu ma olen, tutvustasin neid teineteisele. Kujuta ette, Kaido imes ta enda ruumi ja too jäigi sinna! Lõpuks, kui koguja ära läks, tuli Kaido minu juurde, endal nägu lõkendab, ja ütleb: “Mõnus! Osteti!” Läks veel mitu aastat enne, kui ma ka Sammelseljale midagi müüsin. Oi, ma olin vihane. Võib-olla selle juhtumi pärast ma väga ei tahagi kellegagi ateljeed jagada…”
Erineva kõrgusega korrused
Kord oli Kaidol ja Markol tarvis ühise John Smithi näituse jaoks suuri kolme ja poole meetri pikkuseid ja kahe meetri laiuseid maale trepist alla viia. “Teadsime, et meie toast mahuvad nad välja ja lootsime, et küll edasi lähevad ka,” räägib Kaido: “Aga ilmnes, et Kunstihoone kolmas korrus on tiba madalam kui teised ja me jäime sinna maaliga kinni. Seis oli ikka väga nutune, aga õnneks saime KKEKi kontori kahepoolsed uksed lahti teha nii, et õnnestus ruumi juurde võita ja ennast läbi manööverdada. No kes tuleb selle peale, et kõik korrused polegi täpselt ühekõrgused?”
“Kuna mu mõlemad ateljeed on olnud vaatega Vabaduse väljakule, siis on mind inspireerinud ka Kunstihoone suhe poliitilise avaliku ruumiga ja selle muutumisega aastate jooksul,” sõnab Siib.
Ta oli ka aprillirahutuste ajal oma ateljees ja nägi, kuidas massid väljakule kogunesid: “Mäletan seda tunnet, et kohe-kohe joostakse majale tormi. Nagu mingi futuristlik mäss. Hirm oli väga suur, aga õnneks midagi ei juhtunud. Kui massid olid edasi liikunud, siis läksin õue ja vaatasin kõiki neid aknaid, mis olid sisse visatud. Kõikide galeriide ja poodide aknad olid ära lõhutud.”
Üsna kummaline koht
Praeguseks ei ole Kunstihoone enam sugugi ainus või tingimata kõige olulisem kaasaegse kunsti kants. Siiski teeb teda kohalikus kontekstis erilises harukordne järjepidevus, seisku ta Võidu või Vabaduse väljaku ääres, ta seisab seal ikkagi. Nii on Eestis üles kasvanud mitu põlvkonda inimesi, kelle esimesed kunstikogemused leidsid aset just selles majas. Igal kunstisõbral on selle kohaga mõni lugu ja nii tundub vahel, et see hoone on lausa suurem kui ta ise.
Ka Liina Siibi meelest on Kunstihoones alati koos eksisteerinud erinevad ajad. “Siia majja 1990. aastatel esimest korda ühele koosolekule tulles oli selgelt tajutav veel külma sõja aegne hõng. Huvitav on ka see, et kui ma esimesse klassi läksin, tulime pärast aktust perega kesklinna aega veetma. Minust on fotod ema, isa ja tädiga Kunstihoone ees. Miks siin? Järelikult see oli selline oluline avalik koht, kus pildistada. Naljakas on neid pilte tagantjärele vaadata. Mu vanematel ei olnud minu teada suurt plaani, et minust peaks just kunstnik saama. Aga mingi hetk lihtsalt saavad erinevad ajad ühes kohas jälle kokku.”
Seevastu Marko Mäetamm mingit erilist aukartust selle maja vastu ei mäleta. “Kuna ma olen maakas, siis ei puutunud ma väikesena selle Kunstihoone fluidumiga või kunstielu kui sellisega üldse kokku,” tunnistab ta. “Ma sain alles Tallinnasse tulles aru, et tegemist on erilise kohaga. Kord läksin Juskele klubisse eksamit andma. Sisse ma kuidagi lipsasin, aga leti äärest kohvi tellida ei saanud. Polnud klubi liige ja kõik.”
“Selleks hetkeks, kui meie võtmed saime, olid need lihtsalt ühed vanad väsinud ja tolmused ruumid, pigem nukrad kui ülevad,” ütleb Kaido Ole. “Koridoris rentnike nimekirjas leidus nii tippvormis tegijaid kui ka neid, kes puhkasid kunagistel loorberitel või kirjutasid oma loomepeatüki lõppsõna. See oli õpetlik, mitte hirmutav. Kujutasin ette, kuidas kunagi kulgen ka ise väikese köökuvajunud ja luitunud vanamehena mööda seda maja, alati ühed ja samad riided levitamas spetsiifilist lõhna. Teadjamad sosistavad siis uutele, et näed, see on Ole, ja uued küsivad, et mille eest ta siia ateljee sai… Eks nad ütlevad siis, et Ole oli kunagi tunnustatud maalija, aga nüüd ei tee ammu muud kui sööb Kukus tasuta suppi ja käib liidus kurtmas ja ajalehti lugemas.”
Keskkonna erilisus
Liina Siib toob erilisena välja nii Kunstihoone funktsionalistlikku arhitektuuri kui ka selle elanikke. “Siin majas elavad ja töötavad inimesed jagavad minuga sarnaseid väärtusi. Isegi kui meil on kunstile erinevad hinnangud, siis kunst iseenesest huvitab meid kõiki kirglikult.” Samuti on mitmed Siibi “esimesed” aset leidnud just Kunstihoones: “Üliõpilasena esinesin esimest korda ühel suures saalis toimunud plakatinäitusel. 1997. aastal kujundasin Anu Liivaku ajal esimest korda ühte graafika ja skulptuuri näitust. See maja on justkui ise mulle ette söötnud mingeid võimalusi. Samal ajal ma tunnistan, et see on omamoodi privileeg ja ma katsun asju mitte liiga iseenesestmõistetavana võtta ja panustada vastu niipalju kui saan.”
Aga ka Ole on Kunstihoone kui keskkonna erilisuses siiski kindel: “Kui juba sisaliku tee kivil jätab jälje, siis on selge, et ridamisi intensiivseid loojaid, kes ühes kindlas kohas aastakümneid järjepanu silmapaistvaid teoseid loovad, laevad selle paiga mingi oma energiaga. Lisaks lihtsalt teadmine, kes kõik siin enne sind on olnud. Pole kahtlustki, et see on väärtus ja et see töötab.”
Kui Mäetamm sinna ateljee sai, siis sugulased ja tuttavad ahhetasid, et kas tõesti seesama kunstnike maja Vabaduse väljaku ääres! Kunstihoone füüsilisele seisukorrale viidates ütleb ta siiski: “Samas, selles kitsas ja lagunevas majas mingit kunstiparnassil olemise tunnet ma küll ei tajunud.”
Suurenevad praod ja ainult kuum vesi
Nende vestluste toimumise ajaks on hoone juba tühjaks kolitud. Järgemööda lagedatesse ja kütmata ateljeedesse sisse astudes on maja justkui alasti ning selle vilets seisukord lausa karjub vastu.
“Inimesed harjuvad kõigega,” ütleb Siib ja jätkab: “Mul on olnud veeavariisid, ummistunud torusid ja laest on vett sadanud. Viimases toas ei olnud näiteks külma vett. Sama mure oli ka altkorruse naabril Kaljo Põllul. Seepärast ei saanud ma pesumasinat kasutada ja duši all pidin käima kiiresti enne, kui vesi tulikuumaks läks. Kolm-neli aastat tagasi veeti meile siis lõpuks uus toru ja me saime ateljeesse külma vee. Kujuta ette, nagu elektri tulek! Muidugi, kütmisega oli nii, et mõnel radikad liiga kuumad ja teisel liiga külmad.”
Mäetamm leiab, et selles majas on väga vähe, mida eesolev remont saaks ära rikkuda. “Aeg on lihtsalt teinud oma töö,” ütleb ta kokkuvõtvalt. “Viimasesse ruumi sisse kolides lasin vannitoa seinad odava puitlaastplaadiga katta, sest seal oli krohv nii mure, et oleks muidu ilmselt kaela kukkunud. Kui väljaku alla ehitati parklat, siis tundsid, kuidas maja väriseb ja vaatasid, kuidas praod järjest suuremaks kasvavad. Õhuavadest puhus talviti kõva tuulega mingit tahma ja ma pidin neid pidevalt teipima. Kremoonid olid ammu kinni värvitud ja aknaid hoidsid kinni lihtsalt mingid raskused. Ma tean, et mõni lausa elas perega ateljees sees ja eks ma küürisin ka ükskord vanni puhtaks mõttega vanni võtta, aga ausalt öeldes suhtusin ma sellesse nagu rendipinda ja ei hakanud suurt tööd ette võtma.”
Liina Siib leiab, et kõikide probleemide kiuste oli tegemist erilise kohaga, kuhu tulid ja said täielikult ümber lülituda, nagu oleksid teises maailmas. “Ma arvan, et mõlemad Kunstihoone ateljeed on ühed mu elu parimad kohad. Tagantjärele olen ma väga tänulik sellele Siili tänava ühistule, kes mind välja puksis, sest muidu ma oleks ehk siiani seal nende juures.”
Armsad tüdrukud Lasnamäel
Tallinna Kunstihoone avas Lasnamäe paviljoni 19. novembril uue näitusega “Mis saab neist armsatest tüdrukutest”.
Tallinna Kunstihoone avas Lasnamäe paviljoni näitusega “Mis saab neist armsatest tüdrukutest?”, mida saab vaadata 5. veebruarini 2023. Tallinna Kunstihoone Lasnamäe paviljon (Jaan Koorti 24) on avatud kolmapäevast pühapäevani kell 12–19. Sissepääs tasuta.
Näitusel osalevad oma teostega Merike Estna, Alexei Gordin, Elin Kard, Edith Karlson, Alice Kask, Vassa Ponomarjova, Anu Põder, Maria Sidljarevitš, Anna Škodenko ja Johanna Ulfsak.
Väljapaneku peamiseks lähtepunktiks on Eestis elavate eesti- ja venekeelsete kunstnike võimalikult ausad ja isiklikud, meid kõiki esindavad reaktsioonid usaldus- ja kliimakriisidele, sõdadele ja pandeemiatele, traditsiooniliste peresuhete tasakaalutusele ning sellele, milleks nende poolt tekitatud pinged on moondunud meie kõige intiimsemates tundesoppides. Niisugusel kõikuval territooriumil tasakaalu hoidvana kõnetab naine ja tema õhukese naha tundlikkus eriti.
“Näitus otsib ligipääsu eelkõige Eesti venekeelsete kunstnike loominguimpulsside eripärale. Rääkides naiseks olemisest, on mees, sedavõrd, kuivõrd ta naise maailma kuulub, nende töödes rohkem kohal kui eestlastest õdedel. Seepärast pole juhuslik, et just Alexei Gordini aastail 2012 ja 2013 filmitud videod dokumenteerivad ja seovad tervikpildiks Eestis elava noore vene naise kohati valusa kulgemise mälumaastikel,” ütleb näituse kuraator Tamara Luuk.
Tallinna Kunstihoone Lasnamäe paviljon aadressil Jaan Koorti 24 on arhitektuuribüroo Salto projekti järgi Lindakivi keskuse kõrvale kerkinud taaskasutatav hoone, mis on juba pälvinud maailma suurte meediaväljaannete tunnustavat tähelepanu.
www.kunstihoone.ee
www.facebook.com/TallinnaKunstihoone/
www.instagram.com/tallinnarthall/
